Obsah (9)

§ 113§ 37§ 39§ 42§ 35§ 34§ 1§ 94§ 41

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-25-16 Määruse kuupäev Tartu, 10. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Kohtuasi Abi Kapital

) § 42 lg 3 p 21). Kostjal oli aineid deklareerides võimalik tutvuda ka nn ainetasudega. Kostja valis üheksa ainet, mille hind kujuneb ainepunktide järgi. Ainepunkti hind 2445 eurot ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et tegemist on täiendusõppega. Iga mõistlik inimene saab aru, et õppele registreerumisega tekib üldjuhul registreerimistasu maksmise kohustus. Enne õppima asumist saab tutvuda registreerimistasu suurusega ning sellega arvestada. Registreerimistasu 114 eurot ei ole ebamõistlikult suur. Kostja leiab valesti, et ülikoolil ei tekkinud lepingu alusel õppeteenustasu nõudeõigust, sest kostjal ei olnud kohustust õppeteenust kasutada ja ta ei ole seda kasutanud. Lepingu p 2.3.2 kohaselt kohustub täiendusõppur järgima seadusest, ülikooli õigusaktidest ja muudest õigusaktidest tulenevaid täiendusõppuri kohustusi. Määruse § 7 lg 2 järgi on õpingukava täiendusõppuri poolt eelseisvaks semestriks valitud õppeainete loend, mida ta kohustub õppima. Määruse § 7 lg 3 kohaselt on täiendusõppurite osalemine seminarides, harjutustundides, praktikumides ja õppepraktikal kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, s.o õppeteenust saada ning see, et kostja seda ei teinud, ei anna õigust tasu maksmisest keelduda. Ei ole tuvastatud, et ülikool ei oleks võimaldanud kostjal õppeteenust saada, s.o ainetes osaleda ja neid sooritada. Kostjal oli lepingu p 4.4 kohaselt õigus leping üles öelda, kuid kostja seda ei teinud. Kostja leiab ekslikult, et ülikoolil ei saanud tasunõuet tekkida, kuna lepingust ei tulenenud kostja maksekohustuse tekkimist ainetele registreerumisega. Kostjal on olnud võimalus tutvuda lepingu, õppimise aluseks olevate asjakohaste materjalide ning õigusaktidega. Seega on ülikool enda kohustuse üliõpilase teavitamiseks täitnud. Iga mõistlik inimene saab sarnases olukorras aru, et pärast lepingu sõlmimist (ehk esimese tahteavalduse kinnitamist) ainete registreerimisega kinnitatakse enda soovi veel kord vastavad ained läbida (ehk kinnitatakse teine tahteavaldus), mille alusel on vajalik maksta tasu (millest oli kostja teadlik, kui ta aineid deklareeris). Vaidlusaluses lepingus ja täiendusõppe korras ei ole punkte, millest on raske aru saada. Lepingus ja täiendusõppe korras on selgelt esitatud õppuri kohustused ning ülikooli õigus esitada õppurile arve, mis koosneb registreerimistasust ja ainepunktide tasust. Mõistlik üliõpilane pidi aru saama, et lepingu allkirjastamisega ja seejärel ainete deklareerimisega kohustub ta lepingu p 2.3.1 järgi tasuma õppeteenuse eest esitatud arve alusel. Leping ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138), kuigi tuvastatud asjaoludel kostja õppesooritusi ei teinud. Eeltoodu alusel on hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse (1296 eurot) saamiseks põhjendatud. Pooled ei vaidle nõude loovutamise üle hagejale ega selle üle, et nõude loovutus on kostjale teatavaks tehtud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu p 3.2 järgi ka viivist. Selles lepingupunktis on kokku lepitud, et tasumisega viivitamisel on ülikoolil õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja arvates võlgneb kostja talle hagiavalduse esitamise seisuga viivise 3337 eurot 20 senti. Hageja nõuab viivist põhisumma (1296 eurot) ulatuses. Arvestades, et kostja sai hageja esitatud arvest teadlikuks vähemalt 17. veebruaril 2013, hakkas arvel näidatud tasumise 14-päevane tähtaeg kulgema alates 18. veebruarist 2013 ning arve tasumise tähtaeg möödus 4. märtsil 2013. Seega oli kostja arve tasumisega viivituses 379 päeva ja viivis on kokku 2455 eurot 92 senti. Lepingus sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur. Viivise vähendamise taotlust kostja esitanud ei ole. Kuna sissenõutavaks muutunud viivis ületab põhinõuet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõude (1296 eurot) ulatuses. Riigikohus on leidnud, et üürilepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas on oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, kuid ei ole siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
3. detsembri
4. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemisel TsMS § 637 lg-t 21, sest maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ja selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ning on selgelt valesti hinnanud tõendeid. Maakohus ei juhtinud otsuses poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st
6. Maakohus kohaldas lepingu tõlgendamisel valesti

§ 37

lg-t 1 ja

§ 39

lg 1 teist lauset, kui leidis, et lepingust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, ning kostja maksekohustus tekkis õppeainete registreerimisega ÕIS-is. Lepingust kostjale maksekohustust ei tulenenud ning kui ka mõni ülikooli sisemine õigusakt sätestas maksekohustuse tekkimise õppeainete registreerimisega ÕIS-is, ei oleks see kohaldatav. Seda põhjusel, et lepingu p-s 2.3.2 on viide ülikooli õigusaktidele üldsõnaline ja piiritlemata, mistõttu ei saa ülikooli õigusakti lugeda vaidlusaluse lepingu osaks. Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-t 1, kui leidis, et ülikool esitas kostjale arve 5. oktoobril 2012, sest hageja selle kohta tõendeid ei esitanud. Arve esitamist on käsitletud kohtuotsuses võrreldes kohtuistungil esitatuga teistmoodi, seega on maakohus pooli ka üllatanud. Maakohus kohaldas viivise väljamõistmisel ebaõigesti

-i tüüptingimuste sätteid. Lepingus sätestatud viivisemäär 0,5% päevas ehk 182% aastas on tarbijaga sõlmitud lepingus ilmselgelt ebamõistlikult suur (lepingu p 3.2 on tühine). Maakohus mõistis alusetult kostjalt välja hageja esindaja esinduskulu 120 eurot. Hagejat esindas enne

1. juunit 2015 tema prokurist, kes on TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi hageja töötaja, kellele on hüvitatavad üksnes sõidukulud. Maakohus viidatud sättega ei arvestanud.
2. Hageja kostja määruskaebusele ei vastanud.
3. Kostja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi on tema menetluskuludeks Riigikohtus kautsjon 50 eurot ja õigusabikulu 120 eurot (koos käibemaksuga). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.
6. Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu
7. oktoobri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9). Kolleegium on lihtmenetluse kohta selgitanud, et lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu
9. novembri
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13). Kuivõrd maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, ei ole välistatud ringkonnakohtu õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg 21 alusel (vt nt Riigikohtu
11. novembri
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Vaatamata sellele on ringkonnakohus alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keeldunud kostja apellatsioonkaebust menetlemast, sest kaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud materiaalõiguse normi. Ilmne ei olnud ka see, et see ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada. Kolleegium osutab, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu
13. märtsi
14. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9).
15. Kolleegiumi arvates on maakohus hageja viivisenõude lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi (

§ 42

lg 1 ja

§ 42lg 3 p 5) ning see võis kõnealuse nõude osas kaasa tuua asja ebaõige lahenduse.

Hageja tugineb oma nõudes kostjalt viivise saamiseks lepingu p-le 3.2, mille kohaselt on ülikoolil õigus tasumisega viivitamisel nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt pidas maakohus lepingutingimusi tüüptingimuseks (

§ 35

). Kolleegium osutab lisaks, et Riigikohus on õppeteenustasu maksmise lahendis märkinud, et tüüptingimuseks on nii lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse aktid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-111-13, p 10). Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis/sõlmib lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 34

ja kehtiva

§ 1lg 5 tähenduses.

Järgnevalt tuli maakohtul lahendada tüüptingimuse kehtivuse küsimus. Maakohtu hinnangul saab asja lahendamisel lähtuda lepingujärgsest viivise määrast, sest see ei ole ebamõistlikult suur. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja põhjendab seda allpool. Ühtlasi ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, sest Riigikohus andis selles lahendis hinnangu viivisemäärale, mis oli kokku lepitud majandustegevuses sõlmitud lepingus. Nii leidis kolleegium majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt viidatud otsuse p-d 48-49). 13.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lg-s 3.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kolleegium on selgitanud, et kuigi

§ 42

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuli praeguses asjas viivist arvestada ajavahemiku eest
3. märts 2013 kuni
4. märts 2014 lepingulise viivise päevamääraga 0,5% (s.o 182,5% aastas). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (

§ 113

lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas).

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

§ 41

järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul lahendada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine.
5. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustest tulenevalt vajalikuks vastata teistele kostja määruskaebuse väidetele.
6. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
7. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava kohtu otsustada. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve