Obsah (11)

§ 691§ 693§ 272§ 232§ 669§ 450§ 436§ 457§ 231§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-29-16 Otsuse kuupäev Tartu, 25. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Koht

) § 163 järgi kajastuma ka menetluskulude jaotuses. Hageja ei ole tõendanud osutatud teenuste mahtu. Ringkonnakohus on jaotanud valesti tõendamiskoormise hageja poolt väidetavalt osutatud teenuste mahu osas. Üksnes arvetest kostjale kohustusi ei teki ja hagejal tuleb tõendada tegelikult osutatud teenuste maht. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks kostja nõustunud hinna muutmisega ega ole varasemaid arveid vaidlustanud. Kostja ei ole sellist väidet omaks võtnud. Lisaks ei saa taatlemata mõõteseadmega usaldusväärselt tarbitud elektrienergia hulka tuvastada. Tarnija kannab teenuse osutamisega seotud riisikot, et tegelikult tarbitud energiakoguse kindlakstegemine on võimatu. Hageja on tegutsenud raskelt hooletult. Hageja ei saa tõendada tegelikult osutatud teenuste mahtu lähtuvalt teenuse osutamise aastasest maksimaalsest määrast. Kohtud on ebaõigesti jätnud kostja vastunõuded arvestamata. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue tulenevalt veeteenuse osutamise lepingu rikkumisest. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et kostja on veesüsteemid rajanud, samuti ei vaielda veesüsteemide rajamise kuupäeva üle. Kohus on üllatuslikult leidnud vastupidist. Arusaamatud on ringkonnakohtu väited AS-i Tallinna Vesi hinnakirja kohta. On selgusetu, millest ringkonnakohus järeldab, et see on kõrgeim turul pakutav hind. Kostja on selgitanud ja tõendanud saamata jäänud tulu kui kahju tekkimise. Üllatavad on ringkonnakohtu etteheited, et kostja ei tõendanud lepingu täitmata jätmist. Lisaks on ringkonnakohus üllatuslikult tuginenud teisele kohtuotsusele. Kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-13-45343 ei ole hageja ega kostja kohtule tõendina esitanud. Selle kohtuotsuse sisu ringkonnakohtu istungil ei arutatud. Lisaks tuli hagejal viidatud tsiviilasja raames hagi tagamise korras kuni kohtuotsuse jõustumiseni osutada kostjale veeteenust. Määrust rikkudes hageja teenust ei osutanud. Üllatuslik on ringkonnakohtu etteheide, et kostja ei ole oma isiklikust kasutusõigusest tulenevate nõuete arvestust täpsustanud. Ringkonnakohus ei viidanud, nagu oleksid kostja nõuded ebaselged. Lisaks on kohus ebaõigesti lahendanud kostjale tehnorajatiste talumise kohustusest tulenevad nõuded. Kohus on valesti kohaldanud AÕS § 1581 ja § 1582 koostoimes lepinguga. Praegusel juhul on küsimus poolte kokkuleppe hindamises. Pooled leppisid kokku mõistlikus tasus. Ringkonnakohus on jätnud alusetult arvesse võtmata kostja nõude, mis põhineb hooneosa vabastamata jätmisel. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega lükanud ümber kostja omi. 9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega lahendati kostja tasaarvestusavaldus, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Juba varem on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhinõude 15 eurot 95 senti ja sellelt põhinõudelt nõutud viivise osas (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15). Ülejäänud osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhinõue 5270 eurot 75 senti, viivis 2467 eurot 6 senti ja viivis põhinõudelt 0,2% päevas alates
3. detsembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni), jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tuleb selles osas täiendada märkusega tasaarvestuse reservatsiooni kohta. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
4. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli kohustus Konkurentsiametiga võrguteenuse tasu kooskõlastada, kas kostjal on hageja vastu lepinguline või alusetu rikastumise nõue, kas kostjal on hageja vastu nõue veeteenuse osutamise lepingust ja kas ringkonnakohus on õigesti AÕS §-le 1582 tuginedes leidnud, et kostjal ei ole õigust nõuda isikliku kasutusõiguse tasu. Samuti leiab kostja, et kohtud on tõendamiskoormise jagamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
5. Kostja arvates jättis ringkonnakohus

§ 693

lg-t 2 rikkudes järgimata Riigikohtu juhised ning kohaldas vääralt materiaalõigust, kui asus seisukohale, et hagejal ei olnud kohustust Konkurentsiametiga võrgutasusid kooskõlastada.

§ 693

lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus leidis varem samas tsiviilasjas tehtud otsuses, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 13). Eelnevast tulenevalt on Riigikohtu juhise kohaselt võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine vaid juhul, kui võrguettevõtjal on ELTS-ist tulenevalt kohustus võrguteenuse hind Konkurentsiametiga kooskõlastada. Riigikohus ei võtnud ega saanudki asja eelmisel läbivaatamisel võtta alama astme kohtule siduvalt seisukohta selles, kas hageja on võrguettevõtja, kellel on ELTS-i alusel kohustus võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada. Seetõttu ei ole alust järeldada, nagu oleks ringkonnakohus kaldunud kõrvale Riigikohtu seisukohtadest õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui asus seisukohale, et hageja ei olnud võrguettevõtja ELTS § 8 lg 3 tähenduses ning sellest tulenevalt ei olnud tal kohustust võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada.
3. Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel Konkurentsiameti selgitustele, mille kohaselt kooskõlastab Konkurentsiamet võrgutasud ainult neile võrguettevõtjatele, kellel on olemas teeninduspiirkond ja tegevusluba. Hagejataoliste võrguettevõtjate puhul, kes ei oma tegevusluba ning seetõttu ka teeninduspiirkonda, Konkurentsiamet võrgutasusid ei kooskõlasta ning hagejal on õigus võrguteenuse osutamise eest küsida kokkuleppelist hinda (II kd, tl 162). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldused võrgutasu kooskõlastamise kohustuse puudumise kohta põhjendatud. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. ELTS § 22 lg-test 1 ja 2, § 71 lg-st 2 ja § 62 lg-st 1 järeldub, et võrguettevõtjal on kohustus kooskõlastada üksnes oma teeninduspiirkonna võrgutasud, mis on tegevusloas kindlaks määratud. Samas tuleneb ELTS § 62 lg-st 4, et jaotusvõrguettevõtjate teeninduspiirkonnad ei või kattuda. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja osutas kostjale võrguteenust ajutiselt, kuni võrgu võtab üle võrguettevõtja, kelle teeninduspiirkonda pooled kuulusid (ringkonnakohtu otsuse p 38). Seega oli teeninduspiirkond määratud teisele isikule ning hagejale ei oleks saanud juba ainuüksi seetõttu tegevusloaga üldse sama teeninduspiirkonda määrata.
4. Kuivõrd hagejal ei olnud ELTS-i järgi kohustust võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada, siis on ringkonnakohus põhjendatult lahendanud hageja lepingulise nõude. Kohtul ei olnud alust kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid, mis käivad alusetu rikastumise nõude lahendamise kohta.
5. Kostja on kassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud on hageja nõude lahendamisel menetlusõigust oluliselt rikkunud. Kostja tugineb sealjuures peamiselt tõendite hindamist puudutavatele väidetele (kas pooltel oli kokkulepe elektri ja võrguteenuse hinna osas, kas taatlemata mõõteseadmed tõendavad teenuse tarbimise mahtu). Kolleegium kostja väidetega ei nõustu. Kohtud on korduvalt kostja vastavaid vastuväiteid hinnanud (maakohtu otsuse p 19; ringkonnakohtu otsuse p-d 40-43). Kolleegiumi hinnangul on kohtud oma järeldusi piisavalt ja jälgitavalt põhjendanud. Kostja väite kohta, et kohtud on valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu tõendamiskoormise, märgib kolleegium, et kuigi ainuüksi arved ei tõenda kohustuse suurust (st teenuse osutamise mahtu) (vt Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p-d 13-14), ei tähenda see siiski seda, et arvetele kui tõenditele tuginemine oleks lubamatu. Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendatult viidanud sellele, et hageja esitatud arved on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena

§ 272

lg 1 mõttes ning neid on osutatud teenuse mahu tuvastamisel kohtul võimalik hinnata koosmõjus teiste tõenditega (

§ 232lg 1) (vt ka Riigikohtu 29.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 17). Kolleegium nendib, et ringkonnakohus tegutses hageja nõude lahendamisel mõneti eksitavalt. Nimelt selgitas ringkonnakohus asja uue läbivaatamise alguses, et hagejal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist (II kd, tl 111). Konkurentsiameti seisukoha, millest tulenevalt ringkonnakohus nõude kvalifikatsiooni muutis, esitas hageja
2. augustil 2015 (II kd, tl 153). Ometi ei selgitanud ringkonnakohus
3. novembril 2015 peetud istungil, et kohtu õiguslik hinnang hageja nõudele oleks muutunud (II kd, tl-d 175-176). Samas tugines hageja nii lepingulise kui ka alusetu rikastumise nõude lahendamisel samadele asjaoludele (vt nt II kd, tl-d 131, 160). Hageja nõutud tasu suurusele ja hageja väidetud teenuse tarbimise mahule on kostja korduvalt saanud menetluses vastuväiteid esitada. Seda arvestades ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega

§ 669lg 2 mõttes.

Eelnevast lähtudes on kolleegiumi hinnangul põhinõue õigesti lahendatud. Põhinõude lahendamise osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. 16. Asi tuleb siiski ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saata kostja vastunõuete lahendamise osas. Kuivõrd põhinõue on õigesti lahendatud, oleks ebamõistlik tühistada kohtuotsus tervikuna põhjusel, et tasaarvestuseks esitatud vastunõue on lahendatud vääralt. Kolleegium saab teha

§ 450

lg 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse ning lasta asi ringkonnakohtus läbi vaadata üksnes vastunõude ja selle tasaarvestamise osas (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p-d 9, 12;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 30).
5. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõude lahendamisel. Müügilepingu p 6.8 kohaselt seab omanik kasutaja kasuks lepingu punktis 1.1.2 nimetatud kinnistule isikliku kasutusõiguse elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus seatakse tähtajatult ning tasuta kuni
6. jaanuarini
7. a ja tasu maksmise kohustusega alates
8. jaanuarist 2009 vastavalt AÕSRS §-le
9. Pooled vaidlesid menetluses selle üle, kas viide müügilepingus AÕSRS §-le 154 tähendas viidet lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonile või tasunõude tekkimise ajal kehtinud redaktsioonile. Maakohus leidis, et tasu maksmise kohustus on seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kuna Riigikohus tunnistas
10. aprilli 2012 otsusega asjas nr 3-4-1-25-11
11. jaanuaril 2010 kehtinud AÕSRS § 154 lg-d 2-4 põhiseadusega vastuolus olevaks ning edasiulatuvalt kehtetuks, on kostjal õigus isikliku kasutusõiguse tasu nõuda ajavahemiku eest
12. jaanuarist 2010 kuni
13. aprillini 2012 sel ajal kehtinud AÕSRS § 154 järgi ning ajavahemiku eest
14. aprillist 2012 kuni
15. juunini 2013 mõistlikus ulatuses (maakohtu otsuse p 23). Ringkonnakohus nõustus lepingu tõlgendamise osas maakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p-d 51-52). Kolleegium leiab, et eeltoodud viisil lepingut tõlgendades ei ole kohtud oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seega võtab kolleegium asja lahendamisel aluseks kohtute tõlgenduse, mille kohaselt on müügilepingu p 6.8 kohaselt kostjal õigus nõuda tasu vastavalt tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-le 154, st tasu tuleb arvestada eraldi kahe perioodi eest - ajavahemikel
16. jaanuarist 2010 kuni
17. aprillini 2012 ning
18. aprillist 2012 kuni
19. juunini
20. Maakohus jättis kostja tasunõude rahuldamata, sest kostja ei arvutanud esimese perioodi eest tasu vastavalt AÕSRS § 154 lg-tes 2-4 sätestatud alustele ning teise perioodi osas ei põhistanud kostja õiglase tasu suurust (maakohtu otsuse p 23). Esimese perioodi osas nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega (ringkonnakohtu otsuse p 54). Ka selles osas ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud menetlusõiguse norme rikkunud.
21. Küll aga on ringkonnakohus vääralt käsitlenud kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõuet perioodi eest
22. aprillist 2012 kuni
23. juunini
24. Ringkonnakohus jättis viimati nimetatud perioodi osas tasunõude rahuldamata seetõttu, et AÕS § 1581 lg 1 ja § 1582 lg 1 kohaselt on õigus tasu nõuda üksnes sellise tehnovõrgu talumise eest, mis on rajatud avalikes huvides, st tehnovõrgu eest, mille kaudu osutatakse avalikku teenust. Et kostjat ei saa lugeda isikuks, kes osutab kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu avalikku teenust, siis ei ole kostjal alates
25. aprillist 2012 kehtivate õigusaktide järgi õigust nõuda hagejalt tasu isikliku kasutusõiguse talumise eest (ringkonnakohtu otsuse p-d 56-57). Seega jättis ringkonnakohus kokkulepitud tasu välja mõistmata põhjendusel, et kehtiv õigus nägi tasu ette vaid avalikes huvides tehnovõrgu rajamise eest. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuses tehtud etteheitega, et ringkonnakohus on jätnud kõrvale asjaolu, et praegusel juhul tulenes tasu nõudmise õigus kokkuleppest, mitte seadusest. Selle nõude lahendamiseks tuli tõlgendada lepingut. Maakohus tuvastas kostja õiguse tasu nõuda ja leidis, et seadusega määratakse vaid tasu suurus (maakohtu otsuse p 23). Maakohtu poolt lepingule antud tõlgendusega nõustudes ei märkinud ringkonnakohus, et ta selles osas maakohtu tõlgendusega siiski ei nõustu. Seadusest ei tulene, et pooled ei võiks isikliku kasutusõiguse eest tasus kokku leppida ka muu kui avalikes huvides rajatud tehnovõrgu korral. Seetõttu on põhjendatud kostja väide, et ringkonnakohus on poolte kokkuleppe asemel asunud kohaldama seadust osas, milles see ei kohaldu.
26. Lisaks on Riigikohus leidnud, et asjaolust, et AÕSRS § 154 lg 1 viitab AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korrale, ei tulene, et AÕS § 1582 kohalduks AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi talumistasu suuruse määramisel (Riigikohtu
27. märtsi
28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 24). AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette ei näe. Sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada (Riigikohtu
29. märtsi
30. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p-d 30-33). Seega olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on eelduslikult koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid.
31. Veeteenuse osutamise lepingust tuleneva nõude lahendamise juures peab kolleegium oluliseks märkida, et ringkonnakohus on

§ 436lg-t 2 rikkudes tuginenud tsiviilasjas esitamata kohtuotsusele.

Samas ei olnud varasem kohtuotsus kostja vastava vastunõude lahendamisel siiski põhiliseks asjaoluks, millele ringkonnakohus tugines.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 272

lg 2 kohaselt on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Kuigi

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (

§ 272jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13.

novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saanud ringkonnakohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. Olukorras, kus kohtule ei ole tõendit üldse esitatud, ei saanud ringkonnakohus tugineda sellele, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud veeteenuse lepingu ülesütlemine ning et hagejal ei olnud kohustust kostjale veeteenust osutada. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks hageja sellekohased väited

§ 231lg 2 mõttes omaks võtnud.

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata ka teisi kostja vastunõudeid, vastates sealjuures kostja väidetele, mis puudutavad tõenditele antud hinnangut.
2. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

23. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik