← Eesti

3-3-1-68-15

Obsah (6)§ 151§ 118§ 47§ 109§ 108§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 118 lg 3 alusel V. Botško menetlus​kulust (riigilõivust) 121 eurot ja 25 senti kaebaja enda kanda ning 625 eurot Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 7.1. V. Botško on halduskohtule esitatud kaebuses võrreldes vanglale esitatud kahjunõudega kahju tekitanud asjaolusid ehk põhiliste asjaolude kogumit ebaõigesti laiendanud, tuginedes kaebuses Tallinna Vangla poolsete puudulike kinnipidamistingimustena lisaks kambrites tualeti ja pesuruumi puudumisele, kambris vaid ühe televiisori ja ühe kannu olemasolule ning kinnipeetava liiga väikesele töötasule. Nende täiendavalt nimetatud asjaolude osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tulnuks halduskohtul jätta kaebus selles osas

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

7.

  1. Halduskohus on õigesti kindlaks teinud, et V. Botško esitatud kahju hüvitamise nõue on ka ajavahemiku
  2. jaanuar 2010 kuni
  3. veebruar 2011 osas tähtaegne. Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Kambri põrandapinna suuruse määramisel on kohus põhjendatult lähtunud nii riigisisesest õigusest kui ka EIK esile toodud kriteeriumidest ning lugenud tuvastatuks, et V. Botško kasutuses olnud ruum jäi alla 3 m² kambris nr 22 viibimise ajal 977 päeval ja kambris nr 19 viibimise ajal 128 päeval, mistõttu tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevaks kokku 1105 päeval. 7.
  4. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Kui isiklik ruum on vahemikus 3–4 m², sõltub vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest tingimustest. Kuigi enne
  5. a ei olnud EIK selgelt välja toonud isikliku ruumi miinimumnõuet, on EIK siiski järjepidevalt selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta võib iseseisvalt kujutada EIÕK art 3 rikkumist. Ebaõige on vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. 7.
  6. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-s 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Selles asjas on mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud 1 euro ööpäeva eest, s.o kokku 905 eurot. Asjaolu, et halduskohus on hüvitise suuruse arvestamisel ekslikult lähtunud ka kambris tualeti puudumise faktist ei tingi selles asjas hüvitise vähendamist. 7.
  7. Kuna ringkonnakohus ei muuda halduskohtu otsust väljamõistetud hüvitise suuruse osas, siis puudub alus vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse muutmiseks. Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest osaliselt (750 – 125 = 625 euro ulatuses) vabastatud, siis tuli

§ 118lg 3 alusel jätta kaebaja riigilõivu ülejäänud osa 625 eurot riigi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamata. Kassaator jääb varasemas kohtu​menetluses esitatud seisukohtade juurde. Esineb alus jätta kahjunõue ajavahemikku
  2. jaanuar 2010 kuni
  3. veebruar 2011 puudutavas osas läbi vaatamata, sest kaebajal on läbimata kohustuslik kohtu​eelne menetlus. Kassaator palub jätta Vladimir Botško kaebuse ülejäänud osas täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kambri pind vastas VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetele. Vangla tegevus ei ole ka EIK praktikat arvesse võttes käsitatav kinnipeetava inimväärikust rikkuvana ega isikule kahju tekitavana. Väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Arvestada tuleb, et kaebajale olid tagatud laiad liikumisvõimalused väljaspool kambrit. Ringkonna​kohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust olukorras, kus ta pole üht halduskohtu otsuses hüvitise määramisel arvestatud tingimust (tualeti puudumine kambris) arvestanud. Ajal, mil Vladimir Botško viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Riik on võtnud meetmeid kinnipeetavate arvu vähendamiseks ja õigusliku regulatsiooni muutmiseks. Nt Tallinna Vanglas vähendati seoses 3 m² kambripinna suurusele üle​minekuga kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium võtab esmalt seisukoha vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku
  5. jaanuar 2010 kuni
  6. veebruar 2011 puudutavas osas (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu vangla tegevuse õiguspärasusele ja väljamõistetud hüvitise proportsio​naal​susele (II) ning lahendab menetluslikud küsimused (III). I 10.

§ 47

lg 1 kohaselt on kaebus halduskohtule lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. VangS § 1¹ lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 sätestab kahjunõude esitamise tähtaja. Taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks ei esita vaiet või kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide või taotluse tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule

§ 47lg-st 1 tulenevalt lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) 29.

aprilli 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p-d 18–19). Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas jätta

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

  1. Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud, et üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati. See tähtaeg võib aga erandina hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (vt RKHK
  2. märtsi
  3. a määrus asjas nr 3-31-93-13, p 14). Asjas nr 3-3-1-20-15 täpsustas kolleegium jätkuvuse põhimõtet. Kui isiku kinni​pidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinni​pidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (vt RKHK
  4. juuni
  5. a määrus asjas nr 3-3-1-20-15, p-d 13–14).
  6. Kolleegium rõhutab, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolme-aastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-2015, p 13).
  7. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju
  8. jaanuarist 2010 kuni
  9. veebruarini
  10. Nimetatud ajavahemikul oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla kambritesse nr 22 ja 19, millest esimese üldpinna suuruseks oli 20,8 m² ja teisel 11,1 m². Nendes kambrites ei olnud tualetti. Kaebajale oli tagatud võimalus viibida päevasel ajal väljaspool kambrit avatud elusektsioonis. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebaja viibis kambris nr 22 ajavahemikul
  11. jaanuar 2009 kuni
  12. juuli 2013 ning kambris nr 19 ajavahemikul
  13. juuli 2013 kuni
  14. veebruar 2014 (tl 10). Kambrite täituvus oli erinevatel ajavahemikel erinev. Asjassepuutuval ajavahemikul oli kambrisse nr 22 paigutatud 3 kuni 8 kinnipeetavat ning kambrisse nr 19 vastavalt 2 kuni 4 kinnipeetavat (tl-d 33–43 ja 76–80). Ka ajavahemikul
  15. jaanuar 2010 kuni
  16. veebruar 2011 oli kambri täituvus erinev ning esines perioode kus 8 kinnipeetava asemel peeti kaebajaga koos samas kambris kinni 4 kuni 7 kinnipeetavat.
  17. Kahjunõuet ei saa ajavahemikku
  18. jaanuar 2010 kuni
  19. veebruar 2011 puudutavas osas täht​aegseks pidada. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles veebruaris
  20. Kohtu​menetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu tähtaja ennistamise aluseid ning arvestades kahjunõude esitamise tähtaja pikkust ja kaebaja pikaajalist viibimist sarnastes kinnipidamistingimustes, ei ole selliste aluste esinemine ka tõenäoline. Seetõttu tuleb haldus- ja ringkonnakohtu otsused osas, mis puudutasid ajavahemiku
  21. jaanuar 2010 kuni
  22. veebruar 2011 kohta kahjunõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist, tühistada ja jätta V. Botško kaebus selles osas kohtueelse menetluse nõuete​kohase läbimata jätmise tõttu

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Ülejäänud osas (

  1. veebruar 2011 kuni
  2. veebruar 2014) on kahjunõue tähtaegne ning kaebus lubatav. II
  3. Kohtud on õigesti märkinud, et vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ja RVastS § 9 lg 1 alusel kahju hüvitamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatule, vaid kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel on asjakohased ka välislepingu sätted. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt RKHK
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p-d 10–11 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele​valve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).
  6. Kohtud on eeltoodust tulenevalt (p 14) arvestanud kaebaja kinnipidamistingimuste õigus​vastasuse tuvastamisel ja kahjuhüvitise määramisel ebaõigesti ajavahemikul
  7. jaanuar 2010 kuni
  8. veebruar 2011 alla 3 m² põrandapinnal viibitud aega. Jättes eelnimetatud ajavahemiku arvesse võtmata, viibis kaebaja 3 aasta jooksul kambrites, milles oli isikule tagatud vähem kui 3 m² põranda​pinda, kokku 814 päeval, millest 89 päeval jäi isiklik ruum kambris alla 3 m² üksnes marginaalsel määral (0,03 m² vähem).
  9. Kolleegiumi hinnangul pole kohtud piisaval määral arvesse võtnud vangla üldisi kinni​pidamis​tingimusi ja isiku liikumis- ja tegutsemisvõimalusi väljaspool kambrit ning on jõudnud ebaõigele järeldusele, et põrandapinna mittenõuetekohasusest tulenev isikuõiguste riive ületab kinni​pidamisega kaasnevate kannatuste taseme, kus need lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks.
  10. Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinni​peetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 15). EIK on muu hulgas selgitanud, et ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt EIK
  11. detsembri
  12. a otsus asjades nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13: Mironovas jt vs. Leedu, p 139 (käesoleval ajal veel jõustumata);
  13. veebruari
  14. a otsus asjas nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63;
  15. veebruari
  16. a otsus asjas nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51,
  17. oktoobri
  18. a otsus asjas nr 44558/98: Valašinas vs. Leedu, p-d 103 ja 107). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õigus​pärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab.
  19. Asjakohasel ajavahemikul viibis kaebaja ööpäevas teatud aja alla 3 m² põrandapinnaga kambris kokku 814 päeval ehk ligi 75% päevadest (kambris nr 22 oli kaebajale tagatud 2,6 m² põrandapinda 597 päeval ja 2,97 m² 89 päeval, kambris nr 19 oli isikule tagatud põrandapinda 2,78 m² kokku 128 päeval). Seejuures olid ajavahemikud, mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, pikad. Näiteks jäi kaebajale tagatud põrandapind alla 3 m² ajavahemikul
  20. märtsist 2011 kuni
  21. juunini 2012 ehk järjestikku 465 päeval. Vaidlust ei ole aga selle üle, et kaebajale oli vangla kodukorrast lähtuvalt tagatud võimalus viibida päevasel ajal vähemalt 4 tundi, tavapäraselt aga äratusest kuni kambrite lukustamiseni väljaspool kambrit ning tegeleda spordi ja muude resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega, sh sai ta töötada väljaspool kambrit majandustöödel. Ka ei esinenud kambri olmetingimustes muid minetusi kui põrandapinna vähesus ning isikule oli tagatud seaduses ette​nähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas õhus. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed taga​järjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased. Kolleegiumi hinnangul kompenseerisid kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana.
  22. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb seetõttu tühistada ka osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 905 eurot. III
  23. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu
  24. oktoobri
  25. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  26. mai
  27. a otsused haldusasjas nr 3-14-51171 osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi kahjunõudes ajavahemiku
  28. jaanuar 2010 kuni
  29. veebruar 2011 kohta ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 905 eurot mittevaralise kahju eest ning menetluskulude katteks kaebaja tasutud riigilõivust 3 eurot ja 75 senti. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta Vladimir Botško kahjunõue ajavahemikku
  30. jaanuar 2010 kuni
  31. veebruar 2011 puudutavas osas läbi vaatamata, ning ülejäänud osa kahjunõudest jätta täies ulatuses rahuldamata.
  32. Kuna kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 109lg 4).

Kuna menetlusse jäänud kahjunõue jääb täies ulatuses rahuldamata, siis puudub alus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja osa riigilõivust (

§ 108lg 1).

Ulatuses, milles kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, jäävad menetluskulud riigi kanda (

§ 118lg 3).

Vladimir Botško menetluskuludest tuleb riigilõivust 125 eurot jätta kaebaja enda kanda ja 625 eurot Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (§ 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kassaator oli kautsjoni tasumisest vabastatud (

§ 107lg 9).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.