Obsah (26)

§ 127§ 113§ 1045§ 620§ 115§ 1037§ 138§ 624§ 175§ 78§ 3§ 100§ 103§ 1044§ 1043§ 1050§ 139§ 1018§ 1022§ 1024§ 619§ 758§ 621§ 623§ 1054§ 137

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-181-15 Otsuse kuupäev Tartu, 13. aprill 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

) § 620 lg 1 alusel. V. Pentus kirjutas nõuete loovutamise lepingutele alla kostjate I ja V mõjutusel, sest V. Pentusele edastasid informatsiooni ainult nemad. Kostja II koostas nõude loovutamise dokumendid, kuigi ta pidi teadma, et nõuete loovutamiseks ei olnud alust. Dokumendid koostati V. Pentuse käsundita. Kostja II rikkus kliendilepingut ja kostjaga solidaarselt vastutab ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab selle kahju eest, kuna ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja viies nõue tuleneb Autorollo vara kõrvaldamisest järgmiste toimingutega. Esiteks võõrandas Autorollo

1. mail 2010 kaks Krone haagist hinnaga 6135 eurot 52 senti. Haagiste müügiarved käskis koostada kostja I. Müügihind lasti tasuda Renaldole, kust see kanti edasi kostjale III. Kuna kostja I korraldas arvete koostamist, pidi ta korraldama ka raha ülekandmise Renaldole. Teiseks müüs Autorollo Ford Tourneo vaid päev pärast kohtule pankrotiavalduse esitamist kostja V venna bändikaaslasele. Kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti ja monitori. Kõrvaldati ka veokite jälgimissüsteem F-Track, mille eest Autorollo oli tasunud liisingumaksed ja mille omand oli talle üle läinud. Faktiliste ühingujuhtidena oleksid kostjad pidanud tagama äriühingu vara säilimise. Kostjad vastutavad ka selle kahju eest nii mõjutajate kui ka faktiliste juhtidena. Kokku tekitati eelnimetatud toimingutega kahju 24 648 eurot 98 senti.
2. Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I ei ole kunagi olnud Autorollo osanik, juhtorgani liige ega juhatuse variliige. V. Pentus palus aidata tal leida Autorollole nõustaja, kuna ühing oli keerulises majanduslikus olukorras ja ülejäänud kaks juhatuse liiget ei soovinud probleemidega tegeleda. Seejärel sattus V. Pentus raskes seisundis haiglasse ja kostja I pöördus vandeadvokaadist kostja II poole, kes nõustus Autorollo seisu üle vaatama ja ühingut nõustama. Kostja IV ja Autorollo sõlmisid kliendilepingu, millele kirjutas alla V. Pentus. Kostja I aitas üksnes vahendada infot V. Pentuse, teiste juhatuse liikmete, kostja II ja raamatupidaja vahel. Kostja I tegi kõike V. Pentuse teadmisel ja korraldusel. Kostja I ei olnud seotud AutoHillsi asutamisega. Samuti ei ole hageja tõendanud, et AutoHillsi asutamisega tekkis Autorollole üldse mingi kahju. AutoHillsi asutamise eesmärk oli jätkata Autorollo majandustegevust. Autod anti AutoHillsile üle mitterahalise sissemaksena, sest nii sai neid kasutada rahvusvahelisteks vedudeks. Autorollol endal ei olnud rahvusvaheliste vedude luba, ent teisel osanikul, KA-l oli luba olemas. AutoHillsi kaudu sai Autorollo seda luba kasutada. Kostja I ja Autorollo vahel ei olnud käsunduslepingut. Sellist lepingut ei saa lugeda sõlmituks vaikimise või tegevusetusega. Lisaks on hageja väited vastuolulised, sest kostjad ei saanud samal ajal V. Pentust mõjutada ja tegutseda käsunduslepingu alusel. Autorollot juhtisid kogu aeg ühingu juhatuse liikmed. Kõigile tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Ka väidetavate fiktiivsete laenulepingute sõlmimisega ei ole kostjal I mingit seost. Jääb ebaselgeks, kuidas sai fiktiivsete laenulepingutega tekkida Autorollole kahju. Samuti on tõendamata kostja I seos pankrotiavalduse esitamata jätmise, nõuete loovutamise ja vara kõrvaldamisega. Kostja I ei olnud seotud nende äriühingutega, kellele Autorollo asemel tasuti.
3. Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osa läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II on vandeadvokaat, kes osutas Autorollole õigusabi. Advokaat kui professionaalne nõustaja ei saa olla juhatuse variliige ega vastutada äriühingust kliendi ees ühingu mõjutajana. Advokaat saab kliendi ees vastutada vaid kliendilepingu rikkumise korral, kuid kostja II ei ole kliendilepingut rikkunud. Kostja II küsis infot ja andis juhiseid vaid Autorolloga sõlmitud kliendilepingu raames ning kliendi juhiste kohaselt. AutoHills asutati kliendi juhiste järgi ja selle osa panditi tegelikult olemasoleva nõude tagatisena. Kõik tehingud allkirjastas V. Pentus, kes kiitis tehingud heaks. Keegi ei mõjutanud V. Pentust. AutoHillsi asutamise eesmärk oli Autorollo omakapitali seisu parandamine, seda tehti Nordea nõudmisel. Õigusteenuse eest kostja II Autorollole arveid ei esitatud ja aru andis ta suuliselt V. Pentusele. Kostja II ei ole tegutsenud huvide konfliktis. Hageja esimesest kahjunõudest tuleb

§ 127lg 5 järgi igal juhul maha arvata Auto

Hillsi osa müügist saadud 200 000 krooni ehk 12 782 eurot 30 senti. Lisaks täitis AutoHills 43 765 euro 36 sendi suuruse Autorollo kohustuse Nordea vastu ja ka see summa tuleb hageja nõudest maha arvata. Kostja II ei ole seotud väidetavate fiktiivsete laenulepingute ega kassa puudujäägiga. Lisaks on laenulepingud tagasivõidetavad. Autorollo nõuded kolmandate isikute vastu panditi olemasolevate laenude tagatisena ja Autorollole ei ole nõuete kolmandatele isikutele tasumisega kahju tekkinud. Nõuete tasumise kolmandatele isikutele otsustas V. Pentus. Samuti ei ole kostja II seotud sülearvuti, monitori, jälgimissüsteemi, haagiste ega auto väidetava kõrvaldamisega. Hageja ei ole tõendanud, millised asjad üldse kaduma läksid. Lisaks olid eelnimetatud asjad 2010. a juba amortiseerunud. Haagiste ostuhinna tasumisega Renaldole täideti Autorollo kohustus ja sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida. Haagised võõrandati turuväärtusega. Kostja II ei pidanud kliendilepingu alusel tagama, et Autorollo vara säiliks. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes alates hagi esitamisest, sest

§ 113

lg-st 2 tulenevalt arvestatakse viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi.

1. Kostja III ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Juriidiline isik ei saa olla juhatuse variliige. ÄS § 1671 järgi saab osaühingu üle mõju omav isik olla ainult füüsiline isik. Lisaks ei saa kostja III kui Autorollo osanik mõjutajana üldse vastutada. Osanikul ei ole käibekohustust tegutseda võlausaldajate huvides. Osaniku otsus asutada tütarühing ei saanud emaühingule kahju tekitada. Osanik võib vastutada otsuse tegemisega süüliselt tekitatud kahju eest, kuid hageja ei ole tõendanud kostja süüd. AutoHillsi asutamise eesmärk ei olnud ühingut varatuks muuta, vaid jätkata majandustegevust olukorras, kus Autorollo tegevus oli varasemate halbade tehingute tagajärjel oluliselt raskendatud. Kui Autorollo osa müügileping oli näilik tehing, siis ei saa kostja III osanikuna üldse vastutada. Mitterahalise sissemaksena AutoHillsile üle antud sõidukite ja haagiste õige väärtus oli 136 132 eurot 80 senti. Kahjunõuet tuleb vähendada 56 547 euro 66 sendi võrra. Kassa puudujäägist tuleneva nõude kohta leidis kostja III, et pole tõendatud, et see summa oleks
2. a mais Autorollo kassas olemas olnud. Pankrotimenetluse blokeerimisest tuleneva nõude puhul tuleb arvestada, et omakapitali vähenemine ei ole kahju, kahju saab olla vaid ühingu vara vähenemine. Hageja neljanda nõude puhul on ebaselge, kuidas sai laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine tekitada hagejale kahju. Viienda nõude puhul ei ole hageja tõendanud arvuti, monitori ja jälgimissüsteemi harilikku väärtust ega omandit. Haagiste ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus võlausaldaja vastu ja kahju ei tekitatud. Ford Tourneo müügihind vastas turuhinnale. Lisaks leidis kostja III, et hagi esitamisele eelneva aja eest ei või hageja viivist nõuda.
3. Kostja IV ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Mõjutaja vastutuse kohaldamisel peab hageja iga konkreetse nõude puhul tõendama, et kostjad mõjutasid V. Pentust just seoses selle nõude asjaoludega Autorollole kahjulikult käituma. Hageja ei ole seda aga tõendanud. Nõude rahuldamiseks ei piisa sellest, et kostjad suhtlesid omavahel Autorollo teemal. Kostja IV nõustas Autorollot AutoHillsi asutamise asjus kliendi juhiste kohaselt. Ta ei ole kliendilepingut rikkunud ega Autorollole kahju tekitanud. ÄS § 1671 ei ole kohaldatav, kui lähedased tulevad pereliikmele haiguse ajal appi. Mõjutamine ÄS § 1671 järgi tähendab, et juhatuse liikmel on võimalik käituda vaid nii, nagu mõjutaja soovib. Vara ei läinud AutoHillsi asutamisel Autorollost välja vastusoorituseta ja kahju ei tekkinud, sest Autorollo andis AutoHillsile mitterahalise sissemaksena üle neli veokit ja üheksa haagist ning sai selle eest vastu AutoHillsi osa. Ka teiste nõuete aspektist ei ole kostja IV kliendilepingut rikkunud ja hageja ei ole selliseid asjaolusid ka esile toonud. Kõigile vaidlusalustele tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Kostja IV ei tegutsenud huvide konfliktis ega rikkunud lojaalsuskohustust. Advokaat ei pidanud hindama Autorollo juhatuse juhiste majanduslikke tagajärgi. Kõik lepingud on kehtivad ja seaduslikud. Juhise korraldada osa kui pandieseme võõrandamine andis klient. Kostja III ei omandanud Autorollo osa õigusabi osutamise tõttu ja sellest tulenevaid asjaolusid ei saa omistada kostjale IV. Hageja ei ole tõendanud, et AutoHillsi asutajate sissemaksed ei olnud asutamisel võrdsed, ega ka seda, milline oli sõidukite ja haagiste tegelik väärtus. Kuna Autorollo sai AutoHillsi 50%-liseks osanikuks, siis oli osa väärtus vähemalt 68 705 eurot 2 senti. See summa tuleb väidetavast kahjust maha arvata, nagu ka 41 542 eurot, mille AutoHills tasus Autorollo eest Nordeale, ja 12 782 eurot 33 senti, mille võrra vähenesid pandieseme võõrandamise järel Autorollo kohustused Renaldo vastu. Hageja saaks seega nõuda maksimaalselt 13 102 euro 46 sendi suurust kahjuhüvitist. Teise nõude kohta leidis kostja IV, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis viitaksid kostja IV seosele kassa puudujäägi või väidetavate fiktiivsete laenulepingutega. Kostja IV ei vastuta ka kolmanda nõude eest, kuna tema töötaja vaidles pankrotiavaldusele vastu kliendi juhiste järgi ja kohus tegi lahendi, millest nähtuvalt olid esitatud vastuväited asjakohased. Neljanda ja viienda nõude puhul ei selgu hagiavaldusest kostja õigusvastane või lepingut rikkuv tegu. Tõenditest nähtub, et kostja II edastas Autorollo võlgnikele V. Pentuse allkirjastatud teate nõudeõiguse pantimise kohta. On selgusetu, miks oli teate edastamine õigusvastane või kuidas sai teate edastamine tekitada ühingule kahju. Hagist ei selgu, kuidas on kostjad seotud sülearvuti, monitori või jälgimissüsteemi kadumisega. Kahjunõue ei ole tõendatud, sest hageja lähtub kaotsiläinud esemete soetusmaksumusest, kuid oluline on asjade tegelik väärtus, ja see on teadmata. Teiseks ei ole kahju osaliselt tekkinudki, sest haagiste ja sõiduki eest tasuti müügihind. Hageja väited, et kostjad on mõjutanud V. Pentust Autorollo nõudeid kolmandate isikute kasuks pantima või vara kõrvaldama või müüma, on paljasõnalised. Lisaks on hageja viivisearvestus vale - viivist saab nõuda üksnes alates hagi esitamisest.
4. Kostja V ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja V on V. Pentuse tütar ja tema ainus seos Autorolloga oli see, et ta aitas oma isa ja vahendas infot. Autorollot on kogu aeg juhtinud juhatus, kostja V ei ole Autorollot faktiliselt juhtinud ega mõjutanud Autorollo juhatust tegema sisulisi majanduslikke otsuseid. Kostja V ei ole seotud ühegi hageja kirjeldatud kahjujuhtumiga. Tema ja Autorollo vahel ei olnud ka käsunduslepingut. See, et pereliikmed edastasid V. Pentusele haiglas oleku ajal infot, et anna alust väita, et V. Pentus oli pereliikmete mõju all. Mõju omamine ÄS § 1671 mõttes tähendab, et isikul on äriühingu suhtes selline staatus, et äriühingu juhtorgani liikmed on kohustatud talle alluma.
5. Kolmas isik ERGO Insurance SE toetas kostjate II ja IV seisukohti. Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa toetasid hageja seisukohti.
6. Harju Maakohus rahuldas
7. juuni
8. a otsusega hagi kostjate I-IV vastu osaliselt. Kostja V vastu jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja V menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Hageja esimese nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt I-IV solidaarselt välja 135 657 eurot 98 senti, millest 120 052 eurot 41 senti oli põhinõue ja 15 605 eurot 57 senti seisuga
9. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja teise nõude jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata. Hageja kolmanda nõude (maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 5 ekslikult märgitud teise nõudena) rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 11 056 eurot 34 senti, millest 9784 eurot 11 senti oli põhinõue ja 1272 eurot 23 senti seisuga
10. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja neljanda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 10 445 eurot 87 senti, millest 9244 eurot 60 senti oli põhinõue ja 1201 eurot 27 senti seisuga
11. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 9843 eurot 5 senti, millest 8710 eurot 15 senti oli põhinõue ja 1132 eurot 90 senti seisuga
12. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja viienda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja 181 eurot 84 senti, millest 160 eurot oli põhinõue ja 21 eurot 84 senti seisuga
13. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja viienda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 6933 eurot 31 senti, millest 6135 eurot 52 senti oli põhinõue ja 797 eurot 79 senti seisuga
14. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõistis maakohus välja ka alates
15. juunist 2014 kuni täitmiseni viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ekslik hageja seisukoht, et ÄS § 1671 kohaldamisel ei ole vaja tõendada iga üksiku kostja tegu ja põhjuslikku seost teo ning väidetava kahju vahel. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades. Hageja nõue on

§ 1045

lg 1 p 7 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja teo Autorollo juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Maakohus asus seisukohale, et e-kirjavahetust ja pangaülekandeid, mis hageja arvates tõendavad seda, et kostjad tegutsesid kahju tekitades vastastikusel kokkuleppel, ei saa seostada ühegi hageja nõudega ja neist ei saa ka järeldada, et kostjad I ja V oleksid asunud Autorollot igapäevaselt juhtima või et nad oleksid olnud Autorollo juhatuse variliikmed või tegelikud omanikud. Kostjad soovisid küll saada ühingu kohta infot ja andsid mõningaid töötajatega seotud korraldusi, kuid seda ei saa otseselt seostada ühegi hageja nõudega. Hageja esimene nõue oli AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamise nõue ja selle osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt. On tuvastatud, et

1. aprillil 2010 sõlmitud müügilepingu alusel omandas kostja III V. Pentuselt Autorollo 100%-lise osaluse. Osaluse omandamine ei olnud seotud õigusabilepinguga ja kostja II vande all antud ütlused, et ta omandas osaluse V. Pentuse palvel ning et viimane jäi endiselt nö variomanikuks, ei ole usutavad. Õigusabi osutamiseks ei ole vaja omandada äriühingust kliendi osa. On tõendatud, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole majanduslikult kahjulik tehing, sest asutajate osalused olid erinevad. Vara väärtus, mille Autorollo andis AutoHillsile asutamisel üle mitterahalise sissemaksena, oli suurem kui osalus, mille ta AutoHillsis vastu sai. Vara tegelik väärtus üleandmise ajal oli 176 600 eurot, kuid vastusooritusena saadud AutoHillsi osa nimiväärtus oli vaid 1278 eurot 23 senti. Autorollo
2. a esimese poolaasta käibedeklaratsioonidest nähtub, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo tegevus. Ei ole tõendatud, et Nordea oleks nõudnud, et väljaostetud liisinguautod tuleb tingimata üle anda AutoHillsile. AutoHillsi asutamise juhis ei tulnud V. Pentuselt, vaid selle ettepaneku tegi kostja II. Usutav on V. Pentuse kinnitus, et ta ei andnud kostjale II ülesandeid ja pidas teda Autorollo tegelikuks omanikuks. V. Pentus on õigusteadmisteta isik ja ta ei saanud anda advokaadile juhiseid keeruliste tehingute tegemiseks, samuti ei osanud ta kohtule selgitada enda allkirjastatud tehingute tähendust. Arvestades Nordea ja kostja II kirjavahetust, oli AutoHillsi asutamise tegelik eesmärk vabastada V. Pentus Autorollo liisingulepingutest tulenevate nõuete käendusest Nordea ees. Tõenditest nähtub, et AutoHills tegutses vaid ligikaudu aasta, mille jooksul ta tasus Nordeale liisingulepingutest tuleneva võla. Seejärel võõrandati kõik varem Autorollole kuulunud sõidukid. Sõidukite võõrandamisest AutoHillsi osanik Autorollo mingit tulu ei saanud ja tähtsust ei ole sellel, kas AutoHills võõrandas autod turuväärtuse alusel või odavamalt. Kuigi AutoHillsi osa oli panditud Renaldo kasuks ja pandisumma oli 1 250 000 krooni, on tõendatud vaid see, et Renaldol oli OÜlt Autovaal (Autovaal) omandatud 500 000 krooni (31 955 euro 82 sendi) suurune nõue Autorollo vastu. Tõenditest ei nähtu, et Renaldo ja Nordea vahel oleks
3. veebruaril 2010 olnud sõlmitud käendusleping, nagu see on märgitud osa notariaalses pandilepingus, ja et Renaldol oleks sellest lepingust tulenevalt olnud nõue Autorollo vastu. Laenuleping Nordea ja Renaldo vahel sõlmiti alles
4. juunil 2010 ja üksnes sellest, et Renaldo võttis Autorollo kohustuse üle, ei tekkinud Renaldol nõuet Autorollo vastu. Eelnevast järeldub, et tagatavaid nõudeid, millele viidati AutoHillsi osa pandilepingus, ei olnud pandilepingu sõlmimise ajal osaliselt olemas. Pandileping oli näilik ulatuses, millega AutoHillsi osale seati Renaldo kasuks 750 000-kroonine pant, sest Renaldol ei olnud nii suurt nõuet Autorollo vastu. Pooled soovisid jätta muljet, et pandiga tagatud nõude suurus on 1 250 000 krooni. Pandilepingu tegelik eesmärk oli luua näilik olukord, mis võimaldaks AutoHillsi osa 1 250 000 krooni suuruse pandieseme võõrandamise käigus müüa ilma selle eest tasu maksmata (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2). Pandileping ja osa võõrandamise leping sõlmiti kostjate II ja IV korraldusel ja nende kontrolli all oleva Renaldo vahendusel. Autorollo ei saanud osa eest midagi vastu, sest Renaldo tasus tasaarvestusega. Kokkuvõttes kaotas Autorollo AutoHillsi asutamise ja autode üleandmise tulemusel 176 600 euro väärtuses vara. Tehingud olid Autorollole kahjulikud ka seetõttu, et Autorollo sissemakse väärtus ületas oluliselt teise asutaja KA sissemakse väärtust, samuti olid osa tehingutest näilikud. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda AutoHillsi asutamisega üle antud autode ja haagiste turuväärtusest, mitte aga asutamislepingus märgitud mitterahalise sissemakse väiksemast väärtusest (136 131 eurot 81 senti).

§ 127

lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Kahju hüvitamise eesmärki arvestades tuleb kahjust maha arvata summa, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Tõenditest nähtub, et AutoHills ja Renaldo tasusid Autorollo eest Nordeale 43 765 eurot 26 senti, mis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Samuti tuleb kahjuhüvitisest maha arvata 200 000 krooni ehk 12 782 eurot 33 senti, sest selle võrra vähenesid Autorollo laenulepingust tulenevad kohustused Autovaala vastu. Seega tekitati AutoHillsi asutamisega Autorollole kahju 120 052 eurot 41 senti. Kostja II vastutab Autorollo ees eelnimetatud kahju tekitamise eest, kuna ta rikkus Autorolloga sõlmitud õigusabilepingut. Kostja II ei tegutsenud advokaadi üldtunnustatud kutseoskuste tasemel ega hoidnud ära kahju tekkimist käsundiandja varale. Ta rikkus

§ 620lg-t 2, Adv

S § 44 lg 1 p 1 ja advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-t 2. Õigushariduseta isikule peab advokaat selgitama kõigi soovitatud tehingute tagajärgi. Kui advokaat teab, et klient on maksejõuetu, peab ta arvestama maksejõuetuse õiguslike tagajärgedega. Kliendile võib anda ainult seadusega kooskõlas olevat nõu. Kui majanduslikes raskustes klient loobub kogu varast ja saab vastu 20 000-kroonise osaluse äriühingus, siis ei pea advokaadil tehingu kahjulikkuse mõistmiseks olema erilisi finantsteadmisi. Kostja II rikkus ka lojaalsuskohustust, sest esindas korraga Autorollo, Renaldo ja V. Pentuse huve. Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest

§ 115lg 1 alusel. Adv

S § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 alusel Autorollo osanikuna. Kostja III tegevus oli tahtlik, sest kostja II oli kostja III juhatuse liige, kes pidi teadma tehingute kahjulikkusest ja kostja II teadmise saab omistada kostjale III. Kostja V vastu tuleb hageja esimene nõue jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Tõendatud ei ole hageja alternatiivsed väited, nagu oleks kostja V sõlminud Autorolloga käsunduslepingu. Erinevalt kostjast V vastutab kostja I aga Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu. Asjas kogutud tõenditest võib järeldada, et V. Pentus usaldas täielikult kostjat I. See nähtub mh asjaolust, et V. Pentus täitis talle võõra kostja II juhiseid. Seda tegi ta seetõttu, et kostja I soovitas kostjat II kui advokaati. Kostja I osales kostjaga II toimunud nõupidamistel, suhtles Autorollo autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks edasi saada Autorollost ja selle autodest. Maksejõuetuks muutunud juriidilise isiku juhtorgani liikme lähedased ei või teda abistades kahjustada äriühingu huve ega mõjutada teda tegutsema äriühingule kahjulikult. Asjas ei ole küll otseseid tõendeid, millest nähtuks, et tütarühing asutati ja sellega seotud tehingud tehti kostja I juhiste järgi, kuid kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, kuna V. Pentus usaldas kostjat I. Seda mõju teostas ta kostja II kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kaudsete tõenditega tõendatud, et kostja I pani toime ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo ja mõjutas V. Pentust psühholoogiliselt asutama AutoHillsi ja tegema Autorollo vara ülekandmise tehinguid. Ta oleks pidanud V. Pentusele selgitama, et kostja II osutatav õigusabi ei ole Autorollo huvides. V. Pentusel ei olnud õigusteadmisi ja kogemusi, mistõttu ta ise ei olnud piisavalt pädev, et hinnata kostja II kui advokaadi tehtud tehingute õiguslikke tagajärgi. Kostja I pani talle etteheidetava teo toime süüliselt ja süü esines hooletuse vormis. Eeltoodust tulenevalt vastutavad kostjad I-IV hagejale AutoHillsi asutamisega tekitatud 120 052 euro 41 sendi suuruse kahju eest ja see summa tuleb neilt solidaarselt välja mõista. Hageja teine nõue oli Autorollo kassa puudujäägist tulenev kahju hüvitamise nõue ja maakohus jättis selle nõude rahuldamata, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et Autorollo kassas oleks

1. aprillil 2010 olnud sularaha, mille väidetavast kõrvaldamisest hageja nõue tulenes. Kuna raha ei olnud sel ajal enam kassas, siis ei saanud ükski kostjatest kõnealusel perioodil raha ka kõrvaldada. Hageja kolmas nõue oli Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude kohta leidis maakohus, et kostjad II ja IV ei blokeerinud pankrotimenetlust küll sellega, et avaldasid kohtule Autorollo majandusliku olukorra kohta valeandmeid, kuid kostja II rikkus siiski õigusabilepingut, kuna jättis vaatamata sellele, et ta teadis Autorollo maksejõuetusest, juhatuse liikmetele selgitamata, et nad peavad ise esitama pankrotiavalduse. Tõenditest nähtuvalt selgitas kostja II vajadust esitada Autorollo pankrotiavaldus alles
2. a detsembris. Olukorras, kus V. Pentus käskis kostjal II Autorollo pankrotti vältida, kuid see ei olnud enam võimalik ja tulnuks esitada pankrotiavaldus, oleks advokaat pidanud seda kliendile selgitama. Kolmanda nõude puhul saab kahju olla summa, mille võrra suurenes Autorollo viivisevõlg võlausaldajatele. Sellise kahju eest pidi õigusabileping Autorollot kaitsma. Kostja II vastutab kahju eest, mis tekkis alates kliendilepingu sõlmimisest
3. aprillil 2010 kuni
4. märtsini 2011 ehk ajani, mil Autorollo pankrot lõpuks välja kuulutati. Hageja ise on nõudnud seda osa kahjust, mis vastab alates
5. juunist 2010 lisandunud võlausaldajate viivisenõudele ja selles ulatuses tuleb hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu ka rahuldada. Ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid mõjutanud Autorollo juhatuse liikmeid mitte esitama pankrotiavaldust, ja seega tuleb kolmas nõue jätta nende vastu rahuldamata. Samuti tuleb kolmas nõue jätta rahuldamata kostja III kui Autorollo osaniku vastu, sest pankrotiavalduse peab esitama osaühingu juhatus, mitte osanik. Hageja neljas nõue oli Autorollo võlgnike kohustuste Autorollo asemel kolmandatele isikutele täitmise korraldamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et Autorollo oleks sõlminud Renaldo või Aaloega, kellele võlad Autorollo asemel tasuti, nõuete pantimiseks kirjalikke pandilepinguid. Samuti ei ole tõendatud, et Rendaldol või Aaloel oli Autorollo vastu tagatavaid nõudeid. Vormistatud on üksnes panditeatised, mis esitati võlgnikele, et nad maksaks võla Autorollo asemel kas Aaloele või Renaldole. Usutavad on V. Pentuse ütlused, et ta kirjutas panditeatistele alla kostja II korraldusel ega saanud aru selle toimingu sisust ega tagajärgedest. Tõenditest nähtub, et Renaldot juhtisid ja selle vara arvel tegid ülekandeid kostja II ning kostja IV tolleaegne töötaja Kaimo Räppo. Renaldole kanti Autorollo asemel üle 8710 eurot 15 senti, mis seejärel kanti erinevate ülekannetega üle kostjale III ja võeti lõpuks sularahas välja. Kostjad II ja IV ei ole tõendanud, et Renaldol või kostjal III oli õiguslik alus seda raha saada. Renaldo ja kostja III kaudu Autorollole kuulunud 8710 euro 15 sendi omastamisega rikkusid kostjad II ja IV õigusabilepingut, samuti AdvS-i ja advokatuuri eetikakoodeksit. Tähendust ei ole sellel, et Autorollo võis olla saanud Aaloelt laenu, ega ka sellel, et Renaldo oli omandanud Autovaalalt vähemalt 500 000 krooni suuruse nõude, millest 200 000 krooni loeti tasaarvestatuks AutoHillsi osa ostuhinna tasumisega. Kostjad ei ole tõendanud, et nõuete panditeatistes märgitud pandilepingud olid sõlmitud kirjalikult. Kui pandilepingud olid suulised, siis olid need TsÜS § 83 lg 1 järgi tühised ja ei olnud alust raha Renaldole või Aaloele üle kanda. Kostja II oleks advokaadina pidanud kontrollima, kas kirjalikud pandilepingud on olemas, ja selgitama, millised on õiguslikud tagajärjed, kui lepinguid ei ole. Jättes eeltoodu selgitamata, rikkus kostja II õigusabilepingut ja peab hüvitama summa, mis tühiste pandilepingute tõttu kanti Autorollo asemel üle Renaldole ja Aaloele. On tõendatud, et Autorollo võlgnikud Arco ja TranTec tasusid kolmandatele isikutele kokku 17 954 eurot 75 senti, millest 8710 eurot 15 senti kanti üle kostjale III. Kostja IV vastutab solidaarselt kostjaga II 17 954 euro 75 sendi suuruse kahju eest. Eelnimetatud summast 8710 eurot 15 senti omastas kostja III ja selle summa ulatuses vastutab kostja III kostjatega II ja IV solidaarselt ÄS § 1671 lg 3 alusel kui isik, kes sai kahjustamisest kasu. Ülejäänud summa ulatuses ei ole hageja neljanda nõude rahuldamine kostja III vastu põhjendatud. Kostjate I ja V vastu tuleb neljas nõue jätta rahuldamata, kuna tõenditest ei nähtu, et nad oleksid kuidagi olnud seotud panditeatiste koostamise, allkirjastamise või edastamisega. Hageja viies nõue oli Autorollo vara (kaks Krone haagist, auto Ford Tourneo, veokite ja kütuse jälgimissüsteem F-Track, sülearvuti DELL ja kontoritarvikud) kõrvaletoimetamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tunnistaja J. Sillamaa ütlustega on tõendatud, et kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti. Kostja I ei ole tõendanud, et ta andis sülearvuti üle V. Pentusele, ega seda, et tal oleks olnud õiguslik alus arvuti endale võtta, seega peab ta

§ 1037

lg-te 1 ja 3 alusel hüvitama Autorollole sülearvuti hariliku väärtuse selle äraviimise ajal. Kaotsiläinud arvuti oli umbes viis aastat vana, selle väärtus oli 160 eurot ja see summa tuleb kostjalt I välja mõista. Hageja ei ole tõendanud, millistele sõidukitele oli jälgimissüsteem paigaldatud ja kas see süsteem anti koos sõidukitega üle liisinguandjale või eemaldati sõidukitelt, seega ei saa isegi kaudselt järeldada, et mõni kostjatest oli seotud jälgimissüsteemi väidetava kaotsiminekuga. Seetõttu tuleb viies nõue selles osas jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Ford Tourneo võõrandamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et kostjad I või V oleksid V. Pentust mõjutanud autot võõrandama, et kostjad II või IV oleksid andnud selles õigusabi või et kostja III oleks osanikuna võtnud vastu võõrandamise otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et haagised võõrandati Autorollole kahjulikel tingimustel ehk turuväärtusest odavamalt ja et kostja I oleks mõjutanud V. Pentust haagiseid müüma. Seega jääb haagiste müügist tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu rahuldamata. Kuid kostjad II ja IV vastutavad haagiste müügist tuleneva nõude eest samadel põhjustel nagu hageja neljanda kahjunõude eest, sest nad korraldasid haagiste müügihinna tasumise Autorollo asemel Renaldole. Nendega solidaarselt vastutab ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kostja III, kelle kaudu kostja II omastas 6135 eurot 52 senti, mis tulnuks maksta Autorollole. Tõenditest ei nähtu, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust Autorollo vara võõrandamise lepinguid sõlmima või et ta oleks ise vara kõrvaldanud või omastanud võõrandamisest saadud raha, seega jääb hageja viies nõue kostja V vastu rahuldamata. Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva

§ 113

lg 2 järgi arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Ka varasema seaduse järgi võis viivist nõuda alates nõude sissenõutavaks muutmisest ja võlausaldajal tuli esmalt võlgnikule nõudest teatada ja anda talle mõistlik aeg kohustuse täitmiseks. Ei ole tõendatud, et hageja oleks enne hagi esitamist kostjatelt tasumist nõudnud. Viivist tuleb seega hakata arvestama hagi esitamisest ehk

1. detsembrist 2012 Hageja viivisenõue tuleb rahuldada, arvestades põhinõuete rahuldamise ulatust. Samuti tuleb põhinõuetelt mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kuni kohustuse täitmiseni.
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada kõik nõuded kõigi kostjate vastu täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Samuti esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse kostjad. Kõik kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi nende vastu rahuldas, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi nende vastu täielikult rahuldamata ja nende menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa palusid hageja apellatsioonkaebuse rahuldada ja jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik Ergo Insurance SE palus kostjate apellatsioonkaebused rahuldada ja jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. juuni
5. a otsusega maakohtu otsuse esiteks osas, millega hageja esimene nõue jäeti kostja V vastu rahuldamata, teiseks osas, millega maakohus vähendas hageja esimese nõude rahuldamiseks välja mõistetud kahjuhüvitist 43 765 euro 26 sendi võrra, kolmandaks osas, millega hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu rahuldati, ja neljandaks osas, millega hageja viies nõue kostja I vastu rahuldati. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega esiteks rahuldas hageja esimese nõude kõigi kostjate vastu ja mõistis neilt välja 163 817 eurot 67 senti, teiseks jättis hageja kolmanda nõude ka kostjate II ja IV vastu rahuldamata ja kolmandaks jättis hageja viienda nõude kostja I vastu rahuldamata. Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele mõistis ringkonnakohus välja ka viivise. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldati hagi osaliselt. Kostjatelt I-V mõisteti hageja esimese nõude rahuldamiseks solidaarselt välja põhinõue 163 817 eurot 67 senti ja viivis 34 673 eurot 92 senti. Hageja neljanda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II ja IV solidaarselt välja põhinõue 9244 eurot 60 senti ja viivis 1956 eurot 73 senti. Samuti mõisteti hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja põhinõue 8710 eurot 15 senti ja viivis 1843 eurot 60 senti. Hageja viienda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II, III ja IV välja põhinõue 6135 eurot 52 senti ja viivis 1298 eurot 65 senti. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõisteti välja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 1.

juulist 2015 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja teine ja kolmas nõue jäeti kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäeti kostjate I ja V vastu rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugineb hageja asjaolule, et kostjad I ja V mõjutasid Autorollo juhatuse liiget V. Pentust usaldama äriühinguga seotud toimingutes neid ja kostjat II ning seejärel otsustasid kostjad ühiselt, kuidas Autorollo kui maksejõuetu äriühingu vara kõrvaldada. Seega nõuab hageja hüvitist kahju eest, mille on tekitanud äriühingu juhtorgani liikmeteks mitteolevad isikud juhtorgani liikme mõjutamisega. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut sellisest mõjutamisest tuleneva kahju eest. Selline nõue on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue

§ 1045lg 1 p 7 järgi. Maakohus eksis hageja esimest nõuet rahuldades esiteks selles, et leidis, et kostja V ei vastuta Auto

Hillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja V mitte ainult ei abistanud oma isa, vaid kogus infot, et otsustada, kuidas edasi toimida. Kostjad I ja V ei saanud V. Pentuselt mingeid juhiseid. See, et kostja V mõjutas V. Pentust, on tõendatud samade tõenditega, mille alusel maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostja I vastu. On tõendatud, et mõlemad kostjad teadsid, milline oli Autorollo varaline olukord ja et nad soovisid lahendada olukorra endale ja oma lähikondsetele kasulikult. Kuigi tegutsemisskeemi pakkus välja kostja II, ei vabasta see kostjaid I ja V kui juhatuse liikme esmaseid mõjutajaid vastutusest. Kostjate e-kirjavahetusest ajavahemikus

1. aprillist 2010 kuni
2. maini 2010 nähtub, et Autorollo igapäevase majandustegevuse juhtimisega tegelesid kostjad I, II ja V, kusjuures kostja II oli allutatud kostjatele I ja V. Kõnealustest tõenditest ei saa järeldada, et kostjad oleksid tegutsenud V. Pentuse palvel ja tema juhiste järgi ja selline järeldus oleks vastuolus ka muude tõenditega, sh V. Pentuse ütlustega. E-kiri, mille kostja V saatis
3. aprillil 2010 Autorollo raamatupidajale, sisaldas küll viidet, et ta tegeleb Autorollo asjadega ajutiselt, kuid raamatupidamisandmete küsimine viitas soovile viia ennast kurssi äriühingu majandusliku olukorraga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et neid andmeid oleks vajanud V. Pentus või et need oleksid talle edastatud. Maakohus tuvastas õigesti, et AutoHillsi asutamisega lõppes Autorollo majandustegevus ja AutoHillsi asutamisega seotud tehingute tulemusel kaotas Autorollo vara, mille väärtus oli 176 600 eurot. Kuid maakohus leidis ebaõigesti, et ÄS § 1671 ja õigusabilepingu kaitse-eesmärke arvestades tuleb kahjust maha arvata Autorollo säästetu ehk summa, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Ei ole alust järeldada, et Nordeale võla tasumine oli seotud AutoHillsi asutamisega. Autorollol ei olnud Nordea vastu kohustusi, mis oleksid tulenenud AutoHillsile mitterahalise sissemaksena üleantud varast, ja seega ei saanud kohustused väheneda. Õige on aga maakohtu järeldus, et kahjust tuleb maha arvata AutoHillsi osa müügihind 200 000 krooni ehk 12 782 eurot 33 senti ja seega on Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju 163 817 eurot 67 senti. Hageja teise nõude jättis maakohus õigesti rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et vaidlusalune sularaha oli
4. aprillil 2010 Autorollo kassas olemas. Hageja kolmas nõue tuleb kõigi kostjate vastu jätta rahuldamata. Ekslik on maakohtu seisukoht, et vandeadvokaadist kostja II, kes teadis Autorollo tegelikku majanduslikku olukorda, pidi õigusabilepingu järgi selgitama juhatuse liikmetele vajadust esitada pankrotiavaldus. Kostjal II ei olnud seadusest ega õigusabilepingust tulenevat kohustust jälgida esindatava majandustegevust ega maksejõudu. Samuti ei saa asjas tuvastatu põhjal väita, et Autorollo juhatus oleks kostjaga II arutanud pankrotiavalduse esitamist varem kui
5. a detsembris või et kostja II oleks soovitanud pankrotiavaldust mitte esitada. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et Autorollo oli maksejõuetu juba enne
6. a aprilli ja et kõik juhatuse liikmed teadsid sellest. Hageja neljanda nõude rahuldas maakohus õigesti osaliselt kostjate II ja IV vastu. Maakohus selgitas kostjatele II ja IV eelistungil, et neil tuleb tõendada pandilepingute ja nende aluseks olevate nõuete olemasolu, kuid kostjad ei tõendanud, et kirjalikud pandilepingud ja nõuded, mida pandiga tagati, olid olemas. Kuna maakohus selgitas eelmenetluses kostjatele tõendite esitamise vajadust, ei võtnud ringkonnakohus kostjate esitatud uusi tõendeid (pandilepinguid) vastu. Hageja viienda nõude kohta tehtud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt I välja sülearvuti väärtuse (160 eurot) ja sellega seotud viivise. Selle nõuda lahendamisel jättis maakohus põhjendamatult kõrvale tõendid, millest nähtus, et kostja I viis Autorollo kontorist võetud asjad V. Pentuse kätte. Ülejäänud osas on maakohtu otsus hageja viienda nõude kohta õige. Viivisenõude kohta leidis maakohus õigesti, et hagejal on õigus nõuda seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi ja apellatsioonkaebus jäid rahuldamata ja teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus kostjate tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel ekslikult arvestamata, et äriühingu faktilise juhtimise üle võtnud isikute vastutus võib lisaks ÄS §-le 1671 tuleneda ka

§ 1045lg 1 p-st 5, sest kostjad rikkusid õigusvastaselt Autorollo omandit ja valdust.

Samuti jätsid kohtud analüüsimata, kas kostjate ja Autorollo vahel võis olla sõlmitud käsundusleping ja kas nad võiksid vastutada lepingurikkumise eest. Ringkonnakohus ei tuvastanud rahuldamata jäänud nõuete osas õigesti kostjate käibekohustusi. Kostjate kui faktiliste juhtide tegevuse õigusvastasuse hindamisel tulnuks lähtuda äriühingu juhatuse liikme kohustustest ja hoolsuse määrast, sest faktilised juhid vastutavad samamoodi nagu juhatuse liikmed. Muu hulgas peavad faktilised juhid sarnaselt juhatuse liikmetega tagama pankrotiavalduse esitamise ja kui nad seda ei tee, on nad oma kohustusi rikkunud. Pärast juhtimise ülevõtmist vastutasid kõik kostjad faktiliste ühingujuhtidena Autorollo omakapitali ja vara säilimise eest. Kostjad rikkusid oma kohustusi sellega, et lasid varal väheneda. Kohtud kohaldasid ebaõigesti

§ 138lg-t 2, mis reguleerib vastutust ühiselt tekitatud kahju eest.

Ringkonnakohus leidis, et kõik kostjad tegutsesid kooskõlastatult ja ühiselt selleks, et viia vara Autorollost välja, ja kui ühine tegutsemine on kindlaks tehtud, siis ei ole enam vaja tuvastada, milliste tegudega üks või teine kahju tekitati. Näiteks ei ole kolmanda nõude puhul oluline, kes kostjatest mida tegi. Oluline on vaid see, et kostjate ühise tegevuse tulemusel blokeeriti Autorollo pankrotimenetlus. Hageja esimese nõude rahuldamata jäetud osas kohaldasid kohtud ekslikult

§ 127lg-t 5, kui leidsid, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata 12 782 eurot 33 senti.

Renaldol ei olnud Autorollo vastu tasaarvestatavaid nõudeid ja isegi kui oleks olnud, ei oleks praegusel juhul alust kahjuhüvitist vähendada. Ringkonnakohtu põhjendused hageja teise nõude rahuldamata jätmise kohta on vastuolulised. Kuna on tõendatud, et kostja II allus kostjatele I ja V ja nemad mõjutasid V. Pentust, siis peavad kostjad tõendama, et nad ei ole kassaraha kõrvale toimetanud. Kuna kostjad seda ei tõendanud, siis jätsid kohtud valesti teise nõude rahuldamata. Alternatiivselt rikkusid kohtud teise nõude lahendamisel selgitamiskohustust, jättes selgitamata, et kassa puudujäägist tuleneva nõude oleks hageja võinud esitada alusetu rikastumise nõudena kostja V vastu. Hageja kolmas nõue tulnuks rahuldada kõigi kostjate vastu. Kostja II pidi advokaadina kaitsma Autorollo vara ja kahju ära hoidma.

§ 624

lg 1 järgi pidanuks ta kliendile selgitama, et tuleb esitada pankrotiavaldus, kuid ei teinud seda. Kostja II oli allutatud kostjatele I ja V. Neljanda nõude lahendamisel kohaldasid kohtud ebaõigesti

§ 127lg-t 1 ja jaotasid valesti tõendamiskoormuse.

Kahjustatud isik ei pea lisaks kahju tekkimisele tõendama, kes täpselt kahjustamisest kasu sai, oluline on vaid, et vara vähenes. Kohtu põhjendused viienda nõude osalise rahuldamata jätmise kohta on vastuolulised. Selle nõude kohta tehtud otsus ei põhine asjas kogutud tõenditel. Samuti leidsid kohtud põhjendamatult, et kontorist äraviidud sülearvuti oli väärtusetu. Menetluskulude jaotus on ebaõiglane. Ringkonnakohtu otsuse järgi peab Autorollo kandma menetluskulusid võrdselt kostjatega, kuigi välja mõistetud kahjuhüvitise suurus on sarnane hageja pakutud kompromissi ulatusega. Alternatiivselt on kohtud menetluskulude jaotamisel kohaldanud vääralt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-t 1 ja § 163 lg-t

1. Menetluskulud oleks tulnud jätta kostjate kanda, arvestades hagi rahuldamise ulatust.
2. Kostja I palub kassatsioonkaebuses nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi tema vastu rahuldati ja menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I suhtes täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja I saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja I toetab ka kostja V kassatsioonkaebust. Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud kostjate I ja V vastutuse hindamisel põhjendamatult madalat tõendamisstandardit. Füüsilisi isikuid ei saa panna vastutama lähikondse äriühingule tekitatud kahju eest kaudsete ja tõendamiseseme suhtes peaaegu olematute tõendite alusel. ÄS § 1671 lg 1 eeldused ei ole kostja I vastutuse kohaldamiseks täidetud. Kostja I ainus kokkupuude Autorolloga oli see, et tema abikaasa on V. Pentuse tütar. Ta ei ole kunagi olnud Autorollo juhtorgani liige, selle töötaja ega omanud Autorollos osalust. Ta on üksnes aidanud V. Pentusel üksikuid asju ajada. Suurem osa abist seisnes info vahendamises. Kohtud on eksinud ÄS § 1671 lg 1 kohaldamisel, selle nõude eeldusi pole korralikult tuvastatud ja kohtuotsused on vastuolulised ning ebaselged. ÄS § 1671 lg 1 kohaldamine eeldab osaühingu üle mõju omamist, mida saaks kasutada mõju avaldavale isikule soodsate otsuste tegemiseks. Selle sätte alusel saab vastutada vaid isik, kes on osaühingu suhtes sellisel positsioonil, et juhtorganite liikmetel ei ole iseseisvat otsustusruumi. Advokaadi soovitamine ei ole mõju avaldamine ÄS § 1671 mõttes. Kohtud ei ole põhjendanud, millest järeldub, et V. Pentus kõnealusel ajal enam ühingut ei juhtinud. Kostja ainuke seos AutoHillsiga on üks e-kiri, millega notarile edastati mitterahalise sissemakse hindamise aktid ja mille koopia saadeti ka kostjale I. Kohtuotsused ei ole seaduslikud, sest tõendite hindamine ja kohtu järelduste kujunemine ei ole lahendites jälgitav. Tõendite hindamisel on jäetud tähelepanuta, et Autorollo ei saanud
3. aasta aprillis olla kostjate kontrolli all, sest teised Autorollo juhatuse liikmed tegid sel ajal Autorollo arvelduskontolt ülekandeid. Samuti järeldas ringkonnakohus valesti, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole kahjulik. Ringkonnakohus suurendas alusetult hageja esimese nõude rahuldamiseks kostjatelt väljamõistetud hüvitist ja jättis ekslikult kõrvale mitterahalise sissemakse hindamist puudutavad tõendid, millest nähtus, et asutamistingimused ei olnud Autorollo jaoks kahjulikud. Menetluskulud on jaotatud ebaõiglaselt. Isegi kui hagi osaline rahuldamine oleks kostja I suhtes põhjendatud, tuleks menetluskulud jaotada hagi osalise rahuldamise reeglite järgi.
4. Kostja II palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi tema vastu rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tema suhtes täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Samuti palub kostja II jätta maakohtu otsuse põhjendavast osast välja p-d 614-
5. Kostja II kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus osa kostja II väiteid põhjendamatult tähelepanuta ja otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Lisaks kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme (

§ 138

, § 620 lg-d 1-4,

§ 175ja ÄS § 1671).

Hageja ei ole tõendanud, et iga konkreetse kostja Vastutuse eeldused oleksid kõigi nõuete osas täidetud. Asjas kogutud materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid leppinud kokku, et muudavad Autorollo varatuks, seega ei saa solidaarvastutust üldse kohaldada. Kostja II kui kliendile õigusabi osutav advokaat ei saa vastutada kliendi ees ÄS § 1671 lg 1 alusel. Kostja II võib vastutada ainult lepingulisel alusel, kuid praegusel juhul ei ole kohtud esile toonud, kuidas kostja II lepingut rikkus. Kliendileping oli raamleping ja selles ei lepitud kokku täpseid ülesandeid. Kohtud leidsid küll, et kostja II rikkus lepingut sellega, et ei selgitanud Autorollole tehingute tagajärgi ega hoidnud ära kliendi kahju, kuid advokaadil ei ole pädevust ega kohustust hinnata tehingute majanduslikke tagajärgi ega seda kliendile selgitada. Kliendilepingust ei tulene, et kostja II pidanuks kaitsma Autorollo huve AutoHillsi asutamisel. Lisaks ei vastuta käsundisaaja oma kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. On tõendatud, et V. Pentus kiitis kõik heaks. AutoHillsi ei asutatud kostja II ettepanekul, tegelikult toimus see Autorollo juhatuse soovil. Sellest, et kostja II pidas advokaadina e-kirjavahetust, ei saa järeldada, et AutoHillsi asutamise initsiatiiv tuli temalt. Samuti ei ole õige, et kostja II korraldas pandilepingu sõlmimise ja et tagatavaid nõudeid ei olnud osaliselt olemas. Osa pantimise korralduse andis V. Pentus. Ekslik ja kogutud tõenditega vastuolus on ringkonnakohtu seisukoht, et AutoHillsi asutamisega väidetavalt tekitatud kahjust ei saa maha arvata summat, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Õige on maakohtu järeldus, et AutoHillsi asutamisel vähenesid Autorollo kohustused 43 765 euro 26 sendi võrra. Kuigi toimikus ei ole Renaldo ja Autorollo lepingut, oli Renaldol tagasinõudeõigus Autorollo vastu

§ 78lg 4 alusel, sest Renaldo täitis kolmanda isikuna Autorollo kohustuse.

Ringkonnakohus jättis kostja sellekohased väited tähelepanuta ja valesti

§ 78lg 4 kohaldamata.

T. Pohla ja J. Sillamaa ütlused on tõenditena ebausaldusväärsed, sest nad soovivad ise vastutusest vabaneda. Kuigi hageja teine nõue jäeti rahuldamata, palub kostja II jätta maakohtu otsuse põhjendavast osast välja otsuse p-d 614-615, milles maakohus märkis, et kostja II andis raamatupidajale üleandmiseks kaks fiktiivset laenulepingut, mille eesmärk oli varjata kassa puudujääki ja millega kostja II võis panna toime KarS §-des 344, 345 või 3811 sätestatud teo. Kostja II leiab, et sellel maakohtu otsuse osal võib olla mõju tema õigustele ja kohustustele. Kohtud on hageja neljanda nõude ekslikult rahuldanud, kuna leidsid, et pandilepinguid ja tegelikke nõudeid ei olnud olemas. Nii pandilepingud kui ka nõuded olid olemas ja seega ei saanud Autorollole nendest tehingutest kahju tekkida. Kostja II esitas pandilepingud ringkonnakohtule, ringkonnakohus ei võtnud neid tõendeid põhjendamatult vastu. Ka hageja viies nõue on ebaõigesti rahuldatud. Haagiste müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus Renaldo kui võlausaldaja vastu. Sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida. Ringkonnakohus jaotas menetluskulud valesti, 80% kostja II menetluskuludest tulnuks jätta hageja kanda, sest kohus rahuldas hageja põhinõudest kostja II vastu 20%.

1. Kostja IV palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi tema vastu rahuldati, ja saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja IV jätta hageja kanda või jaotada TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja IV kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Kohtuotsused on ebaülevaatlikud ega võimalda kohtu analüüsitud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid siduda hageja nõuete rahuldamise eelduste ega kohtute järeldustega. Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendanud ka nendes osades, milles ta tõendeid maakohtuga võrreldes ümber hindas ja maakohtu otsust muutis. Ringkonnakohus jättis otsuses käsitlemata kõik kostja IV apellatsioonkaebuse väited, mis puudutasid AutoHillsi asutamisega seotud kahjunõuet, sh kostja IV väiteid, et AutoHillsi asutamine ei olnud kahjulik ja et Autorollo vabanes selle tagajärjel osast kohustustest. Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel tuvastanud hagi rahuldamise eeldusi iga kostja suhtes eraldi. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti ÄS § 1671, sest advokaadi vastutus ei saa olla lepinguväline. Kohtud on sisuliselt tuvastanud lubamatu mõjutamise ja siis nimetanud seda kliendilepingu rikkumiseks. Lisaks eeldab ÄS § 1671 kohaldamine selgelt tuvastatud tegu, mõjutamine ei saa olla mingi ebamäärane tegude kogum. Kliendi ja advokaadi vaheline usaldussuhe ei saa olla käsitatav mõjutamisena. Advokaadi vastutus saab põhineda kliendilepingul, kuid ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millised olid kostja IV kohustused kliendilepingu järgi ja millist kohustust kostja IV rikkus. Käsunduslepingu rikkumist ei saa praegusel juhul advokaadile ette heita, sest tegutseti kliendi (Autorollo juhatuse liikme V. Pentuse) juhise järgi. Samuti on V. Pentus kõik advokaatide tehtu heaks kiitnud. Ekslik on kohtute seisukoht, et advokaat ei tohi äriühingu juhatuse liikme juhiseid järgida olukorras, kus juhatuse liikme juhised ei ole äriühingule lojaalsed. Lisaks ei ole äriühingu huvid samastatavad tema võlausaldajate huvidega, nagu ekslikult leiab hageja. Ringkonnakohtu lahend ei ole õige ka menetluskulude jaotuse osas - menetluskulud tulnuks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
2. Kostja V palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi tema vastu rahuldati ja kostja V menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta kostja V suhtes jõusse maakohtu otsuse või jätta hagi tema suhtes täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja V jätta hageja kanda. Kostja V kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli tema ainus kokkupuude Autorolloga see, et tema isa V. Pentus oli Autorollo juhatuse liige ja kuni
3. a aprillini ka osanik. Kostja V seos Autorolloga tulenes üksnes neljast e-kirjast, millest nähtus, et kostja V teavitas raamatupidajat oma isa tervislikust seisundist ja vahendas V. Pentuse palvel infot. Füüsilisi isikuid ei saa panna vastutama nende lähedasele kuulunud äriühingule tekitatud kahju eest kaudsete tõendite alusel. Kohtud on oluliselt eksinud ÄS § 1671 lg 1 kohaldamisel ega ole õigesti tuvastanud selle sätte kohaldamise eeldusi. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ega ole seaduslik. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühegi tõendi alusel, et kostjal V oleks olnud Autorollo üle mõju, mida ta oleks saanud ühingu juhtimisotsuste tegemiseks ära kasutada. Kostja V vastutust on põhjendatud vaid sellega, et kostjad I ja V teadsid, et Autorollo majanduslik olukord on halb, ja soovisid lahendada tekkinud olukorra endale ja oma lähikondsetele kasulikul viisil, sellega, et kostja V kogus infot, otsustamaks, kuidas edasi toimida, ja sellega, et ta ei saanud V. Pentuselt juhiseid. Eelnimetatud asjaoludest ei saa aga järeldada, et kostjal V oleks olnud Autorollo üle mõju või et ta oleks mõjutanud oma isa AutoHillsi asutama ja vara sellele üle andma. Lisaks ei olnud AutoHillsi asutamine Autorollo jaoks kahjulik tehing. Autorollole saanuks teoreetiliselt tekkida kahju üksnes AutoHillsi osa pantimise ja võõrandamise tõttu. Asjas ei ole aga esitatud ühtegi tõendit, et kostja V oleks kuidagi olnud sellega seotud. Samuti ei käsitlenud ringkonnakohus kostjate väidet, et AutoHillsi asutamisel paranes Autorollo võlausaldajate olukord, sest tegu oli ettevõtte üleminekuga ja võlausaldajatel oli võimalus esitada nõudeid lisaks Autorollole ka AutoHillsi vastu. Isegi kui AutoHillsi asutamise tõttu oleks Autorollole tekitatud kahju, tuleks kahjuhüvitisest maha arvata kohustused, mille AutoHills täitis Autorollo eest. Menetluskulud tulnuks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
4. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
5. Kolmandad isikud ERGO Insurance SE, T. Pohl ja J. Sillamaa ei ole poolte kassatsioonkaebustele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu järgmistes osades: 1) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja esimese nõude kostja V vastu täielikult ning kostjate I, II ja IV vastu osaliselt ehk 43 765 euro 26 sendi ulatuses rahuldamata, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt V hageja kasuks välja 163 817 eurot 67 senti ning viivise ja kostjatelt I, II ja IV 43 765 eurot 26 senti ja viivise; 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostjate I, II ja IV vastu ning millega maakohus mõistis kostjatelt I, II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 120 052 eurot 41 senti ning viivise; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus rahuldas hageja neljanda nõude ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954 eurot 75 senti ja viivise; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6135 eurot 52 senti ja viivise; 5) osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud. Eelnimetatud tühistatud osades tuleb asi TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata järgmistes osades: 1) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja teise nõude kostjate I, II, IV ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja kolmanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja neljanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (6055 euro 83 sendi ulatuses) rahuldamata; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viienda nõude kostja V vastu täies ulatuses rahuldamata ning kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses ning kostja I vastu samuti osaliselt ehk 24 488 euro 98 sendi ulatuses rahuldamata; 5) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja kolmanda nõude kostjate II ja IV vastu ning mõistis kostjatelt II ja IV välja 9784 eurot 11 senti ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata; 6) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude kostja I vastu ja mõistis kostjalt I välja 160 eurot ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jäävad hageja teine ja kolmas nõue tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäävad tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue jääb kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 6055 euro 83 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja viies nõue jääb kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses rahuldamata. Kuna kostja III on
7. septembril 2015 äriregistrist kustutatud ja õigusjärglust ei nähtu, siis tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 431 lg 2 järgi tühistada ja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik nõuded kostja III vastu. Hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostjate I ja IV kassatsioonkaebused rahuldatakse täielikult. Kostjate II ja V kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
8. Kolleegium käsitleb: 1) asjas tuvastatud olulisi asjaolusid, hageja nõudeid ja vaidluse eset kassatsiooniastmes (I); 2) ÄS § 1671 lg 1 rikkumisest tuleneda võiva kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusi (II); 3) nn faktilise ühingujuhi võimaliku tsiviilõigusliku vastutuse eeldusi (III); 4) õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneda võiva kahju hüvitamise kohustuse eeldusi, advokaadi vastutuse eeldusi AdvS § 47 järgi, kostjate II ja IV võimaliku kahju hüvitamise kohustuse üldisi eeldusi ning

§ 138

lg 1 kohaldamise eeldusi (IV); 5) hageja esimese nõudega seotud kostjate I ja V vastutuse küsimusi (V); 6) hageja esimese nõudega seotud kostjate II ja IV vastutuse küsimusi (VI); 7) hageja teist nõuet (VII); 8) hageja kolmandat nõuet (VIII); 9) hageja neljandat ja viiendat nõuet (IX). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (X). I

1. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: · V. Pentus oli Autorollo ainuosanik kuni
2. aprillini 2010; alates
3. aprillist 2010 oli Autorollo ainuosanik kostja III; · V. Pentus oli aprillis 2010 ja on äriregistri andmetel siiani Autorollo juhatuse liige. Autorollo teised kaks juhatuse liiget olid vaidlusaluste toimingute tegemise ajal (
4. aprillist 2010 kuni
5. a novembrini) J. Sillamaa ja kuni
6. a juulini ka T. Pohl; · kostjad I, II, IV ja V ei ole kunagi olnud Autorollo osanikud ning ükski kostjatest ei ole kunagi olnud Autorollo juhatuse liige; · kostja V on V. Pentuse tütar; · kostjad I ja V on abielus; · kostja II töötas vaidlusalusel perioodil (aprillist kuni novembrini 2010) kostja IV juures vandeadvokaadina; · Autorollo ja kostja IV sõlmisid
7. aprillil 2010 õigusabilepingu, mille täitmiseks kasutas kostja IV kostjat II kui oma töötajat; · kostjad I, II ja V on suhelnud e-kirjade vahendusel omavahel ja Autorollo teise juhatuse liikme J. Sillamaaga ning Autorollo raamatupidajaga seoses Autorollo tegevusega; · V. Pentus viibis
8. aprillist kuni
9. maini 2010 haiglaravil; · kostja III kui Autorollo ainuosanik võttis
10. mail 2010 vastu otsuse asutada AutoHills, milles Autorollole kuulus 50% suurune osalus; · AutoHillsi asutamislepingule kirjutasid Autorollo nimel alla V. Pentus ja teise asutaja KA nimel Valjo Liivamägi; · kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi asutamislepingu tõestamiseks ja korraldas asutamiseks vajalike dokumentide koostamist; · kostja IV tasus AutoHillsi asutamiseks vajaliku riigilõivu ja kostja II tasus notaritasu; · kostja II pidas notariga kirjavahetust AutoHillsi osa Renaldo kasuks pantimise lepingu sõlmimise asjus; ·
11. juunil 2010 sõlmisid Autorollo ja Renaldo AutoHillsi osa notariaalselt tõestatud pandilepingu, millele kirjutas Autorollo nimel alla V. Pentus; ·
12. septembril 2010 ilmus ajalehes Tartu Postimees teade, et Renaldo müüb avalikul enampakkumisel Autorollole kuuluva AutoHillsi osa; enampakkumise teate sisestas kostja IV töötaja; · kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi osa müügilepingu tõestamiseks; ·
13. novembril 2010 sõlmisid Autorollo ja Renaldo AutoHillsi osa müügilepingu, mille alusel Renaldo omandas varem Autorollole kuulunud AutoHillsi osaluse; ·
14. märtsil 2011 kuulutas Harju Maakohus välja Autorollo pankroti.
15. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad korraldasid selliste tehingute tegemise, mille tulemusel muutus Autorollo varatuks, ja kas nad vastutavad hageja väidetud kahju tekitamise eest. Kassatsiooniastmes on vaidluse all kõik hageja nõuded kostjate I, II, IV ja V vastu, kuna eelnimetatud kostjad on vaidlustanud kohtuotsused osas, millega hagi nende vastu rahuldati, ja hageja on vaidlustanud kohtuotsused osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Kuna kostja III on
16. septembril 2015 äriregistrist kustutatud ja õigusjärglust ei nähtu, siis tuleb menetlus tema suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 431 lg 2 järgi tühistada osas, millega kohtud osaliselt rahuldasid ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik nõuded kostja III vastu.
17. Hageja on kohtumenetluses tuginenud sellele, et kostjad tekitasid Autorollole ühiselt kahju sellega, et võtsid Autorollo juhtimise faktiliselt üle ja mõjutasid Autorollo juhatuse liiget V. Pentust tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Alternatiivselt leiab hageja, et kõigil kostjatel oli Autorolloga sõlmitud käsundusleping, millest tulenevaid kohustusi nad on rikkunud, mistõttu võivad kostjad vastutada kahju tekitamise eest ka lepingulisel alusel. Kohtud on nõuded kostjate I ja V vastu kvalifitseerinud ÄS § 1671 lg 1 järgi ning nõuded kostjate II ja IV vastu

§ 115lg 1 ning Adv

S § 47 järgi. II

1. Kolleegium selgitab esmalt, millised on ÄS § 1671 lg 1 rikkumisest tuleneda võiva kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused.
2. Kahju hüvitamise nõue võib mh tuleneda kas lepingulise kohustuse (

§ 3

p 1) või seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse (

§ 3

p 6) rikkumisest (vt

§ 100ja § 101 lg 1 p 3).

Nendel juhtudel on kahju hüvitamise nõude õiguslik alus

§ 115

lg 1.

§ 103

lgst 1 tulenevalt vabaneb kohustuse rikkumisega kahju põhjustanud isik kahju hüvitamise kohustusest üldjuhul siis, kui rikkumine on vabandatav (vt ka

§ 103lg 4).

Kahju hüvitamise nõue võib tekkida ka deliktiõiguslikul alusel, st

53. ptk-s sätestatud juhtudel, sh kahju õigusvastase ja süülise põhjustamise korral (

§-d 1043-1050). Lepingu rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete ja deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete konkurentsi reguleerib

§ 1044

(vt selle kohta ka käesoleva otsuse p-d 25, 37, 44).

§ 1044

tuleb analoogia korras kohaldada ka seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete ja deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete konkurentsi korral (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p-d 39 ja 44). 25. ÄS § 1671 lg 1 sätestab, et isik, kes oma mõju osaühingule ära kasutades mõjutab juhtorgani liiget või prokuristi (edaspidi juhtorgani liiget) osaühingu kahjuks tegutsema, peab hüvitama osaühingule sellega tekitatud kahju. Kohtud leidsid õigesti, et ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm

§ 1045lg 1 p 7 mõttes.

ÄS § 1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust

§ 1045

lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt

§ 1043

) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt

§ 1045lg 3).

ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 8 järgi.

Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks

§ 1045lg 1 p 8 mõttes (vt ka käesoleva otsuse p-d 28 ja 39).

ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeemärgiga

§ 127

lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine

§ 1044lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka Riigikohtu 10.

juuni

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt (vt ka käesoleva otsuse p-d 37 ja 44).
2. ÄS § 1671 lg 1 kohaselt on selle sätte kohaldamise eeldused järgmised: esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle (vt käesoleva otsuse p-d 27 ja 29); mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt (vt käesoleva otsuse p 28); juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes (vt käesoleva otsuse p 28); osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju (vt käesoleva otsuse p 31); teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil (vt käesoleva otsuse p 32). Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi.
3. ÄS § 1671 lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS § 1671 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik.
4. Üksnes mõju omamisest ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks aga ei piisa. Isik peab selles sättes nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Kolleegiumi arvates ei piisa selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 1671 lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 1671 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 1671 lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 1671 lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 1671 lg-s 3, mille kohaselt vastutavad mõjutanud isikuga solidaarselt ka isikud, kes said kahjustamisest kasu. Kolleegium märgib veel, et olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 1671 lg 1 mõttes (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 44). Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 1671 lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 8 järgi (vt käesoleva otsuse p-d 25, 39 ja 44).

1. Mõjutajaks ÄS § 1671 lg 1 mõttes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik, nii ühingusisene kui ka -väline isik. Muu hulgas võib mõjutaja olla näiteks äriühingu enamusosanik, aga ka võlausaldaja, kellel on osaühingu üle mõju tema ja ühingu vahelisest võlasuhtest tuleneva märkimisväärse nõude tõttu, mistõttu mõjutajal on võimalik kallutada äriühingu juhtorgani liikmeid tegutsema äriühingule kahjulikul viisil. Samuti ei ole välistatud, et mõju tuleneb juhtorgani liikme ja mõjutaja isiklikust suhtest. Mõjutaja vastutuse kohaldamiseks ei ole oluline, et mõjutaja ja mõjutatava juhtorgani liikme vahel oleks selgelt määratav (sh ühinguõiguslik, isiklik või majanduslik) seos. See vastutuse liik on kohaldatav ka nt juhul, kui ühingu ainuosanik määrab enda asemele juhatuse liikmeks variisiku (nn tankisti), kuid jätkab juhtimisega seotud korralduste andmist juhatuse liikmele selleks, et jätta muljet, et ta ise enam ei juhi ühingut, ja selleks, et vältida enda vastutust ühingu juhtimisel tehtud kahjulike tegude eest.
2. Isikuks, keda ÄS § 1671 lg 1 kohaselt peab olema mõjutatud osaühingu kahjuks tegutsema, on osaühingu juhatuse või nõukogu liige, samuti prokurist, st mõjutatav isik peab olema formaalselt valitud ühingu juhtorgani liikmeks või määratud prokuristiks.
3. ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt

§ 127lg 4).

Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja Väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja Väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Seega tuleb ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 1671 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost.
3. ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 1671 lg-s
4. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (

§ 1050). 33.

ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamisel kohalduvad

7. peatüki sätted. Mh tuleb arvestada

§ 127

lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. ÄS § 1671 lg 1 puhul hinnatakse selle sätte kaitse-eesmärgi ulatust teo õigusvastasuse kontrollimise etapis

§ 1045

lg 3 järgi selleks, et otsustada, kas isiku tegu on õigusvastane

§ 1045lg 1 p 7 ja lg 3 järgi (vt ka käesoleva otsuse p 49).

ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud mõjutaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel võib vastavalt asjaoludele olla kohaldatav ka

§ 139(vt selle kohta Riigikohtu 25.

mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Kahjuhüvitist ei saa aga

§ 139

lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks oli mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub kõnealust liiki kahju hüvitamise nõude korral

§ 127

lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (vt selle kohta käesoleva otsuse p 55.) III

1. Lisaks sellele, et hageja on kostjatele ette heitnud ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumist, on ta tuginenud sellele, et kostjad olid Autorollo faktilisteks (de facto) juhatuse liikmeteks. Hageja leiab, et kostjad võtsid Autorollo juhtimise
2. a aprillis üle ja vastutavad seetõttu AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest faktiliste ühingujuhtidena ning kahju hüvitamise nõue on nende vastu võimalik rahuldada ka analoogia korras ÄS § 187 lg 2 ja

§ 115lg 1 alusel.

1. Järgnevalt selgitab kolleegium, milline õigussuhe võib osaühingul tekkida isikuga, kes, olemata seaduses sätestatud korras valitud osaühingu juhatuse liikmeks, käitub nn faktilise ühingujuhina, ning milline võib olla sellise isiku vastutus ühingu ees, kui ta tekitab faktilise ühingujuhina osaühingule kahju.
2. Eesti õigus ei sisalda faktilise ühingujuhi mõistet. Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul

§ 115lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel.

37. Juhul kui juhatuse liikme kohustusi faktiliselt täitva isiku ehk faktilise ühingujuhi ja äriühingu vahel on sõlmitud lepingu (nt käsundusleping) juhatuse liikme kohustuste täitmiseks, saab faktiline ühingujuht vastutada selle lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest

§ 115

lg 1 järgi.

§ 1044

lg 2 välistab deliktiõigusliku vastutuse kohaldamise (sh ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest) juhul, kui lepingut rikuti ja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab varalise kahju, mille hüvitamist äriühing faktiliselt ühingujuhilt nõuab (vt ka käesoleva otsuse p-d 25, 44 ja 54). 38. Juhul kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena

§ 1018mõttes.

Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (

§ 1018lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka Ts

ÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (

§ 1018lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega Ts

ÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane

§ 1018lg 1 p 2 mõttes.

Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu

§ 1018lg 1 p 3 järgi.

Juhul kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena

§ 1018

järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (

§ 3p 6) tulenevaid kohustusi.

Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Üheks käsundita asjaajaja kohustuseks on

§ 1022

lg 1 järgi kohustus arvestada asjaajamise käigus soodustatu huve ning lähtuda tema tegelikust või eeldatavast tahtest, välja arvatud kui soodustatu huvidega arvestamine oleks vastuolus avalike huvidega. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana seda kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju

§ 115

lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt

§ 127

lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (

§ 1022lg 1) kaitse-eesmärgiga.

Kolleegiumi arvates saab faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (

§ 1022

lg 1) sisustamisel lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, mille järgi peab juhatuse liige käituma kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 51 esimeses lauses sätestatud kohustuse - esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus rikkumist. Juhul kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil

§ 1018

lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega

§ 1024mõttes.

Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli

§ 1018

lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas

§ 115

lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või

§ 115lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi.

Kolleegiumi arvates tuleb

§ 1024

lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. 39. Välistatud ei ole faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ka

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 8 järgi.

Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana

§ 1018

või § 1024 mõttes (vt käesoleva otsuse p 38), siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (

§ 3

p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata

§ 1044lg 2 järgi analoogia alusel.

Kolleegium märgib, et erinevus ÄS § 1671 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 1671 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. IV 40. Hageja tugineb nõuetes kostjate II ja IV vastu alternatiivselt ÄS § 1671 lg 1 rikkumisest tulenevale deliktilisele vastutusele lisaks ka sellele, et need kostjad vastutavad kahju eest ka lepingu rikkumisest tulenevalt, sest Autorollol oli kostjatega II ja IV lepinguline suhe. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi olid Autorollo ja kostja IV sõlminud kliendilepingu ning kostjad II ja IV töölepingu. Kolleegium selgitab, et kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga

§ 619mõttes.

Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. Samas sätestab AdvS § 47 esimene lause, et advokaadibüroo pidaja ja advokaat vastutavad õigusteenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt. AdvS § 47 mõtteks on kolleegiumi arvates sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest

§ 115lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Adv

S § 47 on sarnane

§ 758

lg-ga 2, mis sätestab, et tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Eeltoodust tulenevalt loeb seadus advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. 41. Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud

§-s 620, mille lg 1 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.

§ 621

lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel üldjuhul järgima käsundiandja juhiseid, kuid kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta.

§ 621

lg 3 sätestab, et kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid.

§ 621

lg 4 sätestab, et käsundisaaja ei vastuta

§ 621

lg-tes 1-3 sätestatud kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks.

§ 623

lg 1 sätestab, et kui käsundi esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla ühel ajal käsundi täitmiseks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide konflikt on välistatud. Kolleegium juhib tähelepanu, et lepingu rikkumise korral tuleb

§ 127

lg 2 kohaselt hüvitada üksnes kahju, mis on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja mis

§ 127

lgst 3 tulenevalt oli või pidi olema lepingut rikkunud poolele lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

§ 127

lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1174-10, p 12).
3. Advokaadi kohustused on lisaks sätestatud ka advokatuuriseaduses. AdvS § 44 lg 1 näeb muu hulgas ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ei või advokaat õigusteenust osutades omandada kliendi õigusi. Samuti peab advokaat vältima õigusabi osutamisel huvide konflikti. Huvide konflikti vältimise kohustus on kõige üldisemalt reguleeritud AdvS § 44 lg-s 4, mis näeb ette, et advokaat ei või õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada.
4. Hageja on kostjatele II ja IV heitnud ette esiteks seda, et kostja II ei hoidnud ära kahju tekkimist Autorollole, teiseks seda, et ta andis kliendile nõu, mis oli vastuolus seadusega ja mille tulemusel Autorollo muutus varatuks, kolmandaks seda, et kostja II ei selgitanud Autorollole tehingute õiguslikke tagajärgi, ja neljandaks seda, et kostja II tegutses Autorollole õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt ka Autorollo juhatuse liiget V. Pentust. Kolleegium märgib, et kõik eelnimetatud, hageja väidetud rikkumised võivad kujutada endast kostja IV ja Autorollo vahelise lepingu rikkumist, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo pidaja solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga

§ 621

lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. 44. Kostjad II ja IV on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et advokaat ei saa kutselise õigusnõustajana vastutada äriühingust kliendi ees deliktilise vastutuse sätete järgi (sh ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest). Selle kohta selgitab kolleegium, et deliktiõiguse kohaldamine on võimalik eelkõige siis, kui kostja II tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka kostja IV tegevuseks, ei kujuta endast Autorollo ja kostja IV vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine

§ 1044

lg-st 2 tulenevalt sellest, kas hageja nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2) või mitte.

Lepingu rikkumisega ei ole kolleegiumi arvates tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista

§ 1044

lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt

§ 1043ja § 1043 lg 1 p 8 järgi.

Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst

§ 1054lg 1 järgi.

Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt

§ 137lg 1).

Seega on ekslik kostja IV seisukoht, et olukorras, kus kostja II tegevus väljus kostjaga IV sõlmitud kliendilepingu raamidest, ei saa tema kui advokaadibüroo vastutada tekkinud kahju eest, sest AdvS § 47 näeb ette advokaadi ja advokaadibüroo pidaja solidaarvastutuse üksnes kliendilepingu rikkumisega tekitatud kahju eest. Ei ole välistatud, et kostjad II ja IV vastutavad Autorollole kahju tekitamise eest käsundita asjaajamise võlasuhtest (

§ 1018

või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumise eest (vt selle kohta käesoleva otsuse p 38). Selline olukord võiks esineda nt siis, kui kostjad II ja IV on vaatamata kliendilepingule ajanud Autorollo asja tema soodustamise eesmärgil (

§ 1018

lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud Autorollo asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud, vt ka käesoleva otsuse p-d 38 ja 55). Juhul kui kostjad II ja IV rikkusid käsundita asjaajajana oma seadusest tulenevaid kohustusi, kohaldub

§ 1044lg 2 analoogia alusel (vt selle kohta käesoleva otsuse p 39).

See tähendab, et kui kostjate II ja IV käsundita asjaajajana Autorollole tekitatud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga

§ 127lg 2 mõttes, siis on deliktiõiguse kohaldamine välistatud.

45. Hageja on kassatsioonkaebuses muu hulgas tuginenud sellele, et kohtud kohaldasid ebaõigesti

§ 138lg-t 2, mis reguleerib vastutust ühiselt tekitatud kahju eest.

Kolleegium leiab, et

§ 138

ei ole praegusel juhul asjakohane säte.

§ 138

lg 1 järgi võib olukorras, kus tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. Sellisel juhul vabaneb kahju hüvitama kohustatud isik vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud (

§ 138

lg 2).

§ 138

lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks

§ 138

lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). Käesoleval juhul ei piisa

§ 138

lg 1 kohaldamiseks Autorollole tekkinud kahju tõendamisest, nagu ekslikult leiab hageja. Nii maakui ka ringkonnakohus leidsid õigesti, et selleks, et hagi iga kostja vastu rahuldada, peavad kahju hüvitamise nõude eeldused olema nende suhtes täidetud.

1. Ekslik on hageja kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ringkonnakohus tuvastas, et kõik kostjad tegutsesid kooskõlastatult ja ühiselt selleks, et viia vara Autorollost välja. Kohtud ei ole lugenud tõendatuks, et kostjad oleksid tegutsenud vastastikusel kokkuleppel Autorollole kahju tekitamise eesmärgil. V
2. Kolleegium leiab, et kohtud on hageja esimese nõude rahuldamisel kostjate I ja V vastu valesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõigust, mistõttu nad on jätnud tuvastamata ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused (vt käesoleva otsuse p-d 2333). Kohtud ei ole otsustes ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud deliktiõigusliku kaitsenormi (

§ 1045lg 1 p 7) koosseisulisi elemente kindlaks teinud.

Kohtud põhjendasid hageja esimese nõude rahuldamist ÄS § 1671 lg 1 alusel sellega, et kostjad mõjutasid V. Pentust tekitama Autorollole kahju sellega, et kõigepealt asutati AutoHills, millele anti üle enamik Autorollo autodest ja haagistest, ning hiljem korraldati ka AutoHillsi osaluse võõrandamine Autorollo jaoks kahjulikel tingimustel. Seda, et kostjad I ja V vastutavad Autorollo ees tema mõjutajatena, põhjendasid kohtud sellega, et kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu, et V. Pentus usaldas kostjat I, et V. Pentus täitis kostja I leitud advokaadi kostja II korraldusi, et kostja I osales Autorolloga seotud nõupidamistel, saatis raamatupidajale korralduslikke e-kirju ja suhtles autojuhtidega ajal, mil V. Pentus oli haiglas. Eelnevast järeldasid kohtud, et kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, mida ta teostas kostja II kaudu. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamata, luges nõude eeldused kostja V suhtes täidetuks samade asjaolude ja tõendite põhjal nagu kostja I suhtes. Need kohtute tuvastatud asjaolud ei anna aga kolleegiumi arvates alust kohaldada kostjate suhtes deliktilist vastutust ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest. Maakohus leidis, et kostja I oli ÄS § 1671 lg 1 järgi kahju tekitamises süüdi ja et süü vormiks oli hooletus. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja kuigi seda ei ole otsuses selgelt väljendatud, leidis sama ka kostja V kohta. Kolleegium märgib, et ÄS § 1671 lg 1 koosseisuliseks elemendiks on mõjutaja otsene tahtlus. Äriühingu juhtorgani liiget saab seega mõjutada äriühingu kahjuks tegutsema vaid tahtlikult, kusjuures tahtluse peab tõendama hageja (vt käesoleva otsuse p-d 26 ja 32). Ringkonnakohtu otsuses puudub TsMS §-s 653 sätestatule vastav põhjendus, miks ringkonnakohus hindas kostja V suhtes tõendeid maakohtust erinevalt. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, et ringkonnakohus leidis, et sellega, et kostja I osales Autorolloga seotud nõupidamistel, saatis raamatupidajale korraldusliku sisuga e-kirju ja suhtles raamatupidaja ning autojuhtidega ajal, mil V. Pentus oli haiglas, samuti soovitas V. Pentusele kostjat II kui advokaati, on tõendatud, et kostja V tegi sedasama. Selliselt on ringkonnakohtu otsus hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamisel sisuliselt täielikult põhjendamata. Õige on kostjate etteheide, et kohtuotsused on vastuolulised ja ebaselged. Kohtud ei ole teinud vahet hageja alternatiivsetel nõudealustel, vaid on sisuliselt pidanud äriühingu mõjutaja vastutust ja faktilise ühingujuhi vastutust üheks ja samaks. Nii on ringkonnakohus nt leidnud, et kostjad vastutavad hageja esimeses nõudes nimetatud kahju eest juhtorgani liikme mõjutajatena ÄS § 1671 lg 1 alusel, kuid samas on lugenud tuvastatuks, et ajavahemikus 20. aprillist 2010 kuni 11. maini 2010 tegelesid kostjad I, II ja V Autorollo igapäevase juhtimisega. 48. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus rahuldas hageja esimese nõude kostjate I ja V vastu. Asi tuleb saata tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et ei ole vajadust tühistada ka maakohtu otsust ega saata asja tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtusse, sest rikkumised on võimalik kõrvaldada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja esitatud ja tõendatud asjaolusid uuesti hindama ning võtma seiskoha, kas kostjad I ja V vastutavad hageja ees deliktiõiguslikult ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest (

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või muul deliktiõiguslikul alusel (nt

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 8 järgi).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, lähtudes hageja taotlusest, võtma juhul, kui kostjate I ja V deliktiline vastutus on välistatud, seisukoha, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud käsundusleping ning kas hageja esimene nõue tuleks kostjate I ja V vastu rahuldada selle lepingu rikkumisest tulenevalt (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 41). Kuna hageja on tuginenud ka sellele, et kostjad I ja V olid Autorollo faktilised ühingujuhid, peab ringkonnakohus hindama, kas kostjad I ja V vastutavad hageja esimese nõude puhul käsundita asjaajamise võlasuhtest (

§ 1018

või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest (vt selle kohta käesoleva otsuse p-d 34-38). Kolleegium selgitab, et hageja esimese nõude põhjendamiseks toodud asjaolude kohaselt ei ole võimalik kostjate tegu pidada õigusvastaseks

§ 1045lg 1 p 5 järgi.

Nimelt on hageja nõudnud esimese nõudena varalise kahju hüvitamist, mida ta ei ole seostanud omandiõiguse ega sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

§ 1045

lg 1 p-s 5 mõeldakse omandiõigusega sarnase õiguse all isiku absoluutseid õigusi, nt autoriõigust. 49. Kolleegiumi arvates on ÄS § 1671 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. Seega on hageja esimeses nõudes nimetatud kahju iseenesest

§ 1045lg 3 mõttes hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusosaliste ja kohtute kasutatud termin „tütarühing" ei ole AutoHillsi kohta õige. ÄS § 6 lg 1 näeb ette, et kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks (emaühinguks) ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks (tütarühinguks). Emaühingu tütarühing on ka ühing, kus häälteenamus on teisel tütarühingul või tütarühingul üksinda või koos emaühinguga. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tütarühing ka ühing, kus teine ühing (emaühing) omab selle osaniku või aktsionärina lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju. Asjas tuvastatu kohaselt oli Autorollo osalus AutoHillsis 50% ja ei ole tuvastatud, et Autorollol oleks olnud teisi tütarühinguid, mille kaudu ta oleks saanud omada häälteenamust AutoHillsis. Samuti ei ole tuvastatud, et Autorollol oleks muul põhjusel olnud valitsev mõju AutoHillsi üle. Seega on kohtud Autorollo osalusel asutatud äriühingut ekslikult pidanud Autorollo tütarühinguks.
2. Kostjad I ja V on oma kassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud kohaldasid nende kui võimalike mõjutajate vastutuse hindamisel lubamatult madalat tõendamisstandardit, kui kvalifitseerisid nende tegevuse kaudsete tõendite alusel mõjutamisena. Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele, st see peab sisaldama teavet, mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõend peab olema seaduses sätestatud protsessivormis. Tõendeid hindab kohus igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1), kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõend peab olema asjakohane (TsMS § 238 lg 1) ja lubatav (TsMS § 238 lg 2). Kostjad I ja V ei ole väitnud, et osa tõendeid oleksid lubamatud, kuid on leidnud, et V. Pentuse mõjutamine on tõendatud ainult tunnistajate ütlustega, kusjuures osale ütlustele on omistatud suurem kaal kui teistele. Kolleegium märgib, et äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kohtud ei ole menetlusõiguse norme rikkunud mitte sellega, et nad on tuginenud tunnistajate ütlustele kui kaudsetele tõenditele, vaid sellega, et nad on jätnud põhjendamata, kuidas tuleneb tõenditest järeldus, et kostjad I ja V mõjutasid V. Pentust Autorollole kahjulikult käituma. Üksnes sellest, et tõenäoliselt oli saavutatav tulemus (Autorollo varatuks muutmine) mingil viisil kasulik ka kostjatele I ja V, ei saa mõjutamist järeldada. Maakohtu põhjendustest nähtuvalt oli kostja I andnud V. Pentusele Autorollo kohta nõu, V. Pentus usaldas teda ja tema pakutud advokaati. Eeltooduga võib kolleegiumi arvates küll põhjendada seda, et kostjal I oli V. Pentuse (ja seega ka Autorollo) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et kostja I seda mõju ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. VI
3. Järgmiseks käsitleb kolleegium hageja esimese nõude rahuldamist kostjate II ja IV vastu (vt ka käesoleva otsuse p-d 43-45). Kohtute tuvastatud asjaolude jä