RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-39-

§ 201lg 1 alusel J.

T. ning R-A. K. suhtes kriminaalmenetluse. Määruse kohaselt oli J. T. ja R-A. K. tegevus suunatud tahtlikule asja hävitamisele ehk KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisele. Samas ei olnud nad piisavalt vanad, et neid kriminaalvastutusele võtta, mistõttu tuleb menetlus lõpetada ja saata materjalid alaealiste komisjonile.

1. Menetluse lõpetamise määruse peale esitas R-A. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar KrMS § 228 lg 1 alusel Riigiprokuratuurile kaebuse, märkides järgmist. Menetluse lõpetamine KrMS § 201 lg 1 alusel eeldab koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastamist. J. T. ja R-A. K. aga annavad maja süütaja osas vastandlikke ütlusi. Ühelegi tõendile ei tugine menetluse lõpetamise määrusest läbikumav järeldus, et poisid panid teo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Maja süütamist ei saa R-A. K.-le inkrimineerida. Niisiis ei olnud võimalik lõpetada menetlust KrMS § 201 lg 1 alusel ja saata asja materjale alaealiste komisjoni. Menetluse lõpetamise määrus tuleb asja materjalide alaealiste komisjonile saatmise osas tühistada.
2. Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata. Määruses asuti seisukohale, et KrMS §-des 228–229 sätestatud nn uurimiskaebemenetlusega tagatakse õiguste kaitse üksikute menetlustoimingute tegemisel. Uurimiskaebemenetluses ei saa tunnistada tõendatuks mingeid asjaolusid või hinnata kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise tõendatust. Menetluse lõpetamise otsustusi saab aga vaidlustada üksnes kannatanu ja seda vaid süüdistuskohustusmenetluse raames KrMS § 207 järgi. R-A. K. aga ei ole kannatanu. Seega ei olnud ka kaebuse esitajal R-A. K. kaitsjana Riigiprokuratuuri hinnangul kaebeõigust. Määruse lõpus selgitati, et määruse peale saab KrMS § 208 lg 1 alusel esitada advokaadi vahendusel kaebuse Tartu Ringkonnakohtule.
5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas R-A. K. kaitsja S. Reinsaar aga kaebuse Viru Maakohtule. Kaebuses märgiti, et Riigiprokuratuur lähtus edasikaebeõiguse selgitamisel ekslikult süüdistuskohustusmenetluse regulatsioonist. Kaitsja kaebuses oli otsesõnu öeldud, et see esitatakse KrMS § 228 alusel. Pealegi ei vaidlustatud kaebuses menetluse lõpetamist iseenesest. Kaitsjal puudusid peale uurimiskaebemenetluse muud vaidlustamisvõimalused. Seetõttu esitab kaitsja Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse KrMS § 230 alusel maakohtule. Kui kohtu hinnangul lahendati prokuratuurile esitatud kaebus õigesti KrMS § 207 alusel ja kohus saadab praeguse kaebuse KrMS § 208 alusel ringkonnakohtule, tuleb alustada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Nimelt on põhiseaduse (PS) §-ga 15 vastuolus, et 7–14 aastasel kahtlustataval ei ole võimalik vaidlustada materjalide alaealiste komisjonile saatmist. Alaealiste komisjon ei saa hinnata lapse teo õigusvastasust. PS §-ga 19 ei ole ühildatav see, et lõpliku otsuse teeb täidesaatev võim ja seda otsust ei saa vaidlustada. KrMS §-st 207 pole õige lähtuda ka seetõttu, et kaitsja ei vaidlustanud PPA määrust tervikuna, vaid nõustus menetluse lõpetamisega KrMS §

§ 200alusel.

1. Viru Maakohus saatis kaebuse koos kriminaalasja materjalidega "vastavalt kuuluvusele" Tartu Ringkonnakohtule viitega KrMS § 208 lg-le
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a määrusega jäeti Riigiprokuratuuri määrus muutmata ja S. Reinsaare kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 207 järgi saab kaebuse esitada vaid kannatanu. R-A. K. ei ole kannatanu, mistõttu jättis Riigiprokuratuur tema kaebuse õigesti läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-21-08 leidnud, et kui kriminaalasja materjalid on saadetud alaealiste komisjoni, jätkub menetlus selles komisjonis, mille lahendi peale on tagatud ka edasikaebeõigus. Oma sisulised väited saab R-A. K. seega esitada alaealiste komisjonis. Ringkonnakohus märkis, et määrus on KrMS § 385 p 11 kohaselt lõplik ega kuulu edasikaebamisele. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse R-A. K. kaitsja S. Reinsaar, kes leiab järgmist. Ringkonnakohtu määruse peale kaebamine pole KrMS § 385 p 11 järgi välistatud. Nimetatud säte peab silmas keeldumist menetluse jätkamisest. Sellist taotlust aga kohtule ei esitatud. Kaitsja soovis hoopis, et kohus asja sisuliselt lahendaks. Praegu oleks põhiõigused taganud uurimiskaebemenetluse normide järgimine. Kaebemenetlust alaealiste komisjonis ei saa pidada tõhusaks vahendiks, eriti kui alaealiste komisjonis toimunud haldusmenetluse algseks põhjuseks olnud eelnevaid otsustusi (süüteo tunnuste olemasolu) pole olnud võimalik vaidlustada. Praegu oleks kaebuse pidanud KrMS § 231 alusel lahendama maakohus, mitte ringkonnakohus KrMS § 208 alusel. Viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-21-08 pole asjakohane, sest selles väärteoasjas vaatasid nii kohtuvälise menetleja juht kui ka maakohtunik kaebused sisuliselt läbi ja leidsid, et asja materjalide saatmine alaealiste komisjonile oli põhjendatud. On ebaloogiline, et väärteomenetluses on võimalik vaidlustada asja materjalide alaealiste komisjonile saatmist, kriminaalmenetluses aga mitte. Alaealiste mõjutusvahendite seadus (AMVS) ei anna alaealiste komisjonile pädevust lahendada tõenduslikke, karistusõiguslikke ja kriminaalmenetlusõiguslikke küsimusi. Õigusriigi põhimõttega ei saa olla kooskõlas, et 7–14-aastasel alaealisel ei ole ühelgi viisil võimalik vaidlustada enda suhtes materjalide alaealiste komisjonile saatmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et KrMS § 385 p 11 kohaselt on süüdistuskohustusmenetluses tehtud ringkonnakohtu määrus (KrMS § 208) lõplik ja selle peale ei saa kaebust esitada. Vaidlus on aga tekkinud selle üle, kas KrMS § 201 (koostoimes KrMS § 199 lg 1 pga 1) alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega samaaegselt kriminaalasja materjalide alaealiste komisjonile saatmine on olemuslikult käsitatav pelgalt kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena. Ehk teisisõnu: kas kõnealusel juhul oleks tulnud edasikaebe küsimuste lahendamisel lähtuda süüdistuskohustusmenetluse (KrMS §-d 207–208) või uurimiskaebemenetluse (KrMS
8. peatüki
9. jagu) regulatsioonist. Kui aga kumbki kõnealustest edasikaebemenetlustest ei ole tõlgenduslikult kohaldatav, kuid edasikaebeõiguse vajadust ei saa eitada, tuleb probleemi lahendamiseks pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-23-16, p 24).
10. Kui käsitada KrMS § 201 alusel kriminaalasja materjalide alaealiste komisjonile saatmist lõppkokkuvõttes menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes, ei olnud ringkonnakohus pädev kaebust lahendama. Pädevusvälise määruse on Riigikohus tühistanud ka juhul, kui menetluskord Riigikohtusse pöördumist ette ei näe. Niisamuti on Riigikohus lahendi vaidlustamise õiguse puudumisest hoolimata tühistanud vaidlustatud lahendi siis, kui ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi, näiteks õigust vabadusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-76-10, p 6).
11. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas
12. detsembri
13. a kriminaalmenetluse lõpetamise ja asja materjalide alaealiste komisjonile saatmise määrus on olemuslikult käsitatav uurimiskaebemenetluses vaidlustatava lahendina.
14. Kõigepealt selgitab kolleegium vastuseks kaebuse esitajale, et asjakohane ei ole tõmmata paralleeli lahendiga nr 3-1-1-21-08, sest see tehti väärteomenetluses. Kolleegium on enda eelnevas praktikas tõdenud uurimiskaebemenetluse märgatavaid erinevusi kriminaal- ja väärteomenetluses. Sealhulgas sätestab VTMS § 76 lg 2 otsesõnu avara subjektide ringi võimaluse vaidlustada uurimiskaebe korras väärteomenetluse lõpetamise määrust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-81-13, p 12.1). Kriminaalmenetluse seadustikus VTMS § 76 lg 2 analoogi ei ole.
15. Seaduse süstemaatilise tõlgendamise tulemina on Riigikohtu praktikas leitud, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole käsitatav tavalise menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes ega ole seetõttu vaidlustatav KrMS
16. peatüki
17. jaos sätestanud korras. Otsustus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta puudutab kogu eelnenud menetlust tervikuna, riivates vaid kannatanu huvisid ja on seetõttu vaidlustatav KrMS §-des 207–208 sätestatud süüdistuskohustusemenetluse raames. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid 3-1-1-41-08, p-d 9-10 ja 3-1-1-47-09, p 13). Sellise seisukoha sedastamisel on lähtutud seega arusaamast, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei saa reegeljuhtumil tuua kaasa kas kahtlustatava või süüdistatava huvide edasist negatiivset riivet, mistõttu pole alust laiendada talle ka kaebeõigust kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks.
18. Edasises praktikas on Riigikohus aga möönnud, et erandjuhtudel võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kaasneda ka näiteks süüdistatava õiguste riive ja et sellisel juhul tuleb aktsepteerida kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamist uurimiskaebemenetluses. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-10-12 peetud võimalikuks ja vajalikuks konkurentsialase kuriteo KrMS § 2051 alusel lõpetamise vaidlustamist KrMS
19. peatüki
20. jaos sätestatud korras. Kolleegium põhjendas seda muu hulgas asjaoluga, et menetluse lõpetamine KrMS § 2051 alusel ühe leebusetaotleja suhtes riivab eeskätt teiste leebusetaotlejate (ja mitte niivõrd kannatanute) huvisid ja et sellises olukorras kaebeõiguse tagamata jätmisega võib kaasneda teiste leebusetaotlejate õiguste rikkumine.
21. Kolleegiumi hinnangul on käesoleva kohtuasja puhul tegemist olukorraga, mis sarnaneb lahendis 3-1-1-10-12 analüüsituga. Nimelt riivab kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kriminaalasja materjalide saatmine alaealiste komisjonile intensiivselt kannatanuks mitte oleva isiku (kahtlustatava) huvisid. Väidetava õigusrikkumise pinnalt alaealisega edasi tegelema hakkav komisjon võib nimelt kohaldada teo toimepanija suhtes mõjutusvahendeid (AMVS § 3). Sellise võimaluse tõttu ei ole kõnealusel juhul tegemist kriminaalmenetluse nn rehabiliteeriva lõpetamisega. Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul menetluse lõpetamisel KrMS § 200, §

§ 201

lg 1 alusel, st kui asja materjalid saadetakse alaealiste komisjonile, jaatada uurimiskaebe õigust. Sellisel juhul saab alaealise esindaja vaidlustada muu hulgas väidet, et alaealine pani menetluse esemeks oleva teo toime. Kaitsja märgib õigesti, et juhul, kui teo toimepanemine alaealise poolt ei ole kinnitust leidnud, puudub alus tema suhtes asja materjalide alaealiste komisjoni saatmiseks.

1. Väljaspool käesolevas asjas kerkinud probleeme peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kriminaalmenetluse süüvõimetu alaealise suhtes lõpetamisel ja materjalide alaealise komisjoni saatmisel näeb KrMS § 201 lg 3 ette menetleja kohustuse selgitada kuriteo tunnustega teo olemust ja kriminaalmenetluse lõpetamise alust alaealisele ja tema seaduslikule esindajale. Kolleegiumi hinnangul on selgitamise käigus võimalik ennetavalt käsitleda ka kuriteo tunnustega teo toimepanemise n-ö tõenduslikke küsimusi.
2. Eelöeldust tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust R-A. K. kaitsja kaebust lahendada, kuna see esitati uurimiskaebemenetluses. Seetõttu ja tuginedes KrMS § 2 lg-le 4, tühistab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määruse ja saadab kaebuse lahendamiseks Viru Maakohtule. (allkirjastatud digitaalselt)