Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-2-16, mille punktidega 5 ja 6 on ühinenud riigikohtunik Viive Ligi Ma ei nõustu kolleegiumi enamuse lõppjäreldusega (resolutsiooni p 1) ega mitmete oluliste põhjendustega.
- S. Varakini pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Selles sättes peetakse silmas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kaalumisotsustusena, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Selle sätte kohaldamisel vajaliku kaalumisotsustuse tegemist reguleerib sama paragrahvi lõige kolm. Kaaluda tuleb mh "sidemeid Eesti ja päritoluriigiga", "Eestis elamise kestust", aga ka "pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks". S. Varakinil pole "päritoluriiki", sest ta pole sisserändaja, vaid on Eestis sündinud ja pidevalt elanud. Ka Eestis elamise kestuse kaalumise nõuet saab täita seoses sisserändajatega, mitte aga isikute osas, kes on Eestis sündinud ja pidevalt elanud. Seega on VMS § 241 lg 1 p 2 sobiv reguleerima sisserändajate pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ebasobiv aga Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste osas.
- Regulatsioon selliste isikute, kes on sündinud ja pidevalt elanud Eestis, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks puudub. Arvestades reguleeritava meetme tähtsust nimetatud isikutele ja meetme kohaldamisel olulist riivet põhiõigustele, tulnuks asjakohase regulatsiooni puudumise õiguspärasust kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Kui Eestis sündinud ja pidevalt elanud isikute osas kohaldatakse siiski VMS § 241 lg 1 p 2, tuleb tingimata eristada sisserändajaid ja Eestis sündinud isikuid, sest viimaste õigust elada Eestis tuleb kaitsta märksa tugevamalt ja kaalumisele kuuluvad asjaolud on nende puhul põhimõtteliselt erinevad. Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste väljasaatmine on sisserändajatega võrreldes võimalik vaid erandlikel asjaoludel, kusjuures üheks eeltingimuseks on isiklikud sidemed vastuvõtjariigis elavate isikutega. S. Varakini puhul pole teada, et tal oleks sidemeid Venemaal elavate isikutega. Juba sellel põhjusel poleks S. Varakini väljasaatmine õiguspärane. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on Vene Föderatsiooni kodanikuga, ei saa olla aluseks S. Varakini väljasaatmisele. S. Varakini vanemad, abikaasa, vend ja alaealised lapsed elavad Eestis, kusjuures nii ema, abikaasa kui ka lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. Õiguspärane poleks S. Varakini lahutamine ka tema perekonnast, hoolimata tema poolt toimepandud kuritegude raskusest.
- Isikust lähtuva ohu hindamisel ei tohi lähtuda üksnes kuriteo toimepanemisest kümmekond aastat tagasi (S. Varakin pani kuriteod toime 2006.–
- aastal), vaid ka tema käitumisest pärast kuritegude toimepanemist. S. Varakini käitumist pole selliselt hinnatud ega sellest lähtuvalt tema ohtlikkust prognoositud. Silmas on peetud üksnes kuritegude toimepanemist 10 aastat tagasi. Arvestama peab tõelist (tegelikku), vahetut ja piisavalt tõsist ohtu. Sellistele kriteeriumidele vastavat ohtlikkust pole tuvastatud ja kohtuasjas puuduvad seetõttu ka asjakohased põhjendused. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole õiguslikus mõttes väljasaatmise otsustus, ei õigusta ohu hindamist lähtudes üksnes kuritegudest, mis pandi toime 10 aastat tagasi. PPA otsuse aluseks olevast Viru Vangla hinnangust nähtuvalt puuduvad S. Varakinil vanglas distsiplinaarkaristused. S. Varakin on enda hinnangul motiveeritud loobuma kuritegelikust käitumisest, tal on kindlad ja realistlikud tulevikueesmärgid, ta soovib töötada ja omandada riigikeele.
- Olukorras, kus pole näidatud, millisel eesmärgil on kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatud kehtetuks ja selline eesmärk pole ka iseenesest mõistetav, võib tegemist olla materiaalses mõttes lisakaristusega, mis on iseenesest õigusvastane. Täiendava karistusena tajub kohaldatud meedet ka kaebaja. Elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks võis olla ka S. Varakini väljasaatmise õiguslik ettevalmistamine tema staatuse nõrgendamise abil. Kuid ka see eesmärk poleks legitiimne, sest väljasaatmine on hoolimata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisest praktiliselt võimatu. Eesmärgipäratud või õiguspärase eesmärgita meetmed isiku õiguste piiramiseks on õigusvastased. PPA põhjendus, et kaitsta tuleb Eesti teisi elanikke, pole asjakohane, sest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kuidagi S. Varakini võimalikku ohtlikkust ega Eesti teiste elanike kaitstust. Elanike kaitstust suurendaks tõepoolest S. Varakini väljasaatmine, kuid see on praktiliselt võimatu.
- S. Varakini pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tehti mitmeid olulisi kaalumisvigu. Arvestamata jäeti, et ta on sündinud ja pidevalt elanud Eestis ning tema väljasaatmine on praktiliselt võimatu. S. Varakini ohtlikkust hinnati üksnes 10 aastat tagasi toimepandud kuritegudest lähtudes. Samuti jäeti kaalumisel üldse arvesse võtmata S. Varakini pereelu puudutavad asjaolud. Kuigi VMS § 241 lg-te 1 ja 3 kohaldamine on juba iseenesest problemaatiline, on ka nende sätete nõudeid rikutud. Selline olukord sai tekkida põhjusel, et PPA oli seisukohal, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on selles asjas paratamatu. Riigikohus peab PPA sellist seisukohta küll ekslikuks, kuid ei pea vajalikuks, et PPA otsustaks S. Varakini elamisloa üle uuesti, kaaludes kõiki asjaolusid.
- Nõus ei saa olla ka kolleegiumi enamuse arutlusega, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine toob kaasa vaid mõningase ebakindluse suurenemise. Niisugune mõttekäik ei tohi asendada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel selle meetme kohaldamise konkreetsete tagajärgede väljaselgitamist ja võrdlemist eesmärgiga. Kindlasti tuleb igal juhtumil eraldi välja selgitada ja hoolikalt kaaluda pereelu riivet. Ebakindluse suurenemine kui abstraktne hinnang tagajärgedele pole seetõttu ühelgi juhul piisav ega õige. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tähendab, et isik kaotab tähtajatult Eestis elamise õiguse. Eestis sündinud ja pidevalt elanud isiku ilmajätmine õigusest elada Eestis tähtajatult on tema õiguste oluline piiramine. Tähtajalise elamisloa senise pikaajalise elaniku elamisloa asemel saab kehtiva õiguse alusel kaebajale anda vaid erandina. Seega oleks põhjendamatu kaebaja lootus, et ta saab tähtajalise elamisloa. Eestis tähtajatult elamise õiguse kaotamine ja üldse Eestis viibimise seadusliku aluse kaotamise reaalne oht pole taandatav pelgalt ebakindluse suurenemisele. Kui kaebajale ei anta tähtajalist elamisluba hiljemalt tema vanglast vabanemisel, toob see tõenäoliselt kaasa uue üldjoontes sarnase kohtuasja, mille menetlemise ajal on ebaselge, kas kaebajal on õiguslik alus Eestis viibida. Tõnu Anton, Viive Ligi