Obsah (9)

§ 692§ 691§ 392§ 230§ 436§ 651§ 656§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-17-16 Otsuse kuupäev Tartu, 13. aprill 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik Ko

) § 178 lg-s 4 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, jätta hageja I ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda, hageja II ja kostja menetluskulud aga nende endi kanda. Hagejate põhjendatud ajakulu õigusabile ringkonnakohtus on kolm tundi, millest hageja I osa on 90%. Arvestades tunnihinda 130 eurot, millele lisandub käibemaks ja mis ei ole kõrgem advokaatide tavapärasest tunnihinnast, on hageja I põhjendatud õigusabikuluks ringkonnakohtus 421 eurot 20 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada kohtute otsused osas, millega temalt mõisteti hageja I kasuks alates
2. novembrist 2013 elatist välja rohkem kui 95 eurot kuus ja kauemaks kui hageja I täisealiseks saamiseni ning jäeti hageja I hagi lahendamisega seotud menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud 2506 euro ulatuses kindlaks määramata. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista temalt hageja I kasuks alates
3. novembrist 2013 välja elatise kuni 95 eurot kuus kuni hageja I täisealiseks saamiseni, jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda ning mõista hagejatelt solidaarselt välja kostja menetluskulud maakohtus 2514 eurot ja ringkonnakohtus 480 eurot. Alternatiivselt palub kostja saata asja tühistatud osas uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Samuti palub kostja tühistada hagi tagamise. Kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni, kostjalt on ekslikult mõistetud elatis välja kauemaks. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei loeta elatise alla alammäära vähendamise mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et kostjal on lisaks hagejale I veel neli alaealist last. Samuti ei ole kohtud põhjendanud seisukohta, et kostjal on piisav sissetulek, et maksta hagejale I elatist alammääras. Kohtud ei ole nimetanud tõendeid, mille alusel leiti, et kostja majanduslik olukord on parem, kui ta on kohtule avaldanud, ega tuvastanud kostja sissetuleku suurust, mis võimaldaks tal maksta hagejale I elatist alammääras. Kostja sissetulek on töötasu ja üür, kokku 571 eurot 57 senti kuus. Kostja sissetuleku hulka ei saa arvata kostja kontole tehtud muid makseid. Kohtud ei ole arvestanud, et kostja on teinud kõik endast oleneva, et oma sissetulekut suurendada, mh kolinud oma vanemate juurde ja üürinud välja oma korteri, ning et hageja II sissetulekute suurus on kostja sissetulekuga ligilähedane. Samuti ei ole kohtud arvestanud, et kuna
4. a oli Eestis keskmine netopalk ca 800 eurot kuus, ei ole kostjal võimalikki leida tööd, mille tasu arvel saaks maksta kõigile lastele elatist alammääras. Kuna hageja II hagi jäeti rahuldamata täielikult ja hageja I hagi suuremas osas ning hagejad ei nõudnud enne kohtusse pöördumist kostjalt elatist, tuleb kostja menetluskulud jätta hagejate kanda. Kohtud on kostja menetluskulude suurust põhjendamatult vähendanud.
5. Hagejad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Lisaks palusid hagejad, et Riigikohus määraks kindlaks hüvitatavad menetluskulud ja mõistaks kostjalt nende kasuks välja menetluskulu 585 eurot. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega temalt mõisteti hageja I kasuks välja elatis hageja I põhi- ja keskhariduse omandamisel kuni 21-aastaseks saamiseni. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kostja majanduslik olukord on parem, kui ta on avaldanud. Samuti leidis ringkonnakohus õigesti, et kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista kostjalt välja alammäärast väiksema elatise. Seda, et kostja tegelik sissetulek on suurem, kui ta väidab, näitab ainuüksi asjaolu, et ta on oma ülejäänud neljale lapsele maksnud elatist kokku 610 eurot kuus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata

§ 691p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Ringkonnakohus leidis õigesti, et PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2- 1-19-07, p 12). Õige on ka ringkonnakohtu järeldus, et elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu
8. jaanuari
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra.
10. Kohtud on tuvastanud, et kostjal on lisaks hagejale I veel neli alaealist last. Kostja ongi väitnud, et hageja I kasuks elatise alammääras väljamõistmisel jääksid tema teised lapsed hagejast halvemasse varalisse olukorda. Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled nende asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (

§ 392lg 1 p-d 3 ja 4).

Varem on Riigikohus leidnud, et kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11). Kolleegium leiab, et poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid.

§ 230

lg 3 võimaldab kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt asjakohast teavet. 13. Maakohtu otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid, sh arvestusi, mis võimaldaksid teha järeldusi kostja teiste laste vajaduste ja nende rahuldamise võimaluste kohta. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning nõustus maakohtu üldsõnaliste järeldustega, et teiste laste olukord ei kannata, seejuures otsuse põhjendust täiendamata. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5), kui ei vastanud kostja apellatsioonkaebuse väidetele, millega kostja põhjendas, et on alust vähendada hagejale I väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Maakohus märkis otsuses kostjalt hageja I kasuks PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud määras elatise väljamõistmist põhjendades üksnes, et kostja on kohustatud hagejat I ülal pidama, kostja sissetulek võimaldab maksta hagejale I elatist alammääras ja tema teised lapsed ei jää võrreldes hagejaga I vähem kindlustatuks. Samas ei teinud maakohus kindlaks kostja ülejäänud nelja lapse vajadusi ega ka seda, kas ja kui suures ulatuses osaleb kostja nende laste ülalpidamisel. Olukorras, kus maakohus oli jätnud nõuetekohaselt põhjendamata kostja teiste laste vajadused, pidi ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 12).
3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja majanduslik seis on parem, kui ta on kohtumenetluses näidanud. Maakohus on kostja varalise seisundi hindamisel arvestanud tema sissetulekutena igakuist töötasu, üüri, teiste isikute tehtud makseid ja laenutagastusi ning sularaha sissemakseid kostja pangakontole, märkimata otsuses siiski, milliseid makseid kostja sissetulekutena arvestatakse ja kui suureks saab neid makseid arvestades kostja sissetulekut pidada. Seega ei ole maakohtu otsus selleski osas piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole aga otsuse põhjendust vajalikul määral täiendanud. Kolleegium nõustub iseenesest kohtute järeldusega, et kui ülalpidamiseks kohustatud vanemal on sissetulekuid, mis võimaldavad tal maksta lastele elatist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, ei ole alust mõista elatist välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga.
4. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu otsuse tühistama osas, millega mõisteti kostjalt hageja I kasuks välja elatis kauemaks kui hageja I täisealiseks saamiseni. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse üksnes menetluskulude ja elatise suuruse osas, paludes mõista väiksema elatise välja kuni hageja I täisealiseks saamiseni või põhi- ja keskhariduse omandamisel 21-aastaseks saamiseni. Kuna kostja ei esitanud kaebust elatise väljamõistmise perioodi kohta, ei olnud ringkonnakohtul alust maakohtu otsust selles osas tühistada.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes

§ 656lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral.

Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eespool toodut arvestades võtma faktilistel asjaoludel põhineva põhjendatud seisukoha selles, kas kostja peab maksma hagejale I elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras või saab elatist PKS § 102 lg 2 alusel vähendada.
2. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

Sestap ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väidetele maa- ja ringkonnakohtu menetluses menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta. 18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Malle Seppik