Obsah (6)

§ 145§ 124§ 119§ 137§ 108§ 34

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-35-16 Otsuse kuupäev Tartu, 25. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull, Jaak Luik Asja läbi

§ 145lg-d 1 ja 2).

Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata ühiselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24). Kolleegium on aga seisukohal, et lapse igakordse viibimiskoha määramine ei ole tavahoolduse küsimus, vaid lapsega seotud olulise asja otsustamine. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega, et vaidlusega lapse igakordse viibimiskoha üle ei saa olla tegemist siis, kui vanemad on ühte meelt, et mõlema lapse alaliseks elukohaks on isa elukoht. Isikuhooldus hõlmab vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda (

§ 124lg 1).

Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. 13. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et vanem saab lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust

§ 119

alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist

§ 137lg 1 alusel (vt Riigikohtu 12.

veebruari

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15915, p 25). Selles asjas taotles isa alguses ühise hooldusõiguse lõpetamist, ainuhooldusõigust endale ja lastega suhtlemise korra määramist.
2. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil loobus isa suhtluskorra määramise nõudest, olles nõus, et mõlema vanema ühine hooldusõigus jätkub, välja arvatud osas, mis puudutab laste viibimiskoha määramist.
3. jaanuaril 2015 esitas isa kohtule kirjaliku avalduse, milles palus anda endale

§ 119alusel ainuotsustusõigus laste viibimiskoha määramiseks (III kd, lk 7).

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 19; 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). III 19. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13613, p-d 11 ja 12). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
3. Kolleegium on samas lahendis leidnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13;
8. detsembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu
10. detsembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14).
12. Väide, et tagasiulatuvalt elatise nõudmise aluseks oleval ajavahemikul on üks vanem ülalpidamist andnud ühisvara arvel, ei ole tagasiulatuva elatisenõude üle otsustamisel asjakohane, sest tagasiulatuv elatisenõue on lapse nõue vanema vastu. Ühisvara arvel kohustuse täitmine puudutab vanematevahelisi nõudeid, mida saab arvesse võtta ühisvara jagamise menetluses.

§ 34

lg 1 kohaselt peab abikaasa, kes on kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides, kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. 22. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida kas ja millises ulatuses on alaealiste laste tagasiulatuv elatisenõue põhjendatud, arvestades muu hulgas ülaltoodud asjaolusid, mis ei võta lastelt tagasiulatuvalt elatise nõudmise õigust, kuid võivad mõjutada ülalpidamiskohustuse ulatust. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik