Obsah (11)

§ 367§ 139§ 108§ 42§ 82§ 113§ 7§ 114§ 140§ 101§ 145

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-33-16 Otsuse kuupäev Tartu, 18. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull K

§ 367

lg-test 1-3 tulenev liisinguesemega seotud kulude hüvitamise ja

§ 367lgs 4 sätestatud lisakulude hüvitamise nõue on aegunud ja tõendamata.

Võlaõigusseaduse (

) § 82 lg 7 järgi muutus hageja liisingulepingu ülesütlemisest tulenev varaga seotud kulude hüvitamise nõue sissenõutavaks hiljemalt

1. augustil 2010, aegudes seega TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi
2. augustil
3. Samal ajal aegusid TsÜS § 144 alusel ka kõrvalnõuded, s.o viivisenõue ja

§ 367lg-st 4 tulenev lisakulude hüvitamise nõue.

Kui vara võõrandati alles pärast kaheaastast viivitust, pidi see hageja süül olema kaotanud olulise osa oma väärtusest. Kostjad ei saanud mõjutada asjaolu, et hageja hoidis vara väljas, mille tulemusena selle seisukord halvenes. Kahjuhüvitist tuleb

§ 139lg 1 või § 140 lg 1 alusel vähendada.

Lisaks müüdi vara põhjendamatult madala hinnaga. 2014. a-l oli vaidlusaluse varaga võrreldav väikelaev müügis 37 500 euroga. Hageja

§ 367lg 4 alusel esitatud lisakulude nõue on mõistlikult põhjendamata.

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. mai
3. a määrusega hagi tagamise taotluse ning seadis kostja II kinnistutele ühishüpoteegi hageja kasuks.
4. mai
5. a määrusega andis Tartu Maakohus tsiviilasja kohtualluvuse järgi lahendamiseks üle Harju Maakohtule.
6. Harju Maakohus jättis
7. juuni
8. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ning kostjate menetluskulud hageja kanda, mõistes viimaselt kostjate kasuks solidaarselt välja menetluskulu 1928 eurot 38 senti ja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Lisaks tühistas maakohus hagi tagamise. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja esitanud kostja I korduvate kohustuste võlast tekkinud täitmisnõude (

§ 108

lg 1) ja liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kahjunõude (

§ 367

). Hagile lisatud arvutuste kohaselt on kostja I võlg kuni liisingulepingu ülesütlemiseni 12 018 eurot 60 senti (sh võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue 4425 eurot 6 senti, maksegraafiku järgi tasumata maksed 5957 eurot 37 senti, tähtaegselt tasumata kuumaksetelt arvutatud viivis 718 eurot 21 senti ja maksegraafiku järgi tasumata kindlustusmaksed 917 eurot 99 senti). Hagejal ei ole õigust saada intressi 114 eurot 40 senti ajavahemiku eest liisingulepingu ülesütlemisest kuni nõude arvutamiseni 3. augustil 2010 (

§ 367lg 2).

Täitmisnõude suurust tõendavad hageja kostjale I esitatud arved jooksvate kuumaksete kohta, kindlustusmaksed ja võla tasumise kokkuleppest tulenevad maksed ja viivis. Hageja liisingu- ja kindlustusmaksete nõuded muutusid sissenõutavaks iga kuu (märtsist kuni juulini 2010)

1. kuupäevaks, nende nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 kohaselt alates
2. jaanuarist 2011 kell 00.00 ning lõppes
3. detsembril 2013 kell 00.
4. TsÜS § 144 järgi aegus koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna hageja esitas hagi
5. mail 2014, on tema täitmisnõue kostjate vastu aegunud. Kostjad vaidlevad vastu nii hageja arvutatud lepingujäägi kui ka vara väärtuse suurusele selle tagastamise ajal. Hageja ja kostja I olid sõlminud kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ning hagejal saaks olla vara ostmise finantseerimisest tulenev nõue 21 250 eurot 70 senti. Liisingulepingu lisaks olevat maksegraafikut arvestades peaks lepingujääk olema 27 230 eurot 28 senti (sh tasumata liisingumaksed alates liisingulepingu ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni ja vara jääkmaksumus liisingulepingu lõpuks). Vara väärtusena tagastamise ajal ei saa lähtuda selle väidetavast müügihinnast 11 666 eurot 67 senti (ilma km-ta), kuna hageja ei ole tõendanud, et ta müüs vara sellise hinnaga ning see oli vara keskmine müügihind selle hagejale tagastamise ajal.

§ 42

lg 1 alusel on tühine liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 säte, mille kohaselt võõrandab liisinguandja lepingu ülesütlemise korral vara ning rahuldab saadu arvel oma nõude liisinguvõtja vastu ning kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puuduva osa kümne päeva jooksul liisinguandja nõude esitamisest arvates. Kostjate kohustuse suuruse hindamisel tuleb lähtuda vara turuväärtusest tagastamise ajal, mitte vara müügihinnast. Liisinguandja tüüptingumus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva vara väärtust liisinguandja hüvitisenõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on

§ 42

lg 1 järgi teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja tühine ka juhul, kui teine pool tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses. Poolte kokkuleppel või liisinguandja tüüptingimustes võib lähtuda vara tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt vara turuväärtusest ja liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud vara uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Vara võõrandamise tähtaeg peab olema mõistlik ja põhjendatud, arvestades mh vara olemust ja väärtuse võimalikku langust aja möödudes. Hageja vara väärtuse määramine ei vasta eeltoodud kriteeriumidele. Vara väärtuse tõendamise koormus on hagejal. Vaidlusalune vara tuleb lugeda hagejale tagastatuks hiljemalt

1. a lõpuks, kui see Põhja Ringkonnaprokuratuuri
2. detsembri
3. a määruse alusel hagejale tagastati. Hageja hindas vara detsembris 2012, s.o alles kahe aasta pärast. Vara tagastamise ja selle hindamise vaheline aeg oli ebamõistlikult pikk ning hindamise ajaks oli vara väärtus oluliselt vähenenud põhjustel, mille eest kostjad ei vastuta, sest vara oli hageja valduses. Hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, et vara seisukord oleks halvenenud kostjate tegevuse või tegevusetuse tõttu. Seega ei saa vara turuväärtuse väljaselgitamisel lähtuda hageja nimetatud müügihinnast ega vara
4. detsembri
5. a hindamisaktist. Liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal võib tõendada ka ajaliselt hilisemate müügikuulutustega. Kuna vara hariliku väärtuse kohta
6. a lõpus ei ole tõendeid ning hageja esitatud hilisemad andmed seda usaldusväärselt ei tõenda, tuleb lähtuda kostjate esitatud müügikuulutusest, millest nähtuvalt müüdi
7. a-l vaidlusaluse varaga sarnast vara 37 500 euroga. Vara väärtus selle hagejale tagastamise ajal kattis vara ostmiseks tehtud kulud (

§ 367lg-d 1-3), mistõttu on hageja liisingukulude hüvitamise nõue põhjendamata.

Liisingulepingu ülesütlemisest tingitud hageja kulude hüvitamise nõue (

§ 367lg-d 1-3) on ka aegunud.

Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist (

§ 82lg 3 ja lg 7 kolmas lause).

Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisingulepingu ülesütlemise ajal, 14. juulil 2010 pidi hageja teadma vähemalt vara ostuhinna ja selle finantseerimise kulude ning liisingulepingu ülesütlemise järgse aja eest tasumata jäänud liisingumaksete suurust. Vara turuväärtuse kindlakstegemisele ei oleks pidanud kuluma kalendriaastat. Hageja ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik vara võõrandada enne 2,5 aasta möödumist vara tagastamisest. Ei ole tõendatud, et vara müüki takistas vara vale HIN-kood. Hagejal pidi vähemalt kolme kuu jooksul alates vara tagastamisest olema võimalik määrata tagastatud vara harilik väärtus ning teha kindlaks oma kulutused

§ 367lg-te 1-3 järgi. Hagejal ei olnud takistusi esitada kostjate vastu nõue enne Ts

ÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, s.o enne

1. märtsi
2. TsÜS § 144 järgi on aegunud ka

§ 367

lg-s 4 sätestatud lisakulude nõue vara sissenõudmise, transportimise ja säilitamise eest ja viivise nõue. Kostjate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 järgi on 1874 eurot 38 senti (15,25 töötundi × tunnitasu 122 eurot 91 senti). Lisaks on kostjate kuluks riigilõiv 50 eurot ja äriregistri andmete väljatrüki kulu 4 eurot. Seega peab hageja hüvitama kostjatele kokku 1928 eurot 38 senti ning maksma viivist

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 50 000 eurot, sh põhivõlg 27 230 eurot 32 senti, viivis 11 086 eurot 47 senti, vara transpordi ja säilitamise kulu 5786 eurot 41 senti ja inkassoettevõtte teenustasu 5896 eurot 80 senti ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda või saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et hagi on aegunud. Hageja ei nõudnud hagis enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid. Hageja esitas hagi

§ 367

lg-te 1-4 alusel vara jääkväärtuse ehk tasumata ostuhinna ning vara transpordi, säilitamise ja sissenõudmise kulutuste hüvitamiseks, mis muutusid sissenõutavaks pärast liisingulepingu ülesütlemist. Maakohus eksis ka vara turuväärtuse tuvastamisel.

1. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate arvates nõudis hageja maakohtus nii debitoorse võla tasumist kui ka kulude hüvitamist ning apellatsioonkaebuse väited ja hagi tõlgendused on meelevaldsed ja uued. Kostjad ei anna nõusolekut hagi muuta. Maakohus täitis selgitamiskohustust, mistõttu ei saanud aegumise kohaldamine tulla hagejale üllatuslikult. Maakohus tuvastas õigesti vara väärtuse tagastamise ajal. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. detsembri
4. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 41 705 eurot 70 senti, jättes kostjatelt välja mõistmata 8294 eurot 30 senti. Ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust, jättes 83% menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda ja 17% hageja kanda ning mõistes kostjatelt pärast menetluskulude tasaarvestamist hageja kasuks välja menetluskulu 1761 eurot 71 senti ja viivise alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja ja kostja I sõlmisid liisingulepingu kasutusrendina. Maakohus eristas põhjendatult kostja I korduvate kohustuste võlast tekkinud täitmisnõuet (

§ 108

lg 1) ja liisingulepingu ülesütlemisest tulenevat kahjunõuet (

§ 367

) ning tegi õigesti kindlaks kostja I kohustuste täitmisnõude suuruse 12 018 eurot 60 senti (sh rendimaksed, intress, kindlustusmaksed ja võla tasumise kokkuleppest tulenevad maksed ning viivis). Hageja on apellatsioonimenetluses selgitanud, et tema 50 000 euro suurune nõue sisaldab järgmisi osi: ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni tasumata liisingumaksed 27 230 eurot 32 senti, vara transportimise ja säilitamisega seotud kulud 5747 eurot 25 senti, viivis alates

1. juulist 2010 kuni
2. maini 2014, millest hageja nõuab 11 086 eurot 47 senti, inkassokulud 5935 eurot 96 senti. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingu ülesütlemise ajal oli lepingu jääk 27 230 eurot 32 senti. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et vara tuleb lugeda tagastatuks hagejale hiljemalt
3. a lõpuks. Pooled vaidlevad selle üle, millise mõistliku tähtaja jooksul pidi hageja tegema kindlaks vara turuväärtuse ja millal muutus sissenõutavaks hageja tasunõue kostjate vastu. Hageja esitas kostjale I liisingulepingu ülesütlemise avalduse ja vara tagastamise nõude
4. juulil
5. Kostjad ei vaidle vastu, et hageja nõue muutus sissenõutavaks
6. juulil
7. Vara asukoha väljaselgitamise ja nõude suuruse hindamise mõistliku tähtaja määramisel tuleb arvestada

§ 7lg-s 2 sätestatut.

Hageja on selgitanud, et pärast liisingulepingu ülesütlemist ja vara tagastamise nõude esitamist selgus, et vara oli asitõendina hoiul Põhja Prefektuuris, ning vara oli võimalik saada tagasi alles

1. detsembril
2. Seega pöördus hageja ise või inkasso vahendusel politsei poole, kes otsustas vara tagastada. Kuna vaidlusaluseks varaks on veesõiduk, tuleb mõistliku aja hulka arvata ka ajavahemik selle vettelaskmiseni. Üldteada asjaoluna on Eestis võimalik väikelaeva sõidukõlbulikkust kontrollida tema vettelaskmisega aprilli lõpust mai alguseni. Eeldades, et paat oli võimalik lasta vette
3. a mai esimese nädala jooksul, pidi hiljemalt
4. mail 2011 selguma vara seisukord ning hageja pidi arvutama välja kostjalt nõutavate kulude suuruse. Selleks võis kuluda koos probleemide analüüsiga kolm päeva. Edasi tulnuks nõue saata kostjale I, selle kättesaamiseks oleks kulunud lihtpostiga kolm päeva. Seega pidanuks kostja I saama võla tasumise teate
5. mail
6. Kuna liisinguleping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral, tulnuks analoogia korras kohaldada lepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega või lugeda

§ 114lg 1 kolmanda lause alusel täiendavaks mõistlikuks tähtajaks kümme päeva.

Kuna kostja I nõude rahuldamise mõistlikuks tähtajaks tuleb lugeda kümme päeva teate saamisest, pidi kostja I tasuma võla hiljemalt

1. mail
2. Hageja võimalik nõue muutunuks alates
3. maist 2011 sissenõutavaks ja aegunuks
4. mail 2014 isegi siis, kui hageja ei esitanud kostjatele nõuet liisingulepingu p 10.6 järgi. Kuna hagi esitati
5. mail 2014, ei ole hageja nõue aegunud ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista vara soetamise finantseerimisega seotud kulu 27 230 eurot 32 senti. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et liisingulepingu p 10.6 on tühine osas, milles see ei arvesta liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel, vaid sõiduki müügihinda. Hageja esitatud vara hindamise
6. detsembri 2012 aktiga on tõendatud, et vara oli halvas seisukorras, halvasti hoitud ja hooldamata, selle mootor ja muud seadmed olid katki või puudu, ahtris olev HIN-kood võltsitud. Vara hindaja pakkus selle müügihinnaks 14 000 eurot (km-ga). Ei ole tõendatud, et vara seisukord halvenes pärast selle hagejale tagastamist. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja hoidis vara pärast selle enda valdusesse saamist väljas. Hagejale esitatud arvetest nähtub, et ajavahemikus
7. veebruar 2011 kuni
8. veebruar 2013 hoiti vara hallis, ning ei ole eluliselt usutav, et varal tekkisid vigastused ajavahemikul, mil hagejal oli võimalik taastada valdus, kuni vara hindamiseni. Hageja ei vastuta vara väärtuse vähenemise eest ajavahemikul lepingu ülesütlemisest kuni vara valduse taastamiseni (

§ 367lg 2).

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud, et vara müüdi hagis märgitud hinnaga. Samas ei ole oluline, kas hageja selle hinnaga vara võõrandas, kui vara turuväärtuse saab kindlaks määrata. Vaidlusaluse vara turuhinda tõendab hageja esitatud

1. detsembri 2012 hindamisakt, millest nähtuvalt on vara väärtuseks 14 000 eurot koos käibemaksuga, s.o 11 666 eurot 67 senti ilma käibemaksuta. Aktis on kirjeldatud vaidlusalusel varal esinevaid kahjustusi ja sellest on võimalik järeldada vara turuhinda. Asjaolu, et samasuguste tehniliste näitajatega vara oli
2. a-l müügis 37 500 euroga ja vaidlusalune vara maksis
3. a-l 56 870 eurot 53 senti (km-ta), ei välista vara väärtuse vähenemist ega muuda ebausutavaks hindamisaktis märgitud vara hinda. Kostjate esitatud müügipakkumine kajastab küll sama marki väikelaeva müügipakkumist, kuid selles ei ole arvestatud vaidlusaluse vara puudustega. Seetõttu ei ole müügipakkumise alusel võimalik tuvastada, et vaidlusaluse halvas seisukorras vara hind võis olla kõrgem. Kostjatele saadetud hageja kirjadega on tõendatud, et ta teavitas kostjaid vara alghinnaga 14 000 eurot müümisega alustamisest
4. detsembril
5. Seega kaasati kostjad müügiprotsessi. Hageja on selgitanud, et vara pandi müüki alles
6. detsembril 2012, sest vara tagastamisel selgus, et paadil oli vale HIN-kood. Koodi võltsitust kinnitab ka hindamisakt. Hageja ei ole lisaks põhistanud, miks ja kui kaua see asjaolu vara müüki takistas, mistõttu ei saa nende väidete alusel väita, et vara müük võttis põhjendatult kauem aega. Vara müügiperiood (
7. detsember 2012 kuni
8. mai 2013) võis vara eripära (veesõiduk) ja aastaaega arvestades olla pikem, võrreldes teist liiki liisinguesemetega, nt sõiduautodega. Hageja ei ole aga põhjendanud, miks alustati paadi müügiga alles
9. detsembril
10. Mai keskpaigast 2011 kuni jaanuari lõpuni 2012 kulus 1,5 aastat. Isegi kui vara müügi aeg on põhjendamatult pikk, ei ole alust kohaldada

§ 139

lg-t 1 või

§ 140lg-t 1.

Asjaoludest ei saa järeldada, et vara väärtus vähenes pikema müügiaja tõttu. Hagejal on

§ 367

lg 4 järgi õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamist. Kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta alustas vara müügiga alles 28. detsembril 2012, mistõttu hoiti vara 1,5 aastat, jääb selle ajavahemiku eest tekkinud hoiukulu kostjatelt välja mõistmata. Põhjendatud on vara transpordi ja säilitamise kulu 3388 eurot 91 senti. Vara väljanõudmise kulu (inkassoteenuse tasu) hüvitamise nõue jääb rahuldamata, kuna hageja ei ole selgitanud, millist teenust inkassoettevõtja ja millise tunnihinnaga osutas. Hagist ei saa järeldada, et see teenus oli vajalik ja aitas kaasa vaidluse lahendamisele, hageja ei ole kulude kandmise vajadust põhistanud ega toimingute tegemist ka tõendanud. Põhjendatud on hageja põhinõudelt arvutatud viivise nõue ning kostjatelt tuleb liisingulepingu ja

§ 101lg 1 p 6 alusel mõista solidaarselt välja 11 086 eurot 47 senti.

Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust. Hageja 50 000 euro suurusest nõudest rahuldatakse 41 705 eurot 70 senti, s.o ca 83%. TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1 ning § 173 lg 4 alusel jääb poolte maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest 83% solidaarselt kostjate kanda ja 17% hageja kanda. Hagejalt tuleb kostjate kasuks välja mõista menetluskulu 479 eurot 29 senti ning kostjatelt hageja kasuks 2241 eurot. Tasaarvestuse tulemusena peavad kostjad solidaarselt hüvitama hagejale menetluskulu 1761 eurot 71 senti ning maksma otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Lisaks paluvad kostjad määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud ja mõista hagejalt välja 1482 eurot. Kostjad leiavad, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui võttis hagi rahuldamisel arvesse hageja hilinenult esitatud uued väited ja võimaldas hagi muuta. Hageja nõudis maakohtus nii debitoorse võla tasumist kui ka

§ 367lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamist.

Kostjad ei ole hagi muutmisega nõustunud. Enne apellatsioonkaebust ei avaldanud hageja, et ta ei nõua kostjatelt enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud (debitoorse) võla tasumist või on vara müügist saadu arvestanud debitoorse võla katteks. Apellatsioonkaebuses esitatud arvutused on vastuolulised ja erinesid maakohtus esitatud väidetest. Ringkonnakohus tuvastas valesti

§ 367

lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise aja ja aegumistähtaja alguse ning järeldas ekslikult, et hageja nõue ei ole aegunud. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg sõltub nõude esitamisest kohustatud isikule. Piisab, et võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2,

§ 82

lg 7), ei ole oluline, kas võlausaldaja üldse teadis või pidi teadma nõudest ja selle sissenõutavusest. Samuti ei ole õige, et kohustuse sissenõutavaks muutumine sõltub täiendava mõistliku tähtaja möödumisest. Täiendava tähtaja andmine peatab TsÜS § 167 lg 2 järgi aegumise, kuid see ei lükka aegumistähtaja algust edasi. Hagi piire ületades on ringkonnakohus leidnud, et hagejal võis kuluda nõude arvutuste tegemiseks kolm päeva ja kostjale saatmiseks samuti kolm päeva. Nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks ei ole asjaolu, et selle täpne suurus on välja arvutatav. Hageja teadis vara ostuhinna finantseerimise kulude ja liisingulepingu ülesütlemise järgse aja eest tasumata liisingumaksete suurust juba liisingulepingu ülesütlemise ajal. Mõistlik aeg

§ 367

lg-s 1 sätestatud nõude suuruse kindlakstegemiseks lõppes vara arestimisest teada saamisest. Väide, et turuväärtuse kindlakstegemiseks tuli väikelaev vette lasta, esitati hilinenult ja kostjad olid sellele vastu vaielnud, mistõttu ei võinud ringkonnakohus sellega arvestada. Kui hageja

§ 367

lg 1 alusel esitatud nõue koosneb ostuhinna ja selle finantseerimise kuludest ulatuses, milles need ei olnud tasutud liisingumaksetega kaetud ja sellest ei ole mahaarvamisi tehtud, ei ole oluline vara väärtus ega selle kindlakstegemiseks vajalik aeg. Ringkonnakohus on

§ 367

lg 1 alusel esitatud nõude suuruse arvutamisel eksinud, sest tuvastades kasutusrendi tüüpi liisingulepingu sõlmimise, arvutati hageja nõue kapitalirendilepingutele omaselt (s.o kõik tasumata osamaksed, sh jääkmaksumus). Kasutusrendi korral tuleb eeldada, et vara omandiõigus jäi hagejale ja hüvitis pidanuks olema jääkmaksumuse võrra väiksem. Ringkonnakohus tuvastas valesti

1. detsembri
2. a hindamisakti alusel vara seisukorra ja turuväärtuse
3. detsembril
4. See akt ei tõenda vara väärtust selle tagastamise ajal, vaid on üksnes ostupakkumus. Ringkonnakohus pidas alusetult kostjate esitatud müügikuulutust ebausaldusväärseks tõendiks. Lisaks on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused vastuolulised, sest kuigi põhjenduste järgi tuleb hagi rahuldada 36 259 euro 70 senti ulatuses, on resolutsiooniga mõistetud kostjatelt välja 41 705 eurot 70 senti. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue muutus sissenõutavaks
5. mail 2011, kuid mõistis viivise välja alates
6. juulist
8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostjate kanda, mõistes nendelt välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 400 eurot. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue ostuse, millega rahuldas hagi, jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulu ning kohustas kostjaid maksma hagejale menetluskuludelt viivist. Hageja täitmisnõude osas jätab kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse. Hageja kahju hüvitamise nõude ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tuleb asi TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10. Hageja palus maakohtule esitatud hagis mõista kostjatelt koos viivisega välja kokku 50 000 eurot. Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus, tühistades hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse, tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 41 705 eurot 70 senti, jättes hagi rahuldamata 8294 euro 30 sendi ulatuses. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu kogu otsuse tühistada. Samas nähtub kassatsioonkaebuse sisust kostjate soov kontrollida ringkonnakohtu otsust üksnes osas, millega hagi rahuldati. Kostjate taotluseks ei saa mõistlikult võttes olla see, et kolleegium kontrolliks ringkonnakohtu otsust mh osas, mis tehti kostjate kasuks. Hageja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ja kostjatelt 8294 eurot 30 senti välja mõistmata.
11. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis
12. märtsil 2008 kostjaga I liisingulepingu, mille esemeks oli veesõiduk Regal 2665 Commodore hinnaga 67 107 eurot 23 senti, ja kostjaga II käenduslepingu kostja I kohustuste täitmise tagamiseks vastutuse maksimummääraga 70 663 eurot 91 senti. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja andis vara otsese valduse kostjale I üle
13. märtsil 2008 ning et kostja I rikkus liisingulepingut, mistõttu ütles hageja liisingulepingu
14. juulil 2010 üles ja nõudis vara tagasi, kuid kostja I ei tagastanud seda. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled ka selle üle, et hageja sai vara tagasi detsembris 2010 ning et vara oli müügis ajavahemikul
15. detsembrist 2012 kuni
16. maini
17. Hageja esitas kostja I kui põhivõlgniku ja kostja II kui käendaja vastu hagi
18. mail
20. Kohtud tuvastasid, et hageja ja kostja I sõlmisid liisingulepingu kasutusrendina. Kolleegiumil ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4). Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võivad liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmise nõuded: 1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue

§ 108

lg 1 alusel; 2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (

§ 367

lg-d 1-3); 3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (

§ 367lg 4) (Riigikohtu 17.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 26). Samuti järgib kolleegium oma varasemat seisukohta, et liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud (Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12).

§ 108

lg 1 alusel esitatud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11;
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12;
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Liisingulepingu käendamisest tulenevad nõuded käendaja vastu (

§ 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (Riigikohtu 20.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
2. Kuna pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuded on aegunud, pidid kohtud tegema esmalt kindlaks, millised nõuded hageja kostjate vastu esitas. Maakohus leidis, et hageja esitas kostjate vastu liisingulepingu täitmisnõude (

§ 108

lg 1) ning kahju hüvitamise nõude liisingulepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude (

§ 367

lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude (

§ 367lg 4) saamiseks.

Maakohtu otsuse kohaselt nõudis hageja mh enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata maksete võlga, mis on kokku 12 018 eurot 60 senti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus eristas põhjendatult kostja I korduvate kohustuste võlast tekkinud täitmisnõuet ja liisingulepingu ülesütlemisega seotud kahjuhüvitise nõuet ning määras õigesti täitmisnõude suuruseks 12 018 eurot 60 senti. Samas leidis ringkonnakohus, et hageja ei nõua enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata osamakseid. Seejuures heitis ringkonnakohus maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist. Kolleegiumi arvates on põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus jättis selgitamiskohustuse täitmata. Maakohtu seisukohta, et hageja esitas kostjate vastu debitoorse võla tasumise nõude, kinnitavad hageja maakohtule esitatud selgitused. Viidates nõude võimalikule aegumisele, palus maakohus

1. septembril 2014 hagejal täpsustada oma nõuete koosseisu ja kujunemist (I kd, tl 153-154). Hageja selgitas
2. oktoobril 2014 tõenditele viidates mh, et kostjate võlg sisaldab jääki ning tasumata kõrvalkulusid ja kuumakseid, sh võla tasumise kokkuleppest tulenevaid makseid (I kd, tl-d 162-164 ja 173-182). Maakohus palus
3. novembril 2014 hagejal uuesti selgitada ja tõendada enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud täitmata kohustuste täitmise nõuet (II kd, tl 1). Hageja
4. novembril 2014 maakohtule antud selgitustest ja
5. mai
6. a istungiprotokollist nähtub, et hageja nõuab kostjatelt mh debitoorset võlga (II kd, tl-d 9, 60-61). Kolleegium leiab, et selgitades hagejale korduvalt õiguslikku olukorda ja paludes nõudeid täpsustada, on maakohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded (TsMS §-d 351 ja 392). TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi on kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded, kuid see säte ei pane kohtule kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 57;
9. juuni
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-09, p 11). Ringkonnakohus arvestas alusetult hageja apellatsioonkaebuses avaldatut, mille järgi ta ei nõua kostjatelt enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud (debitoorse) võla tasumist. Apellatsioonkaebuse väitega, et hagis ei nõuta enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud võlga, muutis hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võib hageja muuta hagi eset või alust pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostjad on apellatsioonkaebusele vastates selgelt märkinud, et nad ei nõustu hagi muutmisega (II kd, tl 97 pöördel). Ringkonnakohus ei ole esitanud otsuses mõjuvat põhjust, mis oleks andnud kohtule õiguse nõustuda hagi muutmisega TsMS § 376 lg 2 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist väidete täiendamise või parandamise ega nõuete suurendamise, vähendamise, laiendamise või kitsendamisega, mis ei ole hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest ega hageja apellatsioonkaebusest asjaolusid, mis andnuks ringkonnakohtule alust hageja apellatsioonkaebuses esitatuga arvestada (TsMS § 652 lg-d 3-5). Kolleegium leiab, et kuna hageja väitis, et tema haginõue ei sisalda debitoorset võlga ja koosneb üksnes vara omandamiseks tehtud kuludest ja hilisematest lisakuludest, esimest korda alles apellatsioonkaebuses, oleks ringkonnakohus pidanud jätma selle tähelepanuta. Ringkonnakohus, jättes hageja täitmisnõude rahuldamise osas otsuse põhjendamata, on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 669 lg 1 p 5). Kolleegiumil on võimalik rikkumine ise kõrvaldada ning jätta täitmisnõude osas jõusse maakohtu otsus. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja kostjatelt nõutud debitoorne võlg 12 018 eurot 60 senti. Maakohus on kooskõlas TsÜS § 154 lg-ga 1 leidnud, et hageja enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud võla nõue on aegunud (otsuse p 13).
11. Pooled vaidlevad ka hageja kahju hüvitamise nõude, st lepingu lõppemisega seotud krediidikulude hüvitamise (

§ 367

lg-d 1-3) ja lisakulude hüvitamise (

§ 367lg 4) nõude aegumise üle. Seega pidid kohtud tegema kindlaks, millal muutus kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks (Ts

ÜS § 147 lg 1). Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka

§ 82

lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 82

lg 7 sätestab veel, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Eelnevast järeldasid kohtud õigesti, et kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaega, tuleb hageja kahju hüvitamise nõude lahendamiseks hinnata, kas hageja esitas need mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Kolleegium on varem selgitanud, et mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Maakohtu seisukoha järgi muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks pärast kolme kuu möödumist vara tagasisaamisest
3. detsembril 2010, ning kuna hageja esitas kahju hüvitamise nõude alles
4. mail 2014, on see aegunud. Ringkonnakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks
5. mail 2011, mistõttu ei ole see aegunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud kooskõlas TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga. Ringkonnakohus on vastuolus TsMS § 436 lg-tes 2-4, TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 ning TsMS § 231 lgs 1 sätestatuga leidnud, et vara eripära arvestades tuleb nõude suuruse hindamise mõistliku aja hulka arvata ajavahemik vara tagasisaamisest kuni selle sõidukõlbulikkuse kontrollimiseks vettelaskmiseni. Ringkonnakohus leidis, et üldteada asjaoluna saab Eestis väikelaeva sõidukõlbulikkust kontrollida vettelaskmisega aprilli lõpus, mai alguses. Lisaks lähtus ringkonnakohus eeldusest, et vara oli võimalik lasta vette
6. a maikuu esimese nädala jooksul. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab üldjuhul hageja tõendama neid asjaolusid, millele ta oma nõudes tugineb. Tõendeid esitavad TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalised, kellele kohus võib teha ettepaneku esitada lisatõendeid. Hageja väitel ei olnud vara turuväärtust võimalik määrata kindlaks enne maid 2011, sest selleks oli vaja veesõiduk vette lasta, et selgitada välja kere seisukord (vt nt II kd, tl 85). Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et enne maid 2011 ei olnud võimalik vaidlusalust väikelaeva vette lasta. TsMS § 231 lg 1 järgi ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kolleegium rõhutab, et asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel avaldada selle asjaolu kohta seisukohta (Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1156-11, p 37). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel luges ringkonnakohus üldtuntud asjaoluks, et väikelaeva sõidukõlbulikkust saab kontrollida vettelaskmisega aprilli lõpus, mai alguses. Isegi juhul, kui väikelaeva väärtuse kindlaksmääramiseks tuleb see tingimata vette lasta, ei ole põhjendatud järeldus, et üldtuntud asjaoluna saab selle sõidukõlbulikkust kontrollida alles alates aprillikuu lõpust. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks pooltega neid asjaolusid arutanud. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, miks ta ei arvesta kostjate vastuväitega (II kd, tl 99 pöördel), mille kohaselt on hageja väide, et vara väärtuse kindlaksmääramine eeldas vara vettelaskmist ja seda ei olnud võimalik teha enne maid 2011, esitatud hilinenult ega ole usutav. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb eeldada, et vara oli võimalik lasta vette alles
9. a maikuu esimese nädala jooksul ning et alates vara vettelaskmisest võis hagejal kuluda kostjate hüvitatavate kulude hindamiseks kolm päeva, kostjale I nõude kättetoimetamiseks kolm päeva ja nõude rahuldamiseks kümme päeva.
10. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kooskõlas eeltooduga võtta põhjendatud seisukoht, kas hageja

§ 367alusel esitatud kahju hüvitamise nõue on aegunud.

Kui ringkonnakohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, peab ringkonnakohus selle lahendama. Seejuures peab ringkonnakohus tegema uuesti kindlaks nõude suuruse, arvestades mh

§ 367

lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ja vara tagastatakse liisinguandjale, tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10414, p 14). Selleks tuleb ringkonnakohtul tuvastada vara väärtus hagejale tagastamise ajal. Samuti peab ringkonnakohus hindama

§ 367

lg-s 4 sätestatud kulude nõude põhjendatust, arvestades vaidluse ulatust (otsuse p 11). Kolleegium rõhutab, et maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki poolte maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid, samuti põhjendama tõendite ümberhindamist (TsMS § 654 lg 5 teine lause ja § 653).

1. Kuna hageja kahju hüvitamise nõue saadetakse ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, otsustab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 alusel ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise.
2. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kostjale I. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull