Obsah (10)

§ 237§ 232§ 233§ 253§ 252§ 256§ 257§ 241§ 135§ 17

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 230 alusel taotluse pikaajalise elaniku elamis​loa saamiseks. Taotleja on sündinud aastal 1999 ja alates

1. aastast elanud tähtajalise elaniku elamisloa alusel Eestis. Viimane talle väljastatud tähtajaline elamisluba on kehtivusega kuni
2. juuni
3. Kaebaja õppis aastatel 2006–2009 Tallinnas Paekaare Gümnaasiumis ja jätkas septembrist 2009 õpinguid Moskva
4. Keskkoolis.
5. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus
6. oktoobri
7. a otsusega nr 15.3-3/624-1

§ 237lg 2 p 3 ja § 242 alusel K.

Dibirovile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Pikaajalise elaniku elamis​luba ei anta välismaalasele, kes ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele ning PPAl puudub

§ 237lg 2 p 3 rakendamisel kaalutlusõigus.

Taotleja on ajavahemikul

1. juuli 2008 –
2. juuli 2013 viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu ja ei vasta seetõttu

§ 232lg 1 p-s 1 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimusele.

Kui lugeda K. Dibirovi Eestist eemalviibitud ja registreeritud aeg (694 päeva) Eestis püsivalt elatud aja hulka, on K. Dibirov Eestist eemal viibinud siiski 515 päeva ilma eemalviibimist registreerimata. Kuna taotleja isa P. Dibirov elab enda sõnul alates juunist 2006 püsivalt Eestis, siis oleks tal olnud võimalik K. Dibirovi Eestist eemalviibimised registreerida ning PPA ei saa

§-st 256 tulenevalt lugeda taotleja Eestist eemalviibitud päevi põhjendatuks. Taotluse rahuldamata jätmine ei riku K. Dibirovi põhiõigusi, sest temalt ei võeta ära seaduslikku alust Eestis viibimiseks ning oma põhiõigusi saab ta realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel.

1. Politsei- ja Piirivalveamet jättis
2. detsembri
3. a vaideotsusega nr 15.3-8/56-1 K. Dibirovi vaide rahuldamata ja
4. oktoobri
5. a otsuse muutmata.
6. Kaebaja esitas
7. jaanuaril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA
8. oktoobri
9. a otsus nr 15.3-3/624-1 tühistada ja kohustada PPA-d uuesti lahendama pikaajalise elaniku elamisloa taotlust.

§ 233lg 3 kui erinormi kohaldamata jätmine on oluline diskretsiooniviga.

Registreerimata jäänud eemalviibimised on PPA-l võimalik

§ 253alusel lugeda põhjendatuks.

Registreerimiskohustuse täitmata jätmisel ei ole määravat tähendust, sest

§ 233lg 3 seab tingimuseks üksnes eemalviibimise põhjendatuse tuvastamise.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane, proportsionaalne ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja ei ole teinud diskretsioonivigu ning on eemalviibimise registreerimise ja eemalviibimise põhjendatuks lugemise tõendamise vajadust taotlejale piisavalt selgitanud. K. Dibirovi varasemad eemalviibimised on registreeritud: 20.07.2005–17.01.2006 seoses isa väliskomandeeringuga, 15.06.2010–15.12.2011 perekondlikel põhjustel, 26.06.2012–19.01.2014 seoses ema tööga ning 05.02.2014–28.06.2014 seoses õpingutega. Puuduvad mõistlikud põhjused, mis õigustaksid ülejäänud eemalviibitud aja registreerimata jätmist. Kaebaja

§ 233

lg-le 3 antud tõlgendus on ebaõige.

§ 233

lg 3 kohaldamisel tuleb lähtuda ka

§-s 256 sätestatust.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. jaanuari
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Seaduse kohaselt eeldab pikaajalise elaniku elamisloa saamine viimase viie aasta jooksul enam-vähem püsivalt riigis elamist, kuid taotleja on viibinud Eestist eemal enam kui kolm aastat. Eemalviibimine on võimalik

§ 233

lg 3 alusel lugeda isiku selgitustest lähtuvalt põhjendatuks ka tagantjärele, kuid vastustajal pole kohustust seda teha. PPA asus seisukohale, et kui kaebaja isa elas alates

1. aastast püsivalt Eestis, siis oleks tal pidanud olema võimalik kaebaja Eestist eemalviibimised ettenähtud korras registreerida. Samas on vastustaja hinnanud ka eemalviibimise sisulisi põhjendusi ning leidnud, et eemalviibimisi ei saa pidada taotleja soovitud mahus põhjendatuks. PPA on vaidlustatud otsuse p-s 9 piisavalt põhjendanud, miks ei saanud eelnevalt registreerimata eemalviibimisi lugeda püsivalt Eestis elatud aja hulka, ning kohus ei pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 lähtudes vajalikuks sellekohaseid põhjendusi korrata. Eestist eemalviibimise põhjendatuse hindamine on PPA pädevuses ja vastustaja tegevuses ei saa täheldada ilmselgeid kaalutlusvigasid. Pikaajalise elaniku elamisloa andmine eeldab vastavate tingimuste täitmist ja põhiseadusega kaitstavaid õigusi on kaebajal võimalik realiseerida temale väljastatud ja kuni
2. juunini 2016 kehtiva tähtajalise elamisloa alusel. PPA on
3. augusti
4. a kirjas ja hilisemates e-kirjades kaebajale olukorda piisavalt selgitanud ning võimaldanud tal esitada seisu​kohti ja põhjendusi.
5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse täies ulatuses rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei pea isik pikaajalise elaniku elamisloa taotlust esitades tõendama, millisel põhjusel jäi tema Eestist eemalviibimine registreerimata.

§ 233

lg 3 kohustab isikut üksnes tõendama, et registreerimata eemalviibimine oli põhjendatud. Eemalviibimised olid põhjendatud ning pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused seega täidetud. Apellant on selgitanud, et eemalviibimise registreerimata jätmise põhjuseks oli kahel juhul PPA keeldumine eemalviibimise registreerimisest põhjusel, et tähtajalise elamisloa kehtivuse lõpuni oli vähem kui 183 päeva. Halduskohus ei ole kontrollinud, kas PPA selle asjaoluga arvestas või mitte. Kaebaja on Eestis asuva kinnisvara kaasomanikuks (eramu Harjumaal, kus ta elab koos isaga). Ilma elamisloata ei saa kaebaja oma omandit kasutada. PPA on kohtumenetluse kestel alustanud apellandi isa tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, mis tähendab, et PPA võib hiljem algatada ka kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse.

1. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. PPA jäi eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioon​kaebuses esitatud seisukohtadele märkis PPA, et väited kaebaja eemalviibimise registreerimisest keeldumise kohta on paljasõnalised. PPA dokumendihaldussüsteemis ei ole selliseid pöördumisi registreeritud. PPA algatas juulis 2014 tõepoolest kaebaja isa tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Isegi juhul, kui apellandi tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, on tal võimalik kinnisvara omaniku õigusi kasutada ka viisa alusel. Omaniku õiguste kasutamiseks ei pea apellant omama tähtajalist elamisluba.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 9.1.

§ 233

lg 3 ei reguleeri Eestist eemalviibimise registreerimist või registreerimata eemalviibimise põhjendatuks lugemist. Vastustaja on õigesti märkinud, et välismaalase Eestist eemalviibimist saab

§ 233

lg 3 järgi püsivalt Eestis elamise perioodi hulka arvata vaid tingimusel, et eemalviibimine on olnud eelnevalt

§ 252

alusel PPA-s registreeritud või PPA on tagantjärele lugenud registreerimata eemalviibimise

§ 256alusel põhjendatuks.

9.2.

regulatsioon tugineb Euroopa Nõukogu

1. novembri
2. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust liikmesriikides, art 4 lg-le 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid arvata ka rohkem kui kuus järjestikust kuud või viimase viie aasta jooksul rohkem kui kümme kuud kestnud äraoleku liikmesriigis pidevalt elatud aja hulka, kuid seda üksnes konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas riigisisese õigusega. 9.3.

§ 256

alusel saab PPA lugeda registreerimata eemalviibimise püsivalt Eestis elatud aja hulka üksnes siis, kui korraga on täidetud kaks tingimust: välismaalasel ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist eelnevalt registreerida ning eemalviibimine on

§-de 253 ja 2531 tähenduses ka sisuliselt põhjendatud. PPA on

1. augusti
2. a kirjas kaebajale selgitanud

§-s 256 sätestatud tingimuste tõendamise vajadust, kuid kaebaja ei ole sellele vaatamata toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas eemalviibimisi registreerimast. 9.

1. Registreeritud ja registreerimata eemalviibimised on toimunud sisuliselt samal ajal. Kaebaja seaduslik esindaja oli tema Eestist eemalviibimisi PPA-s registreerinud varemgi, mistõttu ei saa osade eemalviibimiste registreerimata jätmist õigustada taotleja teadmatusega. Venemaa üldharidus​koolis õppimisest tingitud Eestist eemalviibimise kestus ja seega eemalviibimise registreerimise vajadus pidi apellandi jaoks olema ka mõistlikult ettenähtav. Apellant ei ole lisaks esitanud ainsatki põhjendust ega tõendit selle kohta, et tema isa ei saanud eemalviibimisi nõuetekohaselt registreerida objektiivsete takistuste tõttu. 9.
2. Kuivõrd PPA tuvastas vaidlustatud otsuses, et K. Dibirovi puhul puudus mõjuv põhjus eemal​viibimise registreerimata jätmiseks, siis ei pidanud haldusorgan teise tingimuse täitmist üksik​asjalikult analüüsima. Kuna K. Dibirovi Eestist eemalviibitud aega ei saanud 515 päeva ulatuses arvestada tema püsivalt Eestis elatud aja hulka, siis ei vastanud apellant

§ 232

lg 1 p-s 1 sätestatud tingimusele ja PPA keeldus

§ 237lg 2 p 3 alusel põhjendatult tema taotluse rahuldamisest.

9.6. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit väite kohta, et osaliselt põhjustas registreerimiskohustuse rikkumise PPA tegevus, kes väidetavalt keeldus kahel korral eemalviibimise registreerimisest. Tõendite esitamise vajalikkust on kohus kaebajale korduvalt selgitanud. PPA on juba vaideotsuses märkinud, et vastustaja dokumendihaldussüsteemis puuduvad igasugused andmed kaebaja viidatud taotluste esitamise kohta. Ei

§-d 253 ja 2531 ega siseministri

1. juuli
2. a määrus nr 31 anna PPA-le võimalust jätta Eestist eemalviibimise registreerimise taotlus rahuldamata pelgalt põhjusel, et tähtajalise elamisloa kehtivuse lõpuni on jäänud vähem kui 183 päeva. Apellandi väite ebausutavust kinnitab kaudselt veel asjaolu, et vaideotsusest nähtuvalt on kaebaja Eestist eemal​viibimist varem registreeritud ka tema elamisloa kehtivuse viimaseks kuueks kuuks. 9.
3. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasust ei mõjuta see, et apellandil on Eestis kinnisvara, sest selle käsutamise ja kasutamise võimalused ei eelda tingimata pikaajalise elaniku elamisloa olemasolu. Asjassepuutuvad ei ole ka väited, mis puudutavad kaebaja isa tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust ja kaebaja vastu sarnase menetluse algatamise võimalikkust, sest tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei tingiks kuidagi pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise õigusvastasust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub kaebaja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebuse põhiseisukohad on kokku​võtlikult järgmised. 10.1.

§ 233

lg 3 kohaldamisel ei ole

§ 256asjassepuutuv ega kohaldatav.

Ringkonnakohus on

§ 233lg-t 3 ebaõigesti tõlgendanud.

Nimetatud normi järgi on oluline üksnes eemalviibimise põhjendamine. Lähtuda tuleb seega üksnes

§-s 257 sätestatust. 10.2. Puuduvad eeskirjad, mis reguleeriksid pikaajalise elaniku elamisloa taotluste läbivaatamise korda ja millest nähtuks muu hulgas eemalviibimise põhjendatuks lugemise kord.

regulatsioon ei ole piisavalt õigusselge. Riik on võtnud direktiivi sätted üle üksnes osaliselt.

ei ole kooskõlas ka õiguskindluse põhimõttega. 10.

1. Euroopa Kohtult tuleb küsida eelotsust saamaks tõlgendust pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise tingimuste kohta. 10.
2. PPA ja kohtud pole piisava põhjalikkusega kohaseid asjaolusid välja selgitanud, mis on viinud kaalutlusvigadeni. Jättes kaebajale

§ 233

lg 3 kohaldamise tingimused piisavalt selgitamata, on PPA rikkunud ka selgitamiskohustust. 10.

1. Kaebaja ei saanud oma vanuse tõttu ise menetlustoiminguid teha, sh eemalviibimisi registreerida. Vanemate tehtud menetluslikel minetustel ei tohiks olla negatiivseid tagajärgi lapse õigustele. Vastupidisel juhul sekkutakse negatiivselt ka perekonnaelu puutumatusse. ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi tuleb esikohale seada laste huvid. Kaebaja isa tähtajalise elamisloa on PPA tunnistanud kehtetuks.
2. PPA vaidleb vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. PPA jääb senises haldus- ja kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Haldusakt on põhjendatud, proportsionaalne ega riku kaebaja õigus. Pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise tingimused ei ole täidetud. Kaebaja on kassatsiooniastmes esitanud uusi nõudeid ja põhjendusi direktiivi 2003/109/EÜ ülevõtmise,

-i normide põhiseaduspärasuse ning eelotsuse küsimise kohta, mida ei ole eelnevas kohtumenetluses esitatud, ning need tuleb jätta tähelepanuta.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis
2. mai
3. a määrusega asja lahendamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Vastustaja esitatud seisukohad selle kohta, et kaebaja on lubamatult esitanud uusi nõudeid ja seisukohti ning need tuleks jätta tähelepanuta, ei ole põhjendatud. Normide põhiseadusele vastavuse kontroll on kohtu ülesanne, samuti riigisisese normi ja EL õiguse kooskõla hindamine. Ka Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise taotluse võib menetlusosaline esitada igas kohtuastmes. Normide põhi​seaduspärasuse kontrollimist ei pidanud kaebaja taotlema esimese astme kohtus. Tegemist ei ole nõuete lubamatu laiendamisega, vaid õiguslike põhjenduste täiendamise ja menetluslike taotluste esitamisega. Kolleegium analüüsib järgnevalt

§ 233

lg-t 3 (I), seejärel kontrollib pikaajalise elaniku elamis​loa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust (II) ning lahendab kassatsioonkaebuse ja menetluslikud taotlused (III). I 14. Pikaajalise elaniku staatuse saamise ja elamisloa väljastamise põhikriteeriumiks on riigis elamise kestus. Nii direktiivis kui ka

-is rõhutatakse riigis pideva elamise fakti olulisust, et isik näitaks, et ta on loonud riigiga püsivad sidemed. Lisaks on vaja kehtestada erandid olukordadeks, kui isik peab ajutiselt riigist lahkuma. See nähtub selgelt direktiivi 2003/109/EÜ preambula punktist 6 ja artiklist

1. Riigis elamise seaduslikkust ja pidevalt elamise tingimuse olulisust on rõhutatud ka kohtupraktikas (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-469/13, p 30).
2. Vaidlust ei ole selle üle, et õppimise tõttu viibis kaebaja alates
3. a sügisest pikka aega Venemaal. Taotluse esitamisele eelnenud 5 aasta jooksul on osa eemalviibitud ajast (694 päeva) PPAs korrektselt registreeritud ja osa jäetud registreerimata (515 päeva). 16.

§ 232

lg 1 p 1 järgi on pikaajalise elaniku elamisloa andmise peamiseks tingimuseks, et isik oleks vahetult enne pikaajalise elamisloa taotluse esitamist elanud Eestis elamisloa alusel püsivalt vähemalt viis aastat.

§ 233

reguleerib riigist ajutiselt eemalviibimise aja arvestamist.

§-s 233 on üle võetud direktiivi 2003/109/EÜ artiklis 4 sätestatud nõuded.

§ 233

lg 1 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks nõutava püsivalt Eestis elamise perioodi hulka arvatakse Eestist ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette teise erandi. Kui välismaalase Eestist eemalviibimine taotluse esitamisele eelnenud viimase viie aasta jooksul on kestnud kauem kui kuus kuud järjest ja kokku kümme kuud viimase viie aasta jooksul ning välismaalane on oma eemalviibimise eelnevalt registreerinud Politsei- ja Piirivalveametis või Politsei- ja Piirivalveamet on tema eemalviibimise tagantjärele lugenud põhjendatuks, pikeneb pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks nõutav püsivalt Eestis elamise periood eemalviibitud aja võrra, mis ületab paragrahvi lõikes 1 nimetatud lubatud aega. 17.

§ 256

näeb ette, et kui välismaalane viibis Eestist eemal rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, kuid tal ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist registreerida, võib Politseija Piirivalveamet lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud aja püsivalt Eestis elatud aja hulka.

§ 257

kohaselt peab välismaalane Eestist eemalviibimise registreerimisel või taotluse esitamisel eemalviibimise põhjendatuks lugemiseks tõendama eemalviibimise põhjust ja asjaolusid. Eestist eemalviibimise registreerimise õiguslikud alused on sätestatud

§-s

2. Kaebaja leiab, et PPA peab kontrollima üksnes eemalviibimise põhjendatust ehk

§-s 253 sätestatud aluste esinemist

§-s 257 sätestatud viisil.

§ 256ei ole kohaldatav.

Vastustaja on aga seisukohal, et seadusandja ei ole soovinud

§ 233

lg-s 3 ette näha tavapärasest kitsamat kontrolliulatust ja eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemiseks peab esinema nii mõjuv põhjus eemalviibimise registreerimata jätmiseks kui ka eemalviibimise sisuline põhjendatus. Ehk teisisõnu,

§ 253, § 256 ja § 257 tuleks kohaldada koos.

19. Eestist eemalviibimine on reguleeritud

-i

1. peatüki ("Eestis elamine ja töötamine")
2. jaos. Sama peatüki
3. jaos reguleeritakse tähtajalise elamisloa ja
4. jaos pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vajalikke tingimusi ja menetlust.
5. ega
6. jaos ei ole eraldi reguleeritud eemalviibimise registreerimise õiguslikke aluseid ega eemalviibimiste registreerimise korda. See on ammendavalt reguleeritud

-i

1. peatüki
2. jaos.

§ 233lg 3 viitab tõepoolest ainult eemalviibimise põhjendatuse hindamise vajadusele.

Seaduse süstemaatilisel tõlgendamisel tuleb aga arvestada ka direktiivi ja

-i teiste normidega. Eemalviibimise registreerimiskohustus kohaldub kõigile elamis​luba omavatele isikutele

§ 252alusel ning sama seaduse § 233 lg 3 ei sätesta sellest erandit.

Ei

ega direktiivi art 4 anna alust järeldada, et õigusaktides on soovitud pikaajalise elaniku elamisloa puhul välistada eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemise kontrollimine. 20. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks peaks pikaajalise elaniku elamisloa kriteeriumiks olevat püsivat Eestis elamist ja sellega seotud ajutise eemalviibimise registreerimist reguleerivaid sätteid tõlgendama teistest

-is püsiva elamise kriteeriumit ettenägevatest sätetest erinevalt. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alustest nähtub, et eristatakse selgelt teises liikmesriigis ja ühenduseväliselt viibitud aega ning viimasena nimetatud eemalviibimisele on kehtestatud tunduvalt rangemad kriteeriumid ja lühemad tähtajad. Nt

§ 241

lg 2 p 2 alusel tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui isik viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Teises liikmesriigis viibimine tingib elamisloa kehtetuks tunnistamise siis, kui välismaalase eemalviibimine Eestist on kestnud vähemalt kuus järjestikust aastat (§ 241 lg 2 p 4). Nimetatud aluste suhtes on kehtestatud erand juhuks, kui eemalviibimine on registreeritud või kui eemalviibimise saab tagantjärele lugeda põhjendatuks (§ 241 lg 4). Ka tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestatakse eemalviibimist ja selle registreerimist. Sõnastuse poolest on

§ 135

lg 2 p 6 küll pisut erinev, nähes ette, et tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku ja ta ei ole registreerinud oma Eestist eemalviibimist. Sõnastuserinevus ei oma siin aga määravat tähtsust. Koosmõjus

§-dega 256 ja 257 on ka tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise puhul oluline registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse või eemalviibimise sisulise põhjendatuse puudumine. 21. Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et norm on vastuolus EL õigusega. Direktiiv 2003/109/EÜ kehtestab liikmesriikidele kohustuse näha ette erandid, mil pikaajalise elaniku elamisloa taotlejad võivad ajutiselt viibida välisriigis.

§ 233vastab direktiivi artiklis 4 sätestatud nõuetele.

Direktiivi art 4 on peaaegu identses sõnastuses üle toodud

-i. Eemal​viibimise registreerimise ja põhjendatuse tõendamise korda ei ole direktiivis käsitletud. See on jäetud liikmesriikide otsustada. Etteheited eemalviibimise põhjendatuks lugemise korra puudumise kohta pole põhjendatud. Taotluse esitamise ajal oli

-i volituse alusel riigist eemalviibimise registreerimise täpsem kord reguleeritud siseministri

1. juuli
2. a määruses nr 31 ning pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise kord Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määruses nr
5. Määrustes esitatud andmetest ja

§-des 233, 256 ja 257 sätestatud tingimustest ning haldus​menetluse üldpõhimõtetest tuleb lähtuda ka eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemise taotluse esitamisel. Iga menetlustoimingut pole vaja määruses või seaduses detailselt reguleerida.

ei ole vastuolus direktiivi nõuetega ning Euroopa Kohtult pole vaja eelotsust küsida, sest direktiivi asjakohased sätted on selged. 22. Kassaator on seadnud kahtluse alla ka

-i regulatsiooni põhiseaduspärasuse ja leidnud, et

§ 233

lg 3 ja sellega seotud normid ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega ning riivavad ebaproportsionaalsel määral perekonnaelu põhiõigust. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Õigusselgusetusega ei ole tegemist siis, kui esineb normitehniline puudus, mis on tõlgendamise teel ületatav (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-09, p 19). Kolleegium märkis eespool (p 18−19), et

§ 233lg 3 sisu on selgitatav süstemaatilise tõlgendamisega.

Eemalviibimise registreerimise kohustus ja selle täitmata jätmisel mõjuva põhjuse esinemise vajadus on piisava hoolsuse järgimise korral normi adressaadile ettenähtav. Kaebaja seaduslikule esindajale anti haldusmenetluses (

1. augusti
2. a kiri) teada kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise alustest, võimaldati esitada vastuväiteid ja selgitusi eemalviibimise registreerimata jätmise kohta (

§ 256

) ning esitada tõendid eemalviibimise sisulise põhjendatuse kohta (

§-d 253, 257). Seaduslik esindaja pidi olema registreerimiskohustusest teadlik ka seetõttu, et viibis ise Eestis täht​ajalise elaniku elamisloa alusel, kuid käis tihti Venemaal ning pidi eemalviibimise PPA-s registreerima. Kaebaja seaduslik esindaja pidi seega mõistma, et eemalviibimise korral tuleb eemal​viibimine registreerida ning selle tegemata jätmine võib mõjutada nii kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa saamist kui ka tähtajalise elamisloa säilitamist. Kaebaja on normi põhiseadusvastasust näinud ka ebaproportsionaalses perekonnaelu põhiõigusesse sekkumises. Perekonnaelu elamise tingimuseks ei ole vältimatult pikaajalise elaniku elamisloa väljastamine. Perekonnaelu on võimalik Eestis elada ka teistel seaduslikel alustel, sh tähtajalist elamis​luba omades. Riive intensiivsust vähendab see, et eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemisel saab isikule pikaajalise elaniku elamisloa väljastada. Seetõttu ei ole alust kahelda normi põhiseaduspärasuses ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust pole vaja algatada. 23. Eeltoodust tulenevalt pidi PPA pikaajalise elaniku elamisloa väljastamiseks kontrollima isiku riigist eemalviibimise kestust ja

§ 233

lg-s 1 sätestatud tähtaegade ületamise korral eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemist ning selle esinemisel eemal​viibimise sisulist põhjendatust. Kohaldada tuli seega nii

§ 256kui ka § 257.

II 24. Kaebaja ei oleks saanud pikaajalise elaniku elamisloa taotlust ja eemalviibimise registreerimise avaldusi iseseisvalt esitada, sest

§ 17järgi puudus tal asjakohasel perioodil haldus​menetlus​teovõime.

Perekonnaseaduse § 116 lg 2 sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama seaduse § 120 täpsustab, et hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindaja käitumine haldusmenetluses, nii taotluse esitamisel kui ka varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud toimingud, on eelnevast tulenevalt omistatavad esindatavale. 25. Haldus- ega kohtumenetluses ei ole seaduslik esindaja suutnud esitada ühtegi mõistlikku põhjust selle kohta, miks ta ei saanud eemalviibimise registreerimise kohustust nõuetekohaselt täita. Kaebaja esindaja on menetluses piirdunud üksnes kaebaja eemalviibimise põhjendatuse kohta tõendite esitamisega (välisriigis viibimine seoses õppimisega). Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja on täitnud registreerimiskohustust valikuliselt. Seega ei ole

§ 256ja § 233 lg 3 alusel võimalik lugeda registreerimata perioode põhjendatuks.

1. Vastuseks kaebaja seisukohale, et PPA otsuse õigusvastasuse tingib ka asjaolu, et kaebaja omab kaasomanikuna Eestis kinnisvara, märgib kolleegium, et nimetatud kinnisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise eelduseks ei ole pikaajalise elaniku elamisluba, vaid seda saab teha ka teiste riigis viibimise aluste kaudu. Kaebaja väited Eestis kinnisvara omamise kohta ei mõjuta PPA otsuse õiguspärasusele antavat hinnangut.
2. Kuna Eestis püsivalt elamise nõue (

§ 232lg 1 p 1) ei ole täidetud, siis on PPA õigesti keeldunud K.

Dibirovile

§ 237lg 2 p 3 alusel pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisest.

Kaebajal on kehtiv tähtajaline elamisluba ning miski ei takista tal esitada uut tähtajalise elamisloa (nt püsivalt Eestisse elama asumiseks) või pikaajalise elaniku elamisloa taotlust. Tõsi, asjakohane 5aastane periood oleks teine ja osad registreerimata jäänud perioodid võivad oluliselt raskendada pikaajalise elaniku elamisloa saamist juhul, kui kaebaja ei pöördu tagasi Eestisse. III 28. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonna​kohtu otsuse muutmata. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel kanda riigituludesse. Kassatsiooni​astme menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld