RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-18-16 11.

) § 18 lg-st 1 tuli vanglal taotlus lahendada hiljemalt

1. oktoobril
2. Kaebajale pidi hiljemalt
3. oktoobril 2014 olema selge, et tema taotlusele ei ole tähtaegselt vastatud, ja vaidlustamise soovi korral tuli kaebajal kaebusega halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul. Kaebaja on esitanud hüvitamis​kaebuse tähtaja rikkumisega. Tõele ei vasta kaebaja väide, et Tallinna Vangla on teda teavitanud sellest, et vangla pikendab vastamiseks ettenähtud tähtaega määramata ajaks. Tallinna Vangla ei ole kaebajale sellesisulist teavitust saatnud. Kuivõrd kaebaja väidete kohaselt on vangla teda teavitanud, et ei lahenda tema taotlust tähtaegselt, oli kaebajale teada, et vangla poolt kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise tõttu on tal vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 järgi õigus kaebusega halduskohtusse pöörduda.
4. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. detsembri
6. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata (p 2), tühistas Tartu Halduskohtu
7. aprilli
8. a otsuse ja lõpetas asja menetluse (p 3) ning tagastas kaebaja tasutud riigilõivu (p 4). Kohtu põhjendused olid järgmised. VangS § 11 lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib

§ 18

lg-st 2 tulenev 30-päevane tähtaeg.

§ 18

lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-41-08, p 9;
3. juuni
4. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul pärast vanglale esitatud taotluse läbi​vaatamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja (

§ 18lg 1) möödumist.

Eelnevast lähtuvalt pidi kaebaja esitama halduskohtule kaebuse kahe kuu möödumisel kahju hüvitamise taotluse registreerimisest vanglas. Haldusorgani poolt taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral saab

§ 18lg 2 mõtte kohaselt lugeda läbituks ka Vang

S § 11 lg-s 8 märgitud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kuivõrd kahekuulise tähtaja saab praegusel juhul lugeda möödunuks

1. oktoobril 2014, sest
2. oktoober 2014 oli laupäev, pidi kaebaja esitama halduskohtule kaebuse hiljemalt
3. novembril
4. Kaebaja on aga kaebuse halduskohtule esitanud
5. detsembril 2014, mistõttu on kaebus esitatud tähtaega ületades. Kuigi vastustaja kinnitusel ei ole kaebajat kirjalikult tema taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest teavitatud, võib kaebaja sellekohasest kinnitusest järeldada, et ta oli oma taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest teadlik.
6. detsembril 2015 esitatud kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusest ei nähtu põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal esitada kaebust halduskohtule tähtaegselt. Taotluses on kaebaja esitanud üksnes väiteid selle kohta, mis põhjustel peab ta kaebust esitatuks tähtaegselt. Ühtegi objektiivset või subjektiivset põhjust, millest tulenevalt ei olnud kaebajal võimalik tähtaegselt kohtusse pöörduda ning mis võiksid kaasa tuua kaebetähtaja ennistamise, ei ole taotluses aga märgitud. Seega ei ole kohtule teada selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja poolt kohtusse pöördumise kaebetähtaja ületamist, ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Maksim Odintsov palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a määrus täielikult ja teha uus määrus, millega lugeda halduskohtule esitatud kaebus tähtaegseks või rahuldada kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebus on tähtaegne HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 kohaselt.
10. Tallinna Vangla palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja on vääralt leidnud, et kohaldada tuleks HKMS § 47 lg-s 3 sätestatud kaebuse esitamise tähtaega. Kohaldada tuleb

§ 18lg-t 2 kui erinormi, millele viitab ka Vang

S § 11 lg

1. Ringkonnakohus on õiguspäraselt jätnud kaebuse tähtaja ennistamata, sest kaebaja ei ole välja toonud objektiivseid ega subjektiivseid põhjuseid, mis oleksid takistanud õigel ajal kohtusse pöördumist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks näeb VangS § 11 lg 8 ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega tekib kohtu poole pöördumise õigus siis, kui vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 18

lg 1 kohaselt peab haldusorgan lahendama kahju hüvitamise taotluse kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Kaebaja esitas praeguses asjas vastustajale kahju hüvitamise taotluse

1. augustil
2. Kahe kuu jooksul ehk hiljemalt
3. oktoobriks 2014 (
4. oktoober 2014 oli laupäev) ei olnud vastustaja kaebaja taotlust lahendanud.

§ 18

lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja tegi otsuse kaebaja kahjunõude rahuldamata jätmise kohta

1. novembril
2. a-l ning kaebaja pöördus kaebusega halduskohtusse
3. detsembril
4. a-l. Seega lahendas vastustaja kaebaja taotluse 3 kuu ja 9 päeva jooksul. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on kaebus esitatud tähtaega rikkudes, sest kaebus tulnuks halduskohtule esitada hiljemalt 30 päeva jooksul alates ajast, kui vastustaja jättis kaebaja esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebus ei ole praeguses asjas esitatud tähtaega järgides, ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
5. Kaebaja leiab, et tema kaebus on tähtaegne HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 kohaselt. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 47 lg-st 3 tuleneb, et kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Varem on kolleegium leidnud, et eri​regulatsioonina tuleneb

§ 18

lg-st 2, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul (vt

1. oktoobri
2. a määrust asjas nr 3-31-41-08, p 8, ja
3. juuni
4. a määrust asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Kolleegium märgib, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub riigivastutuse seadus ning sellest kui eri​seadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg. Eelnevast järeldub, et HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtajad kohtule kaebuse esitamisel ei kohaldu. Kolleegium ei nõustu seega kaebajaga, et kaebuse võis selles asjas esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. 12.

§ 18

lg 2 näeb ette 30 päevase kohtusse pöördumise tähtaja nii taotluse rahuldamata jätmise kui ka tähtaegselt lahendamata jätmise korral. Seega hakkas praeguses asjas 30-päevane kaebetähtaeg kulgema

1. oktoobril
2. a-l, kui vastustaja jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata (vt
3. oktoobri
4. a määrust asjas nr 3-3-1-41-08, p 9). Õigeks ei saa pidada tõlgendust, mille kohaselt hakkab sellises olukorras 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg uuesti kulgema ajast, mil vastustaja tegi kaebaja taotluse kohta keelduva otsuse. Seadusandja tahtega ei saa kolleegiumi hinnangul olla kooskõlas ühes ja samas nõudes kahe erineva kaebetähtaja kulgema hakkamine. Seega ei ole kaebus tähtaegne ka

§ 18lg 2 kohaselt.

13. Siiski leiab kolleegium, et sellises asjas esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja on toonud välja, et kaebetähtaja ületamise tingis asjaolu, et vastustaja teavitas teda, et seoses massiliste kahju hüvitamise nõuete esitamisega ei ole kaebaja esitatud taotlust võimalik tähtaegselt lahendada ning, et vastamise tähtaega pikendati määramata ajani. Kohtuasjadest on teada, et Tallinna Vangla on suurest kahjunõuete hulgast tulenevalt sageli ületanud kahju hüvitamise taotluste lahendamiseks

§ 18

lg-s 2 ette nähtud aega, kuid on tähtaja ületamisest hoolimata taotlused siiski üldjuhul lahendanud. Vastustaja on kinnitanud, et ei ole kaebajat teavitanud menetlustähtaja ületamisest ja kahju hüvitamise taotluse eeldatavast lahendamise ajast. HMS § 41 sätestab, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ette​nähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Vastustaja ei ole HMS §-s 41 sätestatut järginud, kuid ei ole kahtlust, et menetlus venis. Olukorras, kus vastustaja on tähtajaks lahendamata taotlused hiljem enamasti siiski lahendanud, võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta. Kolleegium leiab, et praeguses olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (

§ 18

lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Eeltoodust tulenevalt võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Kolleegium on varem leidnud, et mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (halduskolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Seega leiab kolleegium, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb praeguses asjas ennistada.
3. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium määruskaebuse. Kaebus tuleb lugeda esitatuks täht​aega rikkudes, kuid kolleegium ennistab kaebuse esitamise tähtaja. Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a määruse resolutsiooni punktid 2–4 haldusasjas nr 3-14-53245 tuleb tühistada. Asi tuleb saata ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Kuna Riigikohus ei tee lõplikku lahendit, ei saa ta otsustada menetluskulude jaotust. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada. Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Jüri Põld