Obsah (9)

§ 228§ 339§ 12612§ 389§ 1261§ 111§ 390§ 173§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) §-s 1267 sätestatud jälitustoimingut, et koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikku tõendusteavet. Määrusega lubati kuulata ja vaadata salaja pealt ning helisalvestada ajavahemikus

1. juulist
2. septembrini 2014 tema kasutuses olevate telefonide vahendusel edastatavat teavet. Tartu Maakohtu määrust tutvustati K. V-ile
3. juunil
6. juunil 2015 esitas K. V-i kaitsja Meelis Leis Tartu Maakohtu
7. juuli
8. a määruse peale kaebuse, milles taotles jälitustoimingu loa tühistamist ning K. V-i suhtes tehtud jälitustoimingu õigusvastaseks tunnistamist. Kaitsja hinnangul ei järgitud jälituslubade taotlemisel ega andmisel ultima ratio-põhimõtet.
9. Tartu Ringkonnakohtu
10. augusti
11. a määrusega jäeti maakohtu määruse peale esitatud kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalmenetluse ajal ei ole võimalik jälitustoimingute lubade seaduslikkust määruskaebemenetluses vaidlustada.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a määrusega asjas nr 3-1-1-106-15 tühistati ringkonnakohtu määrus ja asi saadeti ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks põhjendusega, et kriminaalasjas ei toimu veel kohtulikku arutamist.
15. Tartu Ringkonnakohtu
16. jaanuari
17. a määrusega kaitsja määruskaebus rahuldati, Tartu Maakohtu
18. juuli
19. a määrus tühistati ja K. V-i suhtes tehtud jälitustoimingud tunnistati õigusvastaseks. Määruse põhjenduse kohaselt ei ole jälitustoimingu loa andmisel järgitud ultima ratio-põhimõtet. Eeluurimiskohtuniku järelduste kujunemine ei ole jälgitav, sest olemasolevat tõenduslikku baasi ei ole seostatud jälitustoimingute tegemise vajadusega. Kohus piirdus üldist ja deklaratiivset laadi põhistustega. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
20. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margus Lellep, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kaitsja määruskaebuse saatmist Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale põhimenetluse raames lahendamiseks. Prokurör põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 6.
21. Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostas
22. detsembril 2015 süüdistusakti, millega K. V-ile ja E. V-ile esitati süüdistus KarS § 210 lg 2 – § 25 lg 2 järgi. Kriminaalasi saadeti menetlemiseks Tartu Maakohtule ja jagati kohtunikule
23. jaanuaril
24. 6.
25. Ringkonnakohus määras asja lahendamisele kirjalikus menetluses
26. detsembril
27. Vaidlustatud määrus tehti
28. jaanuaril 2016, seega pärast kriminaalasja saatmist kohtule sisuliseks arutamiseks. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ringkonnakohus jätma määruskaebuse läbi vaatamata ja edastama selle asja menetlevale kohtule. Prokuröri hinnangul peab sellist olukorda lahendama analoogselt uurimiskaebemenetlusega (

§ 228lg 6).

Isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei soovi jälitustoimingu tulemusena saadud tõendit kasutada, peab kohus toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel võtma kohtuotsuses seisukoha selle seaduslikkuse kohta. Prokuröri hinnangul rikkus ringkonnakohus määruskaebuse edastamata jätmisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

1. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab kaitsja, et määruskaebuses esitatud seisukohad on põhjendamatud ega tingi ringkonnakohtu määruse tühistamist. Prokurör ei vaidlusta määruse sisulist põhjendatust, vaid leiab, et ringkonnakohtul puudus selle tegemiseks pädevus. Kaitsja hinnangul oleks tegemist K. V-i kaebeõiguse alusetu piiramisega. Praegusel ajal ei ole süüdistatavat kohtu alla antud ja ringkonnakohtule määruskaebuse esitamise ajal ei saanud tõsikindlalt väita, et seda ka tehakse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas ringkonnakohus oli õigustatud läbi vaatama maakohtu määruse peale esitatud kaitsja määruskaebuse. 8.
3. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkust vaidlustada määruskaebe korras kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p 20.) Viidatud kriminaalasjas anti süüdistatavad kriminaalasjas kohtu alla enne, kui kaitsja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse nende suhtes kohtueelses menetluses antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse vaidlustamiseks. Seda seisukohta kinnitas Riigikohus ka
6. oktoobri
7. a määruses asjas nr 3-1-1-76-15, leides, et kuigi isiku suhtes on käimas mitu kriminaalmenetlust, jättis ringkonnakohus määruskaebused alusetult läbi vaatamata, sest puuduvad andmed, et mõni neist kriminaalasjadest oleks saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks (p 7). 8.
8. Praeguses asjas esitas kaitsja ringkonnakohtule määruskaebuse
9. juunil
10. Ringkonnakohus määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses
11. detsembril 2015 ja tegi asja lahendava määruse
12. jaanuaril
13. Prokurör saatis süüdistusakti kohtusse
14. detsembril 2015 ja
15. märtsi
16. a määrusega anti K. V. kohtu alla. Seega määruskaebuse esitamise ajaks ei olnud süüdistusakt veel kohtusse saadetud ja seega ei toimunud ka K. V-i kriminaalasja kohtulikku arutamist. 8.
17. Kolleegium leiab, et määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust juhul, kui süüdistusakt saadetakse kohtusse määruskaebemenetluse kestel. Ringkonnakohus ei ole õigusemõistmisel seotud prokuratuuri toimingutega kohtueelses menetluses ja olukorras, kus määruskaebus esitati ringkonnakohtule õigeaegselt ja nõuetekohaselt, ei ole õiguslikku alust määruskaebemenetluse katkestamiseks. Vastupidine lahendus põhjustaks õiguskindlusetust, sest pärast ringkonnakohtu määruse tegemist võib selguda, et süüdistusakt saadeti maakohtule vahetult enne või samal ajal ringkonnakohtu määruse tegemisega. Samuti mõjutaks lahendi tegemise võimalikkust ringkonnakohtusse saabunud määruskaebuse menetlemise kiirus. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk

§ 12612

kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. Analoogne lahendus nähtub

§ 228

lg-st 6, mille kohaselt lähtutakse nn uurimiskaebemenetluses kaebuse läbivaatamise pädevuse hindamisel samuti kaebuse esitamise ajast. Kaebus edastatakse kriminaalasja arutavale kohtule vaid juhul, kui kaebus saabub prokuratuuri pärast süüdistusakti kohtusse saatmist. 9. Jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel määruskaebemenetluses on sama õiguslik tagajärg, mis asja sisulisel arutamisel ehk siis kohus annab hinnangu jälitustoiminguks antud loa seaduslikkusele ja põhjendatusele, seda küll määruskaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud (

§ 389

lg 2).

§ 1261

lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Seejuures tuleb ringkonnakohtul lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-14-14 väljendatust. Nimelt asuti selles otsuses seisukohale, et jälitustoiminguga tõendi saamisena

§ 111mõttes tuli kuni 1.

jaanuarini 2013 mõista vaid jälitusasutuste endi tegevust, samal ajal kui eeluurimiskohtuniku loa ebaseaduslikkus (nt ultima ratio-põhistamatus) ei tähenda automaatselt kohtuniku loa puudumist ega ka kõnealuse tõendi lubamatust (samas, p-d 777‒ 778). Viidatud otsuse p-s 780 on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga märkinud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud

§ 1261

lg 4 kohaselt on nõuded jälitustoimingu seaduslikkusele muutunud rangemaks ja kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse üle ei kõrvalda enam nt puudulikult põhjendatud määruse alusel saadud tõendi lubamatust. Kuid seda vaid juhul, kui ka see luba on antud pärast

1. jaanuari
3. Obiter dictum`i korras märgib kolleegium, et vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust.
4. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes

§ 390

lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse K. V-i kriminaalasjas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
3. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada K. V-ile määruskaebemenetlusega seotud kulud, s.o valitud kaitsjale makstud tasu 546 eurot ja 25 senti. Arve selgituste kohaselt kulutas kaitsja kriminaalasja materjalide analüüsimiseks E. V-i ja K. V-i asjades kokku 7 tundi 55 minutit (tunnitasu 115 eurot, millele lisandub käibemaks). Seetõttu on arvel vastuste koostamiseks kulunud summa 1092 eurot 50 senti, sealhulgas käibemaks, jagatud kaheks.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud süüdistatava huvide kaitsmiseks Riigikohtu menetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus jätab prokuröri määruskaebuse rahuldamata, tuleb nimetatud menetluskulu

§ 187lg 2 alusel K.

V-ile hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt)