3-4-1-31-15

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. mai
2. a otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-31-15, millega on ühinenud riigikohtunik Jaak Luik Nõustun kolleegiumi seisukohaga, et HKMS § 8 lõiked 4–6 ei ole asjassepuutuvad, ning kolleegiumi lahendi resolutsiooniga, millest tulenevalt HKMS § 7 lõike 1 põhiseaduse vastasust ei tuvastatud. Samas pean otsuse põhjenduste osas vajalikuks märkida järgmist.
3. Reegel, mille kohaselt kaebus halduskohtule esitatakse vastustaja asukoha või teenistuskoha järgi, toob praegusele ajale omase avaliku võimu tsentraliseerimise oludes kaasa ka kohtuvõimu tsentraliseerimise. Väited, et kohtualluvuse määramisel vastustaja asukohast lähtumine võimaldab paremini plaanida kohtute töökoormust ning üldiselt võttes tagada tõhusalt toimiva ja ökonoomse kohtusüsteemi (otsuse punkt 42), sisaldavad varjatud järeldust halduskohtupidamise mõistlikule toimumisele eelkõige täitevvõimuasutuste paiknemise põhilises asukohas – Tallinnas. Kohtuvõimu tsentraliseerimine iseendast ei saa olla kohtusüsteemi korraldamisel iseseisvaks põhiseaduslikuks väärtuseks. Siinjuures väited sellise tsentraliseerimise tulemusena kohtupidamise tõhususe ja efektiivsuse suurenemise kohta, nagu ka kohtusüsteemi või kohtumenetluse ökonoomsuse tõusu kohta on deklaratiivsed ega põhine konkreetsel analüüsil. Kokkuvõttes ei ole otsuses käsitletud HKMS § 7 lõikega 1 määratud kohtualluvuse reegli kui PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 2 sätestatud õiguste riive legitiimne eesmärk piisavalt ja usutavalt määratletud. Otsus ei veena mind, et kohtualluvuse määramine haldusorgani asukoha järgi tugineb vahetult ja otseselt kohtumenetluse ökonoomia huvidele.
4. Ei saa täielikult nõustuda seisukohaga, et selline korraldus loob asjade läbivaatamise sisulise pädevuse ja ühtsema kohtupraktika. Ühe ja spetsialiseeruva kohtu korral kujuneb tõenäoliselt ühtsem kohtupraktika, kuid õigusemõistmise tase tervikuna ei pruugi tõusta, veelgi enam – see kõrvaldab lõppastmes sarnastes asjades lahendite võimaliku erisuse kui kohtupraktika olulise arenguallika.
5. Kohtuvõimu koondumine pealinna mõjutab isikute juurdepääsu õigusemõistmisele. Koosseisu enamuse arvates on võimalikud riived ületatavad võimalusega esitada kaebus kirjalikult posti teel või elektrooniliselt või toimetades selle ükskõik millisesse kohtumajja. Otsuses rõhutatakse võimalust suhelda kohtuga infotehnoloogilisi vahendeid kasutades, sealhulgas menetluskonverentsi vormis jne. Argumendina esitatakse ka asjaolu, et suur osa halduskohtumenetlustest toimub kirjalikus vormis. Siiski leian, et vaatamata eelnimetatud meetmetele peab õigusemõistmise korraldus tagama piisavad võimalused igale isikule osaleda oma kohtuasja arutamise juures. Alahindamata eelnimetatud tehnoloogiliste lahenduste kasulikkust, ei tohi kohtupidamise korraldus seada isikutele oma kohtuasja arutamise juures viibimisele piiranguid, mille vajalikkus ei ole ilmselge. Leian, et otsuses nimetatud võimaluste tegelik n-ö tasandav toime riivatud põhiõiguse aspektist on paljuski hüpoteetiline. Muuhulgas oleks põhjendatud hinnangu andmisel vajalik arvestada nii halduskohtumenetluse eesmärkide ja konkreetsete haldusasjade liikide eripäraga kui ka menetlusosaliste (kaebajate) struktuuriga.
6. Kohtukoosseisu enamus ei ole tähelepanu pööranud Sotsiaalkindlustusameti teenuste kasutajate erisustele. Nendeks on isikud, kellel on ea, tervise, perekondlike või majanduslike põhjuste tõttu vajalik saada riigilt abi. Tegemist on sotsiaalselt haavatavate, eelkõige erinevate toimetulekuraskustega füüsiliste isikutega. Võrdluses nende samastamine Maksu- ja Tolliameti adressaatidega (olulises osas ettevõtjad, juriidilised isikud) ei ole seetõttu põhjendatud. Isikute eripära arvestades on küsitav ka nende võimekus ulatuslikult kasutada otsuses nimetatud tehnoloogilisi lahendusi.
7. Eeltoodu siiski ei tingi asjassepuutuva sätte tunnistamist põhiseaduse vastaseks. Tuleb nõustuda väitega, et kohtualluvuse määramisel on seadusandjal lai kaalutlusruum. Selles kaalutlusruumis tuleb aga arvestada erinevate asjakohaste faktoritega, eelkõige aga isikute õiguste kohtuliku kaitse huvidega. Pean otstarbekaks, et selliste eluliselt oluliste teenuste puhul nagu ka käesolevas asjas oleks isikute võimalused kohtusse pöörduda oluliselt soodsamad HKMS §-s 7 sätestatud üldreeglist. Seadusandja peaks kaaluma ka siin erandliku kohtualluvuse kehtestamist. Indrek Koolmeister, Jaak Luik