) § 385 p 16 alusel läbi vaatamata ja tagastati esitajale. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.2
lg 3 järgi ei või kahtlustatav või süüdistatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe kohtueelse menetluse lõpuleviimisest kuni kohtu alla andmiseni ette vahepealset menetlusetappi, mida kinnitab ka
Seetõttu tuleb S. T. vahi alt vabastada. Kuna
Menetlusökonoomia kaalutlusel tuleb kohtu alla andmise määrus tühistada ja saata kriminaalasi samale maakohtule kohtu alla andmise otsustamiseks. 8. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen märgib vastuses määruskaebusele, et kohtuasjas nr 3-1-1-86-15 väljendatud Riigikohtu seisukohad on tõepoolest tekitanud vaidlusi. 8.1 Prokuröri arvates võib kohus
septembril 2011 kehtima hakanud
§-des 257–258 ja §-des 262–263 tehtud muudatuste mõtte kohaselt vahistatud isiku vajaduse korral üldmenetluses kohtu alla anda eelistungit korraldamata, kui ei rikuta isikult vabaduse võtmise seaduslikkuse üle tehtava kohtuliku kontrolli nõuet. 8.2 Praegusel juhul anti süüdistatav kohtu alla ajal, mil vahistamise 6-kuuline tähtaeg ei olnud möödunud. Eelistungil lahendati ka tõkendi kohaldamisega seonduvat ja kohus otsustas, et S. T. tõkend tuleb jätta muutmata. Seega oli kogu kriminaalmenetluse kestel tagatud piisav ja kiire kohtulik kontroll jätkuva vahi all pidamise põhjendatuse üle. Kirjeldatud põhjustel ei saa nõustuda kaitsjaga selles, et 28. septembri 2015. a kohtu alla andmise määruse tegemisel rikkus maakohus teadlikult oluliselt kriminaalmenetlusõigust
8.3
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab kõigepealt seisukoha, kas kaitsjal oli õigus
p-s 16 märgitud piirangut arvesse võttes vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu
lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud
järgi.
p-s 16 sisalduva piirangu kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale. Kaitsja on siiski vaidlustanud maakohtu
p-st 16 tulenevat edasikaebeõiguse keeldu, tähendaks see mõnel juhul pikaajalise ja ressursimahuka kohtumenetluse kulgeda laskmist samaaegse kindla teadmisega, et mingil hetkel tuleb selle menetluse tulemina tehtud kohtulahend siiski tühistada. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ja kohtupraktika ei tunne kohtulahendite õigustühiseks tunnistamise instituuti, kuid mõnel juhul on selleks esinenud sisuline menetlusökonoomiline vajadus, siis ongi
p-s 4 sätestatut arvestades peetud võimalikuks elimineerida mõned kohtulahendid analoogia korras määruskaebemenetluse vahendusel menetluse võimalikult varajases etapis. 13. Ehkki käesoleva määruse edasises osas (vt p-d 32–37) asub kolleegium senist praktikat muutes seisukohale, et üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasjas võib eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava kohtu alla andmise otsustada ka eelistungit korraldamata ja samaaegselt kõiki
§-s 263 loetletud küsimusi lahendamata, siis praeguse asja puhul ei saaks kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest kõneleda isegi siis, kui juhinduma peaks asjades nr 3-1-1-69-08 ja nr 3-1-1-86-15 väljendatud kohtu alla andmist puudutavatest põhimõtetest. Nimelt nähtub praeguse kriminaalasja materjalist, et enne
§-s 263 loetletud andmeid, sh nii kohtu alla andmise otsustust kui ka kohtumenetluse poolte taotluste lahendust. Seega pole tuvastatav, et selle määruse tegemisele ei eelnenud eelistungit. Järelikult ei ole käesolevas määruskaebemenetluses asjasse puutuv Riigikohtu varasem seisukoht, mille järgi ei tohi kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud.
p-s 16 märgitust käsitanud kohtu alla andmise määrust mõnesid erandeid arvesse võttes siiski võrdlemisi vabalt edasikaevatava kohtulahendina. Selline arusaam on ekslik. Nimelt väljendas kriminaalkolleegium kohtuasjas nr 3-11-23-16 tehtud määruse p-des 23 ja 24 seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt ka nt Riigikohtu üldkogu
Süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus selles sättes ette nähtud edasikaebepiirangust aga hõlmatud ei ole, kuna osutatud küsimuse lahendus ei kujuta endast süüdistatava kohtu alla andmise eeldust (vt käesoleva määruse p 37). Viimati märgitud otsustuse vaidlustamise välistab hoopis
p 6, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale. Kohtu alla andmise raames tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli. Kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustuse vaidlustamisele
p-s 6 märgitud erand, mille järgi saab määruskaebe korras vaidlustada
18. Kohtuasjas nr 3-1-1-23-16 väljendatud seisukohtade järgi ei saanud ringkonnakohus määruskaebust sisuliselt läbi vaadata, ilma et oleks tunnistanud
§-s 385 sätestatud edasikaebepiirangud põhiseadusvastaseks. Ringkonnakohtul arutatava kohtuasja tehiolude põhjal nende seaduses ette nähtud edasikaebepiirangute põhiseaduspärasuses kahtlusi ei tekkinud ja selliseid kahtlusi ei ole ka kriminaalkolleegiumil. Seetõttu toimis ringkonnakohus seaduslikult, jättes maakohtu 19. novembri 2015. a määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata. 19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
lg-t 1 ka p-ga 4, mille kohaselt tuleb eelistung korraldada „üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks“. Tõlgendades
juulil 2008 jõustunud muudatuste järel ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist selleks eelistungit korraldamata. Veel leiti, et kuigi
lg 1 p 4 sõnastus ei ole piisavalt selge, ei võimalda menetlusseaduse süstemaatiline tõlgendamine nõustuda arusaamaga, et sellest sättest lähtudes on toimitud igati seaduslikult siis, kui kohtuniku ainuisikuline ja kirjalik kohtu alla andmine ning eelistung kohtuliku arutamise planeerimiseks on ajaliselt teineteisest lahutatud. Sellise lahutamise seaduslikkus on välistatud juba ainuüksi
§-s 263 sätestatu põhjal. Nimelt peab selle paragrahvi
lg-s 1 nimetatud toimingud teha põhjendamatu viivituseta, ei ole selles staadiumis veel alati teada, millal saab kriminaalasja arutamisele määrata. Seeläbi ei saa sisuliselt planeerida ka kohtulikku arutamist, mis tähendab, et kohtumenetluse poolte eelistungile kutsumine vaid sel eesmärgil oleks tarbetu aja raiskamine. Lisaks suurendaks see kohtu koormust, pidades silmas kaitsja ja prokuröri eelistungil osalemise kohustuslikkust. 23. Nendest põhjendustest lähtudes kavandatigi seletuskirja järgi eelistungit reguleerivate sätete muutmine nii, et kohtul oleks õigus enne kohtuliku arutamise algust lahendada korralduslikke küsimusi eelistungil, ja
Lisaks seletati
muutmist sellega, et kohtu alla andmise määruses tuleb märkida kohtuistungi aeg ja koht üksnes siis, kui need on määruse tegemise ajal teada. 24. Eelmistes punktides refereeritud seletuskirjast ilmneb, et varem kehtinud kohtulikku eelmenetlust puudutavate sätete muutmise ja täiendamise ajendas just asjas nr 3-1-1-69-08 väljendatud Riigikohtu seisukoht, ning sellega taotleti olukorda, kus üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades ei pea maakohus kohtu alla andmise otsustamiseks alati korraldama eelistungit. Paraku ei ole seadusandja vastavasisuline tahe samavõrra selgelt välja loetav kehtiva
§-d 257–263) enam omavahel täies mahus loogiliselt ühildatavad. Ka praeguses kriminaalasjas esitatud prokuröri vastusest nähtub, et nende sätete sisu mõistmine ning rakendamine tekitab kohtupraktikas kestvalt probleeme. 25. Maakohtutel tuleb kohtu alla andmise ja eelistungi korraldamisega seotud küsimusi lahendada kõigis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades.
§-d 257–263 kui praktikas sagedasti kohaldatavad normid peavad seetõttu olema sätestatud viisil, et tagatud oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikult sujuv ja takistusteta ettevalmistamine. On märkimisväärne, et kohtulikku eelmenetlust puudutavatest sätetest arusaamine ja nende omavaheline loogiline ühildamine on võimalik tõlgenduse kaudu vaid suurte raskustega ning menetlusseaduse ühetaoline rakendamine ei ole tagatud. See omakorda ei aita kaasa kriminaalasjade kiiremale menetlemisele. Osutatud põhjustel tuleks seadusandjal tõsiselt kaaluda kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jao sätete muutmist nii, et kõnealune menetlusetapp oleks õigusselgelt reguleeritud. Olukorra näitlikustamiseks toob kriminaalkolleegium siinkohal esile järgmised seaduse tekstis ilmnevad puudused. 26.
lg 1 sätestab, et süüdistusakti saanud kohtunik kontrollib
§-de 24–27 sätteid järgides kriminaalasja kohtualluvust ning annab süüdistatava oma määrusega kohtu alla. Kui üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist, tuleb kohtu alla andmine sama paragrahvi 3. lõike järgi otsustada hiljemalt vahistamise tähtaja lõpule eelneval tööpäeval. Viimati osutatud sättega on seotud prokuratuurile pandud kohustus saata süüdistusakt kaitsjale, süüdistatavale ja kohtule hiljemalt 15 päeva enne
lg-tes 3 või 31 märgitud vahistamise tähtaja lõppu (
Arusaadavalt on selles normis sisalduv nõue seotud asjaoluga, et kohus jõuaks
lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Siiski ei ole reguleeritud, missugused tagajärjed kaasnevad
Kõnealuse tähtaja eiramine võib aga tekitada olukorra, kus maakohus peab
lg 3 nõuete järgimiseks otsustama kohtu alla andmise ebamõistlikult lühikese aja jooksul. 27. 1. septembril 2011 jõustunud
§-s 2571 (Eelistung) nähakse ette, et kohus lahendab enne kohtuliku arutamise algust korralduslikud küsimused eelistungil, kui esineb mõni
§-s 258 nimetatud alus (lg 1). Sama paragrahvi 2. lõike järgi, kui ilmneb
lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud alus, korraldab kohtunik süüdistatava kohtu alla andmise otsustamiseks eelistungi.
lg 1 p-dest 2 ja 3 aga tuleneb, et nendel eelistungi korraldamiseks kohustuslikel juhtudel ei pruugigi küsimust kohtu alla andmise võimalikkusest aktualiseeruda. Kui süüdistusakt ei vasta kohtuniku veendumuse kohaselt
nõuetele, tagastatakse see prokuratuurile.
lg 1 p-des 2–6 sätestatud aluste esinemise korral tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Kummalgi juhul ei ole
Selguse huvides peaks
lg 2 olema sõnastatud nii, et eelistungi korraldamine oleks nõutav süüdistusakti tagastamise või kriminaalmenetluse lõpetamise, mitte aga kohtu alla andmise otsustamiseks. 28. Eelnõu nr 599 SE seletuskirjas väljendatud arusaama kohaselt on eelistungi korraldamine üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades vajalik peamiselt kohtuliku arutamise planeerimiseks, mitte aga kohtu alla andmise otsustamiseks. Kirjeldatuga ei haaku samas
septembrit 2011 ette, et kohtu alla andmiseks planeerib kohtunik koostöös kohtumenetluse pooltega kohtuliku arutamise sellisel viisil, mis aitab vältida tarbetut ajakulu, isikute korduvat kohtusse kutsumist ja kohtuistungi edasilükkamist. Osutatud sätte põhjal kujuneb seega vaatamata seaduseelnõu seletuskirjas väljendatud seadusandja vastupidisele kavatsusele arusaam, et eelistung ja kohtu alla andmise otsustamine peavad jätkuvalt olema omavahel lahutamatult seotud. 29. Samuti ei ole 1. septembril 2011 jõustunud menetlusseaduse muudatuste puhul tähelepanu pööratud asjaolule, et
kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida selle paragrahvi punktides 1–8 loetletud andmed. Kõigi
p-des 1–8 nimetatud andmete kajastamine kohtu alla andmise määruses pole aga enamasti võimalik siis, kui üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas ei ole veel eelistungit toimunud. Kohus saab mitmed selles normis loetletud küsimused lahendada vaid pärast kohtumenetluse poolte ärakuulamist. Näiteks
lg-s 1 seotakse kaitsja kohustus esitada enda seisukohad, tõendid, kohtusse kutsutavate isikute nimekiri ja muud taotlused eelistungi toimumise ajaga. Lähtudes kaitseaktis esitatud väidetest, võivad oma taotlusi või tõendeid soovida esitada ka teised kohtumenetluse pooled. Selliselt ei saagi kriminaalasja arutamist planeeriv kohtunik tõenäoliselt vaid süüdistusaktis kajastatud andmete põhjal eelistungit pidamata kõiki
§-s 263 loetletud küsimusi, sh ka viidatud sätte p-s 8 märgitut, lahendada. Oluline on ka märkida, et kuigi vaadeldavat sätet muudeti p-des 3 ja 5 paindlikumaks, ei ole siiski ette nähtud selgesõnalist erandit, mis lubaks sõltuvalt eelistungi toimumise ajast jätta ka muud loetelus kohustuslikult lahendatavad küsimused kohtu alla andmise määruse tegemisel otsustamata ja võimaldada kohtul teha nende kohta täiendav määrus hiljem.
lg-st 1 tulenevat kohustust esitada kaitseaktid kohtule vähemalt kolm tööpäeva enne eelistungi toimumist. Kuna eelistungi korraldamine sel kuupäeval ei osutunud võimalikuks, anti süüdistatavad kuritegude aegumise vältimiseks siiski eelistungita kohtu alla, kusjuures kohtu alla andmise määrus kajastas vaid
31.2 Pidades silmas süüdistusakti kohtusse saatmise aega ja kuritegude võimalikku aegumist, oli maakohus pandud ühest küljest olukorda, kus ta pidi ebamõistlikult lühikese aja jooksul lahendama eelistungi korraldamise ning kohtu alla andmisega seotud küsimused. Teisalt püüdis maakohus sellest tingituna eelistungi toimumist korraldada viisil, millega oleks kaasnenud süüdistatavate kaitseõiguse rikkumine. Need asjaolud kogumis viisid olukorrani, kus kohtu alla andmise raames ei olnud võimalik lahendada ühtegi kriminaalasja edasiseks planeerimiseks vajalikku küsimust. Kohtulahend sisaldas kohtu alla andmist puudutava otsustuse kõrval üksnes süüdistatavate andmeid. Sellisel kujul toimunud kohtu alla andmise otsustamist ei pidanud kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis kohtulikku eelmenetlust käsitleva regulatsiooniga kooskõlas olevaks. 32. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis leiab aga, et peamiselt just
lg 2 kehtetuks tunnistamise tõttu ja § 2571 lg-s 2 ning seaduseelnõu nr 599 SE seletuskirjas märgitu põhjal koostoimes ei leidu veenvaid põhjuseid, mis lükkaksid ümber seadusandja soovi muuta seni kehtinud olukorda, kus maakohtul tuli üldkorras menetletavates kriminaalasjades kohtu alla andmise otsustamiseks alati korraldada eelistung, ning sätestada, et kohtu alla andmise otsustuse tegemine on mõnel juhul lubatud ka enne eelistungit. Kolleegium osutas eespool, et selline lahendus hälbib mõneti senises kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt kujutab kohtu alla andmine endast kohtulikku eelmenetlust lõpetavat lahendit. Samuti ilmneb käesoleva määruse eelnevates punktides toodud näidetest, et eraldi võetuna vaid menetlusseaduse normide alusel on vaadeldava järelduseni jõudmine keeruline. Arvestada tuleb aga esmajoones seda, et kohtulikus eelmenetluses peab kriminaalasja edasist menetlust planeerima võimalikult otstarbekal viisil, et tagatud oleks kriminaalasja viivitamatu ning katkematu arutamine. Senises kohtupraktikas omaksvõetud käsitlus, mille kohaselt ei tohi eelmenetlust toimetav kohtunik üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist otsustada eelistungit korraldamata ja kõiki
§-s 263 loetletud küsimust lahendamata, ei võimalda kriminaalasja edasise menetluse otstarbekat planeerimist paindlikult tagada. Seetõttu on vajalik varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohta muuta. Seda põhjendavad järgmised argumendid. 33. Esiteks, nagu ka eelnõu nr 599 SE seletuskirjas leiti, ei ole eelistungi korraldamine üksnes kiirema kohtu alla andmise otsustamise tagamiseks sisuliselt vajalik ega otstarbekas siis, kui selleks ajaks pole veel teada, missuguseid taotlusi kohtumenetluse pooled esitada kavatsevad ja millisele ajale saab kriminaalasja arutamise määrata. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus lahendada enamikku
§-s 263 loetletud kohtuliku arutamise planeerimiseks vajalikest küsimustest, kuid eeskätt just sel põhjusel eelistungi korraldamine vajalik ongi. Kuna
lg 2 kohaselt peavad eelistungist kohustuslikus korras osa võtma kaitsja ja prokurör ning sama paragrahvi
lg-s 3 märgitud juhul, mil kohtunik peab kohtu alla andmise otsustama hiljemalt vahistamise tähtaja lõpule eelneval tööpäeval, kuid näiteks ka siis, kui kohtu alla andmisest sõltub menetletava kuriteo aegumine (vt KarS § 81 lg 5 p 2). Olenevalt üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjaga seotud menetlusosaliste arvust ja nende kaitsjate või esindajate ning prokuröri ja kohtu hõivatusest teiste kriminaalasjadega võib eelistungi toimumise aja määramine enne kirjeldatud tähtaja saabumist osutuda keeruliseks või isegi võimatuks. Seejuures ei saa välistada, et mõni menetlusosaline kasutab menetlusõigusi pahauskselt, et takistada kohtu alla andmise otsustamist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kui ühest küljest ilmnevad raskused eelistungi toimumise aja kindlaks määramisel ja teisalt kaasneb kohtu jaoks kohtu alla andmise otsustamise tähtaega silmas pidades ajaline surve, võib eelistungi toimumise aja kindlaksmääramine üksnes kohtu äranägemisel sattuda vastuollu menetlusseaduse regulatsiooniga ning riivata seeläbi oluliselt mõne menetlusosalise õigusi (vrd osutatud määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 15). 35. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud
lg-s 2 nähti ette, et kui esinevad
§-s 258 loetletud alused, korraldab kohtunik süüdistatava kohtu alla andmise otsustamiseks eelistungi. Seega tuli varem kõigil juhtudel, mil esines
§-s 258 sätestatud alus, eelistung korraldada enne süüdistatava kohtu alla andmise otsustamist.
Nimelt võib eelistung
järgi toimuda enne kohtuliku arutamise algust korralduslike küsimuste lahendamiseks, kui esineb mõni
§-s 258 sätestatud alus (lg 1), või enne kohtu alla andmise otsustamist, kui ilmneb
Osutatud sätete põhjal ei ole seega välistatud eelistungi korraldamine nii enne kui ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist. Mõistetavalt sõltub eelistungi korraldamise aeg lahendatava kriminaalasja eripärast. 36.
lg 1 põhjal ilmneb, et kohtu alla andmise otsustamise kõrval võib kohtunik eelistungil teha veel ka muid otsustusi. Kõnealuse sätte p-des 1–5 toodud loetelu järgi ei pea eelistungi vältimatuks tulemiks olema üksnes kohtu alla andmise määruse koostamine.
septembril 2011 jõustunud seaduse redaktsiooni kohaselt võib ja saab kohtunik kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning et see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki
Arvestades, et
p 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida kohtuistungi aeg ja koht vaid siis, kui need on (määruse tegemise ajaks) teada, on võimalik tõlgendus, et enne täiemahulise kohtuliku arutamise planeerimise kohta määruse tegemist saabki kohus kohtu alla andmise otsustamisel lahendada selles loetelus sisalduvaid küsimusi vaid mingis osas. 37. Kokkuvõtvalt asub kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käesoleva määruse p-des 32–36 toodu põhjal järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (
lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (
lg 3); teiseks
nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (
lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine
lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (
Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid
Mõistetavalt tähendab eespool öeldu, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. 38. Ühtlasi saab kohtunik enne kohtuliku arutamise algust kohtu alla andmise eelduseks olevates küsimustes tehtud otsustusi muuta. Kui maakohus on näiteks asunud süüdistatavat kohtu alla andes seisukohale, et süüdistusakt vastab
nõuetele ja kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole, kuid hilisema eelmenetluse käigus ilmneb, et süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et kriminaalmenetlus tuleb
lg 1 p-des 2–6 ette nähtud alustel lõpetada, saab ta olenemata varasemast seisukohast siiski teha
Keeruline oleks õigustada arvamust, et näiteks olukorras, kus süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti ekslikult tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise alus või kui see alus tekkis pärast kohtu alla andmise otsustamist, tuleks kriminaalmenetluse lõpetamiseks ära oodata kriminaalasja arutamise algus ja alles seejärel kriminaalmenetlus
Ka ei leidu mõistlikku põhjust, väitmaks, et kui kohtu alla andmisel jäeti tähelepanuta süüdistusakti oluline puudus, ei tohiks eelmenetlust toimetav kohtunik selle puuduse hilisema avastamise korral viga kõrvaldada ja süüdistusakti prokuratuurile tagastada. 39. Kui kriminaalasjas on kohtueelsel uurimisel süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendit, on vajalik silmas pidada, et süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb ühtlasi kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kuivõrd
lg 1 p 1 kohustab korraldama eelistungi muu hulgas tõkendi muutmise või tühistamise otsustamiseks või tõkendi kohaldamise taotluse läbivaatamiseks, ei saa kohus seni kohaldatud tõkendit eelistungit korraldamata muuta ega tühistada. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta aga tõkendi muutmise otsustamiseks
lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt osutatud määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 11). Seega on
lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. III 40. S. T. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kulutatud aega 4 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Seetõttu tuleb taotlus riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud korra p-de 2 ning 16 alusel rahuldada 96 euro suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.