Obsah (5)

§ 59§ 229§ 62§ 108§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 2 lg 4 esimesest lausest tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele (vt ka

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-13-13, p 17). Selles asjas on mõõtmistulemused välistanud toetusõiguslikkuse metsamaa 1 (77901:004:0344) osas 0,1 hektariga, kuna toetusõiguslikuks kvalifitseerub maa-ala, mis on vähemalt 0,3 ha. Seega pidid kohtud kolleegiumi hinnangul kontrollima, missuguste kriteeriumide alusel saadi metsaala suuruseks 0,29 ha, ning välja selgitama, kas kontrolli tulemused on tõesed, ning veenduma, et välistatud on mõõtmisviga. Kolleegium on seisukohal, et EMK on piisavalt selgitanud, kuidas toimus metsaalade suuruse määramine. Kohtud on leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et
3. juulil 2013 toimunud kohapealse kontrolli mõõtmistulemused on ebaõiged ning selliseid tõendeid ega põhjendusi ei ole esitanud ka kaebaja. Kaebajal on

§ 59

lg 1 kohaselt reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-13-13, p 17).
3. Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel kohtute poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid (

§ 229

lg 1 esimene lause,

§ 229lg 2).

Kohtud ei ole praeguses asjas rikkunud uurimisprintsiipi ja on välja selgitanud asjas olulise tähtsusega asjaolud. Kolleegium leiab, et kohtud on tõendeid õigesti hinnanud. Kohtud on välja selgitanud asjas tähtsust omavad asjaolud (

§ 62lg 2) ja metsaala toetusõigusliku pindala suurus on piisavalt tõendatud.

II

1. Teiseks tuleb selgitada, millisel õiguslikul alusel on võimalik makstud toetust kaebajalt tagasi nõuda. EMK on toetuse tagasinõudmisel viidanud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses (ELÜPS) sätestatud alustele (§-d 99–102, enne
2. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis). ELÜPS § 99 lg-st 1 tuleneb, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 73/2009, (EÜ) nr 1234/2007 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Seega tuli toetus tagasi nõuda komisjoni määruses nr 65/2011 sätestatud alustel. Nii EMK kui ka haldus- ja ringkonnakohus on toetuse tagasinõudmisel tuginenud komisjoni määruse nr 65/2011 sätetele, mis näevad ette toetuse vähendamise ja toetuse taotluse rahuldamata jätmise nõuded. Toetuse tagasinõudmisel on tuginetud komisjoni määruse art 16 lg 5 teisele alalõigule, mis sätestab, et asjaomasele põllukultuurirühmale ei anta toetust, kui erinevus on üle 20% kindlaksmääratud pindalast. Kolleegium selgitab, et eelviidatud sätet saab kohaldada siis, kui toetus ei ole veel välja makstud ning pädeval organil tuleb teha otsus toetuse väljamaksmise kohta. Praegusel juhul on toetus
3. aprillil 2014 kaebajale välja makstud ning käskkiri toetuse tagasi​nõudmiseks anti
4. juunil
6. Kolleegium juhib tähelepanu, et olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5, mille lg 1 kohaselt peab alusetult tehtud makse korral toetusesaaja kõnealuse summa koos lõike 2 kohaselt arvutatud intressiga tagasi maksma. Seejuures sätestab art 5 lg 3 esimene lause järgmise piirangu: lg-s 1 osutatud tagasi​makse​kohustust ei kohaldata, kui makse on tehtud pädeva asutuse või mõne teise asutuse vea tõttu ning toetusesaajal ei olnud tõenäoliselt võimalik seda avastada. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on makse tehtud EMK vea tõttu. EMK-l olid toetuse määramise ja väljamaksmise ajal teada
7. juuli
8. a kohapealse kontrolli tulemused. EMK ette​panekul muudeti ka keskkonnaregistri
9. a Natura 2000 võrgustiku alal asuvate toetusõiguslike metsaalade kaardikihti. Kaebaja taotles toetust 3,2 ha metsaala eest. Kohapealse kontrolli tulemuste järgi oli toetusõigusliku metsaala pindala 2,54 ha. Seega oli pindalade erinevus 25,98%. Vastustajale pidi olema juba taotluse menetlemise ajal teada, et komisjoni määruse nr 65/2011 artikkel 16 lg 3 (teine alalõik) ja lg 5 kohaselt esinevad asjaolud, mille alusel toetust ei anta − taotluses nimetatud pindala erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%. Seda teades oleks EMK pidanud jätma toetuse välja maksmata ning makse oli tehtud vastustaja kui pädeva asutuse vea tõttu. Kolleegium leiab, et kaebaja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike. Ei saa eeldada, et kaebaja pidanuks olema teadlik komisjoni määruses sätestatud toetuse väljamaksmisest keeldumise alustest ja pindalade erinevuse arvestamise metoodikast samal määral, mida võis eeldada toetuste määramisega tegelevalt pädevalt asutuselt. Seega olid komisjoni määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimese lause eeldused täidetud.
10. Komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 5 lg 3 teine lause sätestab aga, et juhul, kui viga on seotud faktiliste andmetega, mida kasutatakse asjaomase makse väljaarvutamisel, kehtib artikli 5 lg 3 esimene lõik ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest. Praeguses asjas on EMK viga tagasimaksekohustuse määramisel seotud faktiliste andmetega (deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus), kuid tagasimaksmisotsusest on teatatud vähem kui kahe kuu jooksul alates makse tegemisest. Seega esinevad alused toetusraha tagasinõudmiseks ning puuduvad alused komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 5 lg 3 esimeses lauses sätestatud erandi kohaldamiseks.
11. Seega on kolleegium seisukohal, et toetuse tagasinõudmine oli lõppkokkuvõttes lubatav. Kuigi EMK ei ole toetuse tagasinõudmise käskkirja andes viidanud komisjoni määruse nr 65/2011 art-le 5, ei ole tegemist sellise veaga, mis tingiks käskkirja tühistamise (haldusmenetluse seaduse § 58). III
12. Eeltoodu põhjal jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonna​kohtu
13. oktoobri
14. a otsuse haldusasjas nr 3-14-51198 muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kumbki pooltest pole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega esitanud menetlus​kulude nimekirja ega kuludokumente. Menetluskulud jäävad seega poolte endi kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1).

19. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (

§ 107lg 4).

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Jüri Põld