Obsah (10)

§ 701§ 186§ 185§ 189§ 329§ 182§ 181§ 187§ 149§ 191

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-41-16 Määruse kuupäev Tartu, 1. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve Kohtuasi Stanislav Korsaki

) § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes hageja enda sissetulekut. Kuna hageja viibib vanglas, ei saa ta korteriomandit välja üürida. Samas elab ühes korteris ka hageja isa, kes on vana inimene ja invaliid. Teine korteriomand on garaažiboks. Ka kohtu viidatud sõidukit ei saa hageja müüki panna, sest viibib vanglas. Teiseks on sõiduki turuväärtus nii madal, et müügist saadud raha ei kata poolt riigilõivuks vajalikku summat. 5. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ja ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus määras riigilõivu tasumiseks tähtaja 15 päeva oma määruse jõustumisest. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue määruse, millega määrab apellatsioonkaebuse riigilõivu tasumiseks tähtaja 60 päeva käesoleva määruse jõustumisest. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid Riigikohus muudab määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Ringkonnakohus on määruses märkinud, et hageja ei andnud kohtule täielikke andmeid oma varalise seisundi kohta. Menetlusabi taotluses ei ole hageja esitanud andmeid temale kuuluva kinnisvara, sissetulekute ega muu vara kohta. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et hagejale kuuluvad korterid ja auto ning tal on ka raha ja võib olla ka igakuiseid sissetulekuid. Hageja väitel elab korteris ka tema isa. Seega on hageja esitanud kohtule valeandmeid. Hageja ei ole Riigikohtule väitnud, et ta ei olnud varast teadlik, ta ei ole oma vara varjanud või et ta ei oleks seda teinud teadvalt. Kolleegium leiab, et menetlusabi taotluses taotleja majanduslikku seisu oluliselt moonutavate valeandmete esitamisel või oluliste andmete teadval esitamatajätmisel on kohtul õigus keelduda menetlusabi andmisest. Kolleegiumi arvates on praegusel juhul ka põhjust seda teha. Seetõttu on ringkonnakohtu lõppjäreldus menetlusabi andmisest keeldumise kohta põhjendatud. Abi andmisest keeldumise põhjenduseks on aga hageja teadlik oluliste valeandmete esitamine menetlusabi taotluses.
2. Kuigi

§ 186

lg-te 5 ja 6 järgi on kohtul võimalus küsida ja koguda menetlusabi taotlust täpsustavaid andmeid (vt ka nt Riigikohtu 29. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-12, p 14), tuleneb

§ 185

lg-st 2, et eelkõige tuleb taotlejal endal esitada andmed ning tõendada enda vastavust menetlusabi andmise kriteeriumitele. Kohus saab lähtuda esitatud andmete õigsusest ega pea neid alati üle kontrollima, vastupidine eeldus oleks ebamõistlik ja kohtu töökoormust asjata suurendav. Vajaduse korral saab kohus pöörduda majandusliku olukorra selgitamiseks menetlusabi taotleja enda poole. Taotleja peab aga arvestama, et valeandmete esitamine (andmete varjamine) ei ole tagajärjeta.

§ 189

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja on menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid. See on kohtu kaalutlusotsus, mida saab teha esmajoones siis, kui ilmnevad olulised valeandmed, mh andmete esitamatajätmine, mis oluliselt moonutab taotleja majanduslikku seisundit ja võinuks mõjutada menetlusabi andmist või olulisel määral selle ulatust ning ei ole alust arvata, et valeandmete esitamine toimus eksimuse või teadmatuse tõttu. Ebaloogiline oleks, kui kohtud peaks menetlusabi andma, kui teadlik valeandmete esitamine, selgub juba enne menetlusabi andmist. Kolleegiumi arvates tuleb

§ 185

lg-t 2, § 186 lg-t 6 ja § 189 lg 1 p-i 1 koosmõjus tõlgendada nii, et kohus võib menetlusabi andmisest keelduda, kui ta juba enne menetlusabi andmist on tuvastanud, et menetlusabi taotleja on teadvalt esitanud olulisi valeandmeid, mh jätnud kohtu olulistest andmetest teavitamata. Sealjuures tuleb kohtul siiski arvestada, kas valeandmeid, sh ebaõigeid või ebatäielikke andmeid, on esitatud tahtlikult või hooletusest ning kas need andmed puudutavad taotleja menetlusabi andmise tingimuste täitmist (eelkõige majanduslikku seisundit) olulisel määral. Seega ei pruugi olla põhjust menetlusabi andmisest keeldumiseks, kui taotleja ei ole esitanud andmeid talle kuuluva või temale kingitud väiksema väärtusega esemete kohta, samuti juhul, kui taotlejale kuuluva vara koosseis on ebaselge näiteks vara kuulumise tõttu ühisvarasse. Teadlik valeandmete esitamine kohtule menetlusabi saamiseks on vastuolus

§ 329

lg 1 järgse tõekohustusega ning võib olla kvalifitseeritav ka nt kelmusena karistusseadustiku § 209 mõttes. 9. Kolleegium peab kohtupraktika ühtlustamiseks vajalikuks märkida, et kui kohus loetleb menetlusabi andmata jätmisel taotleja raha või sissetulekut, tuleb võtta ka selge seisukoht, kas ja millises ulatuses saab selle raha arvel menetluskulusid kanda, arvestades mh

§ 182lg 2 p 1 kriteeriumeid arvesse võetava sissetuleku kohta.

Samuti tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses saab ebareeglipäraseid (ja eeldatavasti mitte töise sissetulekuna mõeldud) ülekandeid kolmandatelt isikutelt pidada üldse arvesse võetavaks sissetulekuks. Kolleegiumi arvates ei saa kinnipeetava vabanemisfondis olevat summat pidada selliseks sissetulekuks

§ 182

lg 2 p 1 mõttes, mida taotleja saaks kasutada vähemasti kinnipidamise ajal menetluskulude kandmiseks, sest kinnipeetaval puudub selle käsutamis​õigus (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-82-13, p 12). Teiseks saab sama sätte järgi sissetulekule tuginedes menetlusabi andmisest keelduda vaid juhul, kui menetluskulud ei ületa kohtu tuvastatud taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut (

§ 182lg 2 p 1).

10. Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et tal on vara, mille arvel saaks menetluskulud kanda (

§ 182

lg 2 p 2), tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks realiseeritav mõistiku aja jooksul ning kas realiseerimisest saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Mõnel juhul võib olla võõrandamise asemel mõistlik vara välja üürida või selle tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta, kuid seda tuleb sel juhul ka sisuliselt hinnata, arvestamata ei saa jätta vara eeldatavat väärtust. Vajaduse korral tuleks kohtul konkreetse vara väärtuse ja realiseeritavuse hindamiseks küsida

§ 186

lg 5 järgi menetlusabi taotlejalt lisaandmeid ja selgitusi.

§ 182

lg 2 p 2 sätestab kohustuse müüa (või muul viisil realiseerida) riigilõivu tasumiseks vara, mida taotlejal otseselt muuks eesmärgiks vaja ei ole (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). Seetõttu peab taotlejal menetlusabi andmisest keeldumise korral olema selge, millise vara arvel peab kohus mõistlikult võimalikuks ja asjakohaseks menetluskulude kandmist.

§ 182

lg 2 p 2 alusel ei saa nt eeldada menetlusabi taotlejalt tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses oleva eluaseme võõrandamist, kui see on õiglases suhtes perekonna suuruse ning sissetulekuga (vt

§ 186lg 2).

11. Lisaks tuleb

§ 181

lg 1 p 1, § 182 lg 2 p 2 ning § 186 lg 1 kohaldamisel arvestada menetlusabi taotleja (majanduslikku) seisundit. Kinnipeetava puhul tuleb arvestada, millised on tema võimalused varaga tehinguid teha, mh selle tagatisel laenu saada. 12. Isegi kui kohtu hinnangul on taotlejal suuremate raskusteta realiseeritav vara ning selle arvel on võimalik ka riigilõiv tasuda, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg.

§ 187

lg 5 esimese lause kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist.

§ 187

lg 6 teine lause sätestab, et kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

§ 182

lg 2 p 2 alusel tuleb menetlusabi andmisest keeldumise korral anda mõistlik tähtaeg vara realiseerimiseks (vt ka nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-10, p 11;
3. aprill
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). Kohus asus seisukohale, et hagejal on võimalik 1000 euro suurune riigilõiv tasuda vara arvel ning andis riigilõivu tasumiseks tähtaja 15 päeva. Seega oleks hageja ringkonnakohtu määruse järgi pidanud 15 päeva jooksul võõrandama või välja üürima garaažiboksi ja/või sõiduki või taotlema laenu ning saadud rahaga tasuma 1000 eurot riigilõivu. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohtu arvates mõistlik eeldada, et hageja saab 15 päeva jooksul garaažiboksi väljaüürimisest 1000 eurot. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab hageja realiseerima, peab kohus sellest lähtudes andma riigilõivu tasumiseks ka mõistliku tähtaja või tähtajad, kui määrab riigilõivu osamaksetena tasumiseks.
5. Kuna kolleegium nõustub, et hagejale menetlusabi andmisest tuli keelduda, jääb rahuldamata hageja taotlus tühistada ringkonnakohtu määrus menetlusabi andmisest keeldumise osas. Samas arvestades kõiki asjaolusid, peab kolleegium vajalikuks pikendada ringkonnakohtu määratud riigilõivu tasumise tähtaega.

§ 187lg 6 teise lause järgi tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg.

Mõistliku tähtaja määramisel tuleb muu hulgas arvestada, millise vara või sissetuleku arvel võib taotlejalt menetluskulude kandmist eeldada. Sellest lähtudes võib kolleegiumi hinnangul praegusel juhul pidada mõistlikuks tähtajaks 60 päeva käesoleva määruse jõustumisest. Ringkonnakohtu määruse järgi tuleb hagejal esitada ringkonnakohtule tähtajaks riigilõivu tasumist tõendav dokument. 14. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Hageja ei ole määruskaebuses märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon

§ 149lg 8 esimese lause järgi tagastada.

15. Määruskaebuse menetlemise kulusid

§ 191lg 3 alusel ei hüvitata.

16. Kolleegium märgib, et maakohus toimis eksitavalt, kui jättis otsusega menetluskulud hageja kanda, määramata kindlaks nende suurust. Kohtuotsusest (selle lk 3) nähtub, et kohus ei mõista hagejalt kostja kulusid välja, kuna sel ei olnud lepingulist esindajat. Seega, tegelikult ei mõistnud maakohus hagejalt menetluskulusid välja ja vaatamata eksitavale resolutsioonile ei saa nende kindlaksmääramist nõuda ka hiljem. Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve