RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-38-16 Otsuse kuupäev Tartu, 1. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõ

) § 40 lg 2 alusel ei saa RAB anda piirangualuse vara käsutamiseks krediidi- või finantseerimisasutusele maksejuhiseid. Küll saab RAB piirata kontol oleva vara käsutamist ning põhjendatud juhul seda piirangut leevendada, sh anda loa kalduda kehtestatud piirangust kõrvale, või piirang lõpetada. Juhul, kui konto omanik soovib raha käsutada, saab ta seda teha, kui RAB annab selleks loa. RAB-i

1. veebruari
2. a kirjast nähtub, et kostja ei andnud maksejuhist ega korraldust ülekande tegemiseks võlgniku kontolt MTA kontole, vaid andis pangale üksnes loa kalduda MTA
3. veebruari
4. a korralduse täitmiseks RAB-i seatud käsutuspiirangust kõrvale. Seega ei olnud kostjal kohustust raha MTA kontole üle kanda. Kostja pidanuks kandma raha esmalt kohtutäiturile ning üksnes juhul, kui sellest oleks raha üle jäänud, saanuks kostja kanda ülejäänud raha MTA-le. Kohtutäituri arestimisakti alusel on võlgniku konto arestimine registreeritud
5. jaanuaril
6. MTA korraldus raha ülekandmiseks registreeriti
7. veebruaril 2011, st hageja algatatud täitemenetluses anti korraldus enne MTA korraldust. Seega tulnuks TMS §-st 65 tuleneva prioriteetsuse põhimõtte kohaselt teha võlgniku kontolt kanne esmalt kohtutäiturile. Hageja väitel tekkis tal kahju seetõttu, et kostja õigusvastase käitumise tõttu jäi hagejal võlgniku vastu alustatud täitemenetluses nõue rahuldamata. Kostja väitel ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist, kuna tema võlausaldaja ja võlgnikuga sõlmitud lepingud on näilikud. Õige on kostja vastuväide, et nõude loovutamise leping ja võlatunnistus on näilikud tehingud TsÜS § 89 mõttes ja TsÜS § 89 lg 2 alusel on need tühised. Asjas esitatud tõenditest ja esitatud asjaoludest nähtub, et nimetatud tehingutega sooviti tekitada võlgnikule sissenõutavaks muutunud ja sundtäidetav kohustus hageja vastu selleks, et vältida RAB-i ning MTA korraldusi ning saada kätte võlgniku kontol olev raha. Seejuures on kohtutäitur otsustanud viivitamata arestida võlgniku kontod, aidates sellega kaasa näilike tehingute eesmärgi elluviimisele. Kuna tühise tehingu alusel ei tekkinud hagejale õigusi ega kohustusi, ei olnud hagejal võlgniku vastu nõuet, mille täitmiseks alustas kohtutäitur täitemenetlust ja koostas vara arestimisakti. Seega ei ole hagejal kahju tekkimine tõendatud. Kuna hagejal ei ole kahju tekkinud, ei ole oluline hinnata kostja käitumise õiguspärasust võlgniku kontolt raha ülekandmisel MTA kontole, ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tallinna Ringkonnakohus jättis
11. detsembri
12. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt hindama nõude loovutamise lepingu ja võlatunnistuse näilikkust, kuigi kostja ei saa nende näilikkusele tugineda, kuna ta ei ole nende lepingute pooleks. Samuti leidis maakohus ekslikult, et kostjal oli kohustus kanda 75 483 eurot 86 senti üle kohtutäituri kontole. RAB tegi
13. novembril 2010 ettekirjutuse, millega kehtestas

§ 40lg-s 1 sätestatud piirangu võlgniku kontole 30 päevaks.

14. detsembril 2010 tegi RAB uue ettekirjutuse, millega kehtestas

§ 40lg 3 p-s 1 sätestatud piirangu võlgniku kontole 60 päevaks.

1. veebruaril 2011 teatas RAB, et vabastab konto ning lubab seal oleva raha kanda MTA kontole. Kohtutäitur edastas kostjale konto arestimise akti
2. jaanuaril 2011, s.o ajal, mil võlgniku kontole oli kehtestatud

§ 40

lg 3 p-s 1 sätestatud käsutuspiirang.

§ 40

lg 3¹ järgi ei või täite- ega pankrotimenetluses arestida ega võõrandada vara, mille suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang. TsÜS § 88 lg 1 järgi on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. Seega oli RAB-i kehtestatud käsutuspiirangu tõttu kohtutäituri

1. jaanuari
2. a konto arestimine tühine ning hagejal ei tekkinud TMS §-s 65 sätestatud arestipandiõigust. Kostja teavitas kohtutäiturit
3. veebruari
4. a e-kirjaga sellest, et võlgniku konto käsutamine on blokeeritud. RAB-i kehtestatud käsutuspiirangu lõppemisel ei muutunud kohtutäituri
5. jaanuari
6. a arest kehtivaks. Sellist võimalust seadusest ei tulene. Kuna
7. jaanuari
8. a arest ei olnud kehtiv, siis ei tekkinud kostjal kohustust kanda võlgniku kontol olev raha kohtutäituri kontole. Järelikult ei ole kostja pannud hageja suhtes toime õigusvastast tegu ning hagejal ei saa kostja vastu olla kahju hüvitamise nõuet. Arvestades, et kostjal ei olnud kohustust raha kohtutäiturile üle kanda, ei ole asja lahendamiseks vaja hinnata, kas kostja kandis võlgniku kontolt raha MTA kontole õiguspäraselt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi ja asus seetõttu väärale seisukohale, et RAB-i seatud käsutuspiirangu tõttu ei saanud kohtutäitur võlgniku kontot arestida.

§ 40

lg 1 alusel käsutuspiirangu kehtestamine on ajutine meede, mis kohaldub konkreetse vara (rahasumma) kohta. Seevastu täitemenetluses arestitakse TMS § 115 lg-te 1 ja 2 järgi võlgniku konto ning loetakse arestituks ka pärast arestimise hetke kontole laekuvad summad. RAB-i käsutuspiirangu alt vabanevad summad on samaväärsed kontole laekuvate summadega. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei ole vaja hinnata seda, kas kostja kandis raha MTA kontole õiguspäraselt. Hageja tõendas, et täitemenetlus võlgniku vastu jäi tulemusteta. Viimane võlgniku kontol olnud raha kanti õigusvastaselt MTA-le. Seega, isegi kui nõustuda ringkonnakohtu käsitusega, et konto arestimine oli tühine, oli tühine ka MTA korraldus, kuna ka see tehti käsutuspiirangu kehtimise ajal. Seega tuli kohtul arvestada tõenäosust, et kohtutäitur oleks võinud pärast käsutuspiirangu tühistamist arestida konto enne MTA-d. Eeldades tõenäosust 50:50, tulnuks VÕS § 127 lg 6 järgi välja mõista pool kahjust. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks on hageja nõue neil asjaoludel kaalumata ja põhjendamata jäetud. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Väär on hageja arusaam, et võlgniku konto oli hoolimata RAB-i kehtestatud käsutuspiirangust arestitud.

§ 40

lg 31 järgi on raha täitemenetluses arestimine välistatud, kui RAB on kehtestanud sellele käsutuspiirangu, ning arest ei muutu kehtivaks ka pärast raha käsutuspiirangu alt vabastamist. Ainetu on hageja alternatiivne käsitus, et kohtutäituri aresti tühisuse korral on tühine ka MTA korraldus.

§ 40

lg 2 järgi võib käsutuspiirangust kalduda kõrvale RAB-i kirjalikul loal ning RAB andiski selleks 15. veebruaril 2011 kirjaliku loa. Raha MTA kontole kandmine oli õiguspärane, kuna vastas

§ 40lg-tes 1-31 sätestatule.

Kuna kostja ei ole pannud toime õigusvastast tegu, ei saa hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et kostjal ei olnud kohustust kanda raha kohtutäiturile üle. Seega ei ole kostja ka kuidagi hageja õigusi rikkunud. Lisaks on hageja kokkulepped võlgniku ja võlausaldajaga näilikud, sest on sõlmitud eesmärgiga vältida MTA ja RAB-i ettekirjutusi. Kohus peab ka omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 kohaselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
2. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
3. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama (vt nt Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10).
6. Hageja väitel tekkis tal kahju seetõttu, et kostja kandis võlgniku pangakontol olnud raha MTA nõude katteks riigile, mitte kohtutäiturile, ja seetõttu tekkis hagejal kui sissenõudjal kahju, sest võlgnikul ei olnud muud vara, mille arvel hageja nõuet võlgniku vastu täita, ja hageja nõue jäi täitemenetluses täitmata. Hageja hinnangul ei võinud kostja kanda raha MTA nõude katteks riigile ja pidi selle kandma kohtutäiturile, kuna kohtutäitur oli võlgniku konto arestinud enne MTA-d ja edastanud kostjale ka selle kohta arestimisakti. Kolleegiumi hinnangul asus ringkonnakohus neil asjaoludel põhjendatult seisukohale, et hageja kahjunõude lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostjal oli kohustus kanda võlgniku pangakontol olnud raha kohtutäituri kontole ja kas kostja rikkus seda kohustust. Kolleegiumi hinnangul saanuks kostja nimetatud olukorras tekitada hagejale kahju sellega, kui oleks jätnud õigusvastaselt raha kohtutäituri pangakontole kandmata. Sellest tulenevalt on õige ka ringkonnakohus järeldus, et hageja kahjunõude lahendamiseks ning kostja teo õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole esitatud asjaoludel vaja hinnata seda, kas kostja kandis raha õiguspäraselt MTA nõude katteks riigile, vaid oluline on tuvastada, kas kostja jättis raha õigusvastaselt kohtutäituri pangakontole kandmata. Kostjal olnuks kohustus kanda raha kohtutäituri kontole, kui võlgniku pangakonto oleks olnud kohtutäituri arestimisakti alusel kehtivalt arestitud. Asjas on tuvastatud, et kohtutäitur koostas
7. jaanuaril 2011 võlgniku pangakonto arestimisakti ja edastas selle kostjale. Sel ajal oli võlgniku pangakontol oleva vara käsutamine aga

§ 40

lg-te 1 ja 3 alusel RAB-i ettekirjutusega keelatud.

§ 40

lg 31 järgi ei või täite- ega pankrotimenetluses arestida ega võõrandada vara, mille suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang ning TsÜS § 88 lg 1 järgi on seadusega selleks õigustatud ametiasutuse antud käsutuskeeldu rikkuv tehing, samuti täitemenetluses tehtud käsutus tühine. Seega ei olnud RAB-i kehtestatud käsutuspiirangu tõttu kohtutäituri

1. jaanuari
2. a pangakonto arestimisel selle tühisuse tõttu õiguslikke tagajärgi ja kostjal ei olnud kohustust kanda raha RAB-i käsutuspiirangu lõppemise järel kohtutäituri pangakontole. Eeltoodu kohaselt ei ole kostja pannud toime sellist õigusvastast tegu, mille tagajärjel saanuks hagejal kahju tekkida.
3. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et iseenesest võib olla õige hageja väide, et kostja kandis õigusvastaselt raha MTA nõude katteks riigile. Õige on hageja alternatiivne käsitus, et

§ 40

lg 31 järgi on tühine võlgniku pangakonto arestimine nii kohtutäituri (TMS § 115) kui ka maksuhalduri poolt (maksukorralduse seaduse § 131). Kolleegiumi hinnangul tuleb

§ 40

lg-s 31 sätestatut mõista sätte eesmärki silmas pidades nii, et vara, mille suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang, ei või arestida üheski täitemenetluses, sh maksukorralduse seaduse

1. peatükis sätestatud maksuvõla sundtäitemenetluses. Seega ei saanud ka MTA RAB-i käsutuspiirangu kehtimise ajal
2. veebruaril 2011 võlgniku kontot kehtivalt arestida. Lisaks märgib kolleegium, et

§ 40

lg 2 järgi ei saanud RAB anda korraldust kanda võlgniku kontol olev raha MTA korralduse alusel riigile. Viidatud sättest tuleneb, et RAB-i kehtestatud pangakonto käsutamise piirangu kehtimise ajal ei täida krediidiasutus pangakonto debiteerimise juhiseid ning käsutamise piirangust võib kõrvale kalduda ainult RAB-i kirjalikul loal. Sellest tulenevalt saab RAB anda küll käsutuspiirangu kehtimise ajal loa võlgniku pangakonto käsutamiseks, sh pangale konto debiteerimise juhise täitmiseks, kuid ei saa anda ise maksejuhist, s.o korraldust kanda võlgniku pangakontolt raha kolmanda isiku pangakontole.

1. Eeltoodul ei ole siiski hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel tähtsust, sest hageja kahjunõude eelduseks on asjaolu, et kostja pani toime sellise õigusvastase teo, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju. Võlgniku kontot õigusvastaselt debiteerides võis kostja tekitada kahju võlgnikule, kuid selle tagajärjel ei saanud tekkida kahju hagejale, kuna kostjal ei olnud kohustust kanda RAB-i käsutuspiirangu alt vabanenud raha üle kohtutäiturile. Ekslik on hageja käsitus, et hagejal ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks raha kandnud MTA nõude katteks riigile, sest siis oleks hagejal olnud võimalus võlgniku kontol olnud raha täitemenetluses kehtivalt arestida ja saada oma nõue rahuldatud. Kolleegiumi arvates ei saa sellest järeldada, et hagejal on kostja käitumise tõttu kahju tekkinud. Hageja ei saa nõuda, et talle hüvitataks kahju, mis oletuslikult oleks võinud tekkida juhul, kui hageja nõude täitmiseks oleks kohtutäitur võlgniku konto pärast RAB-i käsutuspiirangu lõppemist arestinud. Täitur seda ei teinud.
2. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
3. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.
4. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostja palus mõista hagejalt kassatsiooniastme menetluskulude katteks välja 1926 eurot 92 senti (käibemaksuta) ning alates lahendi jõustumisest seadusjärgse viivise. Taotluse kohaselt kulus kostja esindajal 6 tundi 15 minutit tsiviilasja toimiku, ringkonnakohtu otsuse ja kassatsioonkaebusega tutvumiseks ning 10 tundi 30 minutit kohtupraktika analüüsiks ja vastuse koostamiseks. Hageja arvates on kostja menetluskulud osaliselt põhjendamatud, sest kostja vastus ei sisalda ühtegi uut arutlust ja üksnes kordab alama astme kohtulahendeid. Põhjendatud ajakuluks on 10 tundi ja mõistlikuks tasuks sellest tulenevalt 1150 eurot 40 senti (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Õige on hageja vastuväide, et kostja vastus kordab suures osas menetluses varem esitatud ja alama astme kohtute lahendites sisalduvaid seisukohti, mistõttu on taotluses märgitud ajakuju ülepaisutatud. Seda arvestades tuleb taotlus TsMS § 174 lg 1 alusel rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1150 eurot 40 senti (käibemaksuta). Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks