RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-20-16 Otsuse kuupäev Tartu, 3. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Kohtu

) § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ja maakohtu otsus § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsioonimenetluses (I). Edasi käsitleb kolleegium hageja kahju hüvitamise nõuete õiguslikke aluseid (II) ja seejärel nõuete aegumist (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
2. Kolleegium märgib esmalt, et hageja on oma nõuet ja seisukohti korduvalt muutnud ja laiendanud ka kostjate ringi. Koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust juhtida on see kaasa toonud menetluse venimise maakohtus enam kui viis aastat ja tõenäoliselt ka menetluskulude suurenemise.
3. Esmalt nõudis hageja nii ühekordse kui ka perioodilise hüvitise väljamõistmist kostjatelt I ja II (I kd, tl 5), seejärel palus ta mõista kostjatelt I ja II välja ka ravikulud ja kohustada neid andma garantiikirjad sanatooriumikulude katmiseks (I kd, tl 136). Kostjatega I ja II sõlmis hageja kompromissi, mille maakohus kinnitas ja lõpetas nende suhtes menetluse (II kd, tl 113-114). Kuna maakohtu kompromissi kinnitamise määrust ei ole vaidlustatud, on see

§ 466lg 3 esimese lause järgi jõustunud.

Seega ei ole hageja nõue kostjate I ja II vastu kassatsioonimenetluses enam vaidluse all ning kostjad I ja II ei ole kassatsioonimenetluse osalised. Kolleegium märgib, et asja lahendamine kostjate I ja II suhtes ei mõjuta asja lahendust kostja III suhtes (

§ 457lg 1).

Seega võib kohus asja kostja III suhtes lahendades leida, et kostjate osalus kahju põhjustamisel on teistsugune, kui sellest on lähtutud hageja ning kostjate I ja II vahelises kompromissis. Kuna kostjatelt nõuti kahju hüvitamist osavastutuse põhimõttel igaühelt tema põhjustatud kahju eest, osales iga kostja menetluses iseseisvalt, sest igaühe vastu oli esitatud eraldi nõue (

§ 207

lg 2), tegu ei ole vältimatute kaaskostjatega

§ 207lg 3 mõttes.

1. Hageja palus
2. augustil 2014 kostja III menetlusse kaasamist taotledes (II kd, tl 63-65) kohustada kostjat III arvestama hagejale hüvitatav kahju iga kostja vastutuse ulatuse alusel ning mõista see vastavalt vastutusprotsendile kostjatelt (sh kostjalt III) välja. Samuti palus hageja kohustada kostjaid (sh kostjat III) andma hagejale üks kord aastas garantiikiri sanatooriumi külastamiseks, määrates selles tasutava kulu, ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Edasi esitas hageja kohtule oma perioodilise kahjuhüvitise nõude arvestuse (II kd, tl 81-84) ja selgitas oma nõuet ka
3. novembri
4. a kohtuistungil (II kd, tl 96).
5. detsembril 2014 esitas hageja maakohtule dokumendi (hageja seisukohad) (II kd, tl 107-110), milles esitas kostja III vastu järgmised nõuded: · tuvastada, et kutsehaigus tekkis alates
6. a (avalduses tõenäoselt ekslikult märgitud
7. a); · tuvastada, et kutsehaiguse põhjustasid hagejale 42% ulatuses kolhoos ja ühistu; · tuvastada, et kahju eest vastutab kostja III; · mõista kostjalt III välja ajavahemiku eest
8. oktoober 2008 kuni
9. detsember 2014 ühekordne hüvitis 4908 eurot 70 senti; · mõista kostjalt III välja alates
10. jaanuarist 2015 iga kuu 87 eurot 96 senti kuni hüvitise indekseerimiseni
11. aprillil TTOS § 312 alusel, kusjuures hüvitise suurus muutub töövõimetuse protsendi, töövõimetuspensioni suuruse, hageja teenitava töötasu suuruse vms hüvitise arvutamisel arvesse võetavate andmete muutumisel; · mõista kostjalt III välja lisakulude katteks 46 eurot 85 senti; · kohustada kostjat III andma hagejale üks kord aastas garantiikiri sanatooriumi külastamise kulude hüvitamiseks, kusjuures garantiikirjas näidatakse tasutav summa kulude suuruse ja kostja III vastutuse 42%-lise ulatuse järgi.
12. Maakohus ei ole haginõuete muudatuste vastuvõtmise kohta selget seisukohta väljendanud. Kui hageja muudab hagi eset või alust, peab kohus selle kohta tegema vähemalt suulise määruse kohtuistungil, millest nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse, isegi kui tegemist ei ole hagi muutmisega

§ 376järgi (vt ka nt Riigikohtu 29.

mai

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Maakohtu menetluses
2. detsembril 2014 hageja esitatud lisanõuete menetlemise kohta ei võtnud maakohus mingisugust seisukohta, vaid tegi
3. veebruaril 2015 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Otsuses on maakohus käsitlenud üksnes saamata jäänud tulu nõudeid, jättes seisukoha võtmata nii tuvastusnõuete kui ka lisakulude hüvitamise nõude kohta, samuti garantiikirja andma kohustamise nõude kohta. Jääb arusaamatuks, kas maakohus neid nõudeid menetles ja lahendas.
4. Apellatsioonkaebuses (II kd, tl 121-123) palus hageja tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja hagi rahuldada, kuid ei nimetanud selles oma nõuetena tuvastusnõudeid. Samuti ei esitanud hageja apellatsioonkaebuses põhjendusi lisakulude hüvitamise ja garantiikirja väljastamise nõuete lahendamata jätmise kohta, kuigi ta vaidlustas nende osas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus käsitles otsuses üksnes saamata jäänud tulu nõudeid ega hinnanud lisakulude hüvitamise ja garantiikirja andma kohustamise nõudeid. Samas ei ole hageja kassatsioonkaebuses saamata jäänud tulu hüvitamise kõrval teisi nõudeid käsitlenud ega selles osas kohtutele etteheiteid teinud.
5. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja oma nõudeid selgelt väljendanud ega hagi aluseks olevate asjaoludega seostanud, st ei ole täitnud

§ 363lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nõudeid.

Kohtud ei ole aga täitnud eelmenetluse ülesandeid, sest jätsid välja selgitamata hageja nõuded ja kostja III seisukohad nende nõuete kohta (

392 lg 1 p 1). Osa hageja nõuetest on vastuolus

§ 438lg 1 teises lauses sätestatuga jäetud lahendamata.

II

1. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: · töötervishoiuarst diagnoosis hagejal
2. oktoobril 2008 kutsehaigusena ülekoormushaiguse; · Sotsiaalkindlustusamet tuvastas
3. novembri
4. a otsusega hagejal püsiva töövõime kaotuse 40% alates
5. novembrist 2008; · hageja on töötanud kolhoosis (
6. novembrist 1980 kuni
7. oktoobrini 1993), ühistus (
8. novembrist 1993 kuni
9. veebruarini 1996), aktsiaseltsis Eerung (kostja I õiguseellane) (
10. veebruarist 2000 kuni
11. veebruarini 2007) ja kostja II juures (
12. märtsist 2007 kuni
13. novembrini 2008, edasi kergemal tööl kuni
14. jaanuarini 2010); · kolhoos ja ühistu on likvideeritud õigusjärgluseta.
15. Hageja nõuab esmajoones, et kostja III hüvitaks talle ajavahemikul 1989-1996 kolhoosis ja ühistus töötamisest tingitud ülekoormushaigusest kui kutsehaigusest ja seega tervisekahjustusest põhjustatud kahju. Kolhoosis ja ühistus töötamise ajal reguleeris tervisekahju hüvitamist eelkõige tsiviilkoodeks, mille järgi tuleb hageja nõuded ka lahendada (võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-d 2 ja 11 ja § 22 lg 1 (vt ka nt Riigikohtu
16. detsembri
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8)).
18. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks tugineda (vt ka nt Riigikohtu
19. juuni
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-155-10, p 17). Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti täpsemalt TsK §-des 463-
21. Kahju hüvitamise eelduseks oli TsK § 448 lg-te 1 ja 2 järgi kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel (vt ka nt Riigikohtu
22. juuni
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19). Hüvitatavaks kahjuks saab tervisekahjustuse korral TsK § 448 lg-st 1 tulenevalt olla nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu.
24. Tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel on praktikas juhindutud ka Vabariigi Valitsuse
25. juuni
26. a määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast (ajutine kord), mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale põhjustatud tervisekahjustuse eest analoogselt eelviidatud tsiviilkoodeksi sätetele (vt otsuse p 19). Ajutine kord kaotas kehtivuse
27. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu
28. detsembri
29. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8). Ajutine kord ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist. Samas võib kahju tekitaja ka enne
30. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse korral tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu
31. juuni
32. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).
33. Riigikohus on varem leidnud, et kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja § 448 lg-st 1 juhindudes osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures (vt ka Riigikohtu
34. juuni
35. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 29-30).
36. Kostja III vastutus kolhoosi ja ühistu põhjustatud kahju eest saab põhineda TsK § 473 lg-l 1 ja alates
37. aprillist 2014 kehtival TTOS §-l 314, mille järgi esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile (Sotsiaalkindlustusametile) (vt ka Riigikohtu
38. juuni
39. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 14).
40. Hageja on esitanud nõude garantiikirja andmiseks, kuid ei ole täpsustanud, mis alusel ta seda nõuab, millise sanatooriumi külastamiseks, millises riigis, kui kauaks, kas ja milliseks protseduuriks, millise transpordiga sinna liikumiseks jne. Selline nõue ei ole selge, sest selle rahuldamise korral ei oleks kohtulahend vaidluseta täidetav. Kolleegium ei välista siiski, et selline nõue on võimalik esitada TsK § 461 alusel koostoimes

§ 369

esimese lausega iselaadse nõudena sanatooriumikulude kui tulevaste ravikulude hüvitamiseks. Kohtud pidanuks laskma hagejal oma haginõuet täpsustada ning kui hageja ei oleks seda teinud, jätma nõude

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik puudus kõrvaldada. Kui hageja on oma haginõuet täpsustanud, tuleb võimaldada kostjal III võtta selle kohta selge seisukoht ning hageja nõue lahendada. 24. Kolleegiumi arvates ei ole hagejal tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi

§ 368

lg 1 mõttes, kuna taotletud tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel. Seega tulnuks tuvastusnõuded jätta

§ 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma hageja tuvastusnõuete kohta selge seisukoha. III

1. Vaidlusaluse ajavahemiku algusest (
2. a) on aegumist reguleerinud erinevad seadused: TsK, asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS), enne
3. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS1994) ja TsÜS.
4. TsK § 81 järgi oli üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumine algas TsK § 86 esimese lause järgi hagemisõiguse tekkimisest, s.o päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Aegumise algusaeg ei muutunud ka
5. detsembrist 1993, mil jõustusid AÕSRS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1, mille järgi pikendati aegumata nõuete aegumistähtaega kümne aastani. Samuti ei muutnud aegumist
6. septembril 1994 jõustunud TsÜS1994, mille § 180 lg 1 järgi tunnistati kehtetuks TsK §-d 1-94 ning § 180 lg 2 järgi ka AÕSRS §-d 3 ja
7. TsÜS1994 § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg samuti kümme aastat ning sama seaduse § 116 esimese lause järgi algas aegumistähtaja kulgemine samuti päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
8. Riigikohus on leidnud, et nii TsK § 86 kui ka TsÜS1994 § 116 esimese lause mõttes tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise (mh kutsehaiguse diagnoosimise) aega, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (vt Riigikohtu
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et tema sissetulek vähenes (st kahju tekkis) TsK, AÕSRS või TsÜS1994 aegumise sätete kehtivuse ajal. Samuti ei ole tal sel ajal diagnoositud kutsehaigust. Seega ei alanud nende sätete järgi ka hageja kahju hüvitamise nõuete aegumine.
12. juulil 2002 jõustus uus aegumise regulatsioon TsÜS-s, mille § 153 lg 1 järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 153 lg 2 järgi aeguvad need nõuded lisaks hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne
13. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele kohaldatakse VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi enne
14. juulit 2002 kehtinud seadust üksnes juhul, kui aegumine on alanud enne
15. juulit
16. Kuna hageja nõuete aegumine sai alata pärast
17. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153, nagu on õigesti leidnud ka kohtud.
18. Hageja nõuded saavad olla aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel, kui kolm aastat on möödunud ajast, mil hageja sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Tervisekahjustusest tuleneva (mh kutsehaigusest põhjustatud) nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Seega kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu
19. jaanuari
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 12;
21. märtsi
22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13, p 12). Arvestades vaidlusalust ajavahemikku (1989-1996), ei ole põhjendatud lugeda hageja nõue ka osaliselt aegunuks TsÜS § 153 lg 2 alusel, sest väidetava tervistkahjustava töö alustamisest ei ole möödunud 30 aastat.
23. Kohtud ei ole selgelt tuvastanud (nt kostja III omaksvõtule tuginedes), kas ja millal hageja sissetulek vähenes ehk millal tal kahju tekkis. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt Riigikohtu
24. jaanuari
25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Kohtud on lugenud päevaks, millal hageja sai teada oma kahjust,
26. novembri
27. Kolleegiumi hinnangul ei ole esitatud asjaolusid, mille järgi saaks eeldada, et hageja nõude aegumine kostja III vastu oleks alanud enne
28. novembrit 2008 ja nõue enne seda aegunud. Selle päeva seisuga tuvastas Sotsiaalkindlustusamet
29. novembri
30. a otsusega hageja püsiva töövõime kaotuse 40% (I kd, tl 12-13). Sama päeva seisuga on hageja esitanud ka oma hüvitise arvutused (vt II kd, tl 84-85). Hageja on küll ka väitnud, et nõuab hüvitist alates kutsehaiguse diagnoosimisest
31. oktoobril 2008 (vt II kd, tl 109-110 ja 122 pöördel), kuid viimases ringkonnakohtule esitatud arvestuses on ta nimetanud arvestuse alguseks siiski taas
32. novembri 2008 (II kd, tl 142). Esitatud ei ole asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks kahjust teadma enne Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiotsust. Enne kahjust teadasaamist ei saanud hageja nõue aeguda. Kostja III ei ole hageja väitele kahjust teadasaamise aja kohta selgelt vastu vaielnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kahju tekkimise aeg uuesti kindlaks teha.
33. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et tuvastatud asjaoludel on õige lugeda hageja alates
34. novembrist 2008 teadlikuks sellest, et kostja III vastutab kolhoosi ja ühistu poolt hagejale kahju tekitamise eest. Kohtud leidsid (vt maakohtu otsuse p 3.7, ringkonnakohtu otsuse p-d 9 ja 10), et
35. novembrist 2008 pidi hageja teada saama ka sellest, et kahju olid kohustatud hüvitama kolhoos ja ühistu, kuna hageja võis seda järeldada kutsehaiguse diagnoosist ja selle aluseks olnud materjalidest (tööinspektori raportist). Samuti kinnitab hageja teadlikkust kostjast III kui kahju põhjustamise eest vastutavast isikust kohtute arvates see, et ta pöördus
36. a-l hüvitise taotlusega Sotsiaalkindlustusameti poole, kes jättis aga taotluse rahuldamata. Lisaks pidi hageja kohtute arvates järeldama kostja III vastutust ka kostjate I ja II maakohtule esitatud vastustest ja ekspertiisitaotlustest. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud, sest jätsid olulised tõendid analüüsimata ning kohaldasid valesti TsÜS § 153 lg-t
37. 31.
38. Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad ei nõustu hagejaga, et hageja võis kahju põhjustamise osas tugineda töötervishoiuarsti
39. oktoobri
40. a diagnoosile, milles on kutsehaiguse eest võimaliku vastutajana nimetatud kostjat II ja hageja eelmist tööandjat aktsiaseltsi Eerung

§ 362

lg 1 järgi hagi kohtusse jõudmise aeg, kuid üksnes eeldusel, et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Hagi esitamise varaseimaks ajaks kostja III vastu on

1. august 2014 (see on märgitud hagi esitamise ajana ka ringkonnakohtu otsuse p-s 9), mil hageja palus kaasata kostja III menetlusse (II kd, tl 63), mida maakohus tegi omakorda
2. septembri
3. a määrusega (II kd, tl 66). Paraku oli algne haginõue umbmäärane (vt otsuse p 1) ning kuigi sealt saab järeldada nii kahjuhüvitise taotlemist kui ka garantiikirja välja andma kohustamise nõuet, ei olnud nõuete rahalist suurust välja toodud. Arusaadava arvestusega nõuded esitas hageja kostja III vastu alles
4. detsembril 2014 (II kd, tl 107110). Toimikus ei ole andmeid selle avalduse kostjale III kättetoimetamise kohta. Toimikus on ka hageja nõudearvestus varasema seisuga (II kd, tl 81-84), kuid puuduvad andmed selle esitamise aja ja kostjale III kättetoimetamise kohta. Eeldusel, et
5. detsembri
6. a avaldus toimetati kostjale III siiski kätte, peatus aegumine selle esitamisega. Kõige varem saab aegumise hagi esitamise tõttu lugeda peatunuks alates
7. augustist
8. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi esitamise täpne aeg vajadusel (kui sellest võib nõude aegumine sõltuda) täpselt selgeks teha.
9. Kolleegiumi arvates ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel võiks arvata, et kostja III tuginemine aegumisele oleks vastuolus hea usu põhimõttega, mh ei ole kostja III hagejat eksitanud ega vastuoluliselt käitunud (vt ka Riigikohtu
10. märtsi
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13, p 13).
12. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja hageja nõuete aegumist tuleb uuesti hinnata. Kuna ringkonnakohtu argumendid kattusid põhiosas maakohtu otsusega, on tõenäoline, et ringkonnakohus peaks asja lahendamisel maakohtu otsuse tühistama. Seetõttu teeb kolleegium seda juba ainuüksi menetlusökonoomiast lähtudes ise. Riigikohus ei saa nõudeid ise lahendada ega ka aegumise kohta lõplikku seisukohta võtta, kuna ei saa selleks vajalikke tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada (

§ 688lg-d 3-5).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema esmalt selgeks hageja nõuded ja hindama hageja kõigi menetletavate nõuete aegumist. Nt ravikulude hüvitamise nõuet ei ole kohtud üldse käsitlenud ega põhjendanud, miks see on aegunud. Kohtud analüüsisid haginõuete aegumist üksnes sissetuleku kaotuse ja sellest teadasaamise aja kontekstis. Kulutuste kui kahju tekkimine ega sellest teada saamine ei ole aga seotud sissetuleku kaotusega. IV 35. Kolleegium märgib, et kostja III võis menetluses esindada Sotsiaalkindlustusameti kaudu, olgugi et nii

§ 220

lg 1 esimese lause kui ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg 1 esimese lause järgi esindab Eesti Vabariiki täitevvõimu kandja tegevusest tulenevalt esitatud hagis ministeerium (minister), kelle enda või kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku tegevusega on tsiviilasi seotud või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 29). Sotsiaalkindlustusameti esindusõiguse aluseks saab lugeda TTOS § 314, mis nimetab Sotsiaalkindlustusametit eraldi menetluse esemeks olevate tervisekahju hüvitamise nõuete kohustatud subjektina.
3. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu teha sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kolleegium märgib, et osavastutuse põhimõttel kaaskostjate hagemisel saab pidada mõistlikuks hagi rahuldamisel hageja menetluskulude jätmist kostjate kanda vastutuse osade järgi. Seejuures ei ole kostja III suhtes siduv kostjatega I ja II kompromissis kokku lepitud vastutuse määr. 37. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Hageja peab

§ 149

lg 8 kolmanda lause järgi teatama, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Malle Seppik