) § 54 lg 1 kohast nõusolekut, ja leidis, et laps tuleb emast eraldada. Ema esitas seepeale Tallinna Halduskohtule kaebuse nii Narva linna otsuse kui ka Harku ja Murru vangla tegevuse peale, millega tal ei võimaldatud elada lapsega emade ja laste osakonnas (Tallinna Halduskohus tühistas
järgi sõltub lapse ja ema koosolemise võimaldamine eestkosteasutuse nõusolekust, võib selline regulatsioon osutuda liialt jäigaks. Asjas tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt on ema saanud järjepidevat ravi, sh on jälgitud ärajääma-, mürgistusnähtude esinemist ning vastavalt sellele kohandatud annust. Senise raviga ei ole emal ravi ajal tekkinud seisundit, mil ta poleks võimeline oma käitumist juhtima. Seega ei teki emal tõenäoliselt sellist tervislikku seisundit, mille tõttu ta võiks olla lapsele ohtlik. Ehkki akt möönab, et uuritava käitumist ei ole võimalik ette prognoosida, ei suuda keegi 100% kõiki käitumisakte ja nende tagajärgi ette näha. Hooldusõiguse piiramine saab järgneda alles seejärel, kui on saabunud tagajärg (hooldusõiguse rikkumine), mis õiguste piiramist õigustaks. Käitumise ennustamatust ei saa tõlgendada selliselt, et võimalik saabuv käitumine oleks ilmtingimata lapse huvide kaitsmise aspektist ohtlik. Emal on oluline jõuda tõdemuseni, et ema ja lapse suhe on olulisem narkootiliste ainete tarbimisest, ning lapse lubamine ema juurde vanglasse võib aidata emal jõuda selle tõdemuseni. Kuna ema soovib last kasvatada ja lapsega tegeleda ning on nõus osalema eneseabi kursustel ja end ravima, ei ole alust ema ja last eraldada. Emal ei esine sellist haiguslikku seisundit, mis takistaks tal aru saada vanema kohustustest lapse kasvatamisel. Eksperdi arvamuse kohaselt on ema võimeline tegema teadlikke otsuseid ja valikuid enda ravimise, enese eest hoolitsemise ja lapse hooldamise osas. Asjaolu, et ema hooldusõigus teiste laste suhtes on ära võetud, ei anna alust järeldada, et ema ei saa ka selle lapsega hakkama. Iseenesest oli lapse terviseseisundi tõttu vaja teda jälgida esimestel elupäevadel haigla intensiivravi osakonnas, kuid pärast tervishoiuasutusest lahkumist ei olnud alust ema ja last lahus hoida. Minevikusündmuste põhjal tulevikus käitumise prognoosimine on stigmatiseeriv. Lapse enda juurde saamisel on emal senisest veelgi tugevam motivatsioon järgida raviskeemi. Alusetu on väide, et last ei saa lubada ema juurde seetõttu, et lapsele ei ole vanglas tagatud vajalike tervishoiuteenuste (vaktsineerimised, massaažid, medikamentoosne ravi jms) kättesaadavus. Vangla meditsiiniosakonnas osutatakse vangidele ambulatoorset üld- ja eriarstiabi. Kui vang vajab ravi, mida vangla ei suuda pakkuda, saadetakse ta ravile tsiviilhaiglasse. Vangi ravikulud kaetakse riigieelarvest. Harku ja Murru vangla kodukorra kohaselt on emadel võimalik nii ennast kui ka oma last registreerida arsti vastuvõtule plaanilises korras, mille järel meditsiiniosakond organiseerib nende vastuvõtu. Kui lapsele on vajalik eriarstiabi, siis selle otsuse teeb meditsiiniosakond. Emale tuleb anda kontrollitud keskkonnas võimalus näidata, et ta suudab olla vastutustundlik lapsevanem. Kui ema suudab nn katseajal näidata end vastutustundlikuna, tuleks Narva linnal kaaluda avaldusest loobumist vähemalt ema vangistuse lõpuni. Kui aga selgub, et ema ei suuda raviga soovitud suunas liikuda, ning peaks ilmnema oht lapse heaolule, saab seda asjaolu arvestada ema hooldusõiguse peatamise avalduse menetlemisel. Selleks et lapse saaks eestkosteasutuse nõusolekust hoolimata lubada ema juurde vanglasse, tuleb Narva linna kohustada tagama lapse viibimine ema juures vanglas. Emale nn katseaja andmise tõttu on otstarbekas asja menetlus TsMS § 355 alusel viieks kuuks peatada ning selle järel korraldada 30. mail 2016 kohtuistung asja arutamiseks. 9. Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse resolutsiooni pd 1-6 tühistada. Samuti palus ta Narva linnal keelduda Viru Maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 sätestatud ettekirjutuse täitmisest, kuna määruskaebuse esitamine peatas TsMS § 551 lg 1 ja TsMS § 390 lg 2 teise lause järgi määruse täitmise. 10. Narva linn toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada. 11. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 12. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Mh märkis ringkonnakohus, et maakohtu määrus on viivitamatult täidetav sõltumata määruskaebuse esitamisest. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt sai maakohus esialgse õiguskaitse korras saata lapse ema juurde kinnipidamisasutusse.
lg 1 teine lause on üldnorm, mis võimaldab emal elada kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses taotluse esitamisel ja eestkosteasutuse nõusolekul. See annab eestkosteasutusele pädevuse otsustada ilma kohut kaasamata, kas lapse huvides on elada koos emaga kinnipidamisasutuses. Samas ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla selline pädevus ainult eestkosteasutusel. TsMS § 4771 lg-te 1 ja 2 ning TsMS § 551 lg 1 alusel on kohtul õigus omal algatusel rakendada hagita perekonnaasja menetlemisel esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid, sh võimaldada elada lapsel ja emal koos kinnipidamisasutuses, kui see on lapse huvides. TsMS § 550 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt lahendatakse hagita menetluses alaealisele isikule eestkostja määramine, samuti vanema õiguste määramine lapse suhtes, muu hulgas vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega suhtlemise korraldamine (hooldusõiguse asjad). Menetlusseadustik annab seega kohtule õiguse rakendada ise hagita perekonnaasjades esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid. Maakohus on õigesti viidanud TsMS § 378 lg 3 p-s 7 toodud hagi tagamise muule abinõule. Arvestades asja asjaolusid, sh lapse vanust, on maakohus põhjendatult leidnud, et laps tuleb viia viieks kuuks kinnipidamisasutusse ema juurde. Õige on küll lapse esindaja väide, et kinnipidamisasutus ei ole lapsele parim keskkond arenguks ja kasvamiseks, kuid nõustuda ei saa sellega, et laps peaks seetõttu elama turvakodus, kuna kinnipidamisasutuses tajuks laps vältimatult vangla tingimusi. Tegemist on üheaastase väikelapsega, kes ei mäleta hiljem seda, millises keskkonnas ta viibis imikueas. Nii väike laps ei oska hinnata seda, kas kinnipidamisasutuses viibimine on negatiivse või positiivse varjundiga (sh seda, milliseid emotsioone ja tundeid tekitavad temas vangla trellid või vanglaametnike vormiriietus). Väide, et väikelaps võib tajuda kinnipidamisasutuse tingimusi, ei ole põhjuseks jätta laps elama turvakodusse ja mitte võimaldada elada lapsel ja emal koos kinnipidamisasutuses. Arvestada tuleb ka seda, et emal ja lapsel tekib kiindumussuhe ja hingeline side eelkõige siis, kui laps on alla kolmeaastane. Väikelapse arengu seisukohalt on keskne kiindumussuhte teke ja püsimine. See eeldab, et ema oleks väikelapse läheduses ja hoolitseks lapse eest. Vangla kontrollitud ja toetatud keskkond võimaldaks emal esimest korda luua turvalise kiindumussuhte oma lapsega, mis oleks edasiviivaks jõuks õiguskuulekale teele naasmisel. Kuna laps on väike ning Harku ja Murru vanglas on olemas emade ja laste osakond, kus kehtib erirežiim, tuleb emale anda võimalus elada koos lapsega kinnipidamisasutuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 13. Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1-6 ja kogu ringkonnakohtu määruse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et
lg-s 1 sisalduv regulatsioon võib osutuda liiga jäigaks, ning jättis sel põhjendusel vääralt selle normi kohaldamata. Maakohus saanuks vajadusel algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse, kuid ta ei teinud seda. Maakohus asus vääralt ise
lg-s 1 sisalduva nõusoleku küsimust lahendama, kuigi see on eestkosteasutuse pädevuses. Seda tehes sattus maakohus vastuollu võimude lahususe põhimõttega. Ekslik on kohtute seisukoht, et lapse vanglasse elama asumiseks võib jätta nõusoleku andmata üksnes juhul, kui esineks oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes (st oleks alust vanema hooldusõigust piirata või see ära võtta). Lapse vanglasse elama asumine peaks olema erand, mitte reegel. Kohtud jätsid asja lahendades arvestamata asjas olulise tähtsusega asjaolud, sh selle, et ema on HIVpositiivne, korduvalt kriminaalkorras karistatud ning oli varem süstiv narkomaan. Kohtud ei lähtunud lahendit tehes lapse parimatest huvidest, sh lapse huvides ei ole eraldada teda vanematest vendadest ega muuta tema elukeskkonda, kuna tegemist on nõrga tervisega lapsega. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et määruskaebuse esitamine ei peatanud maakohtu määruse täitmist. Kohus pidanuks kaasama menetlusse ka kinnipidamisasutuse, kelle suhtes lahend tehti. Kohtud ei arvestanud asjaolu, et kuna Harku ja Murru vangla suletakse 1. juunil 2016, peab laps vanglas elades veelkord elukeskkonda vahetama, mis ei ole lapse huvides. 14. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud lahendasid õigesti asja lapse huvidest lähtudes ega jätnud kohaldamata
Lapse huvides on kiindumussuhte loomine emaga ning seetõttu on lapse huvides tema paigutamine kinnisesse asutusse. Kohtul oli õigus kohaldada omal algatusel esialgset õiguskaitset ja kohus ei ületanud seda tehes oma pädevust. Kui halduskohtul on õigus oma menetluses kohaldada sellist õiguskaitset, on asjakohatu juhtida tähelepanu pädevuse puudumisele ja võimude lahususe põhimõtte rikkumisele. 15. Narva linn toetas kaebust ja palus selle rahuldada. Maakohus kohaldas vääralt seadust, kui määras omal algatusel lapse elukohaks vangla.
lg 1 järgi on lapse vanglas elama asumiseks vajalik eestkosteasutuse nõusolek ning seda sätet ei saa tsiviilkohtumenetluses eirata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada.
lg 1 teise lause järgi võimaldatakse emal ja kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel ema taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul koos elada. Kolleegium märgib, et viidatud sätte järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Sättest tuleneb, et üksnes juhul, kui ema taotleb kinnipidamisasutuselt väikelapsega koos elamist ja eestkosteasutus annab selleks nõusoleku, saab ema jätkata lapse eest hoolitsemist ka kinnipidamisasutuses karistust kandes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 4 tähenduses. Kui eestkosteasutus leiab, et väikelapse huvides ei ole asuda elama ema juurde kinnipidamisasutusse, ei anna eestkosteasutus selleks
lg 1 teises lauses sätestatud nõusolekut ning ema ei saa vangistuses viibimise tõttu lapse eest hoolitseda. Sellisel juhul on alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada. Kolleegium märgib, et hooldusõiguse peatamiseks on viidatud sätte järgi alust alates ema kinnipidamisasutuses karistuse kandmise alustamisest kuni karistuse kandmise lõppemiseni või kuni eestkosteasutus annab nõusoleku väikelapse vanglasse elama asumiseks. 21. Kui kohalik omavalitsus kui eestkosteasutus jätab
lg 1 teise lause tähenduses nõusoleku andmata, saab ema esitada haldusakti andnud haldusorganile HMS § 71 lg 1 järgi vaide või halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 järgi kaebuse kohaliku omavalitsuse haldusakti peale, sh taotleda esialgset õiguskaitset HKMS § 249 järgi. Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.