Obsah (9)

§ 449§ 267§ 268§ 2681§ 688§ 171§ 174§ 177§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-37-16 Otsuse kuupäev Tartu, 1. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõue tulenevalt kostja ning ML-i vahel sõlmitud töövõtulepingust, millest hageja on väidetavalt taganenud, sest kostja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud. Kostja esitas
2. veebruaril 2015 taotluse, milles palus maakohtul teha vaheotsuse, selgitamaks välja, kas hageja on võtnud üle ML-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu. Harju Maakohus tegi vaheotsuse, milles leidis, et vaidlusalune töövõtuleping on hagejale üle läinud, ja jätkas menetlust. 10.

§ 449

lg 1 võimaldab teha vaheotsuse mh nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta olukorras, kus menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. Eeltoodust tulenevalt on vaheotsust võimalik teha eelkõige olukorras, kus kahju või muu rahasumma suuruse arvutamine on keeruline ja menetlusökonoomiliselt on põhjendatud teha esmalt kindlaks muud nõude eeldused. See ei tähenda aga, et kohus saaks teha vaheotsuse vaid mõne nõude eelduse esinemise kohta. Kolleegium märgib, et maakohus rikkus vaheotsuse tegemisel

§ 449

lg-id 1 ja 2, tehes vaheotsuse ainult ühe nõude eelduse kohta ehk tuvastas vaid selle, kas leping läks hagejale üle, kuid jättis tuvastamata kõik ülejäänud nõude eeldused. Vaheotsust ei ole lubatud teha selliselt, et tuvastatakse vaid osa nõude eeldustest, milleks praegusel juhul oli asjaolu, kas vaidlusalune töövõtuleping on hagejale üle läinud või mitte. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et

§ 449

lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab kohus kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuvastama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, sest nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11, p 16; Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10). Kolleegium leiab, et sama põhimõte kehtib ka praeguses vaidluses. Hageja esitas kostja vastu lepingust taganemisest tuleneva tagasitäitmise nõude (VÕS § 189 lg 1) ja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1). Kuna maakohus tuvastas vaid selle, et leping läks ML-ilt hagejale üle, kuid ei tuvastanud, kas lepingust on kehtivalt taganetud ja kas lepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu tekkis tellijale kahju, siis ei tuvastanud maakohus vaheotsuse tegemiseks vajalikke eeldusi. Samas ei oleks maakohus saanud praeguses asjas teha vaheotsust ka nõutavas ulatuses, sest kostja taotles vaheotsuse tegemist üksnes lepingu ülemineku tuvastamise kohta.
7. Kolleegium leiab, et kuigi maakohus rikkus vaheotsuse tegemise nõudeid, ei too see menetlusõiguse normi rikkumine kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist, kuna ringkonnakohus tegi asjas lõppotsuse ja leidis tõendeid hinnates, et hageja nõuet ei saa rahuldada, sest leping ei läinud MLilt hagejale üle. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et pooled on saanud kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitada apellatsioonimenetluses. Samuti on hageja apellatsioonimenetluses kinnitanud, et ta on esitanud piisavalt tõendeid, mis tõendavad ettevõtte üleminekut.
8. Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette, et kohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja juhatuse liikme P. Roovälja vande all ülekuulamise taotluse, mille hageja esitas juba maakohtus. Hageja arvates oli ringkonnakohus kohustatud P. Roovälja vande all üle kuulama, sest ettevõtte üleandmise kirjalikke lepinguid ei sõlmitud ja vaidlusaluseid asjaolusid sai hageja tõendada eelkõige P. Roovälja ütlustega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

§ 267

lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Juriidilise isiku puhul võib vande all üle kuulata selle seadusliku esindaja.

§ 268

kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub.

§ 2681

reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest nähtub, et pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda (või enda seadusliku esindaja), vaid vastaspoole (või tema seadusliku esindaja) vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Seega võis ringkonnakohus jätta hageja seadusliku esindaja vande all üle kuulamata ja selliselt toimides ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse norme. 13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 182 ja hindas tõendeid valesti, märgib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus asus tõendite hindamise tulemusel maakohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale ja leidis, et ettevõtte üleminek ei ole tõendatud, ei ole ringkonnakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei ole ühtegi tõendit jätnud hindamata ja on põhjendanud, miks ta leiab, et ettevõtte üleminek ei ole tõendatud. Kassatsioonimenetluses ei hinda Riigikohus tõendeid ega tuvasta asjaolusid (

§ 688lg-d 3-5).

Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata. 14. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna maakohus ei määranud oma otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei määra ka kolleegium kooskõlas

§ 174

lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177

lg 2 alusel määrab asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. 15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppik, Tambet Tampuu, Villu Kõve