← Eesti

3-2-1-15-16

Obsah (21)§ 207§ 456§ 436§ 459§ 688§ 376§ 374§ 208§ 439§ 651§ 445§ 4§ 351§ 134§ 147§ 129§ 137§ 173§ 165§ 162§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-15-16 Otsuse kuupäev Tartu, 20. aprill 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik K

) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsioonimenetluses (I). Edasi toob kolleegium välja olulised asjaolud ning analüüsib hageja nõude õiguslikke aluseid ja kostjate vastutuse eelduseid (II), seejärel aga sissetuleku kaotamisest tingitud hüvitise suuruse määramist ja indekseerimist (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluslikke minetusi kohtumenetluses ja teeb menetluslikud otsustused (IV). I
  2. Hageja palub mõista kostjatelt osavastutuse põhimõttel välja hüvitis talle kutsehaiguse põhjustamisega tekitatud kahju eest, sh hüvitisena saamata jäänud töötasu eest nii sissenõutavas ulatuses kui ka edaspidi osamaksetena ning otsese varalise kahju hüvitisena lisakulutuste eest (vt täpsemalt otsuse p-d 1 ja 5).
  3. Maakohus rahuldas hagiavalduse kostjate I-III vastu osaliselt (vt otsuse p 4), mõistes hageja kasuks välja: · saamata jäänud sissetuleku katteks ajavahemiku
  4. oktoober 2008 kuni
  5. detsember 2014 eest kostjalt I 1626 eurot 28 senti, kostjalt II 506 eurot 16 senti ja kostjalt III 2940 eurot 53 senti; · saamata jäänud sissetuleku katteks
  6. jaanuarist 2015 kuni hageja töövõime täieliku taastumiseni iga kuu kostjalt I 20 eurot 81 senti, kostjalt II 6 eurot 48 senti ja kostjalt III 37 eurot 63 senti, kõik suurendatuna iga aasta
  7. aprillil Statistikaameti avalikult avaldatud pensioniindeksiga korrutatud suuruses; · kindlaksmääratud protsendi arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega kinnitatud kutsehaigusest põhjustatud vajalikest lisakulutustest (sanatooriumituusiku maksumus, sõidukulud ja retseptiravimid), kui on tõendatud, et kulutused on tehtud kutsehaiguse tõttu, ning kostjal I tuli hüvitada 30,85%, kostjal II 9,60% ja kostjal III 55,78%. Hageja nõude kostja IV vastu jättis maakohus rahuldamata. Sissenõutavaks muutunud otsese kahju (lisakulutuste) hüvitamise nõude jättis maakohus kõigi kostjate vastu rahuldamata.
  8. Maakohtu otsuse vaidlustas hageja, paludes selle apellatsioonkaebuses tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja saamata jäänud tulu nõue ajavahemiku
  9. oktoober 2008 kuni
  10. detsember 2014 eest kostja I vastu 3520 euro 73 sendi ulatuses, kostja II vastu 1098 euro 62 sendi ulatuses ja kostja III vastu 6383 euro 89 sendi ulatuses, samuti
  11. jaanuarist 2015 iga kuu kostja I vastu 65 euro 79 sendi ulatuses, kostja II vastu 20 euro 47 sendi ulatuses ja kostja III vastu 118 euro 95 sendi ulatuses. Hageja palus saamata jäänud tulu nõude tervikuna rahuldada (vt otsuse p 5).
  12. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse kaevatud osas ning mõistis hageja kasuks välja igakuise hüvitisena ajavahemiku
  13. oktoober 2008 kuni
  14. detsember 2014 eest kostjalt I 5157 eurot 1 sendi, kostjalt II 1604 eurot 78 senti ja kostjalt III 9324 eurot 42 senti,
  15. jaanuarist 2015 kuni hageja töövõime täieliku taastumiseni iga kuu kostjalt I 86 eurot 60 senti, kostjalt II 26 eurot 95 senti ja kostjalt III 156 eurot 58 senti ning lisas otsuse resolutsiooni igakuise hüvitise ümberarvutamise korra (vt otsuse p 6).
  16. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kostjad I-III, kes palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, kostja I alternatiivselt ka saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule (vt otsuse p 7). Kolleegium märgib, et sellised kassatsioonitaotlused ei ole korrektsed, kuna hageja on esitanud kostjate vastu eraldi nõuded ja kostjad osalevad menetluses iseseisvalt (

§ 207lg 2).

Seega saab iga kostja vaidlustada ringkonnakohtu otsust vaid teda puudutavas osas, st ükski kostja ei saa taotleda ringkonnakohtu otsuse tühistamist teda mittepuudutavas osas, sh tervikuna. Seega ei ole ühtki kassatsioonkaebust eraldi võttes võimalik ka tervikuna rahuldada. Kogumis on kostjad I-III siiski vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja kolleegium saab sellest lähtuda, kuna kassaatorite argumendid on sarnased ja puudutavad otsuse põhjendusi tervikuna. 16. Eelneva põhjal on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles hagi rahuldati, kuna kostjad I-III seda ei vaidlustanud (vt otsuse p 12). Samuti on maakohtu otsus jõustunud kostja IV suhtes hagi rahuldamata jätmise osas ja sissenõutavaks muutunud otsese kahju (lisakulutuste) hüvitamise haginõude kõigi kostjate vastu rahuldamata jätmise osas, milles hageja seda ei vaidlustanud (vt otsuse p-d 5, 13). Seega on kassatsioonimenetluse esemeks üksnes hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks osas, milles hageja maakohtu otsust vaidlustas ja ringkonnakohus tema apellatsioonkaebuse rahuldas (vt otsuse p-d 13, 14). Vaidluse sisuks Riigikohtus on saamata jäänud sissetuleku arvutamise ja ümberarvutamise tingimused.

  1. Kuna kostja IV suhtes on hagi rahuldamata jätmine jõustunud (vt otsuse p 16), ei ole kostja IV kassatsioonimenetluse osaline. II
  2. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: · hagejal diagnoositi
  3. augustil 2008 kutsehaigusena ülekoormushaigus töötamisest õmblejana; · arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega on hagejal tuvastatud
  4. augustist 2008 püsiv 50%-line töövõime kaotus; · hageja kutsehaigus kujunes kokku 6230 päeva töötamisest VKT (
  5. augustist 1991 kuni
  6. märtsini 1992, 235 päeva, 3,77%), kostja I (
  7. märtsist 1992 kuni
  8. juunini 1997, 1922 päeva, 30,85%), kostja III (
  9. juunist 1997 kuni
  10. detsembrini 2006, 3475 päeva, 55,78%) ja kostja II (
  11. jaanuarist 2007 kuni
  12. juunini 2007 ja
  13. augustist 2007 kuni
  14. oktoobrini 2008, 598 päeva, 9,60%) juures; ·
  15. septembrist 2009 töötab hageja Sihtasutuses Viljandi Haigla; · VKT eest maksab hagejale hüvitist kostja IV.
  16. Hageja nõuab, et kostjad I-III hüvitaks kahju, mis on põhjustatud talle nende juures töötamisest tingitud ülekoormushaigusest kui kutsehaigusest. Kutsehaigus on TTOS § 23 lg 1 esimese lause järgi haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Põhimõtteliselt sarnaselt on sisustanud kutsehaigust ka Riigikohus, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt ka nt Riigikohtu
  17. juuni
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 16). Pooled ei vaidle, et hagejal diagnoositud ülekoormushaigus on kutsehaigus ja seega olemuselt tervisekahjustus.
  19. Tuvastatud asjaoludel kujunes kutsehaigus välja ajavahemikus 1991-2008, mil kehtisid erinevad kahju hüvitamist reguleerivad õigusaktid. VKT ja kostja I juures töötamise ajal reguleeris tervisekahju hüvitamist eelkõige tsiviilkoodeks, kostja II juures töötades võlaõigusseadus ning kostja III juures töötades osa aega, st 1997-
  20. a
  21. juunini tsiviilkoodeks,
  22. juulist 2002 aga võlaõigusseadus. Ajavahemiku osas enne
  23. juulit 2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st esmajoones tsiviilkoodeksit (vt ka nt Riigikohtu
  24. jaanuari
  25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 11;
  26. juuni
  27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 15;
  28. detsembri
  29. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8). Järgneva ajavahemiku suhtes tuleb kohaldada võlaõigusseadust.
  30. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda (vt ka Riigikohtu
  31. juuni
  32. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 17). Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-
  33. Kahju hüvitamise eelduseks oli TsK § 448 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Tervisekahju hüvitamise erisätted kahju hüvitamise nõude eelduste osas erisusi ette ei näinud, küll aga täpsustasid nõutava hüvitise suurust (nt TsK § 464 lg 1) (vt ka nt Riigikohtu
  34. juuni
  35. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19;
  36. detsembri
  37. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8).
  38. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisanud tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Esmajoones oli tööandja käitumise õigusvastaseks lugemiseks vajalik, et ta oleks rikkunud töökaitse norme (vt ka nt Riigikohtu
  39. juuni
  40. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 20;
  41. detsembri
  42. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 9). Töökaitsenormid on
  43. juulist 1999 ette nähtud eelkõige TTOS-s, enne seda aga Eesti Vabariigi töökaitseseaduses, samuti sisaldus neid seadusest alamalseisvates aktides. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt ka nt Riigikohtu
  44. juuni
  45. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 21).
  46. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (vt ka Riigikohtu
  47. jaanuari
  48. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-145-09, p 12;
  49. juuni
  50. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 22). Riskide õiglasemaks jagamiseks on Riigikohtu seisukoha järgi kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (vt Riigikohtu
  51. detsembri
  52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10).
  54. juulist 2002 kohaldatakse VÕSRS § 1 lg 1 järgi kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid (vt ka nt Riigikohtu
  55. juuni
  56. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu (nt enne
  57. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-de 48 ja 49 või kollektiivlepingu) rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes, kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (vt ka nt Riigikohtu
  58. septembri
  59. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12;
  60. juuni
  61. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada.
  62. Töölepingu ja kollektiivlepingu rikkumine tööandja poolt võib olla nagu muugi lepingulise kohustuse rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb tööandja kui kahju põhjustanud isik hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab kas mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt VÕS § 1050 lg 1) (vt ka nt Riigikohtu
  63. septembri
  64. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Nii lepingu kui ka delikti alusel vastutuseks tuleb võlaõigusseaduse järgi kindlaks teha kahju ja VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjuslik seos teo ja kahju vahel (vt ka nt Riigikohtu
  65. septembri
  66. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), lepingu rikkumise puhul ka ettenähtavusega (VÕS § 127 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu
  67. septembri
  68. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).
  69. Praktikas on tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel juhindutud ka ajutisest korrast, mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale põhjustatud tervisekahjustuse eest analoogselt eelviidatud tsiviilkoodeksi sätetele (vt otsuse p 21). Ajutine kord kaotas kehtivuse
  70. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu
  71. septembri
  72. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17;
  73. jaanuari
  74. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15;
  75. juuni
  76. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18;
  77. detsembri
  78. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8). Riigikohus on leidnud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne
  79. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu
  80. juuni
  81. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Riigikohus on lisaks leidnud, et kohtul on ka pärast
  82. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (vt Riigikohtu
  83. aprilli
  84. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-17-15, p 15)
  85. Kostjad I-III ei vaidle kassatsiooniastmes enam, et hageja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused nende juures töötamise ajal on täidetud. Muu hulgas ei vaidle nad, et hageja kutsehaigus kujunes välja kostjate I-III ja VKT juures töötades, et nimetatud tööandjad käitusid õigusvastaselt (st rikkusid töökaitse norme) ja on hagejale kahju tekitamises süüdi. Maakohtu otsuses ei ole selget analüüsi hageja nõude rahuldamise kohta võlaõigusseaduse alusel, kuid loetletud normidest saab järeldada hagi lahendamist vaid deliktilisel alusel. Kuna hagi rahuldati, puudus ka vajadus hinnata hageja nõude rahuldmist lepingulisel alusel.
  86. Riigikohus on varem leidnud, et kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige TsK § 186 lgst 1 ja § 448 lg-st 1 juhindudes lähtuda osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult igaühe juures töötamise proportsionaalsest ajast (vt ka Riigikohtu
  87. juuni
  88. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p-d 29, 30). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleb eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel, juhindudes mh VÕS § 127 lg-st 4 (vt ka Riigikohtu
  89. juuni
  90. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 30;
  91. aprilli
  92. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 12). Seega tuvastatud asjaoludel kohalduvad tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse reeglid hüvitise määramise osas eri tööandjate vahel põhimõtteliselt ei erine.
  93. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes ka endi ja VKT osa üle kahju tekkimises. Kolleegium märgib, et kostja IV vastutus VKT põhjustatud kahju eest saab põhineda TsK § 473 lg-l 1 ja
  94. aprillist 2014 TTOS §-l 314, mille järgi esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile (Sotsiaalkindlustusametile). Selline süsteem tagab kannatanule kehtiva õiguse järgi hüvitise maksmise ja asendab osaliselt selles valdkonnas senini puuduvat kindlustust (vt ka Riigikohtu
  95. juuni
  96. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 14). III (A)
  97. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõue töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamiseks. Sellise nõude annavad hagejale nii TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra p 2 kui ka VÕS § 130 lg
  99. Hüvitist tuleb kostjatel maksta nii TsK § 472 ja ajutise korra p 17 esimese lause kui ka VÕS § 136 lg 2 järgi vähemasti eelduslikult perioodiliste rahaliste maksetena (vt ka Riigikohtu
  100. juuni
  101. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 24). Pooled ei vaidle, et hüvitist tuleks maksta iga kuu.
  102. Ei tsiviilkoodeks ega võlaõigusseadus täpsusta detailsemalt, kuidas igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Seega saab hüvitise arvutamisel ja maksmisel lähtuda ajutise korra vastavast metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (vt otsuse p 26). Nimelt peab kahju hüvitamine toimuma nii TsK § 448 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1 järgi täies ulatuses, st hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud (vt ka Riigikohtu
  103. juuni
  104. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19). Riigikohus on märkinud, et töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse
  105. juuni
  106. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu
  107. aprilli
  108. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16).
  109. Ajutisest korrast lähtudes saab hüvitise määramisel lahendada küsimuse, kuidas arvutada välja hüvitise määramise aluseks olev hageja sissetulek ning kas ja kuidas oleks õige näha ette selle perioodiline muutumine. Hageja ei ole väitnud, et talle tekitatud kahju hüvitis tuleb arvutada muu metoodika järgi, kui on ette nähtud ajutises korras, v.a kahjuhüvitise indekseerimise osas. Kostjad ei ole ajutisest korrast lähtumist iseenesest samuti vaidlustanud, v.a arvestuse aluseks oleva keskmise töötasu arvutamise ja ja hüvitise indekseerimise osas. Seega saab ka kolleegium lähtuda hüvitise suuruse määramisel ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, eelkõige ajutise korra p-des 6 ja 7 ettenähtud metoodikast, mh kannatanu töövõime kaotuse astme arvestamisest, ja arvata hüvitisest maha töövõimetuspension. (B)
  110. Ajutise korra p 11 esimese lõigu teise lause järgi võib kutsehaiguse korral kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Kolleegiumi arvates on mõistlik võtta see reegel keskmise kuusissetuleku arvestamisel lähtekohaks ka tervisekahju hüvitise määramisel võlaõigusseaduse alusel.
  111. Keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel jäetakse ajutise korra p 12 esimese lause järgi kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Neid kuid, mille kestel töötaja tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi muudel põhjustel, ei jäeta ajutise korra p 12 teise lause järgi arvestusest välja ja neid ei asendata teiste kuudega. Riigikohus on leidnud, et kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja kõigil tööpäevadel ei töötanud (vt Riigikohtu
  112. aprilli
  113. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p-d 14, 15). Töötaja saab põhistada, et 12-kuuline periood on liiga pikk või ei kajasta üldse tema tulevasi teenimisvõimalusi, mh kui hageja on hiljem saanud tasuvama töökoha või kui tal oli selleks mõistlik väljavaade. Tööandja saab omakorda põhistada, et õigem oleks lähtuda lühemast perioodist, mh kui töötaja oli hiljem üle viidud vähem tasuvale tööle või tema väljavaated tasuvamaks tööks olid nt madala kvalifikatsiooni või vanuse tõttu väikesed.
  114. Kohus peab samuti hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud ajavahemiku sissetulekuid, sh nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. Alati ei pruugi kahjujuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine täita tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu ei oleks üldse esinenud. Seda nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb kohtul tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud tervisekahjustuseta, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele vahetult eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu
  115. aprilli
  116. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).
  117. Pooled ei ole vaielnud vastu maakohtus hüvitise arvutamisel aluseks võetud hageja keskmise kuusissetuleku arvutamisele ajavahemikul
  118. a maist kuni
  119. a jaanuarini.
  120. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole pooled vaidlustanud, et hageja töötasu oli
  121. a oktoobri seisuga 627 eurot 26 senti (ringkonnakohtu otsuse p 17). Tegelikult nähtub maakohtu otsusest, et see summa on ajavahemiku 2006-2008 ulatuses arvestatud keskmine sissetulek, mida maakohus korrutas
  122. a sissetuleku osas nn miinimumpalkade suhte indeksiga 1,45 ja
  123. a sissetuleku osas indeksiga 1,21 (maakohtu otsuse p 21). Selle summa võttis maakohus hüvitise määramisel aluseks. Indekseerimise alusena viitas maakohus ajutisele korrale, täpsustamata selle sätteid. Maakohus lähtus keskmise sissetuleku indekseerimisel tõenäoliselt ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 1 alap-st 3, mille järgi hüvise määramisel indekseeritakse keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud sama määrusega kinnitatud "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi" järgi. Selle juhendi p 1 kohaselt indekseeritakse hüvise määramisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek. Juhendi p 2 järgi arvutatakse indeks kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena ning p 3 järgi korrutatakse kuusissetulekud vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga. Selline indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Kolleegiumi arvates on selline indekseerimine mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. Kostjate II ja III väitel oli hageja tegelik keskmine kuusissetulek enne kutsehaiguse diagnoosimist (indekseerimiseta) 490 eurot 7 senti. Indekseerimise ebatäpsust kinnitab seegi, et maakohtu otsuse järgi hageja keskmise kuusissetuleku määramisel arvesse võetud 12 kuust vaid kahel ületas hageja tegelik kuutasu indekseeritud keskmist kuutasu.
  124. Tähendust ei ole, et kostjad I-III ei vaidlustanud maakohtu otsust hageja keskmise kuusissetuleku esmase indekseerimise osas. Kuna nad olid nõus maakohtu pensioniindeksist lähtudes määratud hüvitise absoluutsuurusega, ei pidanudki nad seda tegema. Tegemist on aga õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (

§ 436lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hüvitise määramise aluseks oleva hageja kuusissetuleku uuesti välja arvutama, hinnates esitatud asjaoludest lähtudes tegelikku vajadust seda täiendavalt indekseerida. (C) 40. Tulevase tervisekahju perioodilise hüvitise väljamõistmisel saamata jäänud sissetuleku eest võivad muutuda hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, mh kannatanu töövõime, tegelikult saadavad ja arvessevõetavad sissetulekud, aga ka sissetulekud, mida ta oleks tervisekahjustuseta võinud teenida. Seaduses oli ja on ka praegu sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta. Kannatanu töövõime või pensioni vähenemisel võis ta TsK § 470 alusel nõuda hüvitise suurendamist. Kannatanu töövõime või pensioni suurendamisel võis kahju tekitaja taotleda TsK § 471 alusel hüvitise vähendamist. Kannatanu töövõime kaotuse astme ja invaliidsuspensioni suuruse muutumise korral tehakse ka ajutise korra p 21 järgi kahju hüvitamiseks makstavate summade vastav ümberarvutus. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause järgi maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Menetluslikult näeb sel juhul kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette

§ 459. 41.

Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Seega on perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1106-14, p 10). Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates
  3. a-st korrutatakse määratud hüvitis iga aasta
  4. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga.
  5. Riigikohus on varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks (vt nt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11;
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). Seega ei oleks õige indekseerida tervisekahjuhüvitist tarbijahinnaindeksiga, vaid tuleb leida kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja.
  10. Kolleegiumi arvates ei ole selliseks muutujaks vähemasti üldjuhul nn pensioniindeks. Nimelt indekseeritakse iga kalendriaasta
  11. aprilliks riiklikke pensione RPKS § 26 lg 1 esimese lause alusel indeksiga, mille väärtus sõltub 20% tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indeksi kinnitab RPKS § 26 lg 6 järgi Vabariigi Valitsus hiljemalt jooksva aasta
  12. märtsiks. Riiklike pensionide ja töötaja keskmise palga muutumise vahel ei ole piisavat seost. Seejuures ei oma tähendust, et tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena TTOS § 314 alusel (st õigusjärgluseta likvideeritud juriidilisest isikust tööandjate eest), indekseeritakse
  13. jaanuarist 2007 kehtiva TTOS § 312 järgi iga aasta
  14. aprillil RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga, v.a kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,
  15. Seda hüvitist maksab riik sisuliselt toetusena, kompensatsiooniks selles valdkonnas puuduva kindlustuse asemel (vt ka otsuse p 29). Seega võib see hüvitis olla ka piiratud ega pea alati tagama kogu kahju hüvitamist. Seega võibki riigi makstav hüvitis olla absoluutsummalt väiksem, kui tööandjate makstav hüvitis kahju hüvitamiseks, mille eesmärk on kogu tekkinud kahju hüvitada. Kolleegium märgib, et asjas tehtav otsus ei mõjuta asjas mitteosalevate tööandjate õigusi vaielda vastu neilt nõutavale kahjuhüvitisele või selle suurusele (vt ka Riigikohtu
  16. juuni
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5510, p 35). Seega on VKT osa kahjuhüvitises käesolevas asjas õige arvutada samadel alustel teiste kahju põhjustamises osalenud tööandjatega, kuigi selle eest riigi makstava hüvitise indekseerimine on seaduses ette nähtud pensioniindeksiga.
  18. Eelneva põhjal saab iseenesest pidada põhjendatuks tekstiilitööstuse indeksi kohaldamist hageja tervisekahju hüvitise suuruse määramisel kostjate I-III suhtes. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on hageja eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Selle kindlakstegemiseks tulnuks aga analüüsida ka kostjate I-III väiteid selle kohta, millist palka võinuks hageja erialal mingil perioodil tegelikult teenida, arvestades mh hageja töökohta ja võimalikke paikkondlikke palgaerisusi. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda arvestada ja erinevaid võimalusi sissetuleku indekseerimise korrigeerimisel kaaluda. Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Riigikohtu pädevus on asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel

§ 688

lg-te 3-5 järgi piiratud, mistõttu ei ole kolleegiumil võimalik asja ise lahendada. Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 45. Võlaõigusseaduse § 127 lg 6 esimese lause järgi saab kohus otsustada ise tulevikus tekkiva kahju suuruse üle ning sellest tulenevalt vajadusel sobivat indeksit kohaldada ja seda sõltumata poolte väidetest ja soovidest kohalduva indeksi kohta. Kohus ei ole õiguse kohaldamisel seotud poolte väidetega (vt mh

§ 436

lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse kohaldamine ei või tulla pooltele üllatuslikult (

§ 436

lg 4), mistõttu tuleb indeksi valikut kohtumenetluses pooltega arutada (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 12). Muu hulgas tuleb kohtul anda kostjale võimalus vaielda vastu nii hagejale perioodiliselt makstava tervisekahju hüvitise indekseerimisele kui ka indeksi kohaldamisele. Kostja saab mh tõendada, et hageja ei saaks tulevikus sellist töötasu, nagu ta saaks indekseerimise tulemusena hüvitist. Kolleegium ei nõustu kostjatega I-III, et ringkonnakohus neid tekstiilitööstuse indeksi kohaldamisega üllatas. Maakohus arutas pooltega kohalduvat indeksit ja võimaldas neil esitada seisukohad selle kohta. Seega olid pooled saanud seisukohad esitada ja ringkonnakohus neile tugineda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sobivat indeksit ja hüvitise suuruse määramist ringkonnakohtus Riigikohtu seisukohtade valguses pooltega siiski arutada.
  3. Kolleegium märgib, et perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja

§ 459

alusel, kui hüvitis osutub siiski ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15, p 13). Perioodiliste maksete indekseerimise eesmärgiks on kohandada tulevikus makstava hüvitise suurust muutuvatele oludele. Tegemist on prognoosiga, mis ei pruugi aja möödudes algsele eesmärgile vastata. Kui jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud perioodilised maksed ei peegelda nende indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku vastavust muutunud oludele, võib kohus muuta perioodiliste maksete suurust. Hüvitise suuruse muutmisel tuleb kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades arvestada, et indekseerimise tulemusena ei tekiks olukorda, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu (vt Riigikohtu
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15, p 14). IV (A)
  5. Kolleegiumil on kohtutele mitmeid menetluslikke etteheiteid.
  6. Hageja on oma nõuet korduvalt muutnud ja laiendanud ka kostjate ringi. Nii hageja kui ka kostjad I-III on oma seisukohti samuti korduvalt muutnud. Koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust juhtida on see kaasa toonud menetluse venimise maakohtus ligi viis aastat ja tõenäoliselt ka menetluskulude suurenemise.
  7. Samas ei ole maakohus ei nõude muudatuste, kostjate ringi laiendamise ega poolte seisukohtade muudatuste vastuvõtmise kohta selget seisukohta väljendanud (v.a kostja IV kaasamise osas). Kui hageja muudab hagi eset või alust, peab kohus selle kohta tegema vähemasti suulise määruse kohtuistungil, millest nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse, isegi kui

§ 376järgi ei ole tegu hagi muutmisega (vt ka nt Riigikohtu 29.

mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Tulevasi perioodilisi makseid nõudes neid menetluse kestel ümber arvutades, mh sissenõutava osa fikseerimist, ei saa pidada hagi muutmiseks

§ 376lg 1 mõttes.

Sisuliselt liitis maakohus hilisemad kostjate III ja IV vastu esitatud nõuded samasse menetlusse kostjate I ja II vastu esitatud haginõuetega (

§ 374

), mida võib küll pidada mõistlikuks, kuid määrust nende hagide menetlusse võtmise ega liitmise kohta ei tehtud. 50. Kohus sai kostja IV kaasata

§ 208lg 2 alusel.

Kolmanda isikuna tulnuks ta menetlusest sel juhul kohe sama määrusega kõrvaldada. Pärast kostja kaasamist alustatakse asja läbivaatamist

§ 208lg 3 teise lause järgi algusest peale.

  1. Kolleegium märgib hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõude (lisakulude hüvitamise nõude) kohta, et hageja palus (pärast viimast nõude täpsustamist)
  2. mai
  3. a tervikhagis mõista kostjalt I otsese varalise kahjuna välja 51 eurot 2 senti, kostjalt II 15 eurot 88 senti, kostjalt III 92 eurot 23 senti ja kostjalt IV 61 eurot 19 senti (III kd, tl 38 pöördel). Maakohtu otsuse resolutsiooni järgi jäid need nõuded tervikuna rahuldamata. Küll on maakohtu otsuse resolutsiooni järgi kohustatud kostjaid I-III tasuma hagejale kindlaksmääratud protsendi arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega kinnitatud kutsehaigusest põhjustatud vajalikest lisakulutustest (sanatooriumituusiku maksumus, sõidukulud ja retseptiravimid), kui on tõendatud, et kulutused on tehtud kutsehaiguse tõttu. Kostjal I tuli hüvitada 30,85%, kostjal II 9,60% ja kostjal III 55,78%. Samas ei nähtu toimikust, et hageja oleks sellise nõude üldse esitanud. Selline resolutsioon võib põhjustada ka vaidlusi sundtäitmisel. Seega on maakohus rikkunud

§ 439ja ületanud hagi piire, rahuldades nõude, mida hageja ei ole esitanud.

Kostjad I-III ei ole maakohtu otsust samas vaidlustanud ega ole ka kassatsioonkaebuses hagipiiride ületamisele tuginenud. Seega ei olnud ringkonnakohtul ka põhjust maakohtu otsust selles osas tühistada. 52. Ringkonnakohus lisas otsusele hüvitise ümberarvutamise korra. Kuigi hageja taotles maakohtus hüvitise muutumise kindlaksmääramist proportsionaalselt hüvitise aluseks olevate andmete muutumisega (vt III kd, tl 162), siis maakohus seda korda ei määranud ja hageja apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustanud. Selliselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire (

§ 651lg 1).

Lisaks ei võinud kohus ise ümberarvutamise korda välja mõelda, vaid sai lähtuda poole taotlusest otsuse täitmise viisi või korra kohta (

§ 445lg 1 esimene lause).

Vajadusel pidanuks kohus kohustama hagejat oma taotlust täpsustama. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (

§ 4lg 2).

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (§ 5 lg 1). Samuti rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust (

§ 351) ja üllatas pooli, kui ta ümberarvutamise korda nendega ei arutanud.

  1. Lisaks on ringkonnakohus esitanud otsuse tervikresolutsiooni, kus kostja IV suhtes hagi rahuldamata jätmine on jäänud üldse kajastamata. (B)
  2. Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud ka asja hinna määramisel. Hagihind maakohtu otsuse sissejuhatuse järgi on 10 674 eurot 19 senti, ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuse järgi aga 1846 eurot 89 senti.
  3. Esiteks osaleb iga kostja menetluses iseseisvalt, kuna igaühe vastu on esitatud eraldi nõue (

§ 207

lg 2), tegu ei ole ka vältimatute kaaskostjatega

§ 207lg 3 mõttes.

Seega on iga kostja vastu esitatud nõudel oma hind, nõudeid ei ole alust

§ 134lg 1 esimese lause järgi liita (vt ka nt Riigikohtu 2.

aprilli

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 50).
  2. Juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita

§ 134lg 1 esimese lause alusel (vt nt Riigikohtu 16.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36;
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 15). Kolleegium märgib, et esialgu nõutavate osamaksete suurendamisel muutub vastavalt ka hagihind ja vajadusel tuleb nõuda hagejalt

§ 147lg 4 alusel suurema riigilõivu tasumist (vt ka Riigikohtu 16.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36).
  2. Hageja palus igalt kostjalt maakohtus välja mõista hüvitise otsese varalise kahju, sissenõutavaks muutunud saamata sissetuleku ja tulevase saamata jääva sissetuleku katteks.
  3. detsembrist 2014 palus hageja välja mõista igakuise hüvitisena kostjalt I 77 eurot 6 senti, kostjalt II 23 eurot 99 senti, kostjalt III 139 eurot 30 senti ja kostjalt IV 92 eurot 42 senti. Lähtudes

§ 129

lg-st 2, oli saamata jäänud sissetuleku eest arvestatavate haginõuete hind (9 kuu maksed) maakohtus vastavalt 693 eurot 54 senti kostja I suhtes, 215 eurot 91 senti kostja II suhtes, 1253 eurot 70 senti kostja III suhtes ja 831 eurot 78 senti kostja IV suhtes. Liites neile summadele

§ 134

lg 1 esimese lause järgi igalt kostjalt otsese varalise kahju hüvitisena nõutu, oli hagihinnaks maakohtus kostja I suhtes 744 eurot 56 senti, kostja II suhtes 231 eurot 79 senti, kostja III suhtes 1345 eurot 93 senti ja kostja IV suhtes 892 eurot 97 senti. 58. Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind

§ 137lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja saamata jäänud tulu nõue ajavahemiku

  1. oktoober 2008 kuni
  2. detsember 2014 eest, samuti
  3. jaanuarist 2015 iga kuu kostja I vastu 65 euro 79 sendi ulatuses, kostja II vastu 20 euro 47 sendi ulatuses ja kostja III vastu 118 euro 95 sendi ulatuses. Sellise kaebuse puhul saab samuti

§ 129

lg 2 järgi lähtuda (välja mõistmata jäänud) tulevastest kuumaksetest (üheksakordses ulatuses), st hageja apellatsioonkaebuse hind kostja I suhtes oli 592 eurot 11 senti, kostja II suhtes 184 eurot 23 senti ja kostja III suhtes 1070 eurot 55 senti. 59. Kassatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind

§ 137lg 1 järgi samuti sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse

§ 137lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus.

Kuna ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja selles osas esitasid kassatsioonkaebused kostjad I-III, on nende kaebuste hind sama, mis hageja apellatsioonkaebuse hind igaühe suhtes neist. Kuna kostjate II ja III vastu on esitatud eraldi nõuded, ei muuda kassatsioonkaebuste hinda see, et nad esitasid kassatsioonkaebuse ühiselt. Seega on kostja I kassatsioonkaebuse hind 592 eurot 11 senti, kostja II kassatsioonkaebuse hind 184 eurot 23 senti ja kostja III kassatsioonkaebuse hind 1070 eurot 55 senti. 60. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kontrollida ka maakohtus ja ringkonnakohtus tasutud lõive ja vajadusel raha juurde küsida või tagastada. (C) 61. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173

lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 62. Kolleegium märgib, et menetluskulude jaotamisel on kohtud samuti teinud mitmeid vigu. Esmalt oleks pidanud arvestama, et kostjad ei osale sõltumata menetlustulemusest üksteise kulude hüvitamises (

§ 165

lg 2), seda enam, et nad osalevad menetluses iseseisvalt (

§ 207lg 2).

Seega olnuks korrektne mõista hagi rahuldamisel kostjatelt I-III eraldi välja hageja menetluskuludest nende vastutusele vastav osa, kostjate I-III enda menetluskulud tulnuks aga jätta nende endi kanda. Praegu võib kohtuotsuste resolutsioonidest järeldada, et kostjad osalevad proportsioonaalselt kõigi, st ka üksteise menetluskulude kandmises. Teiseks ei ole maakohus menetluskulusid osaliselt poolte vahel jagades arvestanud, et hagi kostja IV vastu jäi tervikuna rahuldamata, seega pidanuks kostja IV menetluskulud jätma

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Samas kostja IV maakohtu otsust ei vaidlustanud. Arusaamatu on seetõttu ringkonnakohtu otsus, kes jättis põhjenduseta poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda. Iga kostja sai kulujaotust vaidlustada vaid ennast puudutavas osas. Kolleegium tühistab kulujaotuse osas ringkonnakohtu otsuse samuti tervikuna. 63. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonid

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.