Obsah (9)

§ 190§ 691§ 654§ 693§ 436§ 173§ 174§ 177§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-21-16 Otsuse kuupäev Tartu, 3. mai 2016. A Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Kohtu

) § 190 lg-st 7 tuleb maakohtus tasumisele kuuluvat riigilõivu vähendada 10 000 euroni, mis on hagihinna 3 000 000 euro puhul maksimaalseks riigilõivu suuruseks.

1. Riigikohus tühistas
2. aprilli
3. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis muuhulgas, et VÕS § 227 tuleb tõlgendada selliselt, et kui müüja asendab asja, aga algse puuduse tõttu on tekkinud kahju (nt saamata jäänud tulu), siis algab sellise kahju hüvitamise nõude aegumine puudustega asja üleandmisest, mitte asendatud asja üleandmisest. Asja uuesti arutades peab ringkonnakohus otsustama, kas ta nõustub maakohtu seisukohaga selle kohta, et seadmed anti üle
4. jaanuaril 2008, ning vajadusel kohaldama aegumist. Asja uuesti lahendades peab ringkonnakohus selgeks tegema ja vastama poolte väidetele, mis seostusid küsimustega, milles täpselt pooled kokku leppisid - kas seadmed pidid töötama liinina, kas kostja pidi sellest aru saama, kas üleantud seadmed vastasid lepingule ja kui ei vastanud, siis milles seisnes üleantud seadmete puudus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. oktoobri
7. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse riigituludesse välja mõistetud riigilõivu suuruse osas, s.o osas, millega maakohus mõistis hagejalt riigilõivu riigituludesse välja 45 733 eurot 30 senti ületavas osas. Kohus mõistis hagejalt välja hagiavalduse esitamisel tasumata riigilõivu 45 733 eurot 30 senti ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõivu 10 000 eurot, kokku 55 733 eurot 30 senti riigituludesse. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et seadmed anti üle
8. jaanuaril
9. Hageja seisukoht, et aegumine algas asendatud seadmete üleandmisest
10. detsembril 2008, on vastuolus Riigikohtu VÕS § 227 tõlgendusega. Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja alternatiivse vastuväite, mille kohaselt peatus aegumine läbirääkimiste tõttu ajavahemikul
11. jaanuar 2008 kuni
12. juuli
13. Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kohtule esitatud e-kirjavahetus läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Viidatud kirjades ei arutleta hageja nõude ega kostja kohustuste täitmise üle. Kirjade sisust nähtub, et hageja esitas kostjale küsimusi ja väiteid seadmete tööprotsessi kohta ning küsis kostjalt nõu pastatootmise kohta. Kirjade tõttu käis kostja tehnik kohapeal seadmeid seadistamas ja andis selgitusi nende töötamise kohta, kuid eeltoodut ei saa käsitada läbirääkimistena TsÜS § 167 lg 1 tähenduses. Konkreetne nõue esitati kostjale esimest korda
14. juuli
15. a pretensioonis. Kostja vastas sellele
16. juuli 2008 e-kirjaga, milles märkis, et ta ei nõustu pretensioonis esitatud väidetega, kuid avaldas üldsõnaliselt soovi probleemid lahendada. Kostja ei teinud avaldust, mis oleks andnud alust arvata, et kostja hakkab arutlema nõude või selle aluseks olevate asjaolude õigsuse üle. Seega ei järgnenud ka pretensiooni esitamisele läbirääkimisi. Eelnevast tulenevalt aegus hageja nõue
17. jaanuaril
18. Maakohtu otsus tuleb riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suuruse osas osaliselt tühistada. Käesolevas tsiviilasjas tuleb maakohtus maksta riigilõivu määras, mis kehtis RLS järgi enne
19. jaanuari
20. Enne
21. jaanuari 2009 tuli hagihinnalt 46 939 800 krooni (3 000 000 eurot) maksta riigilõivu 750 000 krooni, s.o 47 933 eurot 74 senti. Kuna hageja on tasunud maakohtu menetluse ajal riigilõivu 2200 eurot 44 senti, on maakohtus jäänud tasumata riigilõiv 45 733 eurot 30 senti, mis tuleb hagejalt välja mõista. Hageja vabastati ka 10 000 euro suuruse riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb riigituludesse välja mõista ka nimetatud riigilõiv. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
22. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles kohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus otsustas tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis riigilõivu riigituludesse välja 45 733 eurot 30 senti ületavas osas. Ülejäänud osas palub hageja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi selles osas uuesti arutamisele Tallinna Ringkonnakohtusse. Lisaks palub hageja tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks sätted, mille kohaselt määras ringkonnakohus hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Seadmed anti üle
23. detsembril 2008 ja sellest ajast algas ka nõude aegumine. Aegumine ei alanud
24. jaanuaril 2008 pärast esialgsete seadmete installeerimist, sest seadmed olid valed. Õigete seadmete üleandmist ei saa lugeda asja asendamiseks VÕS § 227 mõttes. Nõue tulenes algse asja ja installeerimise puudustest vaid osaliselt. Olulisem kahju tekkis asja parandamise korduval ebaõnnestumisel ning nõuetekohaste seadmete tarnimisega venitamisel. Seadmed ei sobinud kokkulepitud eesmärgiks. Üleantud seadmed erinesid kokkulepitust oluliselt nii tüübi, liigitunnuste kui ka omaduste poolest.
25. jaanuaril 2008 ei olnud hageja kahju (saamata jäänud tulu) veel tekkinud ega sissenõutavaks muutunud. Saamata jäänud tulu nõue muutus sissenõutavaks alles kahju tekkimisega. Kui uued seadmed oleks
26. juulil 2008 kokkulepitud ajal tarnitud, st seadmed tähtaegselt asendatud, ei oleks täiendavat kahju tekkinud. Samuti seostub nõue suures osas parandamiskohustuse täitmata jätmisega. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes seadmete üleandmisega seotud tõendid hindamata. Isegi kui aegumine algas
27. jaanuaril 2008, ei ole nõue aegunud, sest aegumine oli peatunud läbirääkimiste ajaks. Läbirääkimised toimusid asjaolu üle, et seadmed ei töötanud ning neid ei saanud koos kasutada. Sellest asjaolust tulenes ka hageja nõue. Ringkonnakohus on jätnud hindamata mitmed läbirääkimisi puudutavad asjaolud. Kohe pärast esimeste liini osade transporti algasid poolte vahel läbirääkimised eesmärgiga tagada liini töötamine vastavalt kokkuleppele. Kostja ei keeldunud läbirääkimistest, vaid lubas liini nõuetekohaselt tööle panna. Hageja viitas asjaolule, mis võib kaasa tuua nõude. Kuna pooled üksteise vastu nõudeid ei esitanud, on selge, et nad pidasid võimalikuks kokkuleppelise lahenduse saavutamist. Läbirääkimised kestsid vähemalt
28. juulini 2008, kui lepiti kokku seadmete asendamises. Tegelikkuses jätkusid läbirääkimised ka pärast, kuivõrd ka uusi seadmeid ei tarnitud kokkulepitud ajal. Niisiis kestsid läbirääkimised uute seadmete tarnimiseni ja paigaldamiseni
29. detsembril
30. Isegi kui arvestada, et aegumine oli peatunud
31. juulini 2008, ei oleks nõue aegunud. TsÜS § 167 lg 1 ei sea läbirääkimiste alguse eelduseks konkreetse nõude esitamist. Samuti ei ole vajalik kostja selge nõusolek läbirääkimistesse astuda. Igal juhul saatis hageja esimese nõudekirja kostjale
32. märtsil 2008 ning aegumine oleks alates sellest peatunud. Ka juhul kui läbirääkimise toimumist ei tuvastata, tuleb aegumine lugeda peatunuks seadmete ebaõnnestunud parandamise tõttu. Kostja hakkas sisuliselt oma rikkumist heastama. Lisaks oleks aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõiglane oleks olukord, kus nõude aegumistähtaeg kulgeks ajal, mil hageja lubas kostjal proovida seadmeid parandada ning ei nõudnud kohe kahju hüvitamist. Kohus mõistis hagejalt maakohtus tasumata riigilõivu välja vales suuruses. Kui lähtuda RLS redaktsioonist, mis kehtis enne
33. juulit 2009, tulnuks RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 45 000 eurot. Kuna hageja on tasunud 3000 eurot, siis ei oleks kohus saanud hagejalt välja mõista rohkem kui 42 000 eurot. Samas on maakohtu kohaldatud RLS sätted ka PS-ga vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 11 500 000 krooni tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 1,5% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 750 000 krooni. Riigilõiv 45 000 eurot ületab õigusemõistmise tegelikud kulud 158 korda. Ka ringkonnakohtu väljamõistetud apellatsioonimenetluse riigilõiv on vastuolus põhiseadusega. Põhiseadusega on vastuolus RLS § 57 lg 15 koostoimes lisa 1 viimase lausega (01.09.201329.11.2013 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro. Sama seaduse redaktsiooni kohta on Riigikohus juba kohtuasjas nr 3-4-1-25-15 leidnud, et sellise suurusega lõiv on hagiavalduse esitamisel põhiseadusega vastuolus. Ei ole põhjust jõuda apellatsioonkaebuse osas teistsugusele järeldusele. Hageja palub jätta maakohtu riigilõivu välja mõistmata osas, mis ületab 400 (3400-3000) eurot, ning ringkonnakohtu riigilõivu osas, mis ületab 3400 eurot. Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ta jättis

§ 190

lg 7 kohaldamata, kuigi varasemas otsuses pidas ta sätte kohaldamist põhjendatuks. Riigikohus ei andnud selles osas ringkonnakohtule suuniseid. Asjaolud, millele ringkonnakohus esimene kord tugines, ei ole muutunud.

1. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Kassatsiooniastmes leiab hageja, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud aegumist, sest määras valesti aegumise alguse ja/või jättis arvestamata aegumise peatumise läbirääkimiste tõttu. Lisaks vaidlustab hageja temalt välja mõistetud hagiavalduselt ning apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu suuruse ning riigilõivu määrade põhiseaduspärasuse.
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 227 ning ei ole sealjuures rikkunud menetlusõiguse norme. Asja esimesel läbivaatamisel leidis Riigikohus, et asja uuesti arutades peab ringkonnakohus aegumise kohaldamisel otsustama, kas ta nõustub maakohtu seisukohaga selle kohta, et seadmed anti üle
3. jaanuaril 2008, ning vajadusel kohaldama aegumist (Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p 34). Ringkonnakohus nõustus asja uuel läbivaatamisel maakohtuga, et seadmed anti üle
6. jaanuaril
7. Sellises olukorras oli ringkonnakohtul alust kohaldada

§ 654lg-t 6.

1. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses sellele, et kahju tekitas eelkõige asja parandamise korduv ebaõnnestumine ning nõuetekohaste seadmete tarnimisega venitamine. Hageja leiab, et sellest tulenevalt tekkinud saamata jäänud tulu nõue muutus sissenõutavaks alles kahju tekkimisega, st hiljemalt alles pärast seadmete asendamise ebaõnnestumist. Kolleegium kordab samas asjas varem võetud seisukohta, mille kohaselt VÕS § 227 tuleb tõlgendada selliselt, et kui müüja asendab asja, aga algse puuduse tõttu on tekkinud kahju (nt saamata jäänud tulu), siis algab sellise kahju hüvitamise nõude aegumine puudustega asja üleandmisest, mitte asendatud asja üleandmisest (Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p 34). Seega tulenevalt VÕS §-st 227 ei ole müügieseme puuduste korral oluline, millal on ostjal kahju hüvitamise nõue tekkinud. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivate kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg hakkab kõigi asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete korral kulgema asja ostjale üleandmisest VÕS § 209 tähenduses, sõltumata kahjunõude sissenõutavaks muutumisest ja kahju tekkimisest. Seega ei ole hageja tõlgendus kooskõlas VÕS §ga 227 ning Riigikohtu viidatud sätte kohta antud selgitustega.
4. Teiseks tugineb hageja sellele, et tema nõude aegumine peatus läbirääkimiste ajaks. Ringkonnakohus on TsÜS § 167 lg 1 mõttes läbirääkimiste mõistet liiga kitsalt tõlgendanud. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtule esitatud e-kirjavahetus ei tõenda läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda TsÜS § 167 lg 1 tähenduses (vt ringkonnakohtu otsuse p 48). Sealjuures pidas ringkonnakohus oluliseks, millal hageja esitas kostjale konkreetse nõude ning kas kostja tegi avalduse, mis oleks andnud alust arvata, et kostja hakkab temaga arutlema nõude või selle aluseks olevate asjaolude õigsuse üle (ringkonnakohtu otsuse p 49). Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32;
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12;
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (Riigikohtu
11. aprilli
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11, p 10). Eelnevast tulenevalt eeldavad läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes küll poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks.
13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodud juhiseid järgides hinnata, kas pooled pidasid läbirääkimisi ning kui pidasid, siis tuvastada, kas hageja nõude aegumine läbirääkimiste tõttu oli peatunud. Sealjuures tuleb kohtul hinnata ka hageja viidatud tõendeid ja asjaolusid. Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja nõue ei ole aegunud, siis tuleb ringkonnakohtul selgitada välja, kas seadmed pidid töötama liinina, kas kostja pidi sellest aru saama, kas üleantud seadmed vastasid lepingule ja kui ei vastanud, siis milles seisnes üleantud seadmete puudus (vt Riigikohtu
14. aprilli
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p-d 35-36).
16. Kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et hageja nõue on aegunud, siis tuleb ringkonnakohtul ka hinnata, kas aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega kooskõlas.
17. Järgnevalt käsitleb kolleegium hagejalt välja mõistetud riigilõivude õiguspärasust. Hageja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti mõistnud hagejalt välja maakohtus tasumata riigilõivu 45 733 eurot 30 senti. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul siiski alust tunnistada hageja viidatud RLS-i sätteid põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuivõrd asi tuleb saata tagasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, siis sõltub

§ 190lg 4 kohaldamine sellest, kas hagi jääb rahuldamata või mitte.

Riigilõivu väljamõistmise otsustab lõplikult ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel. Hagiavaldus esitati

1. juulil
2. Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohtu menetluse ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. juuni
4. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-12). Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 21 lg

1. Eelviidatud sätte kohaselt tsiviilkohtumenetluses avalduse, hagi, apellatsioon- või määruskaebuse esitamisel
2. aasta
3. jaanuarist kuni
4. aasta
5. juunini kehtinud määras tasutud riigilõiv tagastatakse menetlusosalise avalduse alusel, kui avalduse esitamise päevaks ei ole kohtumenetlus jõustunud lõpplahendiga lõppenud, osas, mis ületab riigilõivu tagastamise otsustamise ajal sama menetlustoimingu tegemise eest kehtivat riigilõivumäära rohkem kui 50 eurot. Kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (570 SE II) seletuskirja kohaselt on

RS § 21 lg-s 1 nimetatud perioodil paljude Riigikohtu lahenditega tuvastatud kõrgete riigilõivude põhiseadusega vastuolu. Sealjuures ei ole siiski reguleeritud, millises määras peaks kohus sellisel juhul riigilõivu nõudma. Seetõttu ongi isikute võrdse kohtlemise tagamiseks rakendusseadusega ette nähtud, et menetlustes, mis ei ole veel jõustunud kohtulahendiga lõppenud ja kus on tasutud nimetatud perioodil kehtinud kõrge riigilõiv, tagastatakse menetlusosalisele tema taotluse alusel riigilõiv selles osas, mis on kõrgem riigilõivu tagastamise otsustamise ajal kehtivast riigilõivumäärast juhul, kui selliste riigilõivumäärade vahe on rohkem kui 50 eurot. Kuigi

RS § 21 lg 1 reguleerib riigilõivu tagastamist avalduse alusel, siis tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest tuleb kohtul juba tasumata riigilõivu väljamõistmisel arvestada

RS § 21 lg-s 1 sätestatut. Kõrgema riigilõivu väljamõistmisel oleks menetlusosalisel igal juhul õigus nõuda riigilõivumäärade vahe tagastamist. Sellises olukorras tuleb kolleegium arvates avalduse esitamise päeva asemel arvestada kohtulahendi tegemise päeval kehtivat riigilõivumäära. 18. Praegusel juhul on hagiavaldus esitatud

RS § 21 lg-s 1 nimetatud perioodil. Samuti ei ole kohtumenetlus jõustunud lõpplahendiga lõppenud. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajal (

1. oktoobril 2015) kehtinud RLS § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasuda riigilõivu 3400 eurot (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. mai
3. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-59-14, p 43). Ei ole kahtlust ka selles, et riigilõivumäärade vahe on rohkem kui 50 eurot. Seega tuleb praegusel juhul hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3400 eurot.
4. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ja kontrollida ka hageja väidet, et ta on hagiavalduselt ise tasunud riigilõivu rohkem kui 2200 eurot 44 senti. Hageja on osutanud, et tasus riigilõivu kokku 3000 eurot.
5. Hageja leiab, et ka ringkonnakohtu väljamõistetud apellatsioonimenetluse riigilõiv on vastuolus põhiseadusega. Apellatsioonkaebuse esitas hageja
6. oktoobril
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu mõistnud välja vales suuruses. Ringkonnakohus ja ka hageja on jätnud tähelepanuta, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas, et RLS § 57 lg-d 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 (
8. juulist 2012 kuni
9. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis) on põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro tuli tasuda riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
10. veebruari
11. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-32-15, p 26). Tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro on põhiseaduspärane riigilõiv kuni 3400 eurot (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
12. veebruari
13. a otsus kohtuasjas nr 3-4-132-15, p 24). Eeltoodu kehtib ka apellatsioonimenetluses tasutava riigilõivu kohta.
14. Riigikohus nõustub, et ringkonnakohus on

§ 190lg 7 kohaldamisel käitunud vastuoluliselt.

Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsuse tervikuna.

§ 693

lg 1 kohaselt jätkub ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud.

§ 693

lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seetõttu ei olnud ringkonnakohus seotud asja esimesel läbivaatamisel võetud seisukohaga

§ 190lg 7 kohaldamisel.

Teisalt olukorras, kus ringkonnakohus on

§ 190

lg-t 7 asja esmakordsel läbivaatamisel kohaldanud ning hageja palus ka asja uuel läbivaatamisel viidatud sätet kohaldada (vt VII kd, tl 131 pöördel), siis pidi ringkonnakohus

§ 190

lg 7 kohaldamata jätmist vähemalt põhjendama (vt

§ 436lg 1, § 654 lg 5).

Kui ringkonnakohus mõistab asja uuel läbivaatamisel tasumata riigilõivu hagejalt välja, siis tuleb ringkonnakohtul kaaluda ka

§ 190lg 7 kohaldamist.

22. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus kooskõlas

§ 174lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid.

Menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2; vt Riigikohtu 11.

veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Riigikohus andis hagejale osaliselt menetlusabi kautsjoni tasumiseks. Ringkonnakohus otsustab asja uuel läbivaatamisel ka

§ 190

järgi hagejale menetluskulude kandmiseks antud menetlusabi kulude väljamõistmise. 23. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik