Obsah (6)

§ 29§ 2§ 12§ 16§ 32§ 18

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 29 lg-s

1. Kui isik ise ei ole ettevõtluses kasutatavat osa eristanud ega pöördunud maksuhalduri poole ettevõtluses kasutatava osa proportsiooni määramiseks, on maksuhalduril õigus proportsioon ise määrata. Kaebaja ei ole maksuhalduri poolt määratud proportsiooni õigsust ümber lükanud. Riigikohtu lahendi nr 3-31-62-00 kohaselt peab maksuhaldur juhul, kui maksumaksja raamatupidamine ei võimalda eristada kaupade ja teenuste kasutusotstarvet, kasutama maksusumma määramisel kaudseid meetodeid ning mahaarvatava käibemaksu proportsioonide määramine sissetulekute alusel ei ole vastuolus käibemaksuseaduse mõttega. 3.
2. Maksuhaldur ei ole rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust – maksuotsuses sisalduvad nii faktilised kui ka õiguslikud aspektid ning arvutuste metoodika, mis on kontrollitav. Kaebaja väide uurimispõhimõtte rikkumise kohta on paljasõnaline.
3. MTÜ Ökoabi esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised. 4.
4. Kaebaja on MTÜ, kuid tegeleb ka ettevõtlusega, mis seisneb veiste kasvatamises, järelkasvu saamises ning seejärel loomade võõrandamises. Sisendkäibemaks arvati maha kaupadelt ja teenustelt, mis on selleks tegevuseks vajalik (kogumisaia komplekt ja elektrikarjaaedade tarvikud). Sihtotstarbeliselt olid soetatud vaid loomad ning sellelt kaebaja sisendkäibemaksu maha ei arvanud. Maksustamise seisukohalt ei ole oluline, kas ettevõtlus on MTÜ peamine või kõrvaltegevus. Suurenenud karja pidamisel ja selle kaudu tekkival käibel ei ole sihtotstarbeliste toetustega mingit seost, seega ei ole toetuse saamise faktil ega selle suurusel sisendkäibemaksu mahaarvamise pro​portsioonile mõju. Loomade pidamiseks mõeldud tarvikute soetus polnud otseselt vajalik karjamaa hooldamise jaoks ning see ei mõjutanud toetuse saamist, küll aga mõjutavad ostetud tarvikud käibe tekkimise fakti ja suurust. Tarvikud olnuks vajalikud ka siis, kui karjamaad ei hooldataks. 4.
5. Halduskohus on valesti tuginenud Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-62-00 ja nr 3-3-1-74-
6. Lahendi nr 3-3-1-62-00 tegemise ajal erines käibemaksu regulatsioon praegusest ning Eesti ei olnud üle võtnud EL käibemaksudirektiivi, samuti ei olnud Eestil kohustust järgida EL käibemaksu​põhi​mõtteid (maksu neutraalsuse põhimõte). Ka ei defineerinud toona kehtinud käibemaksuseadus ette​võtlust. Praegu kehtivas käibemaksuseaduses sätestatud ettevõtluse definitsiooni valguses olnuks Riigi​kohtu seisukoht teistsugune. Lahendi nr 3-3-1-74-04 tegemise ajal ei kirjutanud käibe​maksu​seadus ja selle rakendusakt täpselt ette, milliste meetodite abil tuleb sisendkäibemaksu osaline maha​arvamine läbi viia. Tulude struktuurist lähtuv meetod on vaid üks võimalikest ning maksu​haldur ega halduskohus ei näidanud, mille alusel saab tulude ja kulude struktuuri sarnasust kaebaja puhul eeldada. 4.
7. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine on vastuolus EL õigusega. Käibemaksudirektiivi art 168a kohaselt tuleb maksustatava käibe tarbeks tehtud kulutustelt sisendkäibemaksu maha​arvamist lubada täis ulatuses. Artikkel 174 reguleerib mahaarvamise korda täpsemalt, võttes aluseks maksustatava aastakäibe ja kogu aastakäibe summade jagatise. Kogu kaebaja käive on olnud maksustatav. Ehkki artikkel 174 lubab liikmesriikidel sisendkäibemaksu mahaarvamisel kehtestada ka jagatises arvesse võetavad toetuste summad, ei ole Eesti seadusandja seda teinud. Sisend​käibe​maksu mahaarvamise piiramine rikub neutraalsuse põhimõtet ning sellega kaasneb maksukohustus​lase jaoks konkurentsimoonutus. Mahaarvamise piiramise alused on nii direktiivis kui ka käibe​maksuseaduses väga täpselt reguleeritud, kaebaja olukorda seal aga kirjas pole. Kohus võiks kaaluda eelotsuse küsimist Euroopa Liidu Kohtult. 4.4.

§ 29

lõikest 4 tulenev sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine ei ole praegusel juhul kohaldatav. Kaebaja on nii maksuhaldurile kui ka halduskohtule selgitanud, et ta on õigesti määranud mahaarvatava sisendkäibemaksu proportsiooniks 100%, sest kõik kaebaja kulud on seotud kaupade ja teenustega, mida kasutatakse ettevõtluses maksustatava käibe genereerimiseks. Maksu​haldur ei ole näidanud, millised kulud ja missuguses ulatuses ei ole seotud ettevõtlusega. Samuti pole maksu​haldur näidanud, millisel seaduslikul alusel on ta määratlenud ettevõtluse ja mitteette​võtluse proportsiooni kaebaja sissetuleku järgi. Maksuhaldur on eksinud ka korrigeerimisperioodiga, sest sisendkäibemaks tuleb vajadusel korrigeerida kalendriaasta lõpus, mitte tagasiulatuvalt vara soetamise hetkel. 4.

1. Maksuhaldur rikkus haldusakti põhjendamise kohustust ja uurimispõhimõtet. MTA pole välja toonud ega hinnanud ühtegi asjaolu või tõendit, mille alusel on jõutud järeldusele, et kaebaja kulutused olid 90% ulatuses seotud mitteettevõtlusega. Maksuotsuses sisalduv võrdlus teiste sarnaste MTÜ-dega on asjakohatu. Maksuhaldur ei ole talle saadaolevat informatsiooni igakülgselt hinnanud ega uurinud. 4.
2. Halduskohus on jätnud hindamata osa kaebaja väidetest, rikkudes HKMS § 165 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamiskohustust.
3. Tallinna Ringkonnakohus ei rahuldanud 04.12.2015 otsusega apellatsioonkaebust ning jättis halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 5.
4. Kaebaja ei kasuta kaupu ja teenuseid üksnes ettevõtluse tarbeks. Riigikohus on oma varasemas praktikas ettevõtluse mõiste avamisel selgitanud, et mittetulundusühingute ja sihtasutuste põhi​kirjaliste eesmärkide saavuta​misele suunatud tegevus ei ole ettevõtlus (Riigikohtu otsus asjas nr 3-31-62-00, p 2), ning ehkki see tõlgendus põhines varasemal käibemaksuseadusel ja oli antud enne Eesti liitumist EL-ga, ei ole ringkonnakohtu arvates ettevõtluse mõiste ka vahepealsete arengute valguses olemuslikult muutunud ning Riigikohtu tõlgendus on jätkuvalt kehtiv. 5.
5. Halduskohus on põhjalikult näidanud, miks – arvestades kaebaja juriidilist vormi, põhikirjaliste eesmärkide täitmise viisi ning kaebaja enda poolt erinevate toetuste taotlemisel antud selgitusi – on põhjendatud asuda seisukohale, et kaebaja on soetatud kaupu ja teenuseid kasutanud ka ette​võtlusega mitteseotud eesmärkidel. Põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks soetatud loomade pidamiseks vajalikud tarbed ei saa olla täielikult ettevõtluse eesmärgil ostetud. Kuna asjaoludest nähtuvalt on kaebaja tegelenud ka oma põhikirjaliste eesmärkide täitmisega, on praegusel juhul põhjendatud asuda seisukohale, et kaebaja tegevus loomakarja pidamisel ei vasta osaliselt ette​võtluse tunnustele ning tuleb kohaldada sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist

§ 29lg 4 alusel.

5.3. Sisendkäibemaksu piiramine ei ole vastuolus käibemaksudirektiiviga. Sarnaselt

§-le 32 reguleerivad ka käibemaksudirektiivi artiklid 173–175 olukorda, kus maksukohustuslasel tekib lisaks maksustatavale käibele ettevõtluses ka maksuvaba käive, nähes ette reeglid maksustatava käibe proportsiooni määramiseks kogukäibest. Praegusel juhul ei ole tegu olukorraga, mis kuuluks käibe​maksudirektiivi art 174 kohaldamisalasse. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et tegevus, mis ei ole majandustegevus, käibemaksudirektiivi kohaldamisalasse ei kuulu (vt nt Euroopa Kohtu lahendid asjades C-431/06, Securenta, p-d 26–28, ja C-515/07, VNLTO, p 38). Ka halduskohtu otsuses viidatud viidatud lahendis C-496/11, Portugal Telecom, selgitas Euroopa Kohus, et juhul, kui teenuseid kasutatakse üheaegselt nii majandustegevuse kui ka mittemajandusliku tegevuse teostamiseks, määratlevad mahaarvamise ja sisendkäibemaksu jaotamise korra liikmesriigid ise (p 47). 5.4.

§ 29

lg 4 ei sätesta konkreetseid meetodeid sisendkäibemaksu mahaarvamiseks nendelt kaupadelt ja teenustelt, mida kasutatakse ettevõtluses üksnes osaliselt. Maksukohustuslane peab ise eristama iga kauba ja teenuse ettevõtluses kasutatava osa ja vastavalt sellele sisendkäibemaksu maha arvama. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise korra kehtestamiseks maksuhalduri poole pöördunud. Kui on tuvastatud kaupade ja teenuste kasutamine osaliselt ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel, ei saa mahaarvatava sisendkäibemaksu proportsioon olla 100%. 5.

1. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette põhjendamata ja puuduliku metoodika kasutamist sisend​käibe​maksu proportsiooni leidmisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ning leiab, et kuna kaebaja ei esitanud tõendeid kuude tegeliku jaotuse kohta, siis oli tulude suhtarvul baseeruv meetod ettevõtluse ja mitteettevõtluse osakaalu leidmiseks põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. MTÜ Ökoabi palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Oma seisukohti põhistab kassaator järgmiselt. 6.
3. Kassaatori ettevõtlus seisneb selles, et karjatatavad veised kasvatatakse, saadakse järelkasvu ja seejärel realiseeritakse. Sisendkäibemaksu on maha arvatud kaupadelt ja teenustelt, mis on vajalikud veisekarja pidamiseks, kasvatamiseks ja järglaste saamiseks, eesmärgiga müüa need hiljem maksustatava käibena. Kogumisaia komplekt ja elektrikarjaaedade tarvikud on mõeldud eelkõige pullvasikate, mis käibemaksuga maksustatava käibena võõrandatakse, karjast eraldamiseks. 6.
4. Toetuse saamise faktil ega toetuse suurusel ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise proport​sioonile mingit mõju. Loomade pidamiseks mõeldud tarvikute soetus ei mõjuta toetuse saamist ega toetuse suurust. Soetatud tarvikuid polnud otseselt vaja karjamaa hooldamise jaoks. Kui kassaatori tegevusest jätta välja karjamaa hooldamine ja selle jaoks antud toetus, siis oleks kõiki tarvikuid siiski vaja samas koguses maksustatava käibe jaoks loomade kasvatamiseks. 6.
5. Kassaator on täitnud

§ 29lõike 4 nõudeid ja määranud mahaarvatava sisendkäibemaksu proportsiooniks 100%.

Maksuhaldur ei ole näidanud, millised kulud ja millises ulatuses ei ole seotud ettevõtlusega. On ebaselge, millisel seaduslikul alusel arvutab maksuhaldur ettevõtluse ja mitteettevõtluse proportsiooni kassaatori sissetuleku järgi. 6.

1. Maksuhalduri metoodika mahaarvatava sisendkäibemaksu väljaarvutamisel on põhjendamata ja puudulik. Maksuhaldur kohaldas valesti põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimise sätteid, kasutas mahaarvatava sisendkäibemaksu proportsiooni leidmisel vale metoodikat ja eksis korrigeerimis​perioodiga. 6.
2. Maksuhaldur on rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust ja uurimiskohustust.
3. MTA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8.

§ 29

lg 4 näeb ette, et kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii

§ 29

lõikes 1 nimetatud tehingute tarbeks kui ka ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel, arvatakse maha ainult

§ 29

lõikes 1 nimetatud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisend​käibe​maks. Kui maksukohustuslase raamatupidamises ei ole võimalik

§ 29

lõikes 1 nimetatud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu eristada ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksust, määratakse sisendkäibemaksu maha​arvamise kord maksukohustuslase taotluse alusel maksuhalduri otsusega, lähtudes kauba või teenuse tegelikust kasutusest. 9.

§ 2

lg 2 esimese lause kohaselt "Ettevõtlus käesoleva seaduse tähenduses on isiku (§ 3) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest". Kolleegium selgitab, et "ettevõtlus" on käibemaksuõiguses autonoomne mõiste, mida tuleb sisustada konkreetse isiku majandustegevuse sisu kaudu. Teistes õigusaktides sisalduvad "ettevõtluse", "ette​võtja" või "majandustegevuse" definitsioonid ei ole käibemaksuseaduse tõlgendamisel asjakohased.

§ 2

lõikes 2 sisalduv väljend "olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest" viitab käibe​maksu neutraalsusele, eelkõige sellele, et isiku õiguslik vorm ega kasumi teenimise eesmärk ei ole käibemaksuga maksustamise seisukohast olulised. Käibemaksu kui tarbimismaksu eesmärk on koormata lõpptarbijat. Tarbija seisukohast ei ole oluline, milliste kavatsustega ja eesmärkidega või millist õiguslikku vormi kasutades tegutseb isik, kes müüb kaupa või osutab teenust. Isik, kes kasutab soetatud kaupu ja saadud teenuseid uute kaupade või teenuste tootmiseks, ei tohi muutuda käibemaksukoormuse kandjaks. Siinjuures ei ole oluline, millist liiki juriidilise isiku vormis isik tegutseb. Nii nagu äriühingu õiguslik vorm ei taga automaatselt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, ei saa mittetulundusühingu, sihtasutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku õiguslik vorm iseenesest välistada või piirata sisendkäibemaksu maha​arvamist. 10. Mittetulundusühingute seaduses või MTÜ põhikirjas sätestatud ühingu tegevuse eesmärgid ja eesmärkide saavutamiseks vajalike tegevuste loetelu ei ole määravad selle hindamisel, kas MTÜ tegevus vastab ettevõtluse mõistele käibemaksuseaduse tähenduses. Mittetulundusühingute seaduse § 1 lõikes 1 toodud määratlus, mille kohaselt ei või mittetulundusühingu tegevuse eesmärgiks või põhitegevuseks olla "majandustegevuse kaudu tulu saamine" ei välista MTÜ tegevuse kooskõla ettevõtluse mõistega

tähenduses.

mõistes on ettevõtlusega tegemist ka siis, kui puudub kasumi teenimise eesmärk. Näiteks võib MTÜ tegutseda eesmärgil müüa kaupu või osutada teenuseid oma liikmetele või soodustada oma liikmete majandustegevust muul viisil, näiteks arendades majandustegevust teatud tegevusalal või teatud piirkonnas, kus äriühingud ja füüsilised isikust ettevõtjad mingil põhjusel ei soovi ettevõtlusega tegeleda. Eelnevast lähtub, et sõltuvalt asjaoludest võib mõne MTÜ kogu tegevus kvalifitseeruda ette​võtluseks

mõistes ning anda 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, ilma et tekiks vastuolu mittetulundusühingute seaduse §-s 1 toodud põhimõtetega.

1. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et ettevõtluse mõiste sisustamisel ei ole isiku õiguslik vorm määrav. Kohtuasjas 3-3-1-29-99 selgitas Riigikohus: "Maksuõiguses tuleb ette​võtluseks pidada mitte üksnes ettevõtjate tegevust, vaid ka teiste isikute maksuseadustes sätestatud tingimustele vastavat majandustegevust." Kohtuasjas 3-3-1-62-00 selgitas Riigikohus, et maha​arvamis​õiguse mõistmiseks tuleb eristada tootmist ja tarbimist. Tootmisega ehk käibemaksuseaduse mõttes ettevõtlusega luuakse uusi kaupu ja teenuseid, mille võõrandamisel tuleb tootjal tasuda käibe​maksu. Sellest maksusummast on õigus maha arvata uute kaupade ja teenuste loomiseks soetatud kaupade ja teenuste hinnas sisalduv käibemaksusumma, sest tootmiseks kaupade ja teenuste soetamine ei ole tarbimine. Tarbimine seisneb kaupade ja teenuste soetamises isiklike, kollektiivsete või avalike huvide rahuldamiseks, kusjuures ei toodeta võõrandamiseks uusi kaupu ja teenuseid. Kohtuasjas 3-3-1-74-04 selgitas Riigikohus, et maksukohustuslase erinevate tegevusvaldkondade tulude ja kulude struktuur võib olla üsna erinev, mistõttu maksukohustuslasel võib olla õigus arvata maha kogu sisendkäibemaks ka siis, kui kõik tema tulud ei ole käibemaksuga maksustatavad. Samuti ei ole välistatud vastupidine, kus maksumaksja kogu käive maksustatakse käibemaksuga, kuid sisendkäibemaksu ta maha arvata ei saa, kuna ta ei kasuta ühtegi soetatud kaupa ega teenust ettevõtluses. Kohtuasjas 3-3-1-72-12 selgitas Riigikohus, et kohaliku omavalitsuse üksuse kahe asutuse vaheline majandustehing tuleb maksustada samamoodi, nagu maksustatakse sarnast tehingut kahe era​õigusliku juriidilise isiku vahel. Muu hulgas viitas Riigikohus käibemaksudirektiivi preambuli põhjenduses 5 kirjeldatud lisandväärtusmaksu üldisele põhimõttele, mille kohaselt on maksustamine neutraalne siis, kui maksu kohaldamine hõlmab kõiki tootmis- ja turustusetappe. Kui maksustada ainult linna asutuse tehinguid füüsiliste või juriidiliste isikutega ning jätta maksustamata sellele eelnevad asutuste omavahelised tehingud, võib tekkida käibemaksu kumulatsioon või maksu​vabastus, mis moonutaks konkurentsi võrreldes eraõiguslike isikute tehtavate sarnaste tehingutega.
2. Maksuhaldur on sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist põhjendanud ka asjaoluga, et MTÜ Ökoabi sai põhivara soetamiseks keskkonnaprogrammi raames rahalist toetust. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et rahalise toetuse saamine iseenesest ei saa olla sisendkäibemaksu maha​arvamise õigust piirav asjaolu. Sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, mis eesmärgil kasutatakse toetuse eest ostetud kaupu ja teenuseid.

§ 12

lg 2 sätestab, et "maksustatava väärtuse hulka arvatakse ka maksukohustuslasele kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks antav sihtotstarbeline toetus." Muud laadi toetused, mis ei ole suunatud tarbijale, vaid ettevõtjale (näiteks investeeringute toetamiseks antud toetused), ei kuulu maksustamisele ega piira sisendkäibemaksu mahaarvamist. Ettevõtluse toetamiseks antud rahaline abi ei ole võrdsustatav maksuvaba käibega, sest rahalise abi eesmärk on vähendada ettevõtja kulusid ning soodustada teatud liiki investeeringute tegemist. Ettevõtjat, kes saab ettevõtluse edendamiseks rahalist abi, ei saa võrdsustada tarbijaga, kellele tehakse teatud kaupade ja teenuste tarbimine paremini kättesaadavaks. Kolleegium viitab siinkohal täiendavalt ka Euroopa Kohtu 06.10.2005 otsusele kohtuasjas C-243/03, milles tuvastati, et Prantsuse Vabariigis kehtestatud piirangud investeerimiskaupade ostmisega seotud käibemaksu mahaarvamise õigusele põhjusel, et seda rahastati toetustega, olid vastuolus ühenduse õigusega. Euroopa Kohus selgitas (otsuse punktid 31–32): "Kuuenda direktiivi artikli 11 A osa lõike 1 punkt a näeb ette, et kauba või teenuse hinnaga otse seotud toetused maksustatakse nendega samal alusel. Mis puutub toetustesse, mis ei ole nende hinnaga otse seotud, sealhulgas käesolevas kohtuasjas käsitletavad toetused, siis nende kohta näeb kuuenda direktiivi artikli 19 lõige 1 ette, et liikmesriigid võivad need lisada kohaldatava mahaarvatava osa murdarvu nimetajasse juhul, kui maksukohustuslane teostab üheaegselt nii mahaarvamise aluseks olevaid tehinguid kui maksuvabasid tehinguid. Nagu komisjon õigustatult märkis, ei näe kuues direktiiv, välja arvatud need kaks sätet, käibemaksu arvutamisel mingil moel ette toetuste arvesse võtmist." 13. MTÜ Ökoabi selgituste kohaselt tekib tema maksustatav käive lihaveiste müügist ning nende veiste karjatamiseks hangitud seadmed on täies ulatuses kasutatavad ettevõtluse tarbeks ja nende soetamisel saab täies ulatuses sisendkäibemaksu maha arvata. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole seda väidet ümber lükatud, vaid põhjendatakse sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist muude asja​oludega, nagu MTÜ vormis tegutsemine ja keskkonnatoetuse saamine. Kuna maksuotsuses viidatud asjaolud ei anna käibemaksuseaduse kohaselt alust sisendkäibemaksu mahaarvamist piirata, on maksu​otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine saaks kõne alla tulla näiteks siis, kui soetatud seadmeid oleks antud MTÜ liikmetele tasuta kasutamiseks (sel juhul oleks tekkinud

§ 16

lg 1 p 3 kohaselt maksuvaba käive ning tuleks kohaldada

§ 32

) või seadmed oleks antud avalikku tasuta kasutamisse (sel juhul kohalduks

§ 29lg 4).

Kui maksuhaldur tuvastab mõne sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu, on tal võimalik viia MKS §-s 98 toodud aegumistähtaja jooksul läbi uus maksukontroll ja teha vajadusel uus maksu​otsus. 14. Kuna kolleegiumi hinnangul puudub käesolevas kohtuasjas vajadus

§ 29

lg 4 kohalda​miseks, ei käsitle kolleegium sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise metoodikaga seonduvat. Kolleegium peab vajalikuks vaid meenutada kohtuasjas 3-3-1-74-04 toodud selgitust, mille kohaselt ei näinud kuni 31.12.2002 kehtinud

§ 18lg 3 ette sisendkäibemaksu korrigeerimist pikema perioodi kohta kui kalendrikuu.

Pikema arvestusperioodi kasutamine ja ümberarvestuse tegemine oleks võimalik üksnes siis, kui maksukohustuslane on esitanud maksuhaldurile taotluse sisend​käibe​maksu osalise mahaarvamise meetodi kehtestamiseks ning meetod sisaldab ümberarvutusi. Praegu kehtiv

§ 29

lg 4 sõnastus on tollase

§ 18lõikega 3 identne.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maksuotsus on materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu õigusvastane ja tuleb tühistada. Asjas on võimalik teha sisuline otsus ilma uueks arutamiseks saatmata. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teeb uue otsuse, millega rahuldab MTÜ Ökoabi kaebuse.
2. Kuna Riigikohus teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 16.
3. Kaebaja esitas halduskohtule menetluskulude kohta neli KPMG Advokaadibüroo OÜ õigus​abikulude arvet. 10.09.2014 arve nr 2401314 (864 eurot, millest kaebaja pidas kohtumenetlusega seotuks 594 eurot), 09.12.2014 arve nr 2500032A (1296 eurot, millest kohtumenetlusega seotud 1080 eurot), 26.02.2015 arve nr 2500088A (756 eurot) ning 29.04.2015 arve nr 25000145A (1080 eurot). Samuti esitas kaebaja nende kulude kandmist ja riigilõivu tasumist kinnitavad dokumendid. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvel nr 2401314 märgitud õigusabikulu (864 eurot), millest kaebaja palus välja mõista tema hinnangul kohtumenetlusega seotuna 594 eurot, jätta menetluskulude jagamisel arvesse võtmata. See kulu jääb kaebaja enda kanda. Maksu- ja Tolliamet tegi maksuotsuse 15.09.
4. Enne seda kuupäeva ei saanud kaebajal kohtumenetlusega seotud kulusid tekkida. Kohtumaterjalidest ei nähtu, et maksunõustamise eest esitatud arve oleks käsitatav osaliselt ette​maksuarvena kohtumenetluse kulude hüvitamiseks. Arve koostamise ajal ei saanud kaebaja esindajal olla teada ei maksuotsuse vaidlustamise vajadus ega kohtus tehtavad kohtu​menetluse toimingud. Need andmed on esitatud arve väljastamisest oluliselt hiljem. Ka arvele märgitud "maksu​nõustamine" ei kinnita arve seotust kohtumenetlusega, vaid viitab maksu​menetluses kantud kuludele. Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtu​menetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-60-13, p 17). 16.
5. Samuti ei ole kaebaja nõuetekohaselt tõendanud KPMG Advokaadibüroo OÜ 26.02.2015 arve nr 2500088A (756 eurot) tasumist. Selle menetluskulu kandmise kinnituseks esitatud KPMG Advokaadibüroo OÜ arvelduskonto väljavõte kinnitab üksnes 09.12.2014 arve nr 2500032A tasumist, mille kohta oli esitatud ka MTÜ Ökoabi maksekorraldus nr
6. Seda kinnitab ka makse​korralduse selgitusse märgitud tasutava arve number ning asjaolu, et tasutud summa vastab arvel nr 2500032A märgitud tasumisele kuuluvale summale (II kd, tl-d 37 ja 40). Ka selle arve alusel ei ole alust vastustajalt menetluskulusid välja mõista. Teised kaks arvet on nõuetekohased, kulude kandmine tõendatud ning menetluskulude suurus põhjendatud. Kaebaja kantud ja põhjendatud menetluskuludeks on esimese astme kohtumenetluses seega kokku 2344 eurot ja 5 senti (1080 + 1080 + 184,5) ja see summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. 16.
7. Apellatsiooniastmes palus kaebaja menetluskuluna vastustajalt välja mõista kahe arve alusel õigusabikulusid 1188 eurot ning riigilõivu 184 eurot ja 5 senti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule nõuetekohaseid dokumente, mis kinnitaksid 09.09.2015 arve nr 2500259A (702 eurot) tasumist. Üksnes vandeadvokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-94-08, p 21). 6.11.2015 arve nr 2600033A (486 eurot) tasumist kinnitava dokumendi on kaebaja nõuetekohaselt esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga sellel arvel märgitud menetluskulu suurus põhjendatud. Kirjalikus menetluses esitatud teeside koostamiseks märgitud töötundide arv on kolleegiumi hinnangul põhjendamatult suur, sest teeside sõnastus kattub suurel määral varem esitatud apellatsioonkaebuse seisukohtadega ega sisalda uut teavet ega täiendusi. Arvestades eeltoodut, peab kolleegium arvel nr 2600033A märgitud menetlus​kulude suurust põhjendatuks 1/5 ulatuses ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks apellatsiooni​menetlusega seotud õigusabikuludest välja 97 eurot ja 20 senti. Samuti tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 184 eurot ja 5 senti. 16.
8. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud on kokku 975 eurot ja 40 senti ning see sisaldab ka kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjonit 25 eurot. Viimasena nimetatud menetluskulu ei saa vastustajalt välja mõistata, sest kautsjon kuulub HKMS § 107 lg 4 alusel tagastamisele. Kassatsiooni​astme menetluskulud (950 eurot ja 40 senti) ei ole ebamõistlikult suured ning need tuleb täies ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. 16.
9. Eelnevast tulenevalt tuleb Maksu- ja Tolliametilt MTÜ Ökoabi kasuks välja mõista menetlus​kulud 3575 eurot ja 70 senti (1080 + 1080 + 184,05 + 97,2 + 184,05 + 950,4). Kassatsioon​kaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving