← Eesti

3-1-1-36-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-36-16

  1. mai 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Peeter Roosma V. E. vahistamine Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-323 V. E. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, määruskaebus Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva
  4. aprill 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  8. veebruari
  9. a määrus V. E. vahistamise asjas ja vabastada ta viivitamata vahi alt.
  10. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.
  11. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. E-le osutatud riigi õigusabi eest 120 (sada kakskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. V. E-d kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 1 järgi röövimises. Kahtlustuse kohaselt nõudis ta
  13. jaanuaril 2016 kella 19.00 paiku Tartus Narva mnt 112 asuva Swedbanki automaadi juures M. P-lt sularaha, öeldes, et „kui ei anna raha, saad nuga". M. P. tundis reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning andis V. E-le 5 eurot.
  14. jaanuaril 2016 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva eeluurimiskohtunikule taotluse V. E. vahistamiseks, et ära hoida tema poolt uute kuritegude toimepanemist.
  15. Tartu Maakohtu
  16. jaanuari
  17. a määrusega vahistamistaotlus rahuldati ja V. E. vahistati. Maakohus märkis järgmist. 2.1 V. E. kahtlustuse järgsele teole viitavad kannatanu ja tunnistaja ütlused ning dokumentaalsed tõendid. Kahtlustatav ei olnud teo toimepanemise ajal kaine. V. E. sülitas teda kinni pidama tulnud politseinikele näkku. Täiendavaid tõendeid on vaja koguda selleks, et hinnata, kas V. E. tegu tuleb kvalifitseerida röövimisena KarS § 200 järgi või väljapressimisena KarS § 214 järgi. Seega on alust kahtlustada V. E-d kuriteo toimepanemises. 2.2 Kahtlustatavat on väärtegude eest karistatud 41 korral. Kehtivaid väärteokaristusi on V. E-l 31, sh viis karistust varavastaste väärtegude eest.
  18. aastal karistati V. E-d kuuel korral väärtegude, sh ühe varavastase väärteo toimepanemise eest. Kriminaalkorras on V. E-d karistatud nii varavastaste kui ka avaliku võimu teostamise vastaste kuritegude toimepanemise eest. Politseinike vastu käe tõstnud ja korduvalt varavastaseid süütegusid toime pannud V. E. võib pärast alkoholi tarbimist muutuda vägivaldseks. Seetõttu on vaja V. E. vahistada uute kuritegude toimepanemise takistamiseks.
  19. Vahistamismääruse peale esitas kaebuse V. E. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kes taotles määruse tühistamist ja V. E. suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamist. Kaitsja osutas, et V. E. kriminaalkaristused on arhiveeritud. Seega on ta seaduse mõttes karistamata isik. Kustunud karistused võivad olla üksnes elulooliselt märgitavad, ent neile ei saa rajada tulevase kuritegeliku käitumise prognoosi. V. E. on küll aastaid raha kerjanud, aga ta ei ole selle käigus pannud toime kuritegusid.
  20. Tartu Ringkonnakohtu
  21. veebruari
  22. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Teise astme kohus esitas järgmised põhjendused. Maakohus võis tugineda V. E. varasematele karistustele. Nimelt on Riigikohtu üldkogu
  23. oktoobri
  24. a otsuses asjas nr 3-4-17-01 märgitud, et karistatus on küll vaid ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni, ent karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Vahistamistaotlust lahendades tulebki kohtul võtta muu hulgas arvesse isikut iseloomustavaid asjaolusid, sh tema karistamise fakti. Seega peab arvestama ka kustunud karistusi. Maakohus leidis õigesti, et üheksa korda kriminaalkorras (sh varavastaste kuritegude eest) karistatud isiku puhul on alust arvata, et vabaduses olles jätkaks ta sarnaste kuritegude toimepanemist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  25. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse V. E. kaitsja H. Kuningas, kes taotleb määruse tühistamist ja asja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. veebruari
  27. a määrusega asjas nr 3-1-1-15-16, mille kohaselt ei tohi vahistamismenetluses tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele. Ka ei saanud ringkonnakohus viidata V. E. väärtegudele, sest nende väärtegude ja kahtlustatava poolt väidetavalt tulevikus oodatavate kuritegude vahel ei ole õiguslikult relevantset seost. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  28. KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Niisiis peab isiku vahistamiseks kõigepealt esinema põhjendatud kuriteokahtlus. Teiseks peab olema tuvastatud vahistamisalus ehk oht, et kahtlustatav hakkab vabaduses olles kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või panema jätkuvalt toime kuritegusid.
  29. Vaidlust ei ole selles, et V. E-d on alust kahtlustada kuriteos (röövimine või väljapressimine). Küll aga lahknevad menetlusosaliste seisukohad vahistamisaluse olemasolus ehk selles, kas on põhjust arvata, et V. E. paneb toime uusi kuritegusid. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtutele esitatud materjalide põhjal selliseks arvamuseks alust ei ole.
  30. Isiku vahistamisel ei ole võimalik arvesse võtta karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid. Seda põhjusel, et karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg-s 2 on ammendavalt loetletud, millal saab registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetele tugineda, ning vahistamismenetlust selles loetelus ei ole (määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 19). Seda tõdemust ei väära ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-7-01, milles leiti, et karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni, aga karistamise fakt iseloomustab isikut ning on seetõttu püsiva tähendusega (p 18). Kahtlemata ei ole võimalik eitada seda, et V. E-d on kriminaalkorras karistatud. Samuti on ringkonnakohtul õigus, viidates sellele, et kohus saab isiku vahistamist otsustades võtta arvesse talle teada olevaid isikut iseloomustavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid saab aga arvestada vaid niivõrd, kuivõrd seadusandja pole seda võimalust piiranud. KarRS § 5 kujutabki kolleegiumi hinnangul endast kitsendust, mis keelab karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete alusel õigusliku tähendusega otsustuste tegemise, v.a juhul kui see võimalus on selgelt KarRS § 5 lg-s 2 ette nähtud.
  31. Praeguses asjas saab uute kuritegude toimepanemise hüpoteesi rajada üksnes V. E. väärtegudele. Et karistusregistri arhiivi kantud väärtegudele ei saa KarRS § 5 lg 2 kohaselt tugineda, on võimalik lähtuda sellest, et kahtlustatav on toime pannud 31 väärtegu. Samas ei saa ainuüksi väärtegude toimepanemise arvu põhjal teha järeldust, et isik võib tulevikus hakata toime panema kuritegusid. Sarnaselt kuritegudega on ka väärtegude puhul vaja võtta arvesse tegude spetsiifikat: nt on n-ö keskmisest kergem püstitada uute kuritegude toimepanemise hüpoteesi siis, kui varasemad süüteod on toime pandud sõltuvuse ajel (vt nt määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 20 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  32. detsembri
  33. a määrus asjas nr 3-1-1-108-09, p 10.1). Teisisõnu saab öelda, et isiku varasemate süütegude ja temalt tulevikus oodatavate kuritegude vahel peab esinema mingi õiguslikult relevantne seos (määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 20). Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses menetluses V. E. väärtegude ja võimalike tulevaste kuritegude vahelist juriidiliselt olulist seost tuvastatud. Seega ei ole veenvalt põhjendatud, miks on alus eeldada, et V. E. võib vabaduses olles kuritegude toimepanemist jätkata.
  34. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg-st 2, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 pst 7, tühistab Riigikohus Tartu Maakohtu
  35. jaanuari
  36. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  37. veebruari
  38. a määruse ja vabastab V. E. viivitamatult vahi alt. V. E. kaitsja määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  39. V. E. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kolleegium määrab Advokaadibüroole Objartel & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. E-le Riigikohtu menetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Et ringkonnakohus määras teise kohtuastme menetluses riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot), on riigi õigusabi tasu suurus kokku 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Kuna Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu määruse, kannab KrMS § 187 lg 1 järgi selle menetluskulu riik. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.