3-4-1-34-15

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number 3-4-1-34-15 Määruse kuupäev

1. aprill 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Saale Laos, Viive Ligi, Jüri Põld ja Tambet Tampuu Kohtuasi Äriseadustiku põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles see ei näe vähemusaktsionäride ja -osanike huvide kaitseks ette asjakohast dividendinõuet või õiguskaitsevahendit juhuks, kus enamusaktsionär või -osanik jätab pahatahtlikult või ilma ettevõtte majanduslikust seisundist tuleneva asjakohase vajaduseta äriühingu kasumi jaotamise otsustamata või otsustab puhaskasumit mitte jaotada Menetluse alus Kaebaja
2. detsembri
3. a taotlus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tagastada taotlus läbivaatamatult. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Kaebaja esitas
5. septembril 2012 hagi kostja vastu, taotledes äriühingu üldkoosoleku otsuse punkti, mis käsitles kasumi jaotamise otsustamist, kehtetuks tunnistamist ja tuvastamist, et selle asemel otsustati kasumit jaotada. Kaebaja esitas
6. septembril 2012 hagi täpsustuse, taotledes alternatiivselt äriühingu teiste aktsionäride kohustamist hääletama toimunud üldkoosolekul kasumi jaotamise poolt ja nende kaasamist menetlusse. Ühtlasi taotles ta dividendide väljamõistmist. Seejuures väitis kaebaja, et talle kahjulik kehtiva õiguse tõlgendus jätaks vähemusaktsionäri sisuliselt õiguskaitseta, mis oleks põhiseadusega vastuolus, ja seetõttu tuleb valida põhiseaduskonformne tõlgendus.
7. detsembril 2012 esitas kaebaja hagi teise täienduse, taotledes alternatiivselt teistelt aktsionäridelt kahjuhüvitise väljamõistmist.
8. Harju Maakohus rahuldas
9. oktoobri
10. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-35717 hagi osaliselt, tuvastades äriühingu üldkoosoleku otsuse punkti kehtetuse ning jättes muus osas hagi rahuldamata.
11. Kaebaja esitas
12. novembril 2013 apellatsioonkaebuse, milles palus tuvastada, et üldkoosolekul võeti vastu kasumi jagamise otsus. Alternatiivselt taotles kaebaja, et kohus kohustaks enamusaktsionäre sellist otsust tegema, ja teise alternatiivina, et kohus kohustaks enamusaktsionäre kahju hüvitama. Kaebaja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et normidele maakohtus antud tõlgendus on põhiseadusega vastuolus, kuna jätab vähemusaktsionäri sisuliselt õiguskaitseta.
13. Tallinna Ringkonnakohus jättis
14. märtsi
15. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata.
16. Kaebaja esitas
17. aprillil 2014 kassatsioonkaebuse, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ning maakohtu otsuse tühistamist osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Samuti taotles kaebaja uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada.
18. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis
19. oktoobri
20. a otsusega nr 3-2-1-89-14 hagi täielikult rahuldamata. Tsiviilkolleegium leidis, et dividendide maksmise nõue ei saa tugineda hea usu ja üksteisega arvestamise põhimõttele. Tegemist ei ole seaduse lüngaga, vaid seadusandja teadliku valikuga. Saksa õiguse analoogiat ei saa kasutada, kuna Saksa õiguses on kasumi jaotamata jätmise vaidlustamiseks õiguslik alus sõnaselgelt olemas. KAEBAJA TAOTLUS
21. Kaebaja palub tunnistada põhiseaduse vastaseks äriseadustik osas, milles see ei näe vähemusaktsionäride ja -osanike kaitseks ette asjakohast dividendinõuet või õiguskaitsevahendit juhuks, kus enamusaktsionär või -osanik jätab pahatahtlikult või ilma ettevõtte majanduslikust seisundist tuleneva asjakohase vajaduseta äriühingu kasumi jaotamise otsustamata või otsustab puhaskasumit mitte jaotada. Taotlus on lubatav, kuna kaebajal on reaalne õiguskaitsevajadus.
22. Enamusaktsionär vältis dividendide jaotamist kümne aasta jooksul (2001–2011) vaatamata sellele, et ettevõte oli selle aja jooksul kasumis. Ettevõte ei ole enam kui 25 aasta jooksul dividende maksnud. Tsiviilasjas nr 2-12-35717 (Riigikohtus nr 3-2-1-89-14) vaidlesid pooled selle üle, kas püsivalt kasumis olevas aktsiaseltsis on enamusaktsionäridel kohustus võtta vastu otsus jaotada kasumit, kui vähemusaktsionärid seda soovivad. Riigikohtu tsiviilkolleegium ei hinnanud äriseadustiku kooskõla põhiseadusega ega kaebaja väiteid selle kohta, et põhiseadusega ei oleks kooskõlas tõlgendus, mis jätab vähemusaktsionärid õiguskaitseta. Kaebajal puudus vajadus taotleda Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, sest nii maakohus kui ka ringkonnakohus olid äriseadustikku tõlgendanud põhiseaduskonformselt. Kui Riigikohus selle tõlgendusega ei nõustunud, pidanuks ta oma initsiatiivil analüüsima, kas menetluskorra puudumine vähemusaktsionäride kaitseks on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja ei taotle põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumilt üldkohtu otsuse revideerimist, vaid üksnes äriseadustiku osaliselt põhiseaduse vastaseks tunnistamist.
23. Kaebaja pöördus ka õiguskantsleri poole, kuid õiguskantsler keeldus
24. juunil 2015 äriseadustiku põhiseaduspärasuse hindamiseks menetlust algatamast. Sellega on kaebaja ammendanud kõik võimalused kaitsta oma õigusi ja ainsaks tõhusaks vahendiks on Riigikohtule individuaalkaebuse esitamine. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
25. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul ei ole taotlus lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Kaebaja sai oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ja Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-89-14 nähtub, et isik on ka kolmeastmelise kohtumenetluse läbinud. Seega sai kaebaja kohtumenetluse käigus tõstatada normide põhiseaduspärasuse küsimuse ja tema õigus saada kohtulikku kaitset oli tagatud.
26. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et taotlus ei ole lubatav. Kaebaja sai oma asja kohtumenetluse käigus tõstatada normide põhiseaduspärasuse küsimuse. Õiguslikku alust individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamiseks ei ole.
27. Õiguskomisjon möönab vähemusaktsionäride ja -osanike kaitset reguleerivate sätete täiendamise vajadust, kuid ei pea praegust olukorda põhiseaduse vastaseks. Tulevikus võiks äriühingu puhaskasumilt dividendi maksmise otsuse siduda äriühingu majandusliku seisundi objektiivse kriteeriumiga nii, et enamus ei saaks ilma kaaluva majandusliku põhjuseta vähemuse huvisid arvestamata jätta. Kostja
28. Kostja hinnangul ei ole taotlus lubatav, kuna kõik kohtuastmed on juba hinnanud äriseadustiku kooskõla põhiseadusega osas, mida käsitletakse individuaalkaebuses, samuti ei ole individuaalkaebus esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks.
29. Õige ei ole kaebaja väide, et ta ei ole saanud vaidlustada äriseadustiku põhiseadusele vastavust kohtus. Kaebaja esitas
30. juunil 2014 hagi, milles palus kohustada äriühingu aktsionäre hääletama aktsionäride üldkoosolekul kasumi jaotamise ettepaneku poolt. Seda nõuet menetleti tsiviilasjas nr 214-
31. Harju Maakohus jättis selle hagi
32. jaanuari
33. a määrusega õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata, tuginedes Riigikohtu
34. oktoobri
35. a otsusele asjas nr 3-2-1-89-
36. Kaebaja esitas määruse peale
37. veebruaril 2015 määruskaebuse, milles muu hulgas taotles äriseadustiku põhiseadusele vastavuse kontrolli, esitades samad argumendid kui praeguses taotluses. Harju Maakohus (
38. märtsi
39. a määrusega) ega Tallinna Ringkonnakohus (
40. aprilli
41. a määrusega) ei rahuldanud kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise taotlust ega määruskaebust. Mõlemad kohtud leidsid sõnaselgelt, et aktsionäri dividendi nõudeõiguse puudumine ei ole põhiseadusega vastuolus. Kaebaja esitas
42. aprillil 2015 määruskaebuse Riigikohtule, taotledes muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist samade argumentidega kui praeguses asjas. Riigikohus jättis
43. juuni
44. a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Seega on kaebaja saanud taotleda põhiõiguste väidetava rikkumise eest kohtult kaitset ja ta on seda võimalust ka kasutanud. Tegelikkuses ei nõustu kaebaja eeltoodud asjas tehtud ja jõustunud kohtulahenditega, mida põhiseaduslikkuse järelevalve korras ei saa edasi kaevata.
45. Taotlus ei ole esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid populaarkaebusena. Vaidlusega seotud äriühingu ühelgi aktsionäril ei ole üle 50% häältest. Argumendid selle kohta, et regulatsioon mõjutab Eesti ettevõtlusesse tehtavate investeeringute mahtu, lähtuvad avalikest huvidest, mitte isiku subjektiivsete õiguste kaitsest. Olukorra puhuks, kus enamuse moodustavad aktsionärid jätavad kasumi pahauskselt jaotamata, on õiguskaitsevahend juba olemas. Hüpoteetiline dividenditulu ei ole nõue ning dividendi saamine ilma aktsionäride üldkoosoleku sellekohase otsuseta ei kuulu omandipõhiõiguse kaitsealasse. Olukorras, kus äriühing ei ole 25 aasta jooksul dividende maksnud, ei saa isikul olla tekkinud dividendi maksmise suhtes ka õigustatud ootust.
46. Taotlus on põhjendamatu, kuna sunddividendi regulatsiooni puudumine ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja toetas kuni
47. aastani nii nõukogu liikme kui ka aktsionärina ettepanekut jätta äriühingu kasum jaotamata ja see reinvesteerida. Kaebaja huvid ei saa prevaleerida äriühingu ega teiste aktsionäride huvide üle. Enamuse moodustavad aktsionärid peavad saama teha strateegilisi plaane, neid otsuseid ei või teha kohus. Vähemusaktsionäride huvi on saada sageli dividendi, neid ei huvita äriühingu pikaajaline areng. Sunddividendi regulatsiooni puudumine on teadlik õiguspoliitiline valik, mis on seotud Eestis kehtivate äriühingu juhtimise põhimõtetega ja ettevõtete reinvesteeritud kasumi maksuvabastusega. Kohtu poolt sunddividendi loomine rikuks võimude lahususe põhimõtet. Õiguskantsler
48. Õiguskantsler on seisukohal, et taotlus ei ole lubatav. Kui kohus peab taotlust lubatavaks, siis on vähemusaktsionäri dividendinõude kehtestamata jätmine põhiseaduspärane.
49. Isik võib esitada Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, kui tema subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. Kaebajal oli see võimalus olemas – ta ei saanud eeldada, et Riigikohus annab õiguslikule olukorrale samasuguse hinnangu nagu madalama astme kohtud.
50. Kohus ei rikkunud ka ex officio kohustust kontrollida normide põhiseaduspärasust. Asjaolust, et otsusest ei nähtu põhiseaduspärasuse kontrollskeemi formaalset rakendamist, ei saa järeldada, et kohus ei hinnanud normide põhiseaduspärasust. Tuleb järeldada, et kohus pidas norme põhiseaduspärasteks. Kui kohus leidis, et seadusandjal on võimalik ja vajalik kaaluda vähemusaktsionäridele täiendavate kaitsemehhanismide loomist, on see käsitatav soovitusena seadusandjale analüüsida, kas vähemusaktsionäridele täiendavate õiguste andmine oleks otstarbekas.
51. Sisuliselt soovib kaebaja saavutada eelnevas kohtumenetluses normide põhiseaduspärasusele antud hinnangu ja selle kaudu ka kohtuotsuse muutmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras ei saa kohtuotsuseid edasi kaevata.
52. Kaebaja õiguste tegelik riive ei ole võimalik. Ettevõtlusvabadus kaitseb igasugust tulu teenimise eesmärgil toimuvat tegevust. Kuigi vähemusaktsionäridel on väiksem võimalus äriühingut kontrollida kui enamusaktsionäridel, ei ole see ettevõtlusvabaduse riive, vaid investeerimisotsusega võetav teadlik risk. Finantsinstrumendi riski ja tulusust tuleb vaadelda koos ning erinevad finantsinstrumendid erinevad üksteisest eelkõige riski ja oodatava tulususe poolest. Mida suurem on risk, seda suurem on üldjuhul ka oodatav tulusus. Aktsiaid peetakse suhteliselt riskantseks finantsinstrumendiks. Vähemusaktsionär võtab lisaks riski, et aktsiaseltsi juhitakse viisil, mis ei ole talle meelepärane. Samas on vähemusaktsionäri investeeringu tulumäär kõrgem. Vähemusaktsionäriks hakkamine on üks võimalik valik avatud kapitaliturul. Lisaks on äriseadustiku vaidlustatud sätted dispositiivsed – teiste aktsionäridega on võimalik kokku leppida teistsugustes investeerimistingimustes, väljastada võib eelisaktsiaid, aktsionäride lepinguga võib kokku leppida dividendide maksmises.
53. Vähemusaktsionär saab oma omandit käsutada aktsiaid müües või omandades ning kasutada aktsionäriks olekust tulenevaid õigusi. Kasumi jaotamata jätmine ei vähenda vähemusaktsionäri vara. Kui kasum jääb äriühingusse, vastab igale aktsiale (kaudselt) suurem hulk vara. Omandipõhiõigusest ei saa tuletada subjektiivset õigust nõuda dividendi, isegi kui äriühingu tegevus on kasumlik. Äriühingu huvides võib olla tegevuse laiendamine ja investeerimine. Aktsia ja aktsiaselts on seadusega loodud instrumendid, nii et aktsia omamisest tulenevad ning omandipõhiõigusega kaitstud õigused ja kohustused on määratletud seadusega. Enamusaktsionäride pahatahtliku tegutsemise puhul on vähemusaktsionäridel õiguskaitsevahendid olemas. Justiitsminister
54. Justiitsminister leiab, et taotlus ei ole lubatav.
55. Kaebaja on samas küsimuses läbinud kohtuvaidluse kolmes kohtuastmes ja Riigikohus otsustas kaebaja kahjuks. Asjaolust, et Riigikohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud regulatsiooni põhiseaduspärasust, ei saa järeldada, et kaebaja põhiõigused oleks kaitseta jäetud ja et seetõttu on individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus lubatav. Põhiseaduse (PS) § 152 sätestab kohtu kohustuse jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega. Kui Riigikohus ei ole seadust kohaldades põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatanud, tuleb kohaldatud seadus lugeda vaikimisi põhiseadusega kooskõlas olevaks. Õige ei ole seisukoht, et kohus peab igas otsuses iga kohaldatava normi kohta sõnaselgelt kirjutama, et kohus peab seda normi põhiseaduspäraseks, ja et vastasel juhul tekib igal menetlusosalisel võimalus esitada individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus. See muudaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi neljandaks kohtuastmeks teiste Riigikohtu kolleegiumide kohal. Asjaolu, et taotleja ei nõustu Riigikohtu otsuse sisuga, ei anna talle õigust esitada samas küsimuses individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
56. Kaebaja on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles palub tunnistada äriseadustik põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe vähemusaktsionäride ja -osanike kaitseks ette asjakohast dividendinõuet või õiguskaitsevahendit juhuks, kus enamusaktsionär või -osanik jätab pahatahtlikult või ilma ettevõtte majanduslikust seisundist tuleneva asjakohase vajaduseta äriühingu kasumi jaotamise otsustamata või otsustab puhaskasumit mitte jaotada.
57. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebust. Vaatamata sellele on Riigikohtu üldkogu oma praktikas siiski erandjuhul – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – tunnustanud õigust pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele. Sellist võimalust ei ole eeskätt juhul, kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu üldkogu
58. märtsi
59. a kohtuotsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
60. jaanuari
61. a määrus asjas nr 3-4-1-43-13, p 9). Eeltoodud Riigikohtu praktikast järeldub seega ühtlasi, et individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses.
62. Praeguse kohtuasja materjalist nähtuvalt on kaebaja oma õiguste kaitseks algatanud maakohtus hagimenetluse (tsiviilasi nr 2-12-35717) aktsiaseltsi vastu, mille vähemusaktsionär ta on, samuti selle aktsiaseltsi enamusaktsionäride vastu, esitades alternatiivseid nõudeid tema kui vähemusaktsionäri väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Kõnealune tsiviilkohtumenetlus läbis kõik kolm kohtuastet, päädides Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
63. oktoobri
64. a otsusega, millega jäeti kaebaja hagi täielikult rahuldamata. Lisaks algatas kaebaja maakohtus teise hagimenetluse selle aktsiaseltsi enamusaktsionäride vastu, taotledes aktsionäride kohustamist hääletama aktsionäride üldkoosolekul kasumi jaotamise ettepaneku poolt (tsiviilasi nr 2-14-22342). Selles asjas vaidlustas kaebaja maakohtu
65. jaanuari
66. a hagi läbivaatamata jätmise määruse ringkonnakohtus ja esitas Riigikohtule ringkonnakohtu
67. aprilli
68. a määruse peale määruskaebuse, mille Riigikohus jättis
69. juuni
70. a määrusega menetlusse võtmata. Eeltoodust järeldub, et kaebaja käsutuses oli kohane kohtumenetlus: tsiviilkohtumenetlus, mis võimaldas tal realiseerida igaühele PS §-ga 15 kindlustatud kohtusse pöördumise põhiõigust. Kõnealuste tsiviilasjade kohtuliku arutamise käigus oli kaebajal võimalik taotleda ühtlasi praegu individuaalkaebusega vaidlustatud regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrolli.
71. Kolleegium märgib, et kuigi Riigikohtule esitatav individuaalkaebus on lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et selle esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
72. juuni
73. a määrus asjas nr 3-4-1-4-10, p 9), nähtub ülalviidatud tsiviilasjades tehtud kohtulahenditest, et kaebaja on enda algatatud tsiviilkohtumenetlustes ka kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust vaidlustanud. Nii sisaldus kaebaja maakohtule esitatud hagis tsiviilasjas nr 2-12-35717 väide, et kohaldatavate normide üks tõlgendus on põhiseaduse vastane ja seetõttu tuleb valida põhiseaduskonformne tõlgendus. See on sisuliselt käsitatav asjakohase äriõiguse regulatsiooni põhiseaduspärasuse vaidlustamisena. Tsiviilasjas nr 2-14-22342 taotles kaebaja samuti äriseadustiku põhiseadusele vastavuse kontrolli. Asjaolust, et hagi lahendanud kohtud lõppastmes taoliste väidetega ei soostunud, asudes implitsiitselt seisukohale, et kohaldatavad õigusnormid on põhiseaduspärased, ei saa teha järeldust, nagu oleks kaebaja jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahenditega, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
74. juuli
75. a määrus asjas nr 3-4-1-24-15, p 14).
76. Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
77. oktoobri
78. a kohtuotsusega ja
79. juuni
80. a kohtumäärusega on kohtumenetlused lõppenud ning neis tehtud kohtulahendid jõustunud. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust kaevata riigisiseselt edasi Riigikohtu lahendite peale. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS-i järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
81. märtsi
82. a määrus asjas nr 3-4-1-19-08, p 14). Jõustunud kohtulahendiga lõppenud kohtumenetluse saab seega taasavada üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud teistmisaluste sedastamisel.
83. Kuna kaebaja käsutuses oli PS § 15 mõttes tõhus kohtumenetlus enda subjektiivsete õiguste kaitseks, ei ole kaebaja individuaalkaebus lubatav. Seetõttu tuleb taotlus jätta PSJKS § 11 lõikest 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Priit Pikamäe, Saale Laos, Viive Ligi, Jüri Põld, Tambet Tampuu