Obsah (6)

§ 121§ 86§ 87§ 871§ 34§ 83

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 121lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 4.

augusti

1. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-2777 V. Š. kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask, määruskaebus Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Toomas Liiva
2. märts 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Muuta Tartu Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a määruse põhiosa, jättes sellest välja V. Š. poolt õigusvastase teo toimepanemise kohta esitatud põhistused koosseisueksimust ja teo kõrvaltagajärge puudutavas osas.
6. Jätta kaitsja määruskaebus rahuldamata.
7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. Š-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot.
8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks V. Š-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 120 (ükssada kakskümmend) eurot. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Maakohtu
10. juuni
11. a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel V. Š. suhtes kriminaalmenetlus ja talle kohaldati karistusseadustiku (

) § 86 lg 1 alusel psühhiaatrilist sundravi. Menetluskulud summas 1374 eurot jäeti KrMS § 183 alusel riigi kanda. 1.

1. Maakohtu lahendis loeti tõendatuks V. Š. poolt toimepandud tegu. Tartu psühhiaatriakliiniku patsient V. Š. võttis
2. jaanuaril 2015 kliinikumis laualt metallist lusika, murdis selle pooleks ja tõmbas xxxxxxxxxxxxx A-l lusika terava otsaga üle kaela, tekitades sel moel kannatanule valu ning marrastused. See tegu vastab objektiivse koosseisu poolest

§ 121tunnustele.

1.

1. Vaidlus tekkis subjektiivse koosseisu tasandil. Nimelt esitas V. Š. kaitseväite, et ta lõi lusikaga seetõttu, et tema arvates oli kannatanu kaelal uss ja ta soovis seda tappa. 1.
2. Subjektiivse koosseisu juurde asudes käsitles maakohus esmalt koosseisueksimust, nentides, et küsimus on tegelikult V. Š. tahtluses. Seejärel märgiti maakohtu määruses, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses tuleb subjektiivse koosseisu tunnused selgitada välja ulatuses, mis on isiku vaimset seisundit arvestades võimalik. 1.
3. Järgnevalt kirjeldati maakohtu määruses aga V. Š. enda arusaamast lähtuvat tegu ehk siis "ussi tapmist kannatanu kaelal" ja nenditi
4. veebruari
5. a ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvale eksperdiarvamusele tuginevalt, et kannatanu kaelal ussi nägemisel oli tegemist alkohoolse geneesiga psühhootilisest häirest tingitud tajuhäirega. Maakohus leidis, et sellise häire tõttu ei olnud V. Š. võimeline aru saama, et rünnates kannatanu kaelal ussi, kahjustab ta sellega kannatanut. Eksperdi arvamusele tuginevalt ei olnud V. Š.
6. jaanuaril 2015 kõnealuse teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest, iseloomust ja tähendusest ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. "Seega on subjektiivne koosseis täitmata V. Š. vaimsest tervisest tulenevatel põhjustel," märgitakse määruses. Maakohus lisas, et eelnevast tulenevalt puuduvad koosseisueksimuse tunnused, sest koosseisueksimus saaks kõne alla tulla vaid süüdiva isiku puhul. 1.
7. Nentides järgnevalt õigusvastasust välistavate asjaolude puudumist, asus maakohus kohtuotsuse IV allosas taas analüüsima süüküsimust ja sundravi kohaldamise vajalikkust. Kohus nentis veel kord V. Š. süüdimatusseisundit teo toimepanemise ajal ja põhjendas sundravi kohaldamise vajalikkust.
8. Tartu Maakohtu
9. juuni
10. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Š. kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask. Määruskaebuses leiti, et kuivõrd V. Š. ei rünnanud enese ettekujutuses kannatanut, vaid ussi tema kaelal, tegutses ta tahtlust välistavas koosseisueksimuses. Seega pidi maakohus lõpetama kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuna sundravi kohaldamine eeldab koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastamist, ei oleks subjektiivse koosseisu puudumise tõttu saanud sundravi kohaldada. Määruskaebuses ei nõustutud ka isiku jätkuva ohtlikkusega, sest puuduvad seda kinnitavad tõendid ning maakohtu järeldus on üldsõnaline ja oletuslik.
11. Tartu Ringkonnakohtu
12. augusti
13. a määrusega jäeti kaitsja määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, kuid muutis osaliselt maakohtu põhjendusi. 3.
14. Ringkonnakohus nõustus kaitsjaga selles, et maakohtu põhjendused koosseisueksimuse käsitlemisel ja subjektiivse koosseisu tuvastamisel on vastuolulised. Maakohus leidis kõigepealt, et V. Š. ei olnud talle süüksarvatud teo toimepanemisel võimeline aru saama oma tegude keelatusest ega oma käitumist juhtima (ehk siis sisuliselt, et oli süüdimatusseisundis) ning tegi sellest otsese järelduse subjektiivse koosseisu, aga ka koosseisueksimuse puudumise kohta. Maakohus on käsitlenud läbisegi subjektiivset koosseisu ja süüd ning teinud sellise analüüsi põhjal eksliku järelduse koosseisueksimuse kohta. Ringkonnakohus nõustus kaitsjaga ka selles, et olles tuvastanud V. Š. käitumises subjektiivse koosseisu puudumise, oleks tulnud kriminaalmenetlus lõpetada, mitte aga kohaldada psühhiaatrilist sundravi. 3.
15. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lahendada küsimus, kas V. Š. on toime pannud õigusvastase teo. Ühelt poolt märgib ringkonnakohus, et eeskätt kannatanu ütlustele tuginevalt soovis V. Š. tekitada talle kehavigastusi, kui lausus teda murtud lusika terava otsaga rünnates: "Ma lõikan sul kõri läbi!". Kuid seejärel märgib ringkonnakohus, et kannatanu ütlused ei lükka ümber V. Š. väidet, mille kohaselt ei rünnanud ta mitte kannatanut, vaid ussi viimase kaelal. Ringkonnakohtu arvates on siin tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada V. Š. kasuks. Vaatamata sellisele järeldusele on ringkonnakohtu edasises käsitluses tehtud järeldus V. Š. käitumises subjektiivse koosseisu olemasolu kohta vähemalt kaudse tahtluse vormis. Nimelt luges ringkonnakohus tuvastatuks, et ehkki enda ettekujutuse kohaselt ründas V. Š. ussi, oli ta teadlik ussi paiknemisest xx kaelal ja järelikult pidi ta lusika terava otsaga ussi rünnates möönma ka xx vigastamise võimalikkust. Teisisõnu oli ringkonnakohtu arvates kannatanule tervisekahjustuse tekitamine V. Š. teo kõrvaltagajärg, mille suhtes oli tal vähemalt kaudne tahtlus. Teadlikkus ka xx kohalolekust ussi ründamisel välistab koosseisueksimuse. 3.
16. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et V. Š. on jätkuvalt ohtlik endale ja ühiskonnale ning tema suhtes tuleb kohaldada sundravi. Sundravi kohaldamise vajadus tuleneb V. Š. haigusloost, temal diagnoositud psühhootilisest häirest ja toimepandud õigusvastasest teost. V. Š. on ka varem avaldanud vägivaldseid mõtteid ja soovinud naabri kirvega ära tappa ning võtnud tööle kaasa noa. Ringkonnakohus leidis, et paralleelselt kriminaalmenetlusega kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamine V. Š. suhtes ei tähenda, et tema ohtlikkus oleks ära langenud ja puudub vajadus tema suhtes sundravi kohaldamiseks. Seejuures viitas ringkonnakohus asjaolule, et tahtest olenematu ravi kohaldamise lõpetamise aluseks oli psühhiaatri arvamus, millest nähtuvalt oli V. Š. sedavõrd tervenenud, et temaga sõlmiti ravileping. Samas ei nähtu psühhiaatri arvamusest muid asjaolusid, mis kirjeldaksid isiku terviseseisundit ja ravisoostumust tahtest olenematu ravi lõpetamise ajal. Kuigi ka varem on statsionaarsel ravil viibides V. Š. seisund stabiliseerunud, on tema ravisoostumus ja haiguskriitika jäänud jätkuvalt küsitavaks. 3.
17. Ühtlasi asus ringkonnakohus seisukohale, et kaitsja poolt taotletud riigi õigusabi põhjendatud suurus on 144 eurot (sh käibemaks) ning tulenevalt asjaolust, et kohus tegi KrMS § 187 lg-s 2 nimetatud lahendi, jäeti see kulu V. Š. kanda. MENETLUS RIIGIKOHTUS
18. Tartu Ringkonnakohtu
19. augusti
20. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Š. kaitsja B. Sisask, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja V. Š. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu määruse kohta kaebuse resolutsioonis ettepanekud puuduvad. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
21. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et V. Š. poolt kannatanule tervisekahjustuse põhjustamine oli tema teo kõrvaltagajärg, mille osas oli tal vähemalt kaudne tahtlus. 4.
22. Olles tuvastanud sisuliselt maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu määruse tühistama ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, mitte aga hakkama maakohtu põhjendusi muutma. Kirjeldatud olukorras maakohtu põhjendusi muutes rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.
23. Ringkonnakohus on jätnud hindamata V. Š. ohtlikkuse puudumist kinnitavad kaitsja väited ja on sellega rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 338 p 1 ja § 339 lg 2 mõttes.
24. aasta veebruari alguses koostatud ekspertiisiakti alusel ei saanud maakohus teha
25. aasta juunis järeldust, et V. Š. on ohtlik. Et V. Š. allub ravile ega pole enam ohtlik, ilmneb ka sellest, et tsiviilasjas lõpetati
26. aasta märtsis tahtest olenematu ravi kohaldamine V. Š. suhtes. Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda, et ravi kohaldamise lõpetamine tsiviilasjas ei võimalda jaatada isiku ohtlikkuse äralangemist ega välista seetõttu sundravi kohaldamist. Psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 ei erista hindamiskriteeriume sõltuvalt menetluse liigist. Seega alluvad tahtest olenematu ravi või sundravi kohaldamise vajalikkuse hindamine samadele kriteeriumitele ja puudub mõistlik põhjendus, miks peaks neid sõltuvalt menetluse liigist erinevalt sisustama. Ringkonnakohus ei saanud tugineda ekspertiisiaktile osas, milles viidatakse V. Š. poolt vägivaldsete mõtete avaldamisele. 4.
27. Menetluskulud tulnuks ka ringkonnakohtus jätta KrMS § 183 alusel riigi kanda. Praegusel juhul on isikult menetluskulusid välja mõistes oluliselt rikutud menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 järgi. 4.
28. Psühhiaatrilise sundravi asjades KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses sisalduv piirang tuleks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.
29. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja
30. novembril 2015 kolmeliikmelises koosseisus ja otsustas anda asja põhimõttelist laadi eriarvamuste tekkimise tõttu arutamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Kolleegium käsitleb kõigepealt V. Š. teo subjektiivset külge (I), võtab siis seisukoha

§ 86mõningate tõlgendamisprobleemide kohta (II), analüüsib seejärel V.

Š. ohtlikkust (III), peatub ringkonnakohtus kantud menetluskulude temaatikal (IV), lahendab kaitsja taotluse tunnistada KrMS § 390 lg 5 kolmas lause põhiseadusevastaseks (V), võtab menetluse tulemuse kokku (VI) ja teeb viimaks otsustuse Riigikohtu menetluses kantud õigusabi kulude kohta (VII). I 7. Maa- ja ringkonnakohtu määruses on õigesti ja põhjendatult loetud tõendatuks, et V. Š. toimepandud teo väline pilt ehk objektiivne koosseis vastab

§ 121tunnustele.

Maakohtu edasine mõttekäik subjektiivse koosseisu tuvastamisel, nii nagu märkis ka ringkonnakohus, on aga raskesti jälgitav. Kuid nagu nähtub edasi käesoleva määruse põhjenduste II osast, on see tõenäoliselt tingitud üldisemast ebaselgusest

§ 86tekstis.

8. Loogiline on, et ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses lähtutakse subjektiivset koosseisu tuvastada püüdes varem tuvastatud objektiivsest koosseisust. Käesoleva kohtuasja puhul on maakohus subjektiivse koosseisu juurde asudes aga käsitlenud esmalt hoopis kaitsja tõstatatud võimaliku koosseisueksimuse küsimust. Kaitsja koosseisueksimuse väide ei lähtu aga sellest teost, mille objektiivse koosseisu maakohus enne tuvastas (

§ 121tunnustele vastav tegu).

Nimelt ei väitnud kaitsja määruskaebuses, et V. Š. ei teadnud mingit

§-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseisu asjaolu. Kaitsja jättis enda argumentatsioonis objektiivse koosseisu pärase teo kõrvale, käsitades V. Š. teona "xx kaelal ussi tapmist", ja tegi sellest järelduse, et kuna V. Š. tappis ussi, siis oli tegemist kehalise väärkohtlemise suhtes koosseisueksimusega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus lasknud end kaitsjal eksitada küsimuses, millist tegu tuleb analüüsida ja kuidas saab selles erimenetluses üldse tekkida koosseisueksimuse küsimus. 9. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaitsjaga, et kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa

§-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. Samas ei ole kolleegium nõus sellega, et käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtte vastu eksinud. Tõsi, maakohtu seisukoht V. Š. käitumise karistusõiguslikul analüüsimisel pärast objektiivse koosseisu tuvastamist ja eelkõige subjektiivse koosseisu tuvastamisel, ei ole piisavalt selgelt jälgitav. Kuid samas on selge, et maakohus on subjektiivse koosseisu täitmise raskused sidunud üheselt V. Š. vaimsest tervisest tulenevate põhjustega. Õige ei ole kaitsja seisukoht, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Siinjuures osutab kolleegium veel kord probleemidele seoses

§ 86sõnastusega (millel peatutakse põhjenduste II osas).

Maakohus luges põhjendatult ja olemasolevatele tõenditele (eeskätt kannatanu ütlustele) tuginedes vajalikus ulatuses tuvastatuks ka subjektiivse koosseisu, s.o V. Š. tahtluse tekitada kannatanule tervisekahjustusi, kui ta lausus teda rünnates: "Ma lõikan sul kõri läbi!". Sellest oleks kolleegiumi hinnangul piisanud, et kaaluda sundravi kohaldamise vajalikkust.

1. Siiski leidis ringkonnakohus, et V. Š. väited mitte kannatanu, vaid ussi ründamise kohta tuleb tõlgendada V. Š. kasuks. Sellest hoolimata jaatas teise astme kohus V. Š. vähemalt kaudset tahtlust xxxxxxxxxxxxxx tervisekahjustuse tekitamise ehk oma teo kõrvaltagajärje osas, sest V. Š. möönis oma kaelal ussi kandnud kannatanu vigastamise võimalikkust. Seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul välistatud ka koosseisueksimus.
2. Kolleegiumi arvates ei ole siiski alust ilmselgelt vaimsest seisundist lähtuvatele ütlustele omistada sellist tõenduslikku tähendust, mis võimaldaks konstrueerida nende ütluste osalusel nn sõna-sõnavastu-olukorda. Kuna kõnealuse õigusvastase teo puhul on ringkonnakohus enne juba lugenud subjektiivse koosseisu tuvastatuks, siis tuleb käesoleva määruse eelmises punktis kajastatud põhjendused jätta V. Š. õigusvastase teo toimepanemise põhjendustest välja. II
3. Obiter dictum-korras peab nentima, et selle kohtuasja lahendamisel ilmnenud probleemid tõukuvad olulisel määral mõningasest ebaselgusest

§ 86kohaldamisel.

Tuleb nõustuda õiguskirjanduses (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2012, § 394, p 2) märgituga, et selle erimenetluse loogika eeldab kõigepealt süüdimatusseisundi kui deliktistruktuuri kolmanda taseme asjaolu (õigemini selle asjaolu puudumise) tuvastamist. 13. Kuigi

§-s 86 sätestatud psühhiaatriline sundravi on üks

7. peatüki nn muudest karistusõiguslikest mõjutusvahenditest, on kõnealune mõjutusvahend teistest oluliselt erinev. Nii konfiskeerimiste (

§-d 83–85), alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite (

§ 87

) kui ka karistusjärgse käitumiskontrolli (

§ 871

) kohaldamise kohustuslikuks eelduseks on alati karistusõiguse mõttes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, s.o kuriteo täismahus tuvastatus. Samasuguse kohustusliku eelduse olemasolust, kuigi teatud eripäraga ja vahendatult, saab rääkida ka laiendatud konfiskeerimise ja kolmandalt isikult konfiskeerimise puhul.

1. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole aga isiku poolt kuriteo toimepanemise tuvastatus. 14.
2. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise võimatus. 14.2.

§ 86

lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire

§ 34p 5 mõttes.

Nendel juhtudel on isiku psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo toimepanijast. 14.3.

§ 86

lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire

§ 34

mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda

§ 86

tekstis otsesõnu ei märgita, saab kolleegiumi arvates kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida) tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal. 15. Kooskõlas eelmärgituga puudub kolleegiumi arvates alus väiteks, et eranditult kõigi

i

1. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest.
2. Teisalt ei tähenda

§-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta. 16.1. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa

§ 86kohaldada.

16.

1. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga). III
2. Kaitsja on leidnud ka seda, et V. Š. pole enam ohtlik, mistõttu ei saa tema suhtes psühhiaatrilist sundravi kohaldada. Kolleegium sellise hinnanguga ei nõustu.
3. Kõigepealt heidab kaebaja maakohtule ette, et kohus tugines üle nelja kuu vanusele ekspertiisiaktile ning see akt ei andnud adekvaatset infot V. Š. terviseseisundi kohta kohtumääruse tegemise ajal.
4. Riigikohus on leidnud, et mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 10). Kolleegium märgib siinkohal, et Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust. Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
7. jaanuari
8. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK
9. jaanuari
10. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK
11. septembri
12. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada.
13. Maa- ja ringkonnakohus on korrektselt tuvastanud, et V. Š. puhul tuleb tema ohtlikkust ühiskonnale jaatada. Ehkki ekspertiisiakt V. Š. suhtes koostati
14. veebruaril 2015, kuulas maakohus üle ka ekspertiisi teinud eksperdi, kelle arvamuse kohaselt peab V. Š. ravi kestma vähemalt aasta (tl 92). Samuti tuleb arvestada, et V. Š. viibis
15. aasta teisel poolel ja
16. aasta alguses korduvalt psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Ka on jätkuvalt alust arvata, et ta võib panna toime isikuvastaseid ründeid. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast (millele saab alates
17. septembrist 2011 KrMS § 63 lg 1 kohaselt tugineda) nähtub, et V. Š. on plaaninud tappa oma korteris oleva kirvega naabri ja läinud tööle noaga, sest kolleegid tundusid talle pahatahtlikud. V. Š. ohtlikkusele viitab seegi, et ta ei saa aru oma haiguse tõsidusest (st tema haiguskriitika on puudulik).
18. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kaitsja osutatud asjaolu, et tsiviilkohus lõpetas V. Š. tahtest olenematu ravi. Esiteks ei lange psühhiaatrilise abi seaduse § 11 järgse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi kohaldamise eeldused tsiviilkohtumenetluse seadustiku
19. peatüki alusel täpselt kokku

§ 83järgse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise tingimustega.

Kriminaalkolleegium on leidnud, et mõningad erisused on tuletatavad mh sellest, et psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist lähtuvalt võib isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamise menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 12.2). Teiseks aga on menetlejad lähtunud praegu teistsugusest tõendikogumist võrreldes sellega, millele rajas

1. märtsi
2. a tahtest olenematu ravi kohaldamise lõpetamise määruse Tartu Maakohus. Näiteks on kohtud hinnanud käesolevas kriminaalasjas ka
3. veebruari
4. a ekspertiisiakti. IV
5. Määruskaebuses vaidlustati muu hulgas ka ringkonnakohtu otsustust jätta KrMS § 187 lg-st 2 lähtuvalt menetluskulud V. Š. kanda. Riigikohus on varem määruskaebemenetluse kulusid psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjas käsitlenud kriminaalasjas nr 3-1-1-80-15 tehtud
6. novembri
7. a määruses. Selles määruses leidis kriminaalkolleegium, et kui menetlusosaline vaidlustab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse määruskaebe korras, tuleb edasises menetluses võtta aluseks määruskaebemenetluse sätted, sh menetluskulude osas. Süüdimatult isikult menetluskulude väljamõistmise osas menetlusseadus erisusi ette ei näe. Ringkonnakohus on seega jätnud õigustatult KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel kaitsjatasu summas 144 eurot V. Š. kanda. V
8. Määruskaebuses leiti sedagi, et KrMS § 390 lg 5 kolmas lause on vastuolus põhiseaduse § 15 lgga 1 ja § 24 lg-ga 5, kuna see piirab ebaproportsionaalselt isiku kohtusse pöördumise õigust. Kolleegium selgitab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kontrollitakse sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjasse puutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjasse puutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 44). Praeguses asjas vastas V. Š. kaitsja esitatud määruskaebus KrMS § 390 lõike 5 kolmandas lauses sätestatud tingimustele ja Riigikohus võttis määruskaebuse menetlusse. Seega ei mõjuta KrMS § 390 lg 5 kolmanda lause väidetav põhiseadusvastasus käesolevas asjas tehtavat lahendit ning see säte ei ole praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse tähenduses asjasse puutuv. Seetõttu jätab kolleegium läbi vaatamata kaitsja taotluse tunnistada psühhiaatrilise sundravi asjades KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses sisalduv piirang põhiseadusvastaseks. VI
11. Lähtudes eeltoodust, saab kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja V. Š. suhtes

§ 86lg 1 alusel sundravi kohaldamist pidada lõppjäreldusena õigeks.

Võttes arvesse vaidlustatud kohtumääruses ilmnenud ekslikke järeldusi, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes ringkonnakohtu määruse põhiosa, jättes ringkonnakohtu määrusest välja V. Š. poolt õigusvastase teo toimepanemise kohta esitatud põhistused koosseisueksimust ja teo kõrvaltagajärge puudutavas osas. Muus osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. VII

1. V. Š. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks summas 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt on kriminaalasja materjaliga tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kulutatud aega 5 pooltundi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri
3. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktide 2, 23 ja 24 alusel rahuldada. KrMS § 187 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eespool nimetatud menetluskulu välja mõista V. Š-lt. (allkirjastatud digitaalselt)