RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-19-16 Määruse kuupäev Tartu, 4. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuasi Lauri Rei

) §-s 173 toodud kohustusi ega kahjustanud võlausaldajate huve.

1. Võlausaldaja leidis, et võlgniku taotlus ei ole põhjendatud.
2. jaanuaril 2012 ilmunud „Äripäeva" artiklis on avaldatud, et võlgnik töötab AS Skinest Reisiveod direktorina. Seega on võlgniku esitatud andmed vastuolulised. Samuti ei nähtu taotlusest ega usaldusisiku aruandest, kas võlgnik on kaalunud tulutoovama ametikoha valimist.
3. Harju Maakohus lõpetas
4. oktoobri
5. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas Terje Eipre usaldusisiku ülesannetest, kuid keeldus võlgniku kohustustest vabastamisest. Määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamine perspektiivitu ja tuleb lõpetada, kuna võlgniku avalduse põhjal saab järeldada, et ta ei kavatse suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ja seetõttu puuduvad paremad võimalused võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Võlgniku kohustustest vabastamise kohta leidis kohus, et võlausaldaja nõude rahuldamine 0,3% ulatuses ei ole

§ 175

lg 11 tähenduses nõude täitmine arvestatavas ulatuses ja seetõttu ei ole alust võlgnikku kohustusest vabastada. Samuti on võlgnik rikkunud

§ 173

, sest ta ei ole täitnud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsida. Põhjendatud ei ole võlgniku väide, et tema vanus takistab leida kõrgema sissetulekuga erialast tööd. Võlgnikul ei ole kohustust tegeleda erialase tööga, ta võib leida rakendust muul erialal. Võlgnik ei ole samuti selgitanud, miks ta ei ole tulumaksutagastuse arvel võlausaldaja nõuet kustutanud enne

1. a.
2. Võlgnik esitas
3. oktoobril 2015 määruskaebuse ja palus maakohtu määruse osaliselt tühistada ning teha uus määrus, millega taotlus täies ulatuses rahuldada või jätkata võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Ringkonnakohus jättis
5. novembri
6. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse menetlemise kulud võlgniku kanda. Määruse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kõnealusel juhul puuduvad

§ 175lg-s 11 sätestatud alused võlgniku kohutustest vabastamiseks.

Aastaid vastutusrikkal töökohal töötamist sisuliselt miinimumpalga eest ei saa pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Üksnes töökoha olemasolu, arvestamata sellel makstava töötasu suurust, ei saa käsitada mõistlikult tulutoova tegevusena. Vastuseks võlgniku väitele, et ta on teinud kõik endast oleneva, et töötasu suurendada, kuid ei ole leidnud tööd mäeinsenerina, märkis ringkonnakohus, et võlgnikul puudus kohustus tegeleda erialase tööga ning tal on võimalus leida rakendust teisel erialal. Üksnes erialase töö otsimist ei saa pidada piisavaks jõupingutuseks võlausaldajate huvide järgimisel. Võlausaldaja 343 620 euro 60 sendi suuruse nõude rahuldamist 1026 euro 83 sendi ehk üksnes 0,3% ulatuses ei saa pidada nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt otsinud lisatööd või senisest kõrgema töötasuga tööd, mis võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kahjustanud võlausaldaja huve ja takistanud nõude rahuldamist. Arvestades võlgniku avaldust, et ta ei kavatse suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ega soovi leida paremaid võimalusi täitmata jäänud nõude rahuldamiseks, ning samuti asjaolu, et võlgnik ei ole kolme aasta jooksul kohustustest vabastamise menetluse algatamisest tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, on kohustustest vabastamise menetluse jätkamine perspektiivitu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub kohtumäärused tühistada ning saata asi maakohtule uueks lahendamiseks või vabastada võlgnik kohustustest. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei oleks kohtud tohtinud kohustustest vabastamise menetlust enne tähtaega lõpetada, ilma et võlgnikku oleks kohustusest vabastatud. Kohtute etteheide, et võlgnik on rikkunud võlausaldaja huve, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei ole põhjendatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 7. juuni 2012. a määrusega, milles võlgnikule ei selgitatud, mida ta peab

§-s 173 nimetatud kohustuste täitmiseks konkreetselt tegema, et ta saaks kohustustest vabastatud. Maakohus ei juhtinud ka 2014. aastal, tutvudes usaldusisiku aruandega, võlgniku tähelepanu asjaolule, et tema jõupingutused võlgadest vabastamiseks ei ole olnud piisavad. Kohtu selline tegevus andis võlgnikule põhjendatud aluse arvata, et ta täidab seaduses sätestatud kohustusi nõuetekohaselt ning selliselt tuleb tegutseda ka edaspidi. Võlgadest vabastamise regulatsioon ega asjasse puutuv kohtupraktika ei näe ette miinimummäära, millest alates saaks lugeda võlgniku tegevust tulutoovaks. Kohtul on

§ 175

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi võimalik keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest üksnes juhul, kui võlgnik on süüdi pankrotikuriteos või rikkunud süüliselt võlgadest vabastamise menetluse kestel talle

§ 173järgi pandud kohustusi.

Praegusel juhul ei ole kumbki eelnimetatud eeldustest täidetud ning kohtud ei ole selgitanud, millel nende vastupidine seisukoht põhineb. Erinevalt kohtute seisukohast ei ole võlgnik töötanud vastutusrikkal tööl miinimumpalga eest. Võlgniku töö seisneb vagunite remondi ja nende klientidele õigel ajal tagastamise jälgimises ning klientidega suhtlemises. Tegemist on tavapärast hoolsust nõudva ametikohaga. Teise töökoha leidmise võimalusi käsitledes oleks kohtutel tulnud anda hinnang võlgniku vanusele, tervislikule seisundile, perekondlikule elukorraldusele ja võlgniku võimalikele muudele kohustustele. Ebaõige on kohtute seisukoht, et võlgnikul ei ole kavas võtta midagi ette sissetulekute suurendamiseks. Usaldusisik on

1. detsembril 2014 esitatud aruandes kohtule selgitanud, et võlgnikul olid käsil tööandjaga läbirääkimised töötasu suurendamise üle.
2. aastal võlgniku töötasu ka veidi suurenes. Seega ei ole välistatud võimalus, et tööandjaga kokkuleppele jõudes, suureneb võlgniku töötasu ka
3. aastal. Menetluse jätkamise perspektiivituse all pidas võlgnik silmas üksnes asjaolu, et talle ei ole teada, kas ja kui palju tema töötasu edaspidi suureneb. Nii pankrotimenetluse kui ka kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgnik suhtunud kohustustesse vastutustundlikult ja võlausaldajatesse lugupidavalt. Kohtud ei ole avalduse kohta seisukohta kujundades võtnud arvesse asjaolu, et võlgniku maksejõuetus on tekkinud juriidilisele isikule antud laenu käendamisest. Seega ei ole kohus arvestanud võlgniku kohustuste sisu ega tema heausksust.
4. Usaldusisik toetab määruskaebust ning kinnitab, et ta on valmis jätkama võlgniku kohustuste vabastamise menetluses usaldusisiku kohustuste täitmist.
5. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega lõpetati võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja vabastati kohustustest usaldusisik, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate avaldamise osas. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmise osas tuleb kohtumäärused jätta muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Asi tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.
7. Võlgniku kohustusest vabastamise otsustamine on reguleeritud

§-s 175, mille lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 175

lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka varem kui viie, kuid mitte vähem kui kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest, eelkõige siis, kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Absoluutsed keeldumisalused on sätestatud

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2, mille järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Samuti peab kohus

§ 175

lg 4 järgi keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta.

1. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatatud Harju Maakohtu
2. juuni
3. a määrusega. Võlgnik on esitanud kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks
4. juulil
5. Seega on võlgniku võlgadest vabastamise menetlus kestnud rohkem kui kolm, kuid vähem kui viis aastat. Tegemist on

§ 175

lg-s 11 reguleeritud olukorraga, mille puhul on seadusandja jätnud võlgniku kohustusest vabastamise kohtu otsustada. Kohtul on

§ 175

lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad

§ 175

lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused. 13. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et praegusel juhul puudub alus võlgniku kohustusest vabastamiseks, kuna võlgnik ei ole võlausaldaja nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud. Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et kolme aasta jooksul võlausaldaja 343 620 euro 60 sendi suuruse nõude rahuldamist 1026 euro 83 sendi jagu ehk üksnes 0,3% ulatuses ei saa pidada

§ 175lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses.

Vastupidi - võlgniku kolme aasta jooksul tasutud summa on märkimisväärselt marginaalne. Kuna nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui

§ 175

lg 11 rakendamise obligatoorne eeldus praegusel juhul puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt. Samuti puudub vajadus tuvastada seda, kas esinevad

§ 175lg-te 2 ja 4 järgsed võlgadest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused.

14. Kolleegium ei nõustu aga võlgadest vabastamise menetluse lõpetamisega. Kohtud on

§ 175

lg-t 5 valesti kohaldanud.

§ 175

lg 5 rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (

§ 175lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud praegusel juhul tuvastanud ühtegi nimetatud alustest ja seepärast on kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine olnud ennatlik. Võla tasumise vähest perspektiivi kui menetluse lõpetamise alust, millele kohtud on tuginenud, seadus ette ei näe. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-4613, p 11; Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka käesoleva asja lahendamisel.
5. Kassatsiooniastme menetluskulud kannab TsMS § 172 lg 1 järgi kaebuse esitaja.
6. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon võlgnikule tagastada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull