Obsah (12)

§ 90§ 92§ 35§ 67§ 94§ 86§ 96§ 98§ 99§ 31§ 95§ 32

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-9-16 Otsuse kuupäev Tartu, 13. aprill 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Kohtu

) § 92 lg-te 1 ja 2 ning lg 3 p 1 tähenduses, samuti on täitmata

§ 90lg-s 3 sätestatud tehingu osalise tühistamise tingimused.

Lõpetamiskokkuleppe pdes 2 ja 16 sisalduvate kokkulepeteta ei oleks kostjal olnud huvi kokkulepet sõlmida, mistõttu ei ole kokkuleppe punktid eraldi tühistatavad. Hageja ei ole tõendanud ka äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 alusel esitatud nõude maksmapaneku eeldusi. Tõendamata on väide, et seoses hagejale majanduslikult kahjulike tehingute sõlmimisega rikuti juhatuse liikme kohustusi. Töötajate lahkumishüvitis lisati lepingutesse seetõttu, et hageja aktsionär ei olnud nõus varem vähendatud palkasid täies mahus taastama. Sõiduautode müügilepingute puhul tuleb mh arvestada hageja varasemat poliitikat kasutada üksnes kuni nelja aasta vanuseid autosid ja hageja säästu selle arvel, et aasta jooksul ei olnud vajalik maksta liisingumakseid uute autode kasutamiselt või kanda uute autode ostmise kulu. Kommipoe ja smuutibaariga seotud inimesed koondati selle pärast, et smuutibaaril ja kommipoel oleks täis saanud viis tegutsemisaastat ning sisustuse ja seadmete amortiseerumise tõttu oleks tulnud neisse veel investeerida. Samuti oli eeldatav palgakulude kasv. Üüritulu on hageja näidanud tegelikust väiksemana. Iseseisev parkla opereerimine ei olnud hagejale jõukohane. Palgakulude kasv olnuks hageja väidetust suurem. Hageja arvestuses ei ole mitmeid parkla majandamisega seotud abi- ja tugiteenuste kulusid. Kuna kahju tekkimine on tõendamata, ei saa lugeda tõendatuks ka seda, et kostja oleks käitunud vastuolus seadusega. Kostja ei pidanud lepingute sõlmimist hageja nõukoguga kooskõlastama, kuna need otsused olid juhatuse pädevuses. Nõude puudumist kostja vastu kinnitab ka see, et hageja ei esitanud hüvitusnõuet kindlustusandja vastu, kelle juures kostja tegevus juhatuse liikmena oli kindlustatud. Kahjuhüvitist ei võiks välja mõista korraga, vaid perioodiliste maksetena. Hageja õigusabikulud on põhjendamatult suured, mh ei peaks arvestama kulusid mitmele esindajale. Tundide arv õigusabi osutamiseks on liiga suur ja tunnitasu liiga kõrge. 3. Harju Maakohus tagas 21. juuni 2012. a määrusega hageja taotlusel hagi ja seadis kostja kinnisasjadele hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid. Kostja määruskaebuse hagi tagamise peale jättis Tallinna Ringkonnakohus 21. septembri 2012. a määrusega rahuldamata. 11. aprilli 2014. a määrusega vähendas Harju Maakohus kohtulike hüpoteekide summasid. 4. Harju Maakohus jättis 10. juuni 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis kostja menetluskuludena hagejalt välja 15 648 eurot (sh käibemaks). Maakohus leidis, et hageja esitatud nõuded on vastuolus lõpetamiskokkuleppe p-s 16 antud kinnitusega, millest järeldub, et isegi kui hagejal oli tekkinud enne selle kokkuleppe sõlmimist toimunud asjaoludest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu, lõppes see VÕS § 207 lg-te 1 ja 2 alusel 31. mail 2012 lõpetamiskokkuleppe sõlmimisega. Kuivõrd hagejat lõpetamiskokkuleppe sõlmimisel esindanud nõukogu esimees L-M. Jauho ei pidanud vajalikuks teha midagi selleks, et välja selgitada hiljem enda väite kohaselt äärmiselt oluliseks osutunud asjaolusid, ei saa hageja

§ 92lg-st 5 tulenevalt eksimusele viidates tehingut tühistada.

Eksimuse riisikot kandis hageja. Isegi kui kostja pidi teda tehingutest hea usu põhimõtte järgi teavitama, oli hagejal ka endal kohustus teavet hankida. L-M. Jauhol oli võimalik tutvuda kõigi hageja dokumentidega. Vaidlusalused tehingud tehti pealegi osalt selleks, et täita L-M. Jauho korraldust piirata kulude vähendamiseks töötajate arvu ja teisalt olid need sellised, mida kostja oli alati iseseisvalt teinud. Lõpetamiskokkuleppes ei andnud pooled vastastikku kinnitust, et teisele poolele avaldatud teave oleks ammendav. Tunnistajate ütluste kohaselt oli kostjal õigus juhatuse liikmena teha vaidlusaluseid tehinguid. Kostjal oli kohustus esitada teave kuu jooksul tehtud olulisemate tehingute kohta nn management letter´i vormis järgmise kuu

1. kuupäevaks ja neid kohustusi kostja ei rikkunud.
2. a mais tehtud tehingutest pidi kostja hagejat teavitama alles
3. juuniks
4. Lõpetamiskokkuleppe p 16 ei kaitsnud üksnes kostja huve, vaid sätestas poolte nõuete puudumise vastastikku. Hageja esitatud lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamisavaldus ei toonud kaasa kokkuleppe kehtetust, kuna tühistamise eeldused ei olnud täidetud. Hagejal puudus materiaalõiguslik alus kokkuleppe p 16 tühistamiseks.
6. juuni
7. a määrusega tühistas Harju Maakohus hagi tagamise. Resolutsiooni järgi toimetatakse määrus pärast kohtuotsuse jõustumist täitmiseks kätte registripidajale. Määruse põhjenduste järgi tuleb hagi tagamise abinõud tühistada alates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja esitas
8. juulil 2015 maakohtule määruse parandamise taotluse, milles palus siduda määruse resolutsiooni jõustumine kohtuotsuse jõustumisega. Sellele vastas kohtuistungi sekretär
9. juulil 2015, et kohus jätab taotluse rahuldamata, kuna määruse resolutsioon on piisavalt selge ja täitmisele edastamine on määratud pärast otsuse jõustumist.
10. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Lisaks esitas hageja kaebuses vastuväite maakohtu tegevusele, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus maakohtu
11. juuni
12. a määruses vea parandamiseks. Menetluskulud apellatsiooniastmes palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt õigusabikuludena välja 6225 eurot. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud apellatsiooniastmes palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt õigusabikuludena välja 2772 eurot. Hageja õigusabikulusid pidas ta põhjendamatult suureks nii ajaliselt kui ka tunnitasu mõttes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
13. Tallinna Ringkonnakohus jättis
14. oktoobri
15. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 2772 eurot. Vastuväite maakohtu tegevusele jättis ringkonnakohus läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste alusel õigesti, et kostjal oli hageja juhatuse liikmena õigus teha vaidlusaluseid tehinguid. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostjal oli olulisemate tehingute kohta aruandluskohustus järgmise kuu
16. päevaks ja kostja ei ole seda kohustust rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli kohustus teavitada nõukogu vaidlusaluste tehingute tegemise kavatsusest. Tegemist ei olnud tehingutega, mis väljunuks igapäevase majandustegevuse raamest ÄS § 317 lg 1 tähenduses ja mille tegemiseks oleks seaduse kohaselt olnud vajalik nõukogu nõusolek. Kuigi tunnistajate L-M. Jauho, E. H. Kekäläineni ja V. T. Aitomäki ütluste kohaselt oli teavitamine ja kooskõlastamine tavaks, on tunnistajate sellekohased ütlused sedavõrd üldsõnalised, et nende alusel ei saa pooltevahelist tava järgimise kokkulepet ja selle täitmist tuvastada. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja põhikirja, nõukogu või juhatuse otsusega oleks kehtestatud teistsugune nõukogu teavitamise kord, kui tuvastas maakohus. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei saanud ette näha seda, et vaidlusaluseid lepinguid puudutaval teabel on hageja ja teda esindanud nõukogu esimehe jaoks lõpetamiskokkuleppe sõlmimisel määrav tähendus. Maakohus kohaldas

§ 92lg-t 5 õigesti.

Isegi kui kostjal oli hea usu põhimõttest tulenev hageja teavitamise kohustus, kandis hageja eksimuse riisikot, sest ka tal endal oli kohustus enne lõpetamiskokkuleppe sõlmimist teavet hankida. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et hagejal oli võimalik saada enne kostjaga kokkuleppe sõlmimist teavet lepingute kohta, samuti tellida audiitori arvamus. Hageja ei osanud selgitada, miks seda ei tehtud. Lõpetamiskokkuleppe p 8 kohaselt pidi kostja andma dokumendid üle pärast kokkuleppe sõlmimist. Tehingu tühistamise avalduse esitamine ei lõpeta tehingu kehtivust, kui ei ole täidetud tehingu tühistamise eeldusi või esineb asjaolu, mis tühistamise õiguse välistab. Maakohus leidis põhjendatult, et tehingut ei ole kehtivalt tühistatud. Maakohus ei tuvastanud VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 ega hea usu põhimõtte rikkumist ning seda ei ole võimalik asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada ka ringkonnakohtul. Puudub alus

§ 92lg 3 p 1 kohaldamiseks.

Apellatsioonimenetluses ei saa lahendada vastuväiteid maakohtu tegevusele. Kuna hagi tagamise tühistamine lahendati määrusega, pidanuks hageja seda eraldi vaidlustama. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks menetlemiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja arvates on ebaloogiline ja tõenditega vastuolus kohtute seisukoht, et hageja käitiste (parkla, mahlabaar, kommipood) sulgemine ei välju hageja igapäevase majandustegevuse raamest. Suletud käitised andsid 10% hageja iga-aastasest müügitulust. Käitise sulgemine ei ole kino igapäevase majandustegevuse osa ja kostja ei ole tõendanud, et hageja tegevuse aja jooksul oleks käitiseid varem suletud üksnes juhatuse otsuse alusel. Kostja vajas vaidlusalusteks tehinguteks nõukogu otsust nii ÄS § 306 lg 2 alusel kui ka hageja kehtestatud sisereeglite järgi. Õige ei ole panna hagejale selline riisiko, mis tuleneb kostja tahtlikust hageja teavitamata jätmisest ettevõttes toimuvast.

§ 92

lg 5 eesmärgiks ei ole võimaldada juhatuse liikmetel vastutusest vabaneda ainuüksi põhjusel, et nõukogu ei teinud enne juhatuse liikme vahetumist ettevõttes auditit. Vastupidine seisukoht on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus kohaldas

§ 92

lg-t 5 üllatuslikult ja ringkonnakohtu väide, et selle sätte kohaldamise aluseks olevad asjaolud esitas kosja eelmenetluse käigus, on alusetu. Maakohus oleks pidanud juhtima eelmenetluses tähelepanu sellele, millist tähtsust näeb kohus eelviidatud normil. Seda ei teinud ei kostja ega kohus ning maakohus keskendus kogu menetluse kestel ainult kahju suuruse tõendatusele. Kohtud on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse tagamise nõuet, kuna otsustest ei selgu, miks on kohtud jätnud hageja tõendid ja põhjendused arvestamata ning lähtunud üksnes kostja väidetest ja tõenditest.

1. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates ei olnud hageja käitiste tegevuse lõpetamiseks vajalik nõukogu nõusolek, ettevõtte tegevust ei lõpetatud. Käitiste 10%-line osakaal hageja kogukäibes ei ole oluline. Ka väljakujunenud praktika ei näinud ette tehingute kooskõlastamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja varjas tema eest olulist teavet, kõik dokumendid olid hageja jaoks saadaval. Eksimuse riisikot kandis hageja ise.
2. Kohtuistungil jäid pooled varasemate seisukohtade juurde. Kohtu ettepanekul avaldasid nad mh seisukohta lõpetamiskokkuleppe p 16 õigusliku olemuse ja tühistatavuse kohta. Kostja arvates tuleb see kvalifitseerida VÕS § 207 lg 2 järgi, hageja arvates tuleks poolte tegelik tahe esmalt kindlaks teha. Pooled esitasid kohtule ka kohtukõnede kirjalikud teesid ja kassatsioonimenetluses kantud kulude nimekirjad. Hageja palus mõista kostjalt kassatsioonimenetluse kuludena välja õigusabikulud 8437 eurot 66 senti ja kostja hagejalt 3600 eurot. Vastuväiteid vastaspoole kulunimekirjale pooled ei esitanud, jättes nende põhjendatuse kohtu hinnata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 5 teise lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
4. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid (I), seejärel analüüsib lõpetamiskokkuleppe p 16 (II), selle kehtivust ja sellest vabanemise võimalusi (III) ning tühistamist eksimuse tõttu (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (V). I
5. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 722 963 euro ja viivise väljamõistmist.
6. Hageja tugineb põhinõudes järgmistele põhilistele asjaoludele, mis ei ole ka vaidluse all: kostja oli hageja ainus juhatuse liige
7. maini
8. a;
9. mail
10. a sõlmis kostja hageja nimel nõukogu nõusolekuta KC-ga kommipoe ja mahlabaari kümneaastase tähtajaga ruumide üürilepingu;
11. mail
12. a sõlmis kostja hageja nimel nõukogu nõusolekuta HP-ga kümneks aastaks parkla üürilepingu; kostja muutis lõpetamiskokkuleppele eelnenud kuudel hageja nimel 15 töötajaga töölepinguid selliselt, et neile nähti ette kuue kuu keskmise palga suurune täiendav lahkumishüvitis, neljale töötajale on see ka välja makstud; kostja müüs
13. mail
14. a hageja nimel töötajatele ja nendega seotud isikutele 13 sõiduautot turuhinnast madalama hinnaga.
15. Põhivõla maksmist nõuab hageja kostjalt hüvitisena kahju eest, mida kostja põhjustas hagejale kahjulike tehingute tegemisega, rikkudes juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusi ning jättes üürilepingud ja sõiduautode töötajatele võõrandamise hageja nõukoguga kooskõlastamata. Nõude õiguslikuks aluseks võib olla ÄS § 315 lg 2 esimene lause.
16. Hageja kahju hüvitamise nõue 722 963 eurot koosneb järgmistest komponentidest: 484 042 eurot KC-ga sõlmitud mahlabaari ja kommipoe üürilepingust tingitud kahju, mis koosneb aastatel 2012-2015 saamata jäänud tulust ja investeeringust uude kommipoodi; 84 012 eurot HP-ga sõlmitud parkla üürilepingust tingitud kahju, sh kompromissi alusel HP-le lepingu lõpetamise eest tasutud 34 000 eurot ning
17. a maist kuni parkla tagastamiseni
18. a mais saamata jäänud 50 012 eurot; neljale töötajale täiendava lahkumishüvitise maksmisest tingitud kahju 74 699 eurot; sõiduautode alla turuhinna võõrandamisest tingitud kahju 80 210 eurot.
19. Kuna kohtud on jätnud hagi rahuldamata esmajoones põhjendusega, et lõpetamiskokkuleppe p 16 välistab nõuete esitamise kostja vastu, ei ole nad hageja nõuetega sisuliselt tegelenud.
20. ÄS § 315 lg 1 järgi pidi kostja oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ja ÄS § 306 lg 2 kolmanda lause järgi tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning

§ 35

järgi olema hagejale lojaalne (vt juhatuse liikme kohustuste kohta ka nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p-d 11, 18;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 27). Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). Kui kostja rikkus oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi hagejale tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt Riigikohtu
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 18;
9. aprilli
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).
11. Kostja hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda ka seda, kas vaidlusalused tehingud väljusid hageja igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik hageja nõukogu nõusolek. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kostjal oli õigus vaidlusaluseid tehinguid teha hageja nõukogu nõusolekuta, sest tehingud ei väljunud hageja igapäevase majandustegevuse raamest (ringkonnakohtu otsuse p 46). Kolleegiumi arvates on selline järeldus põhjendamata. Tehinguid, mis väljuvad aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus ÄS § 306 lg 2 teise lause ja § 317 lg 1 teise lause järgi teha ainult nõukogu nõusolekul. Selliste tehingutena on ÄS § 317 lg 1 teises lauses nimetatud mh tehingud, millega kaasneb ettevõtte võõrandamine või selle tegevuse lõpetamine (p 2) või kinnisasjade ja registrisse kantud vallasasjade võõrandamine ja koormamine (p 3). Nõukogu nõusolek ei ole selliste tehingute tegemiseks ÄS § 317 lg 3 järgi vajalik vaid juhul, kui tehingu tegemisega viivitamisega kaasneks aktsiaseltsile oluline kahju. Põhikirjaga võib nõukogu pädevust ÄS § 317 lg 2 järgi ka laiendada või kitsendada, kuid asjas ei ole väidetud, et seda oleks tehtud. Kolleegiumi arvates saab esitatud asjaoludel lähtuda eeldusest, et hageja kinnisasja pikaks ajaks teise isiku kasutusse andmine ja hulga sõidukite võõrandamine oma töötajatele või nendega seotud isikutele on hinnatavad tehingutena, mida hageja iga päev ei tee. Selliste tehingute tegemine nõunkogu nõusolekuta pärast enda juhatusest tagasikutsumise kavatsusest teadasaamist võib viidata lisaks mh lojaalsuskohustuse rikkumisele. Hageja väitel andsid parkla, mahlabaar ja kommipood 10% hageja iga-aastasest müügitulust. Selline osa majandustegevusest võib kolleegiumi arvates moodustada olulise osa hageja majandustegevusest ja selle ümberkorraldamiseks on eelduslikult vajalik nõukogu nõusolek. Määrav ei ole seejuures, kas parkla või kommipoos ja mahlabaar olid ettevõtte või käitis, sest ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. Seda, et kostjal oli õigus hageja igapäevasest majandustegevusest väljuvaid tehinguid teha seadusest erinevalt (olgu põhikirja, otsuste, lepingute või ka praktika alusel) nõukogu nõusolekuta, peab tõendama kostja.
12. Kahju hüvitamise nõude sisulisel lahendamisel tuleb hinnata ka kahju hüvitamise üldiste eelduste täidetust, mh rikutud kohustuse eesmärki, kahju tekkimist hagejal, selle ettenähtavust ning põhjuslikku seost kohustuste rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127).
13. Viivist nõuab hageja põhinõudelt 722 963 eurot alates
14. juunist
15. a kuni kohtuotsuse täitmiseni. Viivisenõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 esimene lause, viivise suuruse määrab sama lõike teine lause. Tulevast viivist saab hageda TsMS § 367 alusel. Kolleegium märgib, et hageja nõuab viivist alates esialgse hagi esitamisest
16. juunil 2012, kuigi viivisenõude esitas ta alles
17. oktoobril
18. See on siiski lubatav, sest kahju hüvitamise nõudelt saab VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi viivist nõuda mh alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. II
19. Kohtud jätsid hagi rahuldamata põhjusel, et lõpetamiskokkuleppe p 16 välistab kostja vastu nõuete esitamise. Seega on oluline määrata kindlaks selle kokkuleppe sisu ja õiguslik olemus.
20. Lõpetamiskokkuleppe p-s 16 kinnitasid pooled, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid nõudeid, v.a nõuded, mis tulenevad samast kokkuleppest. Pooled on menetluse vältel olnud sarnasel seisukohal, et see tingimus välistab kehtivuse korral kostja vastu haginõuete esitamise. Kostja on seda seisukohta väljendanud selgelt, hageja aga möönnud seda, esitades mh selle tingimuse tühistamise avalduse ja keskendudes tühistamise küsimusele ka kassatsioonkaebuses. Kohtud ei ole selle tingimuse kvalifitseerimisega lähemalt tegelenud. Maakohus on üksnes viidanud, et see tingimus lõpetas VÕS § 207 lg-te 1 ja 2 alusel (täpsustamata, kumma lõike alusel konkreetselt) hageja tulevased nõuded kostja vastu. Kuigi Riigikohtu istungil möönis hageja, et see tingimus võimaldab erinevaid arusaamu ja maakohtul tuleks poolte tegelik tahe kindlaks teha, ei ole ta varem menetluse kestel selliseid kahtlusi esitanud.
21. Eelneva (vt otsuse p 23) põhjal lähtub ka kolleegium sellest, et pooled on lõpetamiskokkuleppe ps 16 käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega lähtub kolleegium eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga

§ 67

lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega.

1. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. Nõudest loobumiseks näeb VÕS § 207 ette eriregulatsiooni. Esiteks võivad võlausaldaja ja võlgnik VÕS § 207 lg 1 järgi leppida kokku võlasuhte lõpetamises võlausaldaja loobumisega nõudest. Sama tagajärg on VÕS § 207 lg 2 järgi sellel, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Võlasuhe lõpeb VÕS § 207 lg 2 järgi ka siis, kui pooled arvasid, et see on juba lõppenud või ei olegi tekkinud. Põhimõtteliselt võib nõudest loobumine sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi.
2. Arvestades lõpetamiskokkuleppe p 16 sõnastust ja poolte varasemaid seisukohti menetluses, saab kolleegiumi arvates järeldada VÕS § 207 lg 2 järgset kokkulepet selle kohta, et pooled kinnitavad vastastikku lõpetamiskokkuleppe väliste nõuete puudumist. Pooled on lähtunud sellest, et tegemist on õiguslikult siduva kokkuleppega. Esitatud ei ole asjaolusid, mis viitaksid lõpetamiskokkuleppe sõlmimisel vastastikustele järeleandmistele ja seega kompromissile. Selline kinnitus toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest (sel seisukohal ollakse ka õiguskirjanduses, vt VÕS I. Komm. v.a

§ 92lg 3 alusel.

Hagi alusena esitatud asjaolud võimaldavad tugineda ka tehingu tühistamisele pettuse tõttu (

§ 94lg 3).

Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see

§ 90lg 1 kolmanda lause järgi algusest peale kehtetu.

Kolleegium märgib, et

tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige

§-d 92, 94 ja 96) on erinormiks

§ 86

suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32).
3. Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 38;
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab kolleegiumi arvates tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. Riigikohus on varem pidanud kinnitust nõuete puudumise kohta tühistatavaks ähvarduse tõttu, st

§ 96alusel (Riigikohtu 27.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p-d 12, 13). Lähemalt vt lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamise kohta otsuse IV osa.
2. Põhimõtteliselt võib hagejal olla kostja vastu lõpetamiskokkuleppe p-st 16 tulenevalt ka kahju hüvitamise nõue lepingueelsetel läbirääkimistel oluliste asjaolude avaldamata jätmise ja seega eksitamise tõttu VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel (vt selle kohta ka nt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 14;
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1156-15, p 17). Kahju hüvitamise eesmärgiks saaks sel juhul VÕS § 127 lg 1 järgi olla hageja paigutamine olukorda, kus teavitamiskohustust ei oleks rikutud, st nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamine analoogselt

§-ga

1. See tähendaks hageja asetamist olukorda, kus ta eelduslikult nõuete puudumist (vähemasti vastusoorituseta) kinnitanud ei oleks. Samas, kui hageja jättis tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. IV
2. Hageja väitel on ta tühistanud lõpetamiskokkuleppe p 16 põhjusel, et alles pärast lõpetamiskokkuleppe sõlmimist sai ta teada, et kostja on juhatuse liikmena tegutsemise ajal teinud hageja nimel tehinguid, mille tingimused on äärmiselt kahjulikud ega vasta hageja huvidele (vt otsuse p 14).
3. Kohtud jätsid hagi rahuldamata, sest hageja lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamise avaldus ei toonud kaasa selle tingimuse kehtetust, kuna: · kostja ei saanud ette näha tehtud vaidlusaluseid tehinguid puudutava teabe olulisust hagejale; · kostja pidi hageja nõukogu teavitama vaidlusalustest tehingutest alles
4. juuniks 2012 ja dokumendid andma lõpetamiskokkuleppe p 8 järgi üle alles pärast selle kokkuleppe sõlmimist; · tehingutest teavitamata jätmine ei olnud vastuolus VÕS § 14 lg-tega 1 ja 2 ega hea usu põhimõttega; · hageja kandis ise

§ 92

lg 5 alusel eksimuse riisikot, jättes ennast enne lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist informeerimata kostja tehtud tehingutest. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga

§ 92lg 5 kohaldamisel.

Samuti on kohtute asjaoludest tehtud järeldused nõuetekohaselt põhjendamata.

1. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: kostja oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal hageja ainus juhatuse liige;
2. aprillil
3. a teavitas hageja nõukogu esimees kostjat hageja kavatsusest ta juhatusest tagasi kutsuda; lõpetamiskokkuleppe allkirjastas hageja poolt nõukogu esimees L.-M. Jauho; vaidlusalused tehingud said hageja nõukogule teatavaks pärast lõpetamiskokkuleppe sõlmimist; tehingu tühistamise formaalsed eeldused on täidetud, kuna lõpetamiskokkuleppe tühistamise avaldus on jõudnud

§ 98

lg 1 esimene lause tähenduses kostjani

§ 99lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul.

34. Tehingu tühistamiseks peavad olema aga täidetud ka materiaalsed eeldused, sest üksnes juhul, kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see

§ 90

lg 1 kolmanda lause järgi algusest peale kehtetu ning seda sõltumata vastaspoole vastuvaidlemisest (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35). Tehingu saab

§ 92

lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel: · tehingu teinud isik oli eksimuses (

§ 92

lg 1); · eksimus oli oluline (

§ 92

lg 2) · eksimuse põhjustas teise poole käitumine (

§ 92

lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (

§ 92

lg 3 p 3); · eksimuse riisikot kannab vastaspool (

§ 92lg 5).

35. Eksimus on

§ 92lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest.

Lõpetamiskokkuleppe allkirjastas kostjaga kui hageja juhatuse ainsa liikmega hageja nõukogu esimees, kelle teadmist asjaoludest saab omistada hagejale (

§ 31lg 5 ja § 123 lg 1).

Just nõukogu otsustab ÄS § 317 lg 8 järgi juhatuse liikmetega tehingute tegemise ja määrab tehingute tingimused ning määrab ka aktsiaseltsi esindaja. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi ei ole kahtluse all, et hageja nõukogu esimees ega nõukogu liikmed ei teadnud lõpetamiskokkuleppe sõlmimise ajal vaidlusalustest tehingutest, ega seda, et see võis mõjutada hageja nõukogu esimehe otsust see kokkulepe allkirjastada. Seega saab kolleegium vähemasti eeldada eksimuse olemasolu. 36. Tehingu tühistamiseks peab eksimus

§ 92lg 3 järgi olema oluline.

Tehing on

§ 92

lg 2 järgi tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Kohtud ei ole küll eksimuse olulisust selgelt tuvastanud, kuid ei ole leidnud ka vastupidist. Arvestades vaidlusaluste tehingute iseloomu ja mahtu (vt otsuse p-d 14, 16), saab kolleegiumi arvates eeldada, et vähemasti osaliselt väljusid need hageja igapäevase majandustegevuse raamest ja vajasid seetõttu ÄS § 317 lg 1 teise lause järgi hageja nõukogu nõusolekut (vt ka otsuse p 19). Seega saab sellistest tehingutest tulenevatest nõuetest loobumist pidada vähemasti eelduslikult tehtuks olulise eksimuse mõjul. 37. Tehingu teinud isik võib selle

§ 92lg 3 järgi tühistada siiski vaid täiendavate eelduste olemasolul.

Esitatud asjaoludel tuleb neist esmajoones kõne alla eksimus, mille põhjustas tehingu teine pool asjaoludest teatamata jätmisega, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav (

§ 92lg 3 p 1).

Selleks, et kindlaks teha, kas asjaolu tuleb teisele poolele teatavaks teha, tuleb

§ 95

järgi eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Lepingueelsetel läbirääkimistel tuleb VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas hagejal oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 16;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 18).
5. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest järeldub seisukoht, et kostja ei pidanudki vaidlusalustest tehingutest hagejat (st hageja nõukogu) teavitama. Kolleegium märkis juba eespool, et ei nõustu ringkonnakohtu sisuliselt põhjendamata järeldusega, nagu ei väljunuks vaidlusalused tehingud hageja igapäevase majandustegevuse raamest ega vajanud seetõttu nõukogu nõusolekut (vt otsuse p 19). Kui tehinguteks oli vajalik nõukogu nõusolek, tuli neist nõukogu vältimatult ka enne teavitada.
6. See, et tehingute tegemiseks ei olnud vajalik nõukogu nõusolek, ei välista, et teavitamiskohustus võis hõlmata ka tehinguid, mille tegemiseks nõukogu nõusolekut ei olnud. Ringkonnakohus põhjendas tehingutest teatamata jätmise lubatavust mh sellega, et lõpetamiskokkuleppe p 8 järgi ei pidanud kostja tagastama hagejale dokumente enne lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist (vt ringkonnakohtu otsuse p 55). Ka leidsid kohtud, et olulisematest tehingutest pidi kostja hageja nõukogu teavitama kord kuus nn management letter'i vormis järgmise kuu
7. päevaks, st
8. a mai tehingutest pidi kostja teavitama hagejat alles pärast lõpetamiskokkuleppe sõlmimist,
9. juunil
10. a (vt ringkonnakohtu otsuse p 45). Kolleegiumi arvates ei välista ka need asjaolud kostja kohustust teavitada hagejat (nõukogu) lõpetamiskokkuleppe sõlmimisel kõigist olulistest asjaoludest. Seda ei välista ka asjaolu, et lõpetamiskokkuleppes ei ole kostja kinnitust kõigi oluliste andmete esitamise kohta. Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks võimalik järeldada tehingutest teavitamata jätmisel hea usu põhimõtte rikkumist (ringkonnakohtu otsuse p 56). Juhatus peab ÄS § 306 lg 3 esimese lause järgi teatama nõukogule kohe aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest ning ÄS § 306 lg 3 kolmanda lause järgi esitama nõukogule aruanded ja teated ülevaatlikult ja selgelt, võimalikult varakult ning kirjalikult taasesitatavas vormis. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab kolleegiumi arvates tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka

§ 95

järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. Arvestada tuleb ka

§-ga 32, mille järgi peavad juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve, ning

§-ga 35, mis paneb juhatusele lojaalsuskohustuse. Kohtute põhjendustest ei ole mh järeldatav, kuidas saanuks kostja oma juhatuse liikme teavitamiskohustust täita pärast tema ametist vabastamist. Ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. Sisuliselt on kohtud õigustanud oluliste andmete varjamist nõukogu eest. 40. Tehingu teinud isik ei või

§ 92

lg 5 järgi tehingut siiski tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Selleks tuleb selgitada, kas lisaks teise poole teavitamiskohustusele lasus ka eksinud poolel enesel kohustus teavet hankida (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 17). Kohtuotsused ongi põhiosas keskendunud põhjendamisele, miks peab hageja ise kandma

§ 92

lg 5 järgi eksimuse riisikot ega või seetõttu lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistada. Põhimõtteliselt leidsid kohtud, et kui kostja ka jättis hageja tehingutest teavitamata, pidanuks hageja nõukogu ise tundma huvi kostja tehtud tehingute vastu ja võinuks tellida ka audiitori arvamuse (vt ringkonnakohtu otsuse p 53). Hageja ei ole väitnud, et nõukogul ei olnud enne lõpetamiskokkuleppe sõlmimist mingit võimalust saada ülevaadet kostja tehtud tehingutest. Oma ülesannete täitmiseks on nõukogul ÄS § 317 lg 6 järgi õigus tutvuda kõikide aktsiaseltsi dokumentidega, samuti kontrollida mh raamatupidamise õigsust ja vara olemasolu. Nõukogul on ÄS § 317 lg 7 esimese lause järgi õigus saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ja nõuda juhatuselt tegevusaruannet ning bilansi koostamist. Kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks

§ 92lg 5 mõttes.

41. Praeguses asjas ei nõustu kolleegium kohtute järeldusega

§ 92

lg 5 järgse riskijaotuse kohta aga põhjusel, et kohtud ei ole arvestanud riskijaotust muuta võivate asjaoludega. Sellisteks asjaoludeks võivad olla mh kostja tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus kostja varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. Kolleegiumi arvates ei pidanud hageja eeldama, et kostja asub pärast tema juhatusest tagasikutsumise kavatsusest teadasaamist ulatuslikke tehinguid tegema, pigem võik eeldada vastupidist käitumist. Arvestada tuleb sedagi, et ainsa juhatuse liikmena oli üksnes kostjal pikka aega kontroll hageja tehingute ja vara liikumiste üle. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohtadest järelduva arusaamaga, et juhatuse liikme ametiaja lõppemisel peaks äriühing teda eelduslikult alati kahtlustama kahjulike tehingute tegemises või muul viisil kahju tekitamises ega võiks ainuüksi juhatuse enda antud teabele tuginedes ja kulukat auditit tellimata sõlmida ka kokkuleppeid nõuete puudumise tunnustamise kohta. Kolleegiumi arvates pidanuks hageja nõukogul olema eksimuse riski kandmiseks teadmine või vähemasti mõistlik kahtlus nõuete olemasolu suhtes. Hageja ei pea kandma riski siis, kui kostja jätab nõude aluseks olevates asjaoludest tahtlikult teatamata. Olukorras, kus kostjal oli kohustus teavitada hagejat enne lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist kõigist olulistest tehingutest, kogu kostja tegevusest ülevaate saamine eeldanuks auditi tegemist, kostja oli ainus hageja juhatuse liige, kes korraldas tema majandustegevust ega ole ka tuvastatud, et kostja varasemast tegevusest pidanuks hageja nõukogul olema tekkinud kahtlus kostja tegevuse ja nõuete olemasolu suhtes, ei saa eksimust pidada hageja riskiks. Kolleegiumi arvates saab pidada

§ 32

järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. Juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad

§ 35järgi olema juriidilisele isikule lojaalsed.

42. Kostja on väitnud ka seda, et ta ei oleks lõpetamiskokkulepet p-ta 16 sõlminud. Seega väidab kostja, et lõpetamiskokkuleppe üks tingimus ei olnud eraldi tühistatav, st lõpetamiskokkulepe ei ole osadeks jagatav

§ 90lg 3 järgi, sest ei saa eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata.

Kohtud ei ole selle kohta selget seisukohta võtnud. Hindamaks, kas lõpetamiskokkulepe on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et kostja võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st kostja ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. Kuigi ÄS § 309 lg 3 teise lause järgi ei lõpe juhatuse liikmega sõlmitud leping juhatuse liikme tagasikutsumise tõttu automaatselt, saanuks hageja selle vähemasti eelduslikult ÄS § 309 lg 3 kolmandast lausest ja VÕS §-st 631 juhindudes ka erakorraliselt üles öelda.

1. Eelneva põhjal tuleb lõpetamiskokkuleppe tühistamise asjaolusid uuesti hinnata ja teha kindlaks kõik lõpetamiskokkuleppe p 16 eksimuse alusel tühistamise tingimused. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid. Seetõttu tuleb asi saata uueks arutamiseks. Kuna kohtud ei ole hageja kahju hüvitamise nõudeid sisuliselt hinnanud, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. V
2. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et isegi kui maakohus kohaldas

§ 92

lg-t 5 üllatuslikult, said pooled oma väited selle sätte kohaldamise kohta esitada apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses esile toonud, millised väited ja tõendid tal maakohtu käitumise tõttu ringkonnakohtus esitamata jäid.

1. Kolleegium märgib ka, et hageja on oma haginõuet korduvalt vähendanud, ilma et maakohus oleks selle kohta selget seisukohta võtnud. Kuigi TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei ole tegu hagi muutmisega, peab kohus selle kohta siiski tegema vähemasti suulise määruse kohtuistungil, millest nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse (vt ka nt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Hiljem lisatud viivisenõude menetlusse võtmist ei ole maakohus samuti sõnaselgelt otsustanud ega ka selle liitmist käesoleva asjaga. Lisaks on pooled maakohtu menetluses korduvalt oma seisukohti muutnud ja täiendanud, mis on koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust ohjata ja juhtida toonud kaasa menetluse venimise ja menetluskulude suurenemise. Muu hulgas on maakohus suuliselt menetluselt läinud üle kirjalikule kohtuvaidlusele (V kd, tl 20 pöördel), millel ei ole erilist mõtet, kui uusi asjaolusid nagunii esitada ei saa. See põhjustas pooltele vaid lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle.
4. Kolleegiumi arvates kohaldas maakohus põhjendamatult ka TsMS § 444 lg-t 1, jättes otsusest välja nii hageja nõude kirjelduse kui ka asjaolud, millel see tugineb, samuti kostja vastuväited. See raskendab kohtuotsuse mõistmist. Kolleegiumi arvates ei saa TsMS § 444 lg-t 1 kohaldada vastuolus § 442 lg-ga 7, mis nõuab mh poolte väidete ja tõendite kajastamist kohtuotsuses, kuna sel juhul muutuks § 442 lg 7 sisutühjaks. Sisuliselt tähendab TsMS § 444 lg 1 rakendamine, nii nagu seda tegi maakohus, kirjeldava osa väljajätmist otsusest. Kolleegium tõlgendab TsMS § 444 lg-t 1 kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi
5. ja
6. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks iseäranis hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele.
7. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus tühistas hagi tagamise hagi rahuldamata jättes ebakorrektselt. Hagi tagamine tulnuks TsMS § 386 lg 4 esimese lause ja § 442 lg 5 esimese lause järgi tühistada otsusega, tagamaks selle kehtivuse seotus otsuse omaga. Kui maakohus jättis selle otsusega tegemata, pidanuks kohus siduma hagi tagamise tühistamise jõustumise määruses otsuse jõustumisega (vt ka Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 40). Täpsemalt pidanuks seda tegema määruse resolutsioonis, mida maakohus vähemasti selgelt ei teinud. Samuti pidanuks maakohus tühistamisel lisaks algsele hagi tagamise määrusele viitama ka hilisemale hagi tagamist muutvale määrusele. Asja uuel läbivaatamisel tuleks maakohtul hagi tagamise tühistamine tühistada ja asja otsusega lahendades lahendada sellega ka hagi tagamisega seonduv.
10. Kohtuotsuste tühistamise tõttu määrab menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise suuruse TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel kindlaks maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja taotlusel tagastatakse kautsjon Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le. Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve