Obsah (12)

§ 751§ 753§ 692§ 691§ 475§ 631§ 162§ 174§ 173§ 177§ 175§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-142-15 Otsuse kuupäev Tartu, 20. aprill 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõk

) § 753 lg 1 teine lause). Kohtutäitur on tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse printsiibist kohustatud alustama täitemenetlust, kui täitedokument vastab formaalsetele nõuetele. See, et vahekohtu registrikood on Rigolet Collect OÜ registrikood, ei tähenda, et vahekohut ei eksisteeri. Hageja väited vahekohtuniku kvalifikatsiooni ja otsuse sisu kohta ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel olulised. Asjaolu, et K. Lugna oli osanike

1. mai
2. a otsusega hageja juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud, ei saanud
3. mail 2014 vahekohtule tõenäoliselt teada olla, sest vahekohus võis äriühingu esindaja kindlakstegemisel lähtuda registrikandest. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks osanike otsuse vahekohtule esitanud. Alusetu on seisukoht, et vaidlusalune vahekohus ei ole alaline vahekohus. Eestis ei ole riiklikku süsteemi vahekohtute kontrollimiseks.
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. mai
8. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja määras kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses 180 eurot ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja täitedokumendi kehtivuse kõrvaldamiseks valinud vale õiguskaitsevahendi. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Täitedokumendi tühisuse tuvastamiseks tulnuks hagejal pöörduda ringkonnakohtu poole ja

§ 751

alusel esitatud avalduse menetlemisel saanuks ringkonnakohus arvestada kõiki hageja sisulisi vastuväiteid. Toimikust nähtuvalt on Harju Maakohus

1. oktoobri
2. a määruses, millega maakohus keeldus hageja nõuet menetlusse võtmast, hagejale ka selgitanud, et tal tuleb pöörduda avaldusega ringkonnakohtusse. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole hageja sellist avaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendustele tuleb lisada, et hageja väited ei anna alust tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Asjaolu, et hageja uued juhatuse liikmed said vahekohtu otsuse kätte siis, kui oli juba möödunud otsuse vaidlustamise aeg või et eelmine juhatuse liige K. Lugna ei esitanud avaldust vahekohtu otsuse tühistamiseks, ei õigusta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamist. Maakohus on õigesti märkinud, et hagejal võib olla nõue K. Lugna vastu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei tähenda see, et Eesti seadustes on alalise vahekohtu mõiste puudulikult reguleeritud, et iga suvalist isikut saab käsitada alalise vahekohtuna. Vaidlusaluse lahendi teinud vahekohus kannab sama registrikoodi Rigolet Collect OÜ-ga ja sellel äriühingul ei ole registreeringut, tegutsemaks alalise vahekohtuna. Lisaks on teadmata vahekohtuniku kvalifikatsioon. Nn vahekohus on kahtlase taustaga isikute skeem ebaseaduslike täitedokumentide tekitamiseks. Kohtud ei ole andnud sisulist hinnangut vahekohtu tegevusele ega otsuse täidetavusele. Vahekohtu otsus on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga, sest vahekohtumenetluses esindas üks ja sama isik nii hagejat kui ka kostjat, vahekohus on kinnitanud kompromissi juba kolm päeva pärast hagi esitamist ja hageja esindaja tunnistas nõuet täies ulatuses, kohustus selle tasuma samal päeval ja oli valmis tasuma ka suurt viivist. Hageja ei saanud vahekohtu otsust vaidlustada, sest see tehti mais, mil hageja juhatuse liikmeks oli K. Lugna. Uued osanikud said otsusest teada alles
4. a sügisel ja selleks ajaks oli otsuse vaidlustamise tähtaeg möödas. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei ole kohane õiguskaitsevahend. TMS § 221 lg 11 järgi võib võlgnik muu täitedokumendi kui kohtulahendi puhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Hageja on hagis põhjendanud, miks on kostja nõue hageja vastu alusetu ja miks ei ole praegune täitedokument samastatav kohtulahendiga.
5. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
6. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
7. novembri
8. a määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kuna asja läbivaatamisel tekkisid Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul põhimõttelist laadi eriarvamused

§ 753lg 1 kohaldamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 1 alusel tühistada tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu. Kuna asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on tuvastatud ja nende tuvastamisel ei ole menetlusõiguse norme rikutud, teeb kolleegium

§ 691

p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja tunnistab sundtäitmise vaidlusaluses täiteasjas lubamatuks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja vahekohtu otsuse täitmist ning vaidlustamist (I) ja seejärel jaotab menetluskulud ning selgitab menetluskulude kindlaksmääramise korda (II). I
2. Hageja on kostja vastu esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslikuks aluseks on TMS § 221 lg 1 esimene lause, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 järgi võib võlgnik muu dokumendi kui kohtulahendi sundtäitmise puhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Asjas tuvastatu kohaselt on praegusel juhul täitedokumendiks Rigolet Collect OÜ peetava Alalise Rahvusvahelise ja Sõltumatu Vahekohtu
3. mai
4. a otsus nr 03-08/1221-2-12, millega on kinnitatud hageja ja kostja kompromiss ja mille järgi hageja võlgneb kostjale 25 170 eurot 98 senti. Viidatud vahekohtu otsuse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetlust.
5. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, kuna tegu ei ole alalise vahekohtu otsusega, mistõttu ei või seda ilma tunnustamata täita. Samuti teeb hageja etteheiteid eelnimetatud täitedokumendi sisulisele õigsusele ning vahekohtu moodustamise ja menetluse põhimõtetele. Hageja arvates on vahekohtu otsus ka vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Ringkonnakohus asus otsuses seisukohale, et hageja on täitedokumendi kehtivuse kõrvaldamiseks valinud vale õiguskaitsevahendi ja ta pidanuks pöörduma

§ 751

, § 752 ja § 755 lg 4 alusel avaldusega ringkonnakohtu poole ning nõudma vahekohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohtu seisukoha järgi saanuks just tühistamisavalduse menetlemisel arvestada kõiki hageja vastuväiteid. 14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et olukorras, kus hageja tugineb sellele, et vahekohtu lahend on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning vahekohtu moodustamisel on rikutud olulisi menetluspõhimõtteid, on õige õiguskaitsevahend

§ 751järgi vahekohtu otsuse tühistamise avaldus.

Lisaks eeltoodule on hageja hagis leidnud ka seda, et vahekohus, mille lahendit täidetakse, ei olnud alaline ja selle otsust ei ole tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, mistõttu ei oleks kõnealuse vahekohtu otsuse alusel üldse võinud täitemenetlust alustada. Seega tugines hageja hagi alusena muu hulgas ka täitedokumendi puudumisele. 15. TMS § 2 lg 1 p 6 ja

§ 753

lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Maakohus leidis otsuses iseenesest õigesti, et Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte, kuid tegi sellest vale järelduse, et kuna vahekohtu alalisuse kontrollimiseks süsteemi ei ole, siis ei saa kahelda selles, et vaidlusalune vahekohus on alaline. Kolleegiumi arvates on õige kassatsioonkaebuse väide, et üksnes nime järgi ei ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Kuigi TMS § 2 lg 1 p 6 ja

§ 753

lg 1 teise lause järgi on alaliselt tegutseva vahekohtu lahend täidetav ilma selle tunnustamise ja täidetavaks tunnistamiseta, ei ole üheski seaduses kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on

§ 753lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev.

Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud

§ 753lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus.

Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur

§ 753

lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud.

1. Eeltoodust järeldub, et kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4208, p 16;
4. märtsi
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). Isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab seega esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Eeltoodust tulenevalt olnuks kohane õiguskaitsevahend osas, millega hageja tugines asjaolule, et vahekohus ei olnud alaline, kaebus täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale.
6. Kaebusi kohtutäituri tegevuse ja otsuse peale vaatab kohus

§ 475lg 1 p 15 ja TMS § 218 lg 2 alusel läbi hagita menetluses.

Praegust asja on kohtud aga lahendanud hagimenetluses. Kolleegium leiab siiski, et asi on praegusel juhul erandkorras võimalik lõplikult lahendada olenemata sellest, et asjas on menetlusliigiga eksitud. Oma olemuselt on hageja soovitav tulemus (vabaneda ebaseaduslikust täitemenetlusest) võimalik saavutada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega vaidlusaluses täiteasjas. Nii täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse tühistamisel kui ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel tuleks täitemenetlus lõpetada. Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones otstarbekusest lähtuv seadusandja otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad ka

§ 631

lg 4 ja § 668 lg 4, mille järgi ei või apellatsioonkaebuses ega kassatsioonkaebuses tugineda asjaolule, et asi, mis tuli lahendada hagita menetluses, lahendati hagimenetluses, välja arvatud juhul, kui sellele asjaolule tugineti õigel ajal ka maakohtus ja sellest võis olulisel määral sõltuda asja lahendus (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 20). Kokkuvõttes on kohtud andnud osale kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu. Kolleegium saab tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludest lähtuvalt teha uue otsuse, millega rahuldab hagi ja tunnistab sundtäitmise vaidlusaluses täiteasjas lubamatuks. II
3. Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

1. Kolleegium selgitab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohtupraktika kujundamiseks järgmist. Enne
2. jaanuari 2015 kehtinud

§ 174

lg 1 järgi võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Alates 1. jaanuarist 2015 muudeti oluliselt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise korda, kusjuures menetluskulude jaotuse määramise menetluskord jäi endiseks, s.o jaotuse määrab

§ 173lg 1 järgi asja menetlev kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid, kusjuures kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 3 järgi määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus juhul, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

§ 174

lg 4 järgi määrab juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

§ 174

lg 5 näeb ette, et kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtib ka

§ 177

oluliselt muudetud redaktsioonis.

§ 177

lg 1 p 1 järgi võib maakohus määrata menetluskulude rahalise suuruse kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või sama paragrahvi lg 1 p 2 järgi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

§ 177

lg 2 näeb ette, et kui kohus ei määranud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 20. Kolleegium leiab, et maakohtu jaoks on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kehtiv kord eeltoodud sätete alusel selge ja arusaadav. Küll on kolleegiumi hinnangul vaja selgitada kõrgema astme kohtu menetluses menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise korda, mis on reguleeritud

§ 174lg-tes 3 ja 5.

Esiteks tuleb selgitada, mida tähendab

§ 174

lg-s 3 sätestatu: „[---] määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse". Küsimusi tekitab kolleegiumi arvates ka

§ 174lg 5 kohaldamine.

On ebaselge, mida tähendab selles sättes: „[---] muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust". Viidatud sätted ei anna selget vastust küsimusele, mida peaks kõrgema astme kohus tegema nt juhul, kui maakohus on rahuldanud hagi täies ulatuses, jaotanud menetluskulud ja jätnud menetluskulud kostja kanda ning määranud seega kindlaks ainult hageja menetluskulude rahalise suuruse, jättes kindlaks määramata kostja menetluskulude rahalise suuruse. Samuti ei anna viidatud sätted selget vastust ka olukorras, kus maakohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab menetluskulud poolte endi kanda ega määra kindlaks kummagi menetlusosalise menetluskulude rahalist suurust. Kui kõrgema astme kohus muudab seejärel alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (hagi rahuldamise asemel rahuldab hagi osaliselt või jätab hagi täies ulatuses rahuldamata), siis peaks kõrgema astme kohus oma menetluses kindlaks määrama selle menetlusosalise menetluskulude rahalise suuruse, kelle menetluskulude rahalist suurust ei ole menetluses varem kindlaks määratud. 21. Kolleegium leiab, et

§ 174lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt.

Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu

§ 175lg 1 alusel).

Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus

§ 174

lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas

§-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale. 22. Kolleegiumi arvates ei ole mõistlik tõlgendada

§ 174

lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (vt p 20). Niisugune tõlgendus oleks mitmete menetluslike olukordade puhul problemaatiline. Näitena võib siinkohal tuua olukorra, kus maakohus rahuldab hagi ja määrab kindlaks ainult hageja menetluskulude rahalise suuruse ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja määrab kindlaks ainult hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui Riigikohus tühistab alama astme kohtute otsused ja teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, siis peaks Riigikohus eeltoodud tõlgenduse järgi määrama kindlaks kassatsiooniastmes kantud kostja menetluskulude rahalise suuruse ning lisaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses. Teise näitena võib tuua juhtumi, kus maakohus rahuldab hagi ja määrab otsusega kindlaks ainult hageja menetluskulude rahalise suuruse, ringkonnakohus aga tühistab maakohtu otsuse, jätab hagi rahuldamata ning määrab kindlaks ainult kostja menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtu menetluses ja lisaks ka maakohtu menetluses. Kui Riigikohus tühistab omakorda ringkonnakohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, siis tuleks tal eeltoodud tõlgenduse järgi määrata mõlema poole kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus ning lisaks kostja menetluskulude rahaline suurus maakohtu menetluses ja hageja menetluskulude rahaline suurus ringkonnakohtu menetluses. Eeltoodud näidete korral ei ole menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine kõrgema astme kohtus kolleegiumi arvates kooskõlas mõistlikkuse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja samas kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab esimesena kindlaks Riigikohus. 23. Erinevalt maa- ja ringkonnakohtu otsustatust jätab kolleegium menetluskulud kostja kanda (vt p 18). Praegusel juhul ei ole maakohus ega ringkonnakohus hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei määra, lähtudes käesoleva otsuse p-des 19-22 antud

§ 174

lg-te 3 ja 5 tõlgendusest, hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. 24. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu