Obsah (5)

§ 341§ 1371§ 8§ 390§ 47

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus. Tulenevalt sama paragrahvi 3. lõikest otsustab tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur ning

§ 341

lg 4 kohaselt võib prokuratuuri keeldumise määruse vaidlustada

§-s 228 sätestatud korras. 3.2 Sõltumata ülalmärgitust tuleb vahistamistaotluses ja -määruses anda isikule tema vahistamise kohta piisavalt teavet, mis võimaldaks tal efektiivselt kaitseõigust teostada ja vahistamisele vastu vaielda. Praegusel juhul on need nõuded täidetud. Vahistamistaotluses kirjeldati põhjalikult kogutud tõendeid ning koos vahistamistaotlusega esitati kohtule tutvumiseks jälitustoimingute protokollid, OÜ B arvelduskonto vaatluse protokoll ja äriregistri väljavõtted. Maakohus tutvus kogutud tõenditega ja pidas A. K-le esitatud kuriteokahtlustust põhjendatuks. Seejuures märgiti vahistamismääruses, et jälitusprotokollide kohaselt pöördusid E. S., T. P. ja Ü. R. 2015. aasta jaanuaris, aprillis ja mais oma äriühingutega seotud probleemide lahendamiseks A. K. poole ning viimane väljendas valmisolekut võimalike soodsate lahenduste leidmiseks. Samuti pole kohtueelses menetluses tuvastatud OÜ B arvetel märgitud teenuste osutamist ning kindlaks on tehtud A. K. seotus OÜ B juhatuse liikme T. P-ga. Eelnevast tulenevalt võis OÜ B arvelduskontole kantud raha puhul olla tegemist altkäemaksuga AS-i T juhatuse liikmetele. 3.3 Tutvunud kriminaalasjas kogutud tõenditega, nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ja pidas A. K-le esitatud kuriteokahtlustust põhjendatuks. Lisaks maakohtu määruses välja toodud asjaoludele nähtub OÜ B arvelduskonto vaatluse protokollist ja jälitus​protokollidest seegi, kuidas altkäemaksuna ülekantud 502 090,02 eurot OÜ B arvelduskontolt edasi liikus ning kuidas A. K. kasutas OÜ L arvelduskontole jõudnud raha K. T. ja A. A. kaasabil endaga seotud kulutuste katteks. Jälitusprotokollide kohaselt pidasid K. T. ja A. A. arvestust A. K. tulude üle ning K. T. edastas vastava info A. K-le. Kohtueelse menetluse huvides pole võimalik jälitustoimingutega kogutud teavet sõna-sõnalt ümber kirjutada, kuid kahtlustataval on võimalik vahistamise seaduslikkust vaidlustada ka ilma selleta. 3.4 Vahistamistaotluses on välja toodud ka asjaolud, mis osutavad A. K. ametiseisundile, ning selgitatud, milles väljendus ametiseisundi kasutamine ja raha vastuvõtmine ametiseisundi kasutamise eest. Kohtupraktika kohaselt ei pea ebaõiguskokkulepe kajastama üksikasjalikult, milliste juba astutud sammude eest ametiisikut premeeritakse või milliseid konkreetseid samme ametiisik tulevikus astuma peab. Samuti ei saa vahistamismenetluses toimuvat vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle samastada isiku süüküsimuse lahendamisel otsustatavate küsimustega. Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. 3.5 Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu. A. K. mõjuvõim ja isiklikud sidemed on säilinud ning ei saa välistada võimalust, et vabaduses viibides veenab ta oma endisi alluvaid ja teisi võimalikke tunnistajaid andma teda õigustavaid ütlusi. Samuti käitus A. K. jälitustoimingu protokollist nähtuvalt äärmiselt konspiratiivselt, varjas enda seost OÜ-dega A ja L ning kasutas altkäemaksuna saadud raha käsutamiseks teiste isikute kaasabi. Eelnevast tulenevalt on A. K. huvitatud toimepandud kuriteo varjamisest ja valmis kaasama oma ebaseaduslike plaanide realiseerimisse teisi inimesi. Järelikult võib A. K. kihutada ka võimalikke tunnistajaid valeütluste andmisele või ütluste andmisest alusetule keeldumisele. Samuti võib A. K. selliste kuritegude toimepanemisele kaasa aidata. A. K. vahistamist ei välista ka abikaasa ja eakad vanemad, sest nende olemasolu ega huvid pole mõjutanud A. K-d kahtlustuses kirjeldatud kuritegude toimepanemisest loobuma. 3.6 Elektroonilise valve kohaldamise taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Elektroonilise valve kohaldamist on võimalik kaaluda alles pärast vahistamistaotluse lahendamist ja

§ 1371lg 1 kohaselt peab seda taotlema kahtlustatav.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määruse peale esitasid kaebuse A. K. kaitsjad L. Glikman ja P. Keres, kes taotlevad maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kahtlustatava vahi alt vabastamist. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad vahistamise asendamist elektroonilise valvega. Kohtumääruste põhjendamatuse, kuriteokahtlustuse alusetuse ja õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohu puudumise osas korratakse ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse väiteid. Tõenditele juurdepääsust keeldumise ja elektroonilise valve kohaldamise kohta lisavad kaitsjad varasematele argumentidele kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 A. K. vahistamismenetlus pole olnud aus. Prokuratuur ei võimaldanud kahtlustataval ega tema kaitsjatel vahistamistaotluse aluseks olevate tõenditega tutvuda ning kohtud loobusid alusetult selles küsimuses seisukoha võtmisest.

§ 341

lg 3 esimese lause kohaselt on tõenditele juurdepääsu üle otsustamine küll prokuratuuri pädevuses, kuid see ei vabasta kohut

§ 8

p-s 2 sätestatud kohustusest tagada vahistamismenetluses kaitseõigus ja poolte võrdsus. Kuna prokuratuur on huvitatud kahtlustatava vahistamisest, ei tohiks tõenditele juurdepääsu üle otsustada ainult tema. Teadmata tõendite sisu, pole kahtlustataval võimalik efektiivselt kaitseõigust teostada ega vahistamistaotlusele vastu vaielda. 4.2 Juhul, kui

§ 341

lg 3 esimene lause välistab kohtu pädevuse otsustada vahistamismenetluses tõenditele juurdepääsu üle, on kõnealune säte vastuolus põhiseaduse §-dega 4, 13, 14, 21 ja 146 ning EIÕK art 5 lg-ga 4. Nimelt tegeleks prokuratuur sellises olukorras tõenditele juurdepääsu osas õigusemõistmisega. Samuti on vahistamismenetlus

§ 341

lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud kaebemenetluse läbimise ajaks möödas ja isiku vabaduspõhiõigus pöördumatult rikutud. 4.3 Prokuratuur keeldus alusetult tõenditele juurdepääsu võimaldamisest. Kuna kahtlustataval ega kaitsjatel pole võimalik kogutud ja vormistatud tõendeid muuta, ei saa vahistamise aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu võimaldamine kriminaalmenetlust kahjustada.

§ 341

lg 3 teine lause, mis lubab vahistamismenetluses tõenditele juurdepääsu 4.4 võimaldamisest keelduda, on vastuolus direktiivi art 7 lg-ga 1 ja tuleb jätta kohaldamata. Direktiivi art 7 lg 1 kohaselt tuleb liikmesriigil juhul, kui isik kriminaalmenetluse raames vahistatakse ja kinni peetakse, tagada, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks dokumendid, mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks. Kuna sellest kohustusest pole lubatud erandeid teha, on Eesti Vabariik direktiivi ülevõtmisel eksinud. Kui Riigikohtu hinnangul on

§ 341

lg 3 direktiiviga kooskõlas, tuleb direktiivi tõlgendamiseks küsida Euroopa Kohtult eelotsust. 4.5 Ringkonnakohus jättis elektroonilise valve kohaldamise taotluse alusetult läbi vaatamata. Elektroonilise valve kohaldamisel on võimalik kindlaks määrata isikud, kellega A. K-l pole lubatud suhelda, ja välistada õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht.

1. Riigikohtu menetluse vältel esitatud täiendavates seisukohtades märkisid kaitsjad, et A. K-le esitatud kuriteokahtlustus on vastuolus valitseva kohtupraktikaga. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-98-15 leiavad kaitsjad, et A. K. ei olnud AS-i T juhatuse liikmena ametiisik ega saanud järelikult ka panna toime KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 tunnustele vastavat tegu.
4. Määruskaebusele esitas vastuse riigiprokurör Laura Feldmanis, kelle hinnangul on kahtlustatava vahistamine õigustatud ja kohtumäärused nõuetekohaselt põhjendatud. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 6.1 A. K. vahistamisel ei rikutud ausa menetluse põhimõtet. Direktiivi art 7 lg 1 kohaselt tuleb riigil tagada, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks dokumendid, mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks, kuid sama artikli
5. lõige lubab teha eelmärgitud kohustusest erandi ja keelduda tõenditele juurdepääsust juhul, kui see on vajalik avaliku huvi kaitsmiseks (näiteks juhul, kui tõenditega tutvumine ohustaks käimasolevat uurimist). Eelnevast nähtuvalt ei ole tõenditega tutvumise õigus absoluutne. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktika kohaselt võib riik piirata kaitsja õigust tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. 6.2 Praegusel juhul oli tõenditele juurdepääsu piiramine vajalik selleks, et tagada kohtueelse menetluse tulemuslikkus ning avastada aastatepikkuse altkäemaksu võtmise ja rahapesu toimepanemise asjaolud. Uurimisasutused alles koguvad avalike menetlustoimingutega tõendeid ning jälitustoimingu protokolli tutvustamine oleks võimaldanud teha olulisi järeldusi nii edasiste menetlustoimingute kui ka kogu kohtueelse menetlustaktika kohta.
6. Täiendavates seisukohtades märkis prokurör kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 Direktiivi art 7 lg-st 1 lubab erandi teha ka direktiivi preambuli punkt 32, mis võimaldab keelata riigisiseste õigusaktide alusel juurdepääsu kahtlustatavat või süüdistatavat toetavale või süüstavale tõendusmaterjalile, kui juurdepääsuga võib kaasneda tõsine oht teise isiku elule või põhiõigustele või kui see on rangelt vajalik avaliku huvi kaitsmiseks. Sisuliselt samale seisukohale asus EIK
7. veebruari
8. a otsuses asjas Ovsjannikov vs. Eesti. 7.2 Kaitsjatel oli vaatamata tõenditele juurdepääsust keeldumisele võimalik prokuratuuri väidetele vastu vaielda. Kuna vahistamistaotluses ja kohtumäärustes toodi välja, millised tõendid ja kuidas A. K-le esitatud kuriteokahtlustust kinnitavad ja tema vahistamist toetavad, olid kaitsjad kahtlustatava vahistamise põhjustest teadlikud. Samuti kontrollis kohus vahistamise aluseks olevaid materjale ja tagas täiendavalt kahtlustatava õiguste kaitse. 7.3 Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a määrusega asendati kahtlustatava vahistamine elektroonilise valvega.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas A. K. kaitsjate määruskaebuse kolmeliikmelises koosseisus läbi
12. detsembril
13. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriavamused, anti kriminaalasi

§ 390lg 1 ja § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise võimalusi kohtueelses menetluses (I). Seejärel kontrollib kolleegium A. K. vahistamise seaduslikkust (II), analüüsib elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmist (III) ja võtab kokku määruskaebemenetluse tulemused (IV). I
2. Arutatava kohtuasja sõlmküsimuseks on, kas ja millisel määral tohib piirata kahtlustatava vahetut juurdepääsu tõenditele, mida on prokuratuur esitanud kohtule vahistusvajaduse põhjenduseks. Kaitsjate keskne tees on, et

§ 341

lg 3 ls 2, mis võimaldab piirata kahtlustatava juurdepääsu vahistamistaotluse arutamise tähtsatele tõenditele, on vastuolus EIÕK, EIK praktika ning direktiiviga. Selle väite osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.

1. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega on lahutamatult seotud ausa kohtupidamise põhimõttega. Samuti rajaneb see õigusel olla kohtulikult ära kuulatud, mis sisaldab endas samal ajal ka garantiid, et kohtu otsustuse aluseks võetakse vaid sellised asjaolud ning tõendid, mille kohta isikul, kelle õigusi kohtulahendiga vahetult mõjutatakse, oli võimalik väljendada oma seisukohta. Üldpõhimõttena kehtib kriminaalmenetluses seega arusaam, et potentsiaalsel vahistataval peab olema menetluse subjektina õigus ning võimalus mõjutada teda puudutava otsuse tegemist. Üheks ausa kohtupidamise väljenduseks on seejuures ka poolte võrdsuse põhimõte, mille kohaselt peab pooltel olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida. Õigus on kaitsjatel selleski, et poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist EIÕK art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka EIK (vt nt EIK
2. veebruari
3. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 39).
4. Väär on aga kaitsjate käsitlus, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega kehtib EIK praktikas absoluutsena ning piiramatult. EIK on enda praktikas järjepidevalt jaatanud ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK
5. detsembri
6. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK Suurkoja
7. juuli 2009 otsus samas asjas, vt p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et EIÕK art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK
8. veebruari
9. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK
10. veebruari
11. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK
12. veebruari
13. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK
14. veebruari
15. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73).
16. Järgmisena näevad kaitsjad vastuolu ka

§ 341lg 3 ls 2 regulatsiooni ja direktiivi art 7 lg 1 vahel (vt p 4.4).

1. Kõnealuse direktiivi art 7 lg 1 kohaselt tagab liikmesriik, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks konkreetse kohtuasjaga seotud dokumendid, mis on pädevate asutuste valduses ning mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks riigisiseste õigusaktide alusel. Sama artikli
2. lõike kohaselt tagab liikmesriik kahtlustatavale, süüdistatavale või tema kaitsjale juurdepääsu kõigile kahtlustatavat või süüdistatavat toetavatele ja tema vastu kogutud tõendusmaterjalidele, mis on pädevate asutuste valduses, et tagada õiglane menetlus ja ette valmistada kaitse. Edasi sätestab direktiivi art 7 lg 3 sama artikli
3. lõike kohaldamist piiramata, et võimalus lg-s 2 nimetatud materjalidega tutvumiseks antakse aegsasti ning hiljemalt süüdistusakti kohtusse saatmisel. Viimaks lubab direktiivi art 7 lg 4 teha lg-test 2 ja 3 erandi tingimusel, et see ei piira õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ning keelduda juurdepääsu võimaldamisest teatavatele materjalidele, kui see võib tõsiselt ohustada teise isiku elu või põhiõigusi või kui see on rangelt vajalik olulise avaliku huvi kaitsmiseks.
4. Kuivõrd direktiivi art 7 lg 4 ei näe otsesõnu ette erandi tegemise võimalust art 7 lg-s 1 sätestatud õigusest, tähendab see kaitsjate hinnangul, et vahistamismenetluses tuleb kahtlustatavale alati ning eranditult võimaldada vahetu juurdepääs vahistamisküsimuse lahendamisel olulisele teabele. Kriminaalkolleegium selle käsitlusega ei nõustu. 15.1 Nimelt tuleb silmas pidada ka direktiivi preambuli p-s 32 märgitut, et riigisiseste õigusaktide alusel võib keelata direktiivis sätestatud juurdepääsu kahtlustatavat või süüdistatavat toetavale ja süüstavale tõendusmaterjalile, kui juurdepääsuga võib kaasneda tõsine oht teise isiku elule või põhiõigustele või kui see on rangelt vajalik avaliku huvi kaitsmiseks. Samas on selgesõnaliselt nenditud sedagi, et arvesse tuleb võtta kriminaalmenetluse eri etappe. Ka tuleb direktiivi preambuli p 42 kohaselt tõlgendada ja rakendada direktiivi neid sätteid, mis vastavad EIÕK-ga tagatud õigustele, selliselt, nagu neid tõlgendatakse EIK praktikas. Nagu kohtumääruse p-s 12 märgitud, on aga EIK praktikas kestvalt aktsepteeritud võimalust jätta vahistamismenetluses sõltuvalt asjaoludest osa süüstavast tõendusteabest kahtlustatava ja tema kaitsja eest varjatuks. 15.2 Järeldust, et direktiivi art 7 lg-s 1 sätestatud õigus ei ole absoluutne ja seda on vajadusel võimalik piirata, toetab ka direktiivi süstemaatiline tõlgendamine. Nimelt käsitlevad direktiivi art 7 lg-d 2 ja 3 juurdepääsu tõendusteabele kogu kriminaalmenetluse vältel (sh ka isiku süüküsimuse lahendamisel). Kuna art 7 lg 4 lubab teha süüküsimuse lahendamisel erandi ja piirata juurdepääsu osale tõendusteabele lõplikult terve kriminaalmenetluse ulatuses, siis seda enam on analoogiline võimalus põhjendatud vahistusmenetluses, kus põhiõigusi riivatakse ajutiselt. Teisisõnu ei saa direktiivi art 7 lg-s 4 nimetatud teise isiku elu või põhiõiguste ohustamist või olulise avaliku huvi kaitsmist lugeda kaitsmisväärseks ainuüksi kriminaalasja eeluurimisele järgnevas, s.o isiku süüküsimuse lahendamise etapis. 15.3 Kriminaalkolleegium leiab seega, et direktiivi art 7 võimaldab jätta seniselt kogutud tõendusteabe kahtlustatavale vahistamismenetluses vähemalt osaliselt vahetult tutvustamata. Kuna kolleegiumil ei tekkinud direktiivi art 7 lg 1 tõlgendamisel kummutamata kahtlusi, pole Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine vajalik.
5. Eelnevat kokku võttes võib märkida, et ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Kolleegiumi hinnangul on poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Eespool p-s 12 kajastatud EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Ühe peamise võimalusena toob kolleegium välja kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses, nagu seda on tehtud ka käesolevas asjas. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi.
6. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kriminaalkolleegium määruskaebuses esitatud seisukohtadega, et

§ 341lg 3 ls 2 eirab ausa kohtupidamise põhimõtet.

Küll aga soostub kolleegium kaitsjatega selles, et ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval

§ 341

lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt

§ 8p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta.

Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi

§ 341lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2.

lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte

§ 8p 2 suhtes erinormi.

Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes

§ 341lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras.

Kaitsjad märgivad aga põhjendatult, et nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. Seaduse süstemaatikat eiravate nn paralleelmenetluste mittekohasust konkreetse õigusküsimuse lahendamisel on Riigikohus tuvastanud ka varem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-148-15, p 6 jj).
3. Kriminaalkolleegium selgitab veel, et juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt Riigikohtu kriminaal​kolleegiumi
4. veebruari
5. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. II
6. Eelnevat arvesse võttes leidis ringkonnakohus praeguses asjas seega ekslikult, et vahistamisküsimuse lahendamise jaoks tähtsatele tõenditele juurdepääsu üle otsustab üksnes prokuratuur. See viga ei ole p-des 12–16 märgitu valguses siiski toonud kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtulahendit ega tingi ka kohtumääruste tühistamist. Nimelt on vahistamistaotluses avatud isikut süüstavad tõendid piisava konkreetsusastmega, samuti vaatasid kohtud A. K. kaitsjate taotluse võimaldada neile vahetu juurdepääs tõendusteabele kohtuistungitel sisuliselt läbi ning hindasid tõenditele juurdepääsust keeldumise vajalikkust ja kaitseõiguse teostamise võimalikkust konkreetsel hetkel (vt tl 36 pöördel ja 97). Kohtud on ka vahetult tutvunud senises menetluses kogutud tõendusteabega.
7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kaitsepoolele tõenditele vahetu juurdepääsu piiramine ebaproportsionaalselt takistanud kaitseõiguse efektiivset teostamist. Nii vahistamistaotluses kui ka kohtumäärustes on kirjeldatud põhjalikult kuriteokahtlustust ja õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu ning antud üksikasjalik ülevaade senises kriminaalmenetluses kogutud tõenditest. Seega olid kahtlustatav ja kaitsjad kogu vahistamismenetluse vältel teadlikud, milliste tegude toimepanemises A. K-d kahtlustatakse ning millised tõendid ja kuidas esitatud kahtlustust kinnitavad. Samad andmed olid kahtlustataval ja kaitsjatel õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohu kohta. Eelkirjeldatu võimaldas esitada prokuratuuri seisukohtadele sisulisi vastuväiteid ja seda on kaitsjad, sh kaebemenetluse kaudu, ka teinud.
8. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks meenutada, et vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a määrus asjas nr 3-1-1-135-13, p 13).
11. Praegusel juhul ei ole A. K. vahistamine kolleegiumi hinnangul tuginenud argumentidele, mille vastustamine oleks eeldanud vältimatult vahetut juurdepääsu kõigile kogutud tõenditele. Ka kaitsjad ise ei ole toonud välja ühtki kahtlustatava kasuks rääkivat asjaolu ega tõstatanud vahistamise seaduslikkuses kahtlust, mille kontrollimine oleks eeldanud vahetut juurdepääsu kogutud tõenditele. Seetõttu puudub alus väita, et vahistamisküsimuse lahendamise seisukohalt olulist teavet ei ole kaitsepoolele tehtud sobival viisil kättesaadavaks. Mööda ei saa vaadata ka faktist, et kahtlustatava ja kaitsjate juurdepääsu tõenditele piirati ajutiselt kaheks kuuks kohtueelse menetluse algetapis (vt tl 9394). Arvestades, et sel ajal tegeleti aktiivselt täiendavate tõendite kogumisega ning et korruptsioonikuriteo toimepanemises kahtlustatava A. K. vahistamist taotleti õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohu tõttu, oli tõenditele juurdepääsust keeldumine prokuratuuri ja kohtute poolt põhjendatud.
12. A. K. vahistamise seaduslikkuses ei tekita kahtlusi ka määruskaebuse ülejäänud väited. Ringkonnakohus on vastanud sisukalt nii maakohtu määruse põhjendamatust, kuriteokahtlustuse alusetust kui ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu puudutavatele argumentidele ning selgitanud ammendavalt, millised tõendid ja kuidas prokuratuuri taotlust toetavad.
13. Vahistamise põhjendamatusele ei osuta ka väited A. K. ametiseisundi puudumise kohta. On tõsi, et kohtuasjas nr 3-1-1-98-15 on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud selles materiaalõiguslikus küsimuses erinevale seisukohale võrreldes A. K-le esitatud kahtlustusega. Siinkohal tuleb aga märkida, et kogu kahtlustuses kajastatud ajavahemiku kestel on olnud kuriteona karistatav ka altkäemaksu võtmine erasektoris, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks määruskaebemenetluses sellel küsimusel põhjalikumalt peatuda. III
14. Seoses taotlusega asendada A. K. suhtes valitud tõkend elektroonilise valvega selgitab kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega.

§ 1371

lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul. Tulenevalt sama paragrahvi

1. ja
2. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise asendamise taotluse saamisel kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et

§ 390

lg-te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg

1. Riigil on kohustus kaaluda kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada (vt nt EIK
2. detsembri
3. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja
4. septembri
5. a otsus asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka kaitsja taotlusel.

§ 47

lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama paragrahvi

1. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud. Eelnevast tulenevalt jättis ringkonnakohus elektroonilise valve kohaldamise taotluse alusetult läbi vaatamata. Arvestades aga, et Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a määrusega juba asendati A. K. vahistamine elektroonilise valvega, ei tingi see viga vaidlustatud määruse tühistamist. IV
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määruse muutmata ja kaitsjate määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)