RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 7 lg 1 ei luba hüvitisenõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata.

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. novembri
3. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 4.1.

§ 7

lg-st 1 tuleneb, et kui isik ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks või ärahoidmiseks, siis ei ole tal õigust saada kahjuhüvitist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kaebajal oli võimalik vanglale esitada erinevaid taotlusi (enda üleviimist teise kambrisse või teise vanglasse vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse. 4.

1. Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist peaaegu aasta (
2. märtsist 2012 kuni
3. veebruarini 2013). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õigus​kaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mõistlik aeg, on ilmselge, et see ei saa kesta aasta. Kaebaja ei pidanud kas selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ega vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on

§ 7lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu.

Arvestades kinnipidamis​tingimuste talumise kestust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Seetõttu ei saa selles asjas tugineda Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) asjas nr 3-31-90-11 tehtud otsuse p-s 19 märgitud seisukohtadele. See, kas esmaste õigus​kaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole oluline. 4.

1. Ainuüksi 2,5 m2-ne kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja seega rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Halduskohtu otsus ei ole vastuolus EIK praktikaga. Halduskohus on tuvastanud, et teised kaebuses väljatoodud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased. 4.
2. Ka tualeti väljaarvamine kambri üldpinnast ei annaks kaebuse rahuldamiseks alust. Üldjuhul ei langenud ka tualeti kambripinnast väljaarvamisel ühe kinnipeetava isiklik ruum märkimisväärselt alla 3 või alla 2,5 m2 (vt nt haldusasi nr 3-13-1589). Pole usutav, et selle võrra väiksem põrandapind sai kinnipeetavale kaasa tuua selliseid reaalseid ja intensiivseid kannatusi, mis õigustaks nende hüvitamist rahas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
4. Kaebaja ei oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavatele ette nähtud isikliku ruumi suurust, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ning tegemist oli üldteada probleemiga. EIK praktikas tunnustatud hea halduse põhimõte sisaldab ka ametivõimude kohustust parandada eksimusi ja halduse vigu omal algatusel, ilma et isik peaks selle​kohase taotlusega ametivõimude poole pöörduma. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et ta oli üle​rahvastatuse probleemist ja EIK asjakohasest kohtupraktikast selgelt teadlik. 5.
5. EIK praktikast tuleneb, et mitme kinnipeetava paigutamisel ühte kambrisse on kambri soovituslik põrandapinna määr 4 m2 kinnipeetava kohta. EIK on leidnud, et kui kinnipeetava kohta jääb isiklik ruum alla 3 m2, siis tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see on käsitatav EIÕK art 3 rikkumisena. VSkE § 6 lg 6 v.r. oli vastuolus EIK art-ga 3, samuti põhiseaduse § 18 esimese lausega. 5.
6. Mittevaralise kahju tuleb eeldada, kaasnenud kannatusi ja ebameeldivusi ei pea eraldi tõendama. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast maha arvata ka mööbli​alune pind.
7. Tallinna Vangla palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtute otsused muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses on kaebaja väitnud, et vangla on tekitanud talle mittevaralist kahju oma õigusvastase tegevusega, mis peamiselt seisneb tema kinnipidamises ebapiisava põranda​pinnaga kambris. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega, et kaebuses välja toodud muid nõuetele mittevastavaid kambritingimusi lisaks põrandapinna vähesusele ei esinenud. Kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6 alusel korrata. Ebaõiged on aga kohtute järeldused, et kaebajale ei ole tekkinud kambri vähese põrandapinna tõttu kahju ning et hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.
9. Kaebaja viibis
10. märtsist 2012 kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni
11. novembril 2012 Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Pärast kohtuotsuse täitmisele pööramist paigutati kaebaja vastu​võturežiimile, mis vastustaja selgituste kohaselt ei erine liikumisvõimaluste poolest vahistatu režiimist (tl 41 pöördel). Tallinna Vanglas viibitud ajal kaebajale kinnipeetava tavarežiimi ei kohaldatud. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kahjunõudes märgitud ajavahemikul ligikaudu 200 päeva kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta (tl 39, 46−50). Minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (vrd RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Kolleegiumi hinnangul ei välista kohtlemise kestus iseenesest EIÕK art 3 rikkumist.
12. See asi on vaidlusküsimuste ja faktiliste asjaolude poolest sarnane asjale nr 3-3-1-42-
13. Kolleegium toetub selle asja lahendamisel viidatud asjas tehtud otsuses kajastatule. Kui kinni​peetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt RKHKo 3-3-1-42-15, p 15 ja RKHKo 3-3-1-68-15, p 18).
14. Kohtud on leidnud, et hüvitamisnõuet ei saa rahuldada juba seetõttu, et kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 10.1.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid (RKHKo 3-3-1-18-12). Kolleegium märgib, et

§ 7

lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada. 10.

1. Vastustaja on selles asjas tõdenud, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ning kaebuse esitaja kinnipidamine sellistes tingimustes oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses (tl 42 pöördel). Samal seisukohal on vangla olnud ka paljudes teistes kohtuasjades (vt nt RKHKo 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-68-15). Samuti oli vangla teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada. Vastustaja ei ole välja toonud ning asja materjalid ei kinnita, et Tallinna Vangla oleks just ruumipuuduse vähendamise eesmärgil üritanud paigutada osa kinni​peetavaid teistesse vanglatesse. Samuti tuleb arvestada, et enne EIK otsust asjas Tunis vs. Eesti ei peetud ka Eesti kohtupraktikas alla 3 m², kuid vähemalt 2,5 m² suurust põrandapinda üldjuhul õigusvastaseks ning sellekohased tuvastus- ning kahjunõuded jäid kohtumenetluses rahuldamata (vt nt kohtute otsuseid haldusasjas nr 3-10-3423). Ka EIK otsuse Tunis vs. Eesti aluseks olnud kohtu​otsustes haldusasjas nr 3-09-816 ei rahuldatud põrandapinna vähesusele tuginevat tuvastamis​kaebust. Eeltoodut arvestades ei oleks kolleegiumi hinnangul esmaste õiguskaitse​vahendite kasutamine aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida. Seega ei saa esmaste õigus​kaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada. 10.
2. Kaebajal oli võimalus viibida väljaspool kambrit peamiselt üksnes igapäevase ühetunnise jalutuskäigu ajal. Erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäev läbi lukustatud kambris. Võimalus viibida üks tund päevas väljas​pool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Vaid vähene tasandav mõju võis tuleneda isikule tagatud võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (vt ka RKHKo 3-3-1-42-15, p 22). Samuti tuleb arvestada, et
3. veebruarist 2013 sai kaebaja väljaspool kambrit viibida keeleõppel viibimise ajal, kuid kuna see periood hõlmas kahju​nõude aluseks olevast kahju tekkimise perioodist vaid lühikese ajavahemiku, siis ei saanud ka see asjaolu vähesest põrandapinnast tingitud negatiivseid mõjutusi kuigivõrd leevendada. Kolleegium leiab seetõttu, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased.
4. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebajale tagati isiklikku ruumi 3−4 m
5. See puudutab ajavahemikke kogukestusega ligikaudu 5 kuud. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Arvestades kõnealustes tingimustes viibitud aega ja teiste kinnipidamistingimuste nõuetekohasust, ei pea kolleegium kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületanuks inimväärikuse alandamise künnise.
6. Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid.

§ 9

lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaks​määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Kolleegium arvestab hüvitise määramisel, et kaebaja õigusi nõutava kambripinna tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel, sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed. Samuti tuleb arvestada, et asjakohasest ligikaudu 200 päevast 125 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda 2,90 m2 ja rohkem. Teisalt on mitte​nõuetekohases kambris kinnipidamise kogukestus küllaltki pikk ning kaebaja võimalused viibida väljaspool kambrit olid vähesed. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul kaebaja õigusi rikutud määral, mis eeldab rahalise hüvitise määramist. Arvestades kaebaja õiguste riive intensiivsust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud hüvitise suuruseks 300 eurot.

1. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu
2. oktoobri
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsused haldusasjas nr 3-14-50587 ning teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 300 eurot. Kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta dokumente esitanud, siis jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 107 lg 4 alusel tuleb tagastada kaebaja eest tasutud kautsjon. Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving