Obsah (5)

§ 87§ 105§ 13§ 135§ 90

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 105 lg 3 järgi aluseks suurema hüvitise väljamõistmisel. Kaebaja soovib, et kohus muudaks kaebaja teenistusest vabastamise alust, märkides uueks vabastamise aluseks

§ 87lg 1 (teenistusest vabastamine ametniku soovil). Kuna töötuskindlustuse seaduse (TKindl

S) § 6 lg 2 p 1 välistab töötuskindlustushüvitise maksmise isikule, kelle töö- või teenistussuhe lõppes tema algatusel, sobiks kaebajale paremini, kui teenistussuhte lõppemise aluseks oleks koondamine. Koondamisel oleks kaebaja saanud 8,1 kuu ametipalga suuruse hüvitise. Teenistussuhte õigus​vastase lõpetamise korral ei tohiks kaebaja olukord olla halvem. Kaebaja nõude saaks rahuldada

§ 105lg 3, põhiseaduse (PS) § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 7 lg 1 alusel. Varaliseks kahjuks on õigusvastase haldusakti tõttu saamata jäänud tulu. Kaebaja oli mitu kuud tööta, uude töökohta tööle asumisel jäi ta ilma suvepuhkusest ja tema töötasu on 1/3 võrra väiksem. Kui kaebaja jääb teenistusest vabastamise aluse muutmise tõttu töötuskindlustushüvitisest ilma, tuleb sellega arvestada väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel.

1. Rae vald võttis kaebuse õigeks
2. jaanuari
3. a käskkirja õigusvastasust puudutavas osas, sest teenistusest vabastamine oli ebaproportsionaalne, kuid palus muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4. Tallinna Halduskohus rahuldas
5. märtsi
6. a otsusega kaebuse osaliselt (p 1), tunnistas Rae vallavanema
7. jaanuari
8. a käskkirja nr 14-1/13 õigusvastaseks (p 2), muutis kaebaja teenistusest vabastamise alust ja luges kaebaja teenistusest vabastatuks
9. jaanuarist
10. a

§ 87lg 1 alusel ametniku algatusel (p 3).

Kohus mõistis Rae vallalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja kahe kuu keskmise palga ulatuses (p 4) ning menetluskulud 2800 eurot (p 6). Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 1) Vastustaja võttis kaebuse õigeks

1. jaanuari
2. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Seetõttu tuleb kaebus selles nõudes rahuldada ning pole vaja käsitleda menetlusosaliste põhjendusi distsiplinaarmenetluse nõuete ja vaidlusaluse käskkirja vorminõuete rikkumise kohta. 2) Kaebaja teenistusest vabastamise alusena on võimalik kohaldada vaid

§ 87lg-t 1.

Ainuüksi kaebaja soov saada töötuskindlustushüvitist ei anna õigust muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust koondamiseks olukorras, kus tegelikult koondamissituatsiooni ei esine. Ei ole kindlalt ette teada, mida töötukassa kaebaja kohta otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud vastustaja taotlus algatada TKindlS § 6 lg 2 p 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. 3)

§ 105

lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule väljamõistetava hüvitise suuruseks üldjuhul tema 3 kuu keskmine palk. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Sama paragrahvi lg 3 ütleb, et lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest

§-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et teda oleks diskrimineeritud poliitiliste vaadete tõttu. Kuigi teenistusest vabastamine oli ebaproportsionaalne, ei tähenda see, et kaebaja ei rikkunud teenistuskohustusi. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei algatanud ettenähtud ajal väärteomenetlust ega teavitanud avalduse esitajat väärteomenetluse alustamata jätmisest. Kohustus nimetatud menetlustoiming teha tulenes seadusest, mistõttu ei saa kaebaja vabandada teenistuskohustuste täitmata jätmist vahetu juhi antud korraldusega. Kuna vahetu juhi korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, siis ei tohtinud kaebaja seda järgida. Arvestades asjaoluga, et kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, ent ta oli tegelikult oma teenistus​kohustusi siiski rikkunud, on põhjendatud vähendada

§ 105

lg-s 1 ettenähtud hüvitist ja mõista kaebajale välja hüvitis tema 2 kuu ametipalga ulatuses. 4) Kuna

§ 105

lg-s 1 ettenähtud hüvitise eesmärk on hüvitada õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule tekitatud kahju, ei ole täiendava kahjuhüvitise väljamõistmine RVastS või otse PS alusel põhjendatud.

§ 105lg 1 ei pea korvama saamata jäänud töötuskindlustushüvitist.

Põhjendatud ei ole ka kaebaja viide ära jäänud suvepuhkusele, sest teenistusest vabastamisel maksti talle kasutamata jäänud puhkusepäevade eest hüvitist. 5) Põhjendatud ei ole kahe kuu hüvitise osas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks pööramine. Kaebaja töötab alates

1. aprillist 2014 Raasiku Vallavalitsuses ning seega on tal olemas püsiv sissetulek. 6) Kaebaja palus vastustajalt välja mõista õigusabikulud 6380 eurot. Õigusabikulud on vaidluse raskusastet ja asja mahtu arvestades põhjendamatult suured. Põhjendatud õigusabikuludeks on 4000 eurot. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb vastustajalt välja mõista 2800 eurot.
2. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu
3. märtsi
4. a otsus kaebajale nelja kuupalga ulatuses hüvitise välja mõistmata jätmise ja menetluskulude osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised. 1) Halduskohus jättis hüvitise vähendamisel tähelepanuta olulised asjaolud. Kaebaja tegutses vahetu juhi korralduste alusel, väärteoteate esitajaks oli vastustajale kuuluv ettevõte. Kuna AS Elveso juht​organites olid kaebaja vahetud juhid, siis oli kaebajal keeruline tajuda olukorda vahetu juhi ebaseadusliku korraldusena. Kaebajale määratud karistus oli ilmselgelt ebaproportsionaalne. 2) Halduskohus leidis ebaõigesti, et Töötukassalt hüvitise saamine ei puutu asjasse. On oluline, kas kaebaja saab ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu Töötukassalt hüvitist või mitte. Kaebaja on toonud välja, et temale tekitatud kahju on suurem, kui

§ 105lg-s 1 sätestatud hüvitis.

Kui kohus ei tuvastanud alust

§ 105lg 3 kohaldamiseks, oleks hüvitist tulnud suurendada, tuginedes RVast

S § 7 lg-le 1 ja PS §-le

1. 3) Kohtuotsus ei ole õigusabikulude suuruse osas põhjendatud. Kohus ei ole arvestanud vastustaja esitatud seisukohtade mahuga ning kaebuse aluseks olevate asjaolude ja tõendite mahuga. Kohus on jätnud selgitamata, millised menetlustoimingud või konkreetsele menetlustoimingule kulunud aeg on üleliigsed.
2. Rae vald palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
4. augusti
5. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Halduskohtu
6. märtsi
7. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50190 resolutsiooni punktid 4 ja 6 ning tegi uue otsuse, millega mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses ja halduskohtus kantud menetluskulud 3000 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 1) Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsusega osas, mis puudutab

§ 105lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamist.

Nimetatud lõike esimese lause kohaselt makstakse ametniku õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral hüvitist üldjuhul ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Teine lause võimaldab hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa hüvitise vähendamiseks ainuüksi sellest, et distsipli​naar​rikkumine ikkagi toime pandi. Hüvitis on ette nähtud õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest, mitte lihtsalt õigusvastase distsiplinaarkaristuse määramise eest. Praegusel juhul on vastustaja ise kaebuse õigeks võtnud ning leidnud, et teenistusest vabastamine oli karistusena ebaproportsio​naalne. Kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis on sellises olukorras igati põhjendatud. 2) Ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata kaebaja poolt 21. juulil 2015 esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid. Väidetavat diskrimineerimist puudutavad tõendid oleks tulnud esitada juba esimese astme kohtule. Ebaproportsionaalse karistuse määramine ei tähenda, et seda tehti just kaebaja poliitiliste veendumuste tõttu. 3)

§ 105

lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral üldjuhul ette nähtud hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses.

§ 105

lg 3 lubab hüvitist suurendada, kui ametnik vabastati teenistusest

§-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.

§ 13keelab diskrimineerimise.

Kaebaja on tuginenud poliitilisele diskrimineerimisele, mida kohus ei ole tuvastanud. Seega ei ole hüvitise suurendamine üle

§ 105lg-s 1 nimetatud määra põhjendatud.

Kaebaja on leidnud, et temale on õigusvastase teenistusest vabastamisega kaasnenud suurem kahju kui kolme kuu palk. Praegusel juhul ei ole selge, milles tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) seisneb. 4) Halduskohus ei ole eksinud põhjendatud õigusabikulude suuruse määramisel. Õigusabikulu 6380 eurot on selle vaidluse mahtu silmas pidades keskmisest suurem. Ringkonnakohus nõustub haldus​kohtuga, et õigusabikulude põhjendatud suuruseks on 4000 eurot. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Esimese astme kulude katteks tuleb vastustajalt välja mõista 3000 eurot. Ringkonnakohtus taotleb kaebaja, et talle hüvitataks õigus​abi​kulud 2100 eurot. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kulud on kantud just seoses konkreetse vaidlusega. Üheltki arvelt ei nähtu, millega seoses on õigusteenust osutatud. Spetsifikatsioonid puuduvad. Kuigi vastustaja esindaja juhtis

1. juuli
2. a seisukohtades kaebaja tähelepanu puudustele menetluskulude dokumentides, kaebaja puudusi ei kõrvaldanud. Eeltoodud põhjendustel jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kaebaja taotleb Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse normi ja jätnud kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud tõendid vastu võtmata. Tõendid olid kaebajale saanud kättesaadavaks või tekkinud alles pärast esimese astme kohtu​menetlust ning nende vastuvõtmine oleks olnud seega lubatud. Juba halduskohtu menetluses oli kaebaja diskrimineerimine põhistatud, kuid kohtud ei hinnanud tõendeid kogumis. Kaebajale tekkinud kahju on suurem kui

§ 105lg-s 1 sätestatu.

Oluline on arvestada sellega, kas kaebaja saaks Töötukassalt hüvitist või mitte. Kohtud on ebaõigesti jätnud kohaldamata

§ 105lg 3. Samuti saanuks suuremas ulatuses hüvitise välja mõista PS § 25 ja RVast

S § 7 lg 1 alusel. Kui

§ 105

lg 1 takistab kolme kuu keskmisest palgast suurema kahjuhüvitise väljamõistmist, on säte ilmselgelt vastuolus PS §-ga

1. Kohtud on valesti määranud vastustajalt väljamõistetavate kohtu​kulude suuruse.
2. Rae vald palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Esmalt selgitab kolleegium selles asjas täiendava hüvitise väljamõistmise võimalikkust (I), siis selgitab menetluskulude määramist (II), lahendab kassatsioonkaebuse ja võtab seisukoha kassatsiooni​astme menetluskulude kohta (III). I 11.

§ 105

lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

§ 105

lg 3 järgi lõikes 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest

§-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Selles asjas on halduskohus ja ringkonnakohus kaebuse osaliselt rahuldanud. Tuvastatud on teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasus, muudetud teenistusest vabastamise alust (vabastamine

§ 87

lg 1 alusel ametniku algatusel) ja mõistetud

§ 105lg 1 alusel välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kohtud mõistsid vastustajalt kaebaja kasuks välja ka osa menetluskuludest. Kassatsioonkaebuse on esitanud kaebaja, kes taotleb ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest hüvitist suuremas ulatuses, kui see on praegu kohtute poolt välja mõistetud. Samuti ei nõustu kaebaja tema kasuks vastustajalt väljamõistetud menetluskulude suurusega. 12. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et kuna TKindlS § 6 lg 2 p 1 välistab töötuskindlustushüvitise maksmise isikule, kelle töö- või teenistussuhe lõppes tema algatusel, on kaebajale tekkinud teenistussuhte lõpetamise käskkirja kui õigusvastase haldusakti tõttu varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kaebaja selgitas halduskohtule, et oli mitu kuud tööta, uude töökohta tööle asumisel jäi ta ilma suvepuhkusest ja tema töötasu on 1/3 võrra väiksem. Kaebaja on seisukohal, et kui ta jääb teenistusest vabastamise aluse muutmise tõttu töötuskindlustushüvitisest ilma, tuleb sellega arvestada väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel, sest teenistussuhte õigusvastase lõpetamise korral ei tohiks kaebaja olukord olla halvem kui nt koondamise korral. Kolleegium mõistab halduskohtule esitatud kaebust nii, et kaebaja soovib lisaks

§ 105

lg 1 alusel välja mõistetud hüvitisele sellise olukorra loomist, kus kaebaja ei satuks vastustajapoolse ebaseadusliku teenistussuhte lõpetamise tõttu ebasoodsamasse olukorda võrreldes selle olukorraga, kus ta oleks olnud vastustaja poolt teenistussuhte õiguspärase lõpetamise (nt koondamine) korral. Hüvitisi, mida kaebaja oleks saanud eelkirjeldatud õiguspärases situatsioonis (nt koondamishüvitis, töötuskindlustushüvitis), peab kaebaja endale tekitatud varaliseks kahjuks, mille väljamõistmine on tema meelest võimalik

§ 105lg 3, PS § 25 ja RVast

S § 7 lg 1 alusel. Kolleegium käsitleb järgnevalt võimalust mõista praeguses asjas kaebaja kasuks välja hüvitis saamata jäänud töötuskindlustushüvitise eest, õiguspärases olukorras nt koondamisega seotud välja​maksete saamata jäämise eest, kaebaja teenistussuhte lõpetamisel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise eest ning muude kaasnenud kahjude (saamata jäänud puhkus, vahepealne töö- või teenistussuhte puudumine, uue töökoha väiksem palk) eest. 13. Varem on kolleegium oma lahendites (vt nt 8. märtsi 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-85-11 ja 8. märtsi 2016. a otsust asjas nr 3-3-1-77-15) analüüsinud

eelmise redaktsiooni sarnast sätet –

v.r § 135 –, mis reguleeris nõudeõigust ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel. Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-85-11 tehtud otsuses asunud seisukohale: "Üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eesmärk karistamine (vt ka

1. aprilli
2. a otsust asjas nr 3-3-1-13-06, p 23). Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd riigivastutuse seaduse § 8 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). [---] Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu rikastumiseni. Põhiseaduse § 25 ei nõua kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui isikul tegelikult tekkinud kahju." Praegu kehtiv

§ 105

lg 1 esimene lause on sarnane

v.r § 135 lg-tega 1 ja 2, kehtestades varasemast väiksema hüvitise määra. Samuti on kolleegium leidnud, et "

v.r §-s 135 lg 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega" (vt nt

1. jaanuari
2. a otsust asjas nr 3-3-1-51-99 ja
3. oktoobri
4. a otsust asjas nr 3-3-1-4500) ning ühtlasi rõhutanud, et "kaebaja poolt põhjendatud huvina esile toodud ebaseadusliku teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamise kui ka enese rehabiliteerimise eesmärk on

§ 135lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete esitamise kaudu efektiivselt kaitstav.

Nii on

§ 135

lg-s 1 märgitud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või sama paragrahvi

1. lõikes märgitud teenistusse ennistamisest loobumise korral makstav hüvitis käsitatav kahjuhüvitisena" (vt
2. jaanuari
3. a otsust asjas nr 3-3-1-74-10, p 13). Kolleegium järeldab ka selles asjas, et

§ 105lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena.

14. Esmalt käsitleb kolleegium võimaliku hüvitise määramist saamata jäänud töötus​kindlustus​hüvitise eest. Praeguses asjas on kaebaja jaoks kujunenud olukord, kus teenistussuhe on lõppenud vastustajapoolse ebaproportsionaalse karistuse määramise tõttu distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamisega. Sellisel juhul TKindlS § 6 lg 2 p 2 töötuskindlustushüvitise maksmist ette ei näe. Ehkki kohtud on tunnistanud kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks ning muutnud teenistusest vabastamise alust, ei näe ka uus alus – vabastamine

§ 87lg 1 alusel ametniku algatusel – ette töötuskindlustushüvitise maksmist (TKindl

S § 6 lg 2 p 1). Töötuskindlustuse seadus ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul, kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe töötus​kindlustusseadus ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on

§ 105

lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt töölepingu seaduse § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Kolleegium on seisu​kohal, et juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule (TKindlS § 6 lg 2 p 1 kohaselt ei ole töötuskindlustushüvitisele õigust kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel ametniku algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel), kuid ametnikule samas olukorras töötus​kindlustus​hüvitist ette ei näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. Kolleegiumil puudub aga võimalus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus TKindlS § 6 lg 2 p 1 põhi​seadusele vastavuse kontrollimiseks, sest praeguse vaidluse esemeks ei ole Töötukassa keeldumine töötuskindlustushüvitise maksmisest. Kolleegium nõustub kohtutega, et põhiseadusele vastavuse kontrollimenetluse saaks algatada, kui kaebaja oleks taotlenud töötuskindlustushüvitise määramist, Töötukassa keeldunuks selle maksmisest (TKindlS § 6 lg 2 p 1 alusel põhjusel, et kaebaja suhtes selles sättes toodud erand ei kohaldu) ning kaebaja vaidlustanuks Töötukassa otsuse. Kolleegium rõhutab, et selles asjas nimetatud vajalikud eeldused – töötuskindlustushüvitise määramisest keeldumine ning Töötukassa otsuse vaidlustamine – puuduvad. Kaebaja taotlus ei oleks põhi​seaduslikkuse järelevalve menetluses nõuetekohane, sest praeguse asja lahendamisel ei oleks TKindlS § 6 lg 2 p 1 asjassepuutuv säte. Kolleegium on seisukohal, et praegust vaidlust ei tule lahendada ka vastustajalt suurema hüvitise väljamõistmise teel. Selles asjas ei ole kaebajale kahju tekitajaks vastustaja. Töötuskindlustus​hüvitise maksjaks on riik, mitte tööandja ja vastustaja ei ole selleks isikuks, kes peaks kaebajale töötuskindlustushüvitisest ilmajäämisel tekkinud väidetava kahju hüvitama. 15. Järgnevalt käsitleb kolleegium suurema hüvitise väljamõistmist kaebaja poolt välja toodud ülejäänud väidetava kahju eest. Kolleegium leiab, et kaebajal ei ole õigust nõuda hüvitist koondamishüvitisega võrdses määras, sest koondamise olukorda selles asjas ei tekkinud. Selles asjas ei ole põhjendatud väita, et kaebaja jaoks õiguspäraseks teenistussuhte lõpetamise aluseks olnuks koondamine. Koondamise alused on loetletud

§ 90

lg 1 p-des 1–4 ning kolleegiumi hinnangul ei jätnud vastustaja neid aluseid mitte õigusvastaselt kohaldamata, vaid neid aluseid ei esinenud. Kahju nõudmisel ei saa kaebaja tugineda hüpoteetilistele alustele, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Samuti ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine

§ 105lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu.

Kohtud on tuvastanud, et diskrimineerimise aluseid ei esinenud. Kaebajal on HKMS § 59 lg 1 kohaselt üldjuhul kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (vt

1. juuni
2. a otsust asjas nr 3-3-1-13-13, p 17), ning kohtute hinnangul ei esitanud kaebaja diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks jäeti apellatsioonimenetluses esitatud tõendid asja juurde võtmata, ning märkinud, et kohtutes ei ole leidnud tõendamist seos ebaproportsionaalse karistamise ja kaebaja poliitiliste veendumuste vahel. Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 229 lg 1 esimene lause), ja on seotud ringkonna​kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega (HKMS § 229 lg 2). Menetlusnormi rikkumist kolleegium siinkohal ei tuvastanud.
3. Muu kaebaja kirjeldatud kahju kohta leiab kolleegium, et kahju on hüvitatud

§ 105lg 1 kohase hüvitise väljamõistmisega.

Ehkki

§ 105

lg 1 teine lause näeb kohtule ette võimaluse hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve, tuleb

§ 105

lg-s 1 nimetatud kolme kuupalga suurust hüvitist pidada praeguses olukorras piisavaks. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja oli töötu kolm kuud. Kohtud on viidanud, et kasutamata puhkuse eest on vastustaja kaebajale juba hüvitist maksnud. Uuel töökohal makstav väiksem teenistus​tasu ei ole aga selliseks kahjuks, mille eest peaks vastutust kandma vastustaja. Eeltoodud põhjustel ei hakka kolleegium käsitlema kaebaja välja toodud kahju hüvitamise aluseid (PS § 25 ja RVastS § 7 lg 1), kuna leiab, et kahju on

§ 105

lg 1 alusel juba hüvitatud ja muud kahju, mille hüvitamist saaks taotleda, ei ole tekkinud. II

1. Halduskohus leidis, et kaebaja kantud õigusabikulud 6380 eurot on vaidluse keerukust ja mahtu arvestades ebamõistlikult suured, ning asus seisukohale, et õigusabikulude põhjendatud suuruseks on 4000 eurot, ning mõistis kaebuse osalise rahuldamise tõttu vastustajalt kaebaja kasuks välja 2800 eurot. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga kulude põhjendatuse kohta. Kuna ringkonna​kohus muutis halduskohtu otsust, muutis ta ka menetluskulude jaotust. Esimeses kohtuastmes kantud kulude katteks mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja 3000 eurot. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et ringkonnakohus suurendas kaebajale väljamõistetavat hüvitist 1/3 võrra, kuid mõistis õigusabikuludena vastustajalt ebaõigesti välja vaid 200 eurot. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus on halduskohtus kantud menetluskulude jaotust muutes õigesti võtnud aluseks kaebuse rahuldamise proportsiooni. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et arvestada tuli apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni. Kolleegiumi hinnangul on ringkonna​kohus praeguses asjas põhjendatult mõistnud esimeses astmes kantud õigusabikulude katteks vastustajalt välja 3000 eurot.
2. Ringkonnakohtus taotles kaebaja, et talle hüvitataks õigusabikulud 2100 eurot. Ringkonnakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kulud on kantud just seoses konkreetse vaidlusega, ning jättis menetlus​kulud HKMS § 109 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kohus on täpsustanud, et esitatud kolmest arvest üheltki ei nähtu, millega seoses on õigusteenust osutatud. Spetsifikatsioonid puuduvad. Ka arvete tasumise tõendamiseks esitatud kassa sissetuleku orderilt ei nähtu osutatud teenuse täpsem sisu. Vähemalt kahe arve (kuupäevaga
3. juuni 2015 summas 1190 eurot ja kuupäevaga
4. juuli 2015 summas 720 eurot) puhul on osutatud teenuse ja apellatsioonkaebuse vaheline seos tõendamata ja ebaselge. Pärast seda, kui vastustaja juhtis puudustele tähelepanu, esitas kaebaja küll esindaja vahenduseta kirjaliku vastuväite, kuid puudusi ei kõrvaldanud. Kolleegium on varem leidnud, et kohtule esitatud menetlusdokumendid peavad seonduma selle kohtu​asjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolelt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse kohtumenetlusega on tõendamata ja ebaselge (vt
5. juuni
6. a otsust asjas nr 3-3-1-26-12, p 35). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on menetluskulude kaebaja kanda jätmist piisavalt põhjendanud, ja nõustub sellega. Kuludokumentide seos praeguse kohtuasjaga on ebaselge. Apellatsioonkaebuse esitamise järel ei ole kaebaja ringkonnakohtule esitanud ühtegi menetlus​dokumenti, mis seonduks asja sisulise arutamisega. Isegi juhul, kui eelnimetatud kaks arvet seondusid kohtule uute tõendite esitamisega, ei oleks lõppastmes tegemist vastaspoolelt välja​mõistetavate põhjendatud menetluskuludega, kuna need tõendid osutusid asjakohatuteks ning jäeti asja juurde võtmata. III
7. Eeltoodu põhjal jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonna​kohtu
8. augusti
9. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50190 muutmata. Kaebaja on taotlenud kassatsiooniastmes vastustajalt menetluskulude katteks 1045 euro välja​mõistmist ning vastustaja Rae vald on taotlenud kaebajalt menetluskulude katteks 276 euro ja 10 sendi väljamõistmist. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja kassatsiooni​astme menetlus​kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhi​tegevusega (vt
10. märtsi
11. a otsust asjas nr 3-3-1-64-13, p 50). Avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamisega tegeleb omavalitsus igapäevatöö raames, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud HKMS § 109 lg 6 kohaselt vastustaja enda kanda.
12. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi