Obsah (8)

§ 257§ 226§ 130§ 1311§ 275§ 154§ 2571§ 199

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2016. aasta määruse 3-1-1-22-16 juurde 1. Olen täiel määral nõus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. aasta määruses (edasiselt Määrus) 3-1-

muudatustega kohtu alla andmise valdkonnas tegelikult saavutada sooviti ja mil määral üldmenetluse asjade kohtuliku arutamise senist positiivset praktikat need muudatused kaotama või vähemalt hägustama asusid. Minu hinnangul kajastavad seadusandja kõnealused sammud kriminaalmenetlusõiguse alase uusima õigusloome ühte selget tendentsi – soovi keskenduda ka õiguslike vahenditega üksnes süüdistusfunktsiooni tugevdamisele. Pean vältimatult vajalikuks eriarvamuses sellel teemal pikemalt sõna võtta. 2. Avameelselt räägib mainitud seadusemuudatuste tegelikust eesmärgist määruskaebuse vastuses prokurör (vt Määruse p-des 8.1-8.3 märgitut). Ta arvab teadvat, et

10 peatüki 1. jao (eriti aga

§ 257lg 3) 1.

septembril 2011 kehtima hakanud muudatuste kogu mõte ongi sisuliselt vaid selles, et kui prokuratuur saadab üldmenetluses kohtusse kriminaalasja

§ 226

lg-s 6 sätestatud tähtaegasid eirates, siis peab kohtunik selle prokuratuuri minetuse igal juhul andestavalt unustama, lähtuma kohustuslikus korras

§ 257

lg-s 3 sätestatust, andma süüdistatava kohtu alla ainuisikuliselt ilma eelistungit korraldamata ja sel viisil – nagu kirjutab prokurör – vältima sellise süüdistatava vahi alt vabastamisest, keda ei tohiks vabastada. Prokurör toonitab, et

kõnealuste muudatuste mõtte kohaselt peaks saama vajaduse korral vahistatud isiku üldmenetluses kohtu alla anda eelistungit korraldamata, tingimusel, et selliselt toimides ei rikuta isikult vabaduse võtmise seaduslikkuse üle tehtava kohtuliku kontrolli nõuet. Ootuspäraselt aga ei täpsusta prokurör, et mida see tingimus siis täpsemalt tähendab ja millistel juhtudel oleks siin tegemist vabaduse võtmise seaduslikkuse kohtuliku kontrolli nõude rikkumisega. Kõnealuste seadusemuudatustega kohtu alla andmise keskseks normiks muudetud

§ 257lg-s 3 kohaselt tegelikult selliseid juhtusid ju olla ei saa.

Seadusandjale ei ole tulnud pähe võimalust, et kohtu alla võidakse jätta andmata isik, kelle vahistustähtaeg võiks selle tõttu lõppeda. 3. Ütlen etteruttavalt, et võimalik vastuargument eelmärgitule ei ole asjakohane. Kui soovitakse küsida, et aga kas siis tõesti saaks nt Breiviki-sarnaste isikute puhul hakata kohtu alla andmisega „venitama“ riskides nii kohtueelse menetluse tarbeks mõeldud vahistustähtaeg möödumisega ja sellise isiku „vabastamisohuga“? Selline probleem on selgelt välja mõeldud. Kui ikka olukord eeluurimisel on tõepoolest sedavõrd tõsine, siis nii praegu kehtiv (

§ 130lg 31) kui ka alates käesoleva aasta 1.

septembrist kehtiv (

§ 1311

lg 2) seadus võimaldab seda tähtaega riigi peaprokuröri taotlusel sisuliselt piiramatult pikendada. Kas on ilmselgelt alusetu väita, et kui riigi peaprokurör ei ole taotlenud kohtueelseks menetluseks mõeldud vahistamistähtaegade pikendamist ja kogu lootus rajatakse

§ 257

lg-le 3, siis lausa tungivat ja vältimatut vajadust kestvaks vahi all pidamiseks enam ole? Sest kuidas muidu riskida sellega, et äkki kohtunik ei loe

§ 257

lg 3 tekstist välja mitte ainuvõimalikku käitumiskorraldust, vaid siiski kohtule ja kohtunikule omast valikutegemise õigust (vähemalt) kahe alternatiivi vahel.

1. Mingem korraks ajas tagasi. Määruse p-s 21 on adekvaatselt kirjeldatud olukorda, mis kohtupraktikas kujunes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi 3-1-1-69-08 pinnalt. Selles lahendis oli Riigikohus esitanud
2. juulil 2008 jõustunud

muudatuste süstemaatilise tõlgenduse vastusena kohtupraktikas välja hüütud mureküsimusele, et „kuidas küll on võimalik üldmenetluse asjades kohtus toimida, kui kohus ei saa eelnevalt kriminaaltoimikut ära õppida?“ Kohtu alla andmine just (või vähemalt „paljuski ka“) eelistungi vahendusel pidi Riigikohtu selge sõnumi kohaselt võimaldama nii kohtul kui ka pooltel üldmenetluse asjades saada vajaliku ning piisava ettekujutuse sellest, kuidas võiks kohtulik arutamine hakata kulgema; milliseid tõendeid peavad pooled vajalikuks uurida ja kas selles küsimuses ollakse ühel meelel; palju kohtumenetluseks võiks aega kuluda jne. 5. Põhiküsimuse juurde tagasi tulles tuleb lihtsalt nentida, et meie kriminaalmenetluses lihtsalt on ilma pikemate põhjendusteta pikka aega valitsenud arusaam, mille kohaselt vahistatud süüdistatava kohtu alla andmine ei tähenda mitte üksnes kohtu võimalust hakata kriminaalasjaga tegelema, seda arutama. Kohtu alla andmise võlu prokuröri jaoks seisneb senise pikaaegse praktika kohaselt muuhulgas ka selles, et see menetluslik samm lõpetab ka kõik kohtueelses menetluses kehtivate vahistamistähtaegadega seonduvad piirangud ja võimaldab nüüd pidada süüdistatavat vahi all vähemalt 6 kuud ilma selle kestva põhjendatuse vajadusse sisuliselt süvenemata (

§ 275lg 2).

On piisavalt põhjust arvata, et see arusaam on tänaseks aegunud. See ei ole (enam) kooskõlas EIÕK kohaldamispraktikaga ja nõuab seetõttu seadusandja kiiret pilku ning seadust muutvat tahet.[1] Viimatimärgitut arvestades ei saa kuidagi õigustada seadusandja samme, mille kohaselt kohtu alla andmisel ei pea vahistamise kestev vajalikkus enam sisulise arutamise teemaks olema. Kuid just seda seisukohta väljendab täie selgusega § 257 lg 3 tekst koos Riigikohtu käesolevas lahendis aktsepteeritava tõlgendusega. 6. Riigikohtu käsitletava Määruse tähelepanelikul lugemisel ei tohiks olla keeruline märgata neid probleeme, mille ees kohtukoosseis seisis soovides põhjendada eeskätt ja põhiliselt vaid

2011. aasta muudatuste seletuskirjast lähtuvalt üldmenetluse asjades ka ilma eelistungita kohtu alla andmise võimalikkust. Nimelt tekkis vältimatult küsimus, et mis siis uuenenud arusaama kohaselt peaks obligatoorselt alati (seega ka ilma eelistungita

§ 257lg-s 3 sätestatud juhtumil) kuuluma kohtu alla andmise sisusse.

Määruse p-s 37 on tõlgenduslike pingutustega asutud seisukohale, et 1. septembril 2011 kehtima hakanud muudatuste järgselt kuulub üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades obligatoorselt kohtu alla andmise sisusse: a) kohtualluvuse kontrollimine (

§ 257

lg 1); b) süüdistusakti

§ 154

nõuetele vastavuse otsustamine (

§ 2571

lg 2 ja § 258 lg 1 p 2) ja

§ 199

lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise aluste olemasolu üle otsustamine (

§ 2571lg 2 ja § 258 lg 1 p 3).

1. Määruse edasisest loogikast arusaamine nõuab aga ekvilibristi oskusi. Nimelt tuleneb ju eelmärgitust täiesti selgelt, et tegelikult ei saa ega tohi kohtu alla andev kohtunik endalt isegi mitte küsida, et kas vahistus tõkendina peab jääma alles. Või täpsemalt öeldes: isegi kui kohtunik ka sooviks sellele põhiõiguste riivelisele küsimusele eitavalt vastata, peaks ta sellegipoolest andma süüdistatava kohtu alla, jättes sellega ju sisuliselt tõkendi muutmata.
2. Aga olgu. Lähtugem siis siin piirjuhtumist üldreegliks muudetud „süüdistus-funktsioonilisest pragmaatikast“, et kui kohtu alla andmisel nö läheb kiireks (et tegemist on

§ 257

lg-s 3 olukorraga), siis tuleb isik anda kohtu alla ilma vahistamise kestva vajalikkuse teemasse pikemalt ja sisulisemalt süvenemata (st ilma kaitse argumente kuulamata). Sellisel viisil toimides ja isikut kohtu alla andes ei saaks ilmselt siiski enam kuidagi olla juttu kohtueelse menetluse aegse vahistamise jätkumisest. Samas kahtlen tõsiselt, kas sellisel pooliku teabe pinnalt vahistamise jätkumise kasuks otsustamine saab ikka juba olla nn kohtu järgi kinnipidamine... Võib-olla on nüüd tekkinud selline täiesti uus isikult vabaduse võtmise olukord, mis ehk isegi võiks olla PS § 20 tekstist tuletatav? Aga ma leian, et selline vabaduse võtmine kohtu loal saaks kesta alati üksnes eelistungini ja siis tuleks vahistamise kestva vajalikkusega uuesti ja sisuliselt tegeleda. Umbes sellise lahenduse suunas on ka Määruse p-s 39 liigutud. Kuid mitte piisava järjekindlusega, sest selles punktis märgitust lähtuvalt võidakse põhimõtteliselt jätta kohtu alla andmisel pooliku teabe pinnalt vahi alla ka määramatuks ajaks.

1. Lõpetuseks tahan tõepoolest siiralt loota, et seadusandja ei hakka ekslikult arvama, et kõnealuse Määrusega (ja NB! obiter dictum korras) on suudetud kõik kohtu alla andmist puudutavad mured lahendada. Seadusandja abi on ikka kestvalt teretulnud.
2. mai 2016 Eerik Kergandberg (allkirjastatud digitaalselt) Ühinen täielikult Eerik Kergandbergi eriarvamusega, märkides juurde vaid seda, et minu hinnangul on kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kõnealuse Määruse obiter dictum-is tõlgendanud kohtu alla andmise institutsiooni kui sellise sootuks sisutühjaks. See on ka põhjus, miks ei nähtu Määrusest seda, mida tähendab üldmenetluses kellegi kohtu alla andmine, ehk mis on kohtu alla andmise sisu. Kui Määruse p-s 36 räägitakse küll „kohtu alla andmise alternatiividest“ ja nende vastanditest, kui „kohtu alla andmise eeldustest“ ja suunatakse kohtu alla andjat kohtu alla andmise olemuse peale mõtlemata pelgalt kontrollima, kas kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, jättes seega mulje, et kohtu alla andmine vaid sellist kontrolli tähendabki, siis Määruse järgnevad punktid annavad teada, et ka kõiki neid küsimusi saab lahendada kunagi hiljem ja kuidagi teisiti. Mulle näib, et sellega on võetud kohtu alla andmiselt igasugune sisu ja asetatud kohtu alla andmist „otsustav“ maakohtu kohtunik „kummitempli“ rolli tagamaks, et süüdistatav oleks kohtu alla antud enne vahistamise tähtaja lõppu ja et kuritegu ei aeguks.
3. mai 2016 Hannes Kiris (allkirjastatud digitaalselt) [1] Vt ka U. Lõhmus Põhiõigused kriminaalmenetluses. Juura: 2014, lk 288.