Obsah (8)

§ 14§ 42§ 149§ 153§ 402§ 146§ 197§ 115

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-30-16 Otsuse kuupäev Tartu, 26. mai 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu Kohtua

§ 14lg-st 2 tulenevaid kohustusi.

Kostja väitis, et käendusleping II on sõlmitud tüüptingimustel. Selle p 9 esimese lause teine osa „või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku tasumiseni" on teda tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja mittemääratletav, mistõttu tuleb see lugeda

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 19 ning § 44 järgi osaliselt tühiseks ning käenduslepingu II p 9 esimese lause kohaselt lugeda käendusleping sõlmituks kuni

1. detsembrini
2. Tulenevalt asjaolust, et käenduslepingu II p 9 esimese lause kohaselt kehtis leping
3. detsembrini 2011 või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni ning laenusaaja pankrot kuulutati välja
4. novembril 2011, oleks hagejal olnud võimalus esitada käendusest tulenev nõue enne selle tähtaja (
5. detsember 2011) saabumist, kuid hageja seda ei teinud. Kostja väitis veel, et ta oli hagejaga lepingut sõlmides tarbija, sest ta ei ole kunagi olnud laenusaaja osanik ega juhatuse liige, mistõttu tuleb käenduslepingut käsitada tarbijakäenduslepinguna. Laenulepingu II lisa 1 p-ga 5 määrati uueks hüpoteegisummaks 134 000 eurot. Hagejale oli mõistlikult eeldades teada, et tootmishoone kinnistu turuhind ei saanud lisa 1 sõlmimise ajal olla 134 000 eurot. Praegu on kinnistu turuhinnaks pakutud 15 000-20 000 eurot. Hagejale oli selge, et laenusaaja ei olnud
6. detsembriks 2009 spordijookide tootmist alustanud ja laenusaajal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. Need asjaolud olid hagejale teada vähemalt
7. detsembriks 2008, kui sõlmiti laenulepingu II lisa 2 laenusaaja kohustuste refinantseerimiseks. Laenulepingu II lisas 4 viidati, et laenusaaja varadele on seatud hüpoteek (134 000 eurot), laenusaaja varale kommertspant (31 956 eurot), W. Stewartiga on sõlmitud käendusleping I (260 000 eurot) ja antud on Kredexi käendus (24 300 eurot ehk 380 212 krooni). Hageja ei arvestanud asjaoluga, et käenduslepingu I käendajal W. Stewartil ei ole vara. See tekitas kostjas ebaõige ettekujutuse käenduse tegelikest asjaoludest, kuivõrd kõik asjaolud viitasid, et laenulepingu II täitmisega ei ole probleeme. Hageja oleks pidanud laenulepingu II üles ütlema, mitte kaasama kostjat käendajana, või vähemalt teavitama kostjat kõigist objektiivsetest asjaoludest ja käendusest tulenevatest riskidest. Hageja seda aga ei teinud. Professionaalsel krediidiandjal on

§ 14

lg-st 1 tulenev üldine kohustus hinnata krediiditaotleja krediidivõimekust, mida ei ole aga praegusel juhul korrektselt tehtud.

§ 14

lg 2 sätestab kohustuse teavitada käendajat kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõime osas ja krediidiga seotud riskidest.

§ 14

lg-st 2 tulenevalt on kostjal hageja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kahju hüvitamise nõue tema vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mille ta saab hageja nõudega tasaarvestada. Kostja saab kahju hüvitamise nõude tasaarvestada hageja krediidi tagamise nõudega ehk

§ 149lg 3 alusel selles ulatuses täitmisest keelduda.

Kostja tasaarvestab hageja nõude 87 021 euro 21 sendi ulatuses ja keeldub tasaarvestuse tõttu hageja nõude täitmisest.

1. Maakohus rahuldas
2. aprilli
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt (solidaarselt W. Stewartiga) laenulepingust II tuleneva võla katteks hageja kasuks välja 78 300 eurot (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, kõrvalnõuded 3967 eurot 48 senti, viivis 12 512 eurot 38 senti). Lisaks mõistis maakohus kostjalt käenduslepingu II alusel hageja kasuks välja 8721 eurot 21 senti kohustuse täitmisega viivitamise eest. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, sest laenulepingus II lepiti kokku laenu tagasimakse kuupäevana
4. detsember
5. Aegumistähtaeg kestusega kolm aastat hakkas TsÜS § 154 kohaselt kulgema
6. jaanuaril
7. Hagi esitati
8. augustil
9. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Kostja ei sõlminud käenduslepingut II tarbijana. Kostja on olnud äriregistri andmetel OÜ Fine Petrol (OÜ) ainuosanik alates
10. märtsist 2003, äriühingu juhatuse liige alates
11. jaanuarist 2000 ning OÜ kuulus ajavahemikul
12. aprill 2009 kuni
13. oktoober 2009 laenusaaja osanike ringi, seega ka vahetult enne käenduslepingu II sõlmimist
14. detsembril
15. Seetõttu tuleb kostjat pidada käenduslepingu II sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses tegutsenuks. Käenduslepingu p 9 ei ole kostjat kahjustav tüüptingimus, käendusleping on punkti esimesest lausest tulenevalt tähtajaline.

§ 153

lg 1 p 3 kohaselt lõpeb käendus tähtajalise käenduse puhul tähtaja möödumisega ja

§ 153lg 1 p 1 järgi lõpeb käendus tagatud kohustuse lõppemisega.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb käenduslepingu II p 9 tõlgendada nii, et käendus kehtib kuni tähtaja möödumiseni, kui käendus ei ole enne tähtaja möödumist lõppenud käendatava kohustuse lõppemisega. Käenduslepingu II p 9 esimese lause teine pool ei ole tüüptingimusena kostjat ei ebamõistlikult kahjustav ega ka mittemääratletav, mistõttu puudub alus lugeda see

§ 42lg 1 ja lg 3 p 19 ning § 44 järgi osaliselt tühiseks.

Kostjale kuulub osalus OÜ-s, mis omakorda omas 2009. a aprillist kuni oktoobrini osalust laenusaajas. Seetõttu puudub kostjal alus nõuda hagejalt tasaarvestuse korras kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Hageja ei pidanud kostjat enne käenduslepingu II sõlmimist laenusaaja krediidivõimekusest ja sellega seotud riskidest informeerima. Kostjale pidid need asjaolud teada olema, kuna ta oli olnud vahetult enne käenduslepingu II sõlmimist talle kuuluva OÜ kaudu laenusaaja osanik. E-kirjavahetus tõendab, et hageja oli

1. a kirjavahetuses W. Stewartiga, et OÜ-l oli 2009 olnud laenusaajale võlgu ja sellest omakorda olenes laenulepingu II järgsete maksete tasumine. Ka pidasid hageja ja kostja
2. a läbirääkimisi laenulepingu II ülevõtmise tingimuste üle. Kõik eeltoodu välistab kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamise hageja vastu. Kuna kostja on viivitanud oma käenduslepingust II tuleneva kohustuse täitmisega, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 8721 eurot 21 senti ka üle käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse piirmäära, sest kostja on rikkunud endale käenduslepinguga võetud kohustust.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse, teha uue otsuse ja lugeda käenduslepingu II p-s 9 toodud tingimus kostjat ebamõistlikult koormavaks ning jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt tasaarvestada hageja nõue kostjal tekkinud kahjudega

§ 14

lg 2 ja

§ 149

lg 3 alusel 87 021 euro 21 sendi ulatuses või saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kostja kanda.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, arvestades ringkonnakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäeti kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole laenulepingut II üles öelnud. Hageja esitas nõude kostja vastu
5. novembril 2011, kui kostjale anti üle pankrotihoiatus koos täiendava tähtajaga täita kohustus hiljemalt
6. novembriks 2011, seega enne käenduslepingu lõppemise tähtaega
7. detsembril
8. Maakohus on jätnud tähelepanuta pankrotihoiatuse mõju aegumisele. Pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (Riigikohtu
9. aprilli
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-147-12, p 17;
11. detsembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 14). Seega aegus hageja nõue kostja vastu
13. jaanuaril 2014, mitte
14. detsembril
15. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kostjat tuleb käenduslepingus II käsitada tarbijana, sest kostja ei olnud selle sõlmimise ajal (
16. detsembril 2009) seotud laenusaajaga OÜ osaluse kaudu laenusaajas. Maakohus leidis õigesti, et käenduslepingu II p 9 esimene lause ei ole kostjat kahjustav või mittemääratletav tüüptingimus. Käenduslepingu II p 9 esimest lauset saab tõlgendada nii, et üldjuhul lõpeb käendus tähtaja saabumisega, aga võib lõppeda ka varem, kui põhivõlgnik täidab enda kohustuse enne käenduslepingu tähtaja saabumist. Käendaja suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes

§-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib nagu põhivõlgnik tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude. Käendajal võib olla iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, samuti võib ta käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25). Puuduvad andmed, et hageja oleks võinud mõistlikult eeldada, et laenu tagatiseks olnud hüpoteegiga koormatud kinnistu turuväärtus poleks olnud laenulepingu II lisa 1 sõlmimise ajal 134 000 eurot. Arvestades, et laenulepinguga II laenati põhivõlgnikule 65 039 eurot 23 senti ja seda tagasid kostja, W. Stewarti ja Kredexi käendused, hüpoteek ja kommertspant, ei saa väita, et hageja oleks andnud põhivõlgnikule laenu olukorras, kus laenuleping oleks tulnud üles öelda. Krediidiasutusel ei olnud vastutustundliku laenamise kohustust W. Stewartiga käenduslepingut sõlmides (Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1157-14, p 11). Ka asjaolu, et hageja ei esitanud laenusaaja kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalikke dokumente, ei tähenda, et hageja jättis põhivõlgniku krediidivõime hindamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab kostja vastuväidet hagile, milles ta palus kohaldada

§ 14

lg-t 2 ja § 149 lg-t 3 ning tasaarvestada hageja nõue kostjale tekkinud kahjudega 87 021 eurot 21 senti. Kassatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et hageja ei ole täitnud üldist

§ 14lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata laenusaaja krediidivõimet.

Hageja ei esitanud kohtumenetluses välja nõutud laenusaaja kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalikke dokumente ja ringkonnakohus leidis, et see ei tähenda, et hageja jättis põhivõlgniku krediidivõime hindamata. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Hageja laenulepingu II lisa 3 p-s 7 nimetatud kohustuste täitmata jätmine on oluline, sest nendest asjaoludest teadasaamisel ei oleks kostja käenduslepingut II sõlminud.

1. detsembril 2009 sõlmiti laenulepingu II lisaga 4 samal ajal käendusleping II kostjaga ning selleks ajaks oli hagejale täiesti selge, et laenusaaja ei olnud tolleks ajaks spordijookide tootmist alustanud ning tal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. See oli hagejale teada vähemalt
2. detsembriks 2008, kui sõlmiti laenulepingu II lisa 2 laenusaaja kohustuste refinantseerimiseks. Riigikohtu
3. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-s 21 on selgitatud, et laenulepingu refinantseerimist võib pidada vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus olevaks, kui krediidiandjale pidi olema refinantseerimislepingu sõlmimisel selge, et laenutähtaja pikendamine lisatasu eest üksnes suurendab laenusaaja võlgnevust. Enne käenduslepingu II sõlmimist oli hageja ja laenusaaja vahel laenukohustusi korduvalt refinantseeritud ja hageja oli käenduslepingu sõlmimise ajal teadlik, et laenusaajal ei ole majandustegevust.
4. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuses on ringkonnakohtule ette heidetud tõendite ebaõiget hindamist. TsMS § 688 lg 5 järgi puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid või hinnata tõendeid. Kohtud ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud, kui nad tuvastasid, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Samuti on kohtud tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud, et hagejal ei olnud võimalik mõistlikult eeldada, et kinnistu turuväärtus on väiksem kui hüpoteegisumma. Hageja väide, et tal ei olnud majanduslikku huvi laenusaaja kohustuste käendamiseks, on paljasõnaline, kostja on majandustegevuses kogenud ja tal oli võimalik tutvuda laenulepinguga või küsida hagejalt laenusaaja finantsseisundi kohta. Käendaja kannab tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot (Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15, p 14, teine lõik). Laenusaajale antud laen ei ole sel ajal kehtinud

§ 402

mõttes tarbijakrediit ning laenu refinantseerimise hetkel ei saanud välistada laenusaaja majandustegevuse jätkamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
2. Kolleegium märgib esmalt, et oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal

§ 14lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus.

Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 27.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
2. Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes

§-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Kuid käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta

§ 149

lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla

§ 14lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13612, p 24-25).
5. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine

§ 14

lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Kolleegium rõhutab, et erinevalt

§ 146

lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks

§ 197järgi.

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10;
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 12;
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29). Seega ei ole käendaja

§ 14

lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude (

§ 115

lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb hinnata, kas laenuandja on käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast teavitanud. 13.

§ 14

lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. Maakohus on oma otsuse p-s 16.4 asunud seisukohale, et hageja ei pidanud kostjat laenusaaja majanduslikust olukorrast ja käenduse andmisega seotud riskidest teavitama, sest need asjaolud pidid kostjale OÜ osaluse kaudu laenusaajas teada olema. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 16 apellatsioonkaebuse väitega nõustudes leidnud, et kostja ei olnud käenduslepingu II sõlmimise ajal enam laenusaajaga seotud, mistõttu ei pidanud ta laenusaaja krediidivõimest teadlik olema. Kolleegium leiab, et kui kostja ei pidanud laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik olema, siis pidi hageja kostjat sellest käenduslepingu II sõlmimisel kohaselt teavitama. Ringkonnakohus on jätnud välja selgitamata, kas hageja on kostja teavitamise kohustust täitnud. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning jätnud täitmata selgitamis- ja põhjendamiskohustuse TsMS § 654 lg-te 4 ja 5 mõttes.

1. Kostja on kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja ei teavitanud teda käenduslepingu II sõlmimisel asjaolust, et laenusaaja ei olnud
2. detsembriks 2009 spordijookide tootmist alustanud ning tal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. Kostja viitab, et see asjaolu oli hagejale teada vähemalt
3. detsembriks 2008, kui laenusaajaga sõlmiti laenulepingu lisa
4. Samuti heidab kostja hagejale ette, et laenuandja ei teavitanud teda, kas laenusaaja on täitnud laenulepingu II lisa 4 p-s 7 reguleeritud eritingimused, mille alusel hageja laenusaaja krediidivõimet hindas. Vaatamata tõendite kogumise taotluse rahuldamisele maakohtus, ei ole hageja kostja väitel seni eelviidatud loetelust ühtegi dokumenti esitanud. Kostja tõi välja, et kui talle oleks eritingimustest teatatud, ei oleks ta käenduslepingut kindlasti sõlminud. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama

§ 14

lg 2 teavitamiskohustuse (vt käesoleva otsuse p 12) kohase täitmise hindamiseks, kas hageja on kostja teavitamise kohustuse kohaselt täitnud, arvestades käesoleva otsuse p-s 13 viidatud tõendamiskoormuse jaotust. Hagejal tuleb kostja

§ 14

lg 2 alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks kas tõendada, et ta teavitas kostjat käenduslepingu sõlmimisel sellest, et laenusaaja ei ole spordijookide tootmist alustanud ning laenusaajal puudusid rahavood igapäevaseks majandustegevuseks, või tõendada, et ta ei olnud kohustatud kostjat neist asjaoludest teavitama. Samuti on hagejal võimalik tõendada, et ta teavitas kostjat laenusaaja vastavusest eritingimustele või et ta ei pidanud kostjat sellest teavitama.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, et asjaolu, et teine käendaja oli väidetavalt käenduslepingu I sõlmimisel varatu, ei anna alust öelda, et hageja on selles osas rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).
4. Kolleegium märgib lisaks, et maakohus on juba laenulepingust II tuleneva nõude katteks mõistnud
5. septembril 2014 tehtud tagaseljaotsusega W. Stewartilt välja 101 616 eurot 28 senti (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, intress 3967 eurot 48 senti, viivis seisuga
6. august
7. a 35 828 eurot 66 senti). Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni sõnastamisel tuleb selle asjaoluga arvestada.
8. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
9. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu