3-2-1-34-16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-34-16 Otsuse kuupäev Tartu, 1. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Kohtuasi WESICO PROJECT OÜ hagi AS LHV Pank vastu tahteavaldust andma kohustamiseks ja kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-4049 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik WESICO PROJECT OÜ kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 182 625 eurot 38 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja WESICO PROJECT OÜ (registrikood 10882277), esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549), esindajad vandeadvokaadid Urmas Ustav ja Margus Poola Asja läbivaatamise kuupäev 25. aprill 2016. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-4049 osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas 20. veebruaril 2015 tehtud Harju Maakohtu otsuse osas, millega maakohus asendas AS LHV Pank tahteavalduse ja tuvastas tema nõusoleku raha ülekandmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Jätta selles osas maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.

2.Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata osas, milles tühistati maakohtu otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4), kuid muuta selles osas otsuse põhjendusi.

3.Tühistada resolutsiooni p-s 1 nimetatud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ka menetluskulude jaotuse osas. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

4.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: „1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.Asendada kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549) tahteavaldus käesoleva kohtulahendiga ning tuvastada kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549) nõusolek kanda Osaühingu Loksa Haljastus poolt 29. novembril 2012 Tallinna notar Priidu Pärna notarikontole nr 221033823444 hoiustatud 153 371 eurot 2 senti üle hagejale WESICO PROJECT OÜ-le (registrikood 10882277).

3.Ülejäänud osas (hageja rahaline nõue kostja vastu) jätta hagi rahuldamata.

4.Menetluskulud jätta kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda."

5.Rahuldada hagi, apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus osaliselt.

6.Tagastada WESICO PROJECT OÜ-le tasutud kassatsioonikautsjon.

7.Mitte võtta asja juurde WESICO PROJECT OÜ esitatud dokumentaalset tõendit.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. WESICO PROJECT OÜ (hageja) esitas 24. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule AS LHV Pank (kostja) vastu hagi, milles palus asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ja tuvastada kostja nõusolek Tallinna notari Priidu Pärna notarikontole nr 221033823444 Osaühingu Loksa Haljastus 29. novembril 2012 hoiustatud 153 371 euro 2 sendi ülekandmiseks hagejale.

26.mai 2014. a täienduse kohaselt palus hageja lisaks mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 16 377 eurot 16 senti ja alates 27. maist 2014 35 eurot 28 senti päevas kuni hoiustatud summa ülekandmiseni hagejale.

Hageja väitel osalesid hageja ja Arco Ehitus OÜ (Arco) ühispakkujatena riigihankes Loksa linna reoveekogumisala veemajandusprojekti ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimis- ja ehitustööde tegemiseks. 25. aprillil 2011 sõlmisid hageja ja Arco ühispakkumuse eellepingu, milles leppisid mh kokku riigihankes ühise pakkumuse esitamises, poolte solidaarses vastutuses Osaühingu Loksa Haljastus (tellija) ees ning Arco nimetamises juhtivpartneriks. 20. juunil 2011 sõlmisid tellija, Arco ja hageja projekteerimis- ja ehitustööde tegemiseks lepingukokkuleppe nr 4 (töövõtuleping).

Selle lepingu üldtingimuste järgi käsitati ühispakkumise või konsortsiumilepingu puhul töövõtjana ühispakkujaid ning töövõtjat esindas juhtivpartner. 28. juunil 2011 sõlmisid hageja ja Arco konsortsiumilepingu, mille p 2 järgi lasus Arcol kohustus tagada töövõtulepingu tõrgeteta ja kohane täitmine (s.o Arcol oli kõigi tööde tegemise kohustus). Arco sõlmis kostjaga 30. mail 2012 laenulepingu Loksa objekti tööde sildfinantseerimiseks ning samal päeval ka pandilepingu, millega pantis kostja kasuks tasunõude tulenevalt töövõtulepingust. Laenulepingu alusel kohustus Arco tagama töövõtulepingu alusel tellija tasutavate summade laekumise kostjale 78,71% ulatuses, mille arvel loeti tagastatuks Arco saadud laen.

Töövõtulepingu p 14.6 alusel koostatud vahemaksetõendi nr 11 (edaspidi vahemaksetõend) kohaselt on 2012. a juuni eest akteeritud tööd kogusummas 235 878 eurot 10 senti. Arco esitas tellijale selle summa kohta 30. juuli 2012. a arve, milles on märgitud, et 153 371 eurot 2 senti tuleb tasuda kostja, mitte tema kontole. 2012. a juulis peatas Arco makseraskuste tõttu tööd lepinguobjektil. Hageja teatas 23. augusti 2012. a kirjaga Arcole, et lõpetab viimase kui juhtivpartneri esindusõiguse. Tellija aktsepteeris hageja tingimusi ning kiitis juhtivpartneri vahetuse heaks 24. septembril 2012. Samal kuupäeval esitas hageja juhtivpartnerina tellijale avalduse vahemaksetõendiga aktsepteeritud raha (235 878 eurot 10 senti) kandmiseks tema arvelduskontole. Tellijal ei olnud selgust, kes on tasu nõudma õigustatud isik, ja ta teatas 14. detsembril 2012, et hoiustas vahemaksetõendi alusel tasutava raha (235 878 eurot 10 senti) Tallinna notari Priidu Pärna deposiitkontol. Tellija märkis 29. novembri 2012. a hoiustamisavalduses, et 153 371 eurot 2 senti sellest makstakse välja hageja ja kostja vahelise kompromisskokkuleppe esitamise alusel või jõustunud kohtuotsuse alusel, kui esimest ei sõlmita.

Hagejal ei õnnestunud kostjaga kohtuvälist kokkulepet sõlmida, sest kostja soovis kokkuleppesse kaasata ka Arcot. Töövõtulepingu alusel ei ole tellijal kohustust tasuda Arcole kui endisele juhtivpartnerile. Kostjal ei ole õigust nõuda hoiustatud raha endale. Töövõtulepingust tulenevaid nõudeid Arco ei loovutanud. Arco sõlmis kostjaga laenu- ja pandilepingu enda nimel, seega on selline seltsinguvara käsutamine kostja kasuks tühine. Samal põhjusel on tühine vahemaksetõendi alusel väljastatud arvel märgitud juhis tasuda 78,71% rahast kostjale. Seega tuleb töövõtulepingust tulenev kohustus täita hagejale. Kuivõrd juhtivpartneri vahetusest tasu saama õigustatud isik on hageja, on kostjal kohustus anda nõusolek vaidlusaluse raha väljamaksmiseks hagejale. Keeldudes nõusoleku andmisest, rikub kostja hageja õigusi sõltumata sellest, kas ta peab end hageja, Arco ja tellija vahelise vaidluse osaliseks. Kostja kohustus nõusolekut andma tuleneb hoiustamisavaldusest, hoiustamisega on hageja ja kostja vahel tekkinud võlasuhe seaduse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 120 lg 1) alusel. Kostja käitus heade kommete vastaselt ja vastuolus hea usu põhimõttega, kui keeldus pärast 15. veebruari 2013 (kui lõpetati kostja ja Arco sõlmitud laenu- ja pandileping) alusetult hagetava nõusoleku andmisest. Alates sellest kuupäevast puudus kostjal mistahes õigus hoiustatud rahale. Kostjal tuleb hagejale VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel hüvitada kahjuna ka viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 15. veebruarist 2013 tulenevalt raha kasutamise võimaluse kaotusest.

2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja arvates on hageja nõue õiguslikult perspektiivitu ja tuleks jätta läbi vaatamata. Kostja ei ole hageja, tellija ja Arco vahel tekkinud vaidluse osaline ega ole hageja õigusi rikkunud. Kostja ei ole nõudnud vaidlusalust raha endale. Tellija märkis hoiustamisavaldusel valesti kompromisslepingu poolena kostja, jättes alusetult sellest välja Arco. Kostja on vaidlusega seotud vaid sel moel, et ta sõlmis Arcoga laenu- ja pandilepingu. Pandilepingu alusel oli kostjal Arcoga ühine panditud nõude käsutusõigus ning kostjal ei olnud õigust Arco nõusolekuta panditud nõude kohta kompromisslepingut sõlmida. 15. veebruaril 2013 sõlmisid kostja ja Arco kokkuleppe pandilepingu lõpetamiseks. Pandilepingu lõpetamise seisuga kostjal panditud nõude suhtes ainuisikulist käsutusõigust ei tekkinud. Pandilepingu lõpetamise tõttu Arco enam kostja nõusolekut panditud nõude käsutamiseks ei vajanud. Seega ei ole kostjal õigust sõlmida pandilepingu eseme suhtes mistahes kokkuleppeid (sh kompromisskokkulepet hagejaga). Hagejal tulnuks vaidlusaluse õigussuhte lahendamiseks esitada hagi Arco ja tellija vastu.

Alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostjal ei ole kohustust hagetavat nõusolekut anda.

Hoiustamisavalduse kui ühepoolse tehinguga ei saanud panna kostjale kohustust anda hagejale nõusolek hoiustatud raha väljamaksmiseks. VÕS § 120 lg 1 eesmärgiks ei ole tekitada kohustusi kolmandatele isikutele. Kostja ei ole käitunud vastuolus heade kommetega ega hea usu põhimõttega.

Kostja oleks nõustunud kompromissi sõlmimisega, kui raha väljamaksmisega nõustunuks ka Arco, kuid hageja ja Arco kokkuleppele ei saanud. Kostja ei ole andnud nõusolekut, mille andmiseks ta ei ole kohustatud. Seda arvestades ei ole hagejal kostja vastu ka kahju hüvitamise nõuet. Kui hagejal ongi kahju tekkinud, oleks ta saanud vaidlusaluse raha teoreetiliselt hoiustada pangakontol ja oleks saanud selle eest intressi kõige enam 0,1-0,2% aastas, samuti tuleks arvesse võtta hageja enda osa kahju tekkimises, kuna hageja saanuks taotleda tellijalt tahteavalduse muutmist.

3.Arco taotles menetlusega ühinemist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kostja ühines Arco taotlusega ja palus kaasata Arco menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel.

Harju Maakohus keeldus 27. märtsi 2013. a määrusega lubamast Arcot menetlusse, sest Arcol ei ole tellija hoiustamisavaldusest tulenevalt õigusi või kohustusi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuli 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja Arco määruskaebuse rahuldamata.

4.Harju Maakohus peatas 24. septembri 2013. a määrusega kostja taotlusel asja menetluse kuni menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-13-14377 (Arco hagi tellija vastu 153 371 euro 2 sendi nõudes või hoiustamisavalduse tühisuse tuvastamise nõudes). Tallinna Ringkonnakohus jättis määruse peale esitatud hageja määruskaebuse 10. aprillil 2014 rahuldamata.

Maakohus uuendas 8. mai 2014. a määrusega asja menetluse, kuna jõustus tsiviilasjas nr 2-13-14377 tehtud lahend, millega jäeti Arco hagi tellija vastu rahuldamata.

5.Harju Maakohus rahuldas 20. veebruari 2015. a otsusega hagi, asendades kostja tahteavalduse kohtulahendiga ning tuvastades kostja nõusoleku kanda notarikontole hoiustatud 153 371 eurot 2 senti üle hagejale. Samas mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 26. mai 2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitise 16 377 eurot 16 senti ja sealt edasi kahjuhüvitise, mis vastab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgse viivise määrale 153 371 eurolt 2 sendilt kuni nimetatud summa notarikontolt hageja kontole ülekandmise päevani. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, neid summaliselt kindlaks määramata.

Maakohus tuvastas, et hageja ja Arco sõlmisid seltsingulepingu. Kuivõrd tõenditest tulenevalt ei suutnud Arco töid 2012. a suveks nõuetekohaselt lõpetada, lõpetas hageja konsortsiumilepingu p 5 alusel Arco õiguse olla juhtivpartner ning asus ise täitma juhtivpartneri kohustusi. Hageja sai selleks ka tellija nõusoleku. Varem kanti töövõtutasu osaliselt üle kostjale tulenevalt Arcoga sõlmitud laenuja pandilepingust. Pärast juhtivpartneri vahetust ei olnud tellija kindel, kas õigus raha saada on hagejal kui uuel juhtivpartneril või kostjal kui isikul, kellele eelmine juhtivpartner oli andnud korralduse tasu välja maksta. Tegemist oli rahaga, mis oli sissenõutavaks muutunud enne juhtivpartneri vahetust, kuid ei olnud selleks ajaks veel välja makstud. Eeltoodut arvestades hoiustas tellija vaidlusaluse summa (153 371 eurot 2 senti) VÕS § 120 lg 1 järgi notari juures.

Tellija märkis hoiustamisavalduses võimalikeks võlausaldajateks põhjendatult hageja ja kostja, sest hoiustamisavalduse tegemise ajal oli mõlemal isikul võimalik nõuda hoiustatavat raha endale. Kostja märkimiseks hoiustamisavaldusse oli alus tulenevalt kostja ja Arco sõlmitud lepingutest. Tõendite kohaselt pidas kostja ennast hoiustamisavalduse esitamise ajal õigustatuks saama töövõtutasust 78,81%, sest ta oli sõlminud Arcoga laenu- ja pandilepingu. Sõltumata sellest, et kostja ja Arco ei olnud sõlminud omavahel nõude loovutamise lepingut 153 371 euro 2 sendi loovutamise kohta, oli Arco võtnud endale lepingulise kohustuse tagada selle raha väljamaksmine kostjale. Arco oli samuti palunud tellijal täita kohustus kostjale. Tegemist oli VÕS § 80 lg-s 1 sätestatud olukorraga, kus kohustus tuli täita võlausaldaja asemel kolmandale isikule. Hoiustamisavaldus on tehtud tagasivõtmise õiguseta ning sellise hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. Seega on tellija oma kohustuse võlausaldaja ees hoiustamisavalduse esitamisega täitnud ning tal ei ole mistahes lepingust või seadusest tulenevat kohustust tasuda hagejale lisamakseid või muuta hoiustamisavaldust.

Maakohtu hinnangul on kostjal hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, § 7 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138) tulenev kohustus anda nõusolek hagetava raha väljamaksmiseks hagejale. Laenu- ja pandilepingu lõpetamisega kokkuleppel 15. veebruaril 2013 kostja ja Arco vahelised lepingulised suhted lõppesid (VÕS § 186 p 4) ja kostja kinnitas, et seetõttu ei soovi ta vaidlusaluse raha väljamaksmist endale. Seega, kui enne 15. veebruari 2013 oli kostjal lepingust tulenev nõudeõigus raha väljamaksmiseks, siis nimetatud kuupäeval see nõudeõigus lõppes.

Õiguste jätkuv teostamine ja sellest tulenevate toimingute tegemine või tegemata jätmine olukorras, kus õiguste aluseks olev lepinguline suhe on lõppenud, on hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine. Mõistlikult käitudes tulnuks kostjal anda hagejale nõusolek hoiustatud raha väljamaksmiseks. Kostja nõusolek on hagejale vajalik ja hagejal ei ole muud mõistlikku alternatiivi hoiustatud summa kättesaamiseks. Notariaadiseaduse (NotS) § 35 lg 5 järgi ei ole notaril õigust maksta hoiustatud raha välja muul viisil, kui see on kirjas hoiustamisavalduses. 4. aprillil 2014 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et Arcol ei ole õigust nõuda raha väljamaksmist endale.

Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole kostja esitanud täiendavaid sisulisi põhistusi ja tõendeid, miks tal ei ole võimalik hagejale vaidlusalust nõusolekut anda. Kuivõrd kostja ei nõustunud vabatahtlikult sellekohast tahteavaldust tegema, tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada ja kostja tahteavaldus tuleb asendada kohtuotsusega (TsÜS § 68 lg 5).

Hageja nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kostja käitus vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja käitumine oli tahtlik, sest hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse juba 24. jaanuaril 2013 ning kostjale olid teada kõik õiguslikud põhjendused, mille tõttu ta oleks võinud hagejale oma nõusoleku anda. Kostjal ei olnud õigust takistada hagejale raha väljamaksmist alates 15. veebruarist 2013, mil kostja lõpetas lepingud Arcoga. Kui kostja oleks andnud nõusoleku kohe pärast nimetatud kuupäeva, oleks hageja saanud vaidlusalust raha kasutada. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmist seadusjärgse viivise väljamõistmise põhimõtete alusel (VÕS § 113 lg 1 teine lause ja § 94 lg 1). Seadusjärgne viivis on selliseks kahjuhüvitiseks, mida võlausaldaja saab võlgnikult nõuda raha väljamaksega viivitamise tõttu. Nõudes viivist seadusjärgse viivisemäära alusel, ei pea võlausaldaja tõendama talle tekkinud kahju suurust. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale tekkinud kahju on väiksem kui seaduses sätestatud viivise määr. Kahjuhüvitise arvestusele summade suuruse ja päevade osas kostja vastuväiteid ei esitanud. Samuti tuleb analoogia alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi rahuldada tulevikus sissenõutavaks muutuv kahju hüvitamise nõue.

6.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja väitel ei ole tal hageja vastu ei lepingust ega seadusest tulenevat kohustust nõutud tahteavalduse andmiseks, seda kohustust ei saa tuletada üksnes hea usu põhimõttest. Ka ei ole kostja käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ega ole soovinud hagejale kahju tekitada. Kohustust ei tekkinud VÕS § 120 lg 1 alusel. Hoiustamisavalduse järgi ei ole hagejal raha kättesaamise eelduseks kostja avaldus, vaid kompromisslepingu sõlmimine. Kostja on andnud kinnituse, et ta ei soovi vaidlusalust raha endale, rohkemat kostjalt nõuda ei saa. Kostjale ei saanud tekkida kohustusi tellija tahteavaldusest. Tellijal ei olnud põhjust kostjat võlausaldajaks pidada ega raha kättesaamist tema tahteavaldusega siduda. Tellija ei pruukinud sellise hoiustamisavaldusega oma kohuste täitmisest vabaneda. Hageja ei ole kostja kinnitusi notarile edastanud. Ka võib tellijal olla võimalik oma hoiustamisavaldust muuta. Kostja esitas maakohtu menetluses vastuväited hageja kahjuarvestusele, kuid maakohus neid ei käsitlenud.

7.Hageja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda, neid summaliselt kindlaks määramata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel seati hoiustamisavalduses raha väljamaksmise tingimuseks hageja ja kostja vahelise kompromisskokkuleppe esitamine. Poolte erimeelsuste tõttu jäi see kokkulepe sõlmimata. Menetluse käigus, vastuses hagiavaldusele ja ka hiljem avaldas kostja, et tema ei ole hoiustatud summa osas võlausaldaja ja endale selle tasumist ei nõua.

Asja materjalidest nähtuvalt ei saanud kostja olla võlausaldajaks. Maakohus leidis valesti, et kuna Arco oli võtnud endale lepingulise kohustuse tagada raha väljamaksmine kostjale ja Arco oli palunud tellijal täita kohustus kostjale, oli tegemist olukorraga, kus kohustus tuli võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule. Töövõtulepingu p 14.7 viimase lõike kohaselt tuleb vahemaksetõendi järgi tasutav summa kanda töövõtja määratud pangakontole. Seega ei olnud töövõtuleping sõlmitud kolmanda isiku kasuks. Asja materjalidest ei nähtu ka see, et Arco oleks nõudnud võlgnikult vahemaksetõendi järgi raha tasumist kostjale töövõtulepingust tulenevate nõuete loovutamise tõttu.

Kuna Arco nõudis vahemaksetõendi alusel raha osalist tasumist kostjale arvel eraldi märgitud juhise alusel, ei saanud kostja olla tellija võlausaldaja ajal, mil tema ja Arco vahel sõlmitud pandileping kehtis, ega ka pärast pandilepingu lõppu. Seega leidis maakohus valesti, et kostjal oli nõudeõigus tellija vastu 153 371 euro 2 sendi väljamaksmiseks. Kostja ja Arco sõlmitud laenu- ja pandilepingust tellija vastu sellist nõudeõigust tulla ei saanud, sest tellija ei olnud nende lepingute pooleks. Asjaolu, et kostja ja Arco sõlmitud lepingutest tulenesid poolte sisesuhtes õigused ja kohustused, ei tekitanud kostjale nõudeõigust tellija vastu.

Kuna tellijat ei ole menetlusse kaasatud, ei ole teada, mis asjaoludel olid tellija arvates võlausaldajateks hageja ja kostja. Hoiustamisavaldusega on kostjale, kes ei ole võlausaldaja, pandud selleks, et hageja saaks hoiustatud raha kätte, kohustus aktsepteerida, et hagejal on õigus töövõtulepingust tulenevat raha saada. Hoiustamisavaldus on puudulik. Seda möönab ka maakohus, leides, et kostjal oli õigus keelduda tahteavalduse andmisest pärast 15. veebruari 2013. Hageja kõrval tulnuks avalduses märkida võlausaldajana ka Arco. Arvestades võimalust, et pandileping võis olla sõlmitud seltsinglaste nimel ja kostja nõusolekuta, ei oleks seltsinglased saanud otsustada, kummale seltsinglasele tuleb võlgniku makstav raha tasuda. Tellija võis hoiustamisavaldusse märkida ka kostja, see oleks olnud mõistlik seltsinglaste ja kostja võimaliku vaidluse korral sisesuhte küsimuse lahendamise jaoks.

Kostjale ei saanud hoiustamisest tuleneda hagetava tahteavalduse andmise kohustust. Tellija hoiustamisavaldusest kui ühepoolsest tahteavaldusest kõnealust kohustust kostjale tekkida ei saa.

Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et kohustus hagetud tahteavalduse andmiseks saab tuleneda hea usu põhimõttest, küll aga ei saa hageja nõudeõigus tekkida mõistlikkuse põhimõttest.

Kostja oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt nt siis, kui enne hoiustamisavaldust oleks kostja väitnud tellijale, et tema on võlausaldaja, kellele tellija peab töövõtulepingus kokkulepitud tasu maksma, kuid pärast hoiustamist oleks kostja väitnud, et ta ei ole võlausaldaja. Praeguses asjas ei nähtu veenvalt, et kostja oleks tellijale (või mõnele kolmandale isikule) avaldanud, et tema on töövõtulepingu alusel väljastatud vahemaksetõendi järgi tasutava raha suhtes võlausaldaja. Tõenditest nähtuvalt pidas kostja võlausaldajaks Arcot. Asjas ei ole tõendatud, et kostja on oma käibetegevusega hagejat kahjustanud (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2). Kostjale ei saa ette heita käibekohustuse rikkumist olukorras, kus ta ei ole võlausaldaja ja kinnitab, et tema hoiustatud raha ei soovi. Hageja nõue on esitatud selliselt, et kostja peaks sisuliselt möönma, et töövõtulepingust tuleneva tasu hoiustatud summa ulatuses on õigustatud saama hageja. Tuvastatud asjaoludel ei saa panna kostjale kohustust otsustada selle üle, kas hagejal on õigus saada sellisest lepingust tulenevat tasu, mille pooleks või mille järgseks võlausaldajaks ei ole kostja olnud. Kostjale ei saa ette heita hea usu põhimõtte vastast käitumist ka seetõttu, et pärast hagi saamist kinnitas ta esimeses menetlusdokumendis, et temal ei ole õigust hoiustatud summat saada. Pärast hoiustamist oli kostja nõus sõlmima hagejaga kokkuleppe.

Selleni ei jõutud, sest hageja ja Arco vaidlesid selle üle, kes on tellija võimalikuks võlausaldajaks.

Kostjale ei saa ette heita ka seda, et pärast pandilepingu lõppemist ta hagejale nõutud tahteavaldust ei andnud. Isikul, kes ei ole töövõtulepingu järgne võlausaldaja, sellist kohustust ei olnud. Kostja on menetluses korduvalt kinnitanud, et tema hoiustatud raha saada ei soovi ja on teinud ettepanekuid lõpetada asi kompromissiga. Ka ringkonnakohtu istungitel oli kostja nõus sõlmima hagejaga kompromisslepingu, mille kohaselt kinnitab kostja, et ei soovi notarikontole hoiustatud summat.

Hageja kompromisslepingut sõlmida ei soovinud, kuna leidis, et tal on õigus nõuda menetluskulude ja kahju hüvitamist. Kuna kostja on menetluses läbivalt kinnitanud, et temal ei ole hoiustatud raha saamise õigust, ei saa talle ette heita hea usu põhimõtte vastast käitumist. Maakohus on tuginenud otsuses 2014. a kohtuotsusele, mida ei ole asjas esitatud, ja jääb arusaamatuks, mis tähendus sellel on.

Asjaolu, et tellija hoiustas notarikontole raha tagasivõtmise õiguseta, ei saa kostjale kaasa tuua kohustust anda hagejale hagetud sõnastuses tahteavaldust.

Hageja nõue kostja vastu kahjuhüvitise saamiseks jääb rahuldamata, sest kostjal ei ole kohustust anda hagejale hagetavat tahteavaldust ning seega ei ole kostja hageja etteheidetavat tegu toime pannud.

Kuna hageja ei ole tõendanud deliktilise kahju hüvitamise nõude üldisi eeldusi, on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendamata ja tõendamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on kandnud menetluskuludena kassatsiooniastmes õigusabikulusid 1451 eurot 67 senti.

Hageja arvates tuvastasid kohtud õigesti, et kostjal ei ole õigust nõuda hoiustatud raha endale. Vale on aga ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd kostja ei olnud võlausaldajaks, ei saanud hageja tuvastusnõuet rahuldada. Põhjendamatu on seisukoht, et kuivõrd kostja ei olnud võlausaldaja, ei saanudki tema kasuks raha hoiustada. Tellijale ei saa teha etteheiteid, et ta hoiustas raha hageja ja kostja kasuks. Kui kostja sai pärast hoiustamist aru, et ta ei ole võlausaldaja, oleks ta pidanud tegema notarile sellekohase tahteavalduse. Hageja nõude alus tuleneb VÕS § 120 lg-st 1, samuti sellest, et kostja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja ei käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja, kes ise hoiustatud rahale ei pretendeeri, on rikkunud üldist käibekohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Alates laenu- ja pandilepingute lõpetamisest 15. veebruaril 2013 ei saanud kostja kindlasti enam hoiustatud raha endale nõuda ning pidanuks tegema notarile tahteavalduse raha väljamaksmiseks. Ringkonnakohtu otsus on ebaõiglane, sest vaidlusalune töövõtutasu jääb "külmutatuks" notarikontole ning hagejal ei ole võimalust töövõtutasu saada. Kuivõrd tellija on raha hoiustanud tagasivõtmise õiguseta, tuleb lugeda võlgniku kohustus täidetuks ja hagejal ei ole tellija vastu töövõtutasu väljamaksmise nõuet. VMT 45 ei tähenda vahemaksetõendit nr 45, vaid väljamaksetaotlust nr 45, mille tõendamiseks esitas hageja tõendid. Maakohus leidis õigesti, et kostja tekitas hagejale õigusvastaselt kahju.

10.Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Kassatsiooniastmes on kostja kandnud menetluskulusid õigusabikuludena 1695 eurot 90 senti. Hageja menetluskulud ei ole esitatud piisavalt selgelt ja neid ei ole nõutavalt põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja § 692 lg 3 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Kolleegium saab ise teha uue otsuse, kuna asja lahendamiseks vajalikud olulised asjaolud on maakohus tuvastanud ja apellatsioonimenetluses neid ei vaidlustatud, ringkonnakohus on vaid andnud neile osaliselt väära õigusliku hinnangu. Menetlusõiguse norme ei ole kohtud oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus asendas kostja tahteavalduse ja tuvastas tema nõusoleku raha ülekandmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Selles osas tuleb maakohtu otsus jätta TsMS § 691 p 5 järgi muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles tühistati maakohtu otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni pd 3 ja 4), kuid selles osas tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Hagi, apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12.Kolleegium lahendab kaebuse esmalt hageja tahteavalduse asendamise nõude (I) ja seejärel kahju hüvitamise nõude osas (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III).

I (A) 13. Hageja esimene nõue on tuvastada kostja nõusolek notarikontole hoiustatud 153 371 euro 2 sendi ülekandmiseks hagejale ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega.

Seejuures tugineb hageja järgmistele põhilistele asjaoludele: · hagejal on juhtivpartnerina tellija ja Arco suhtes õigus vaidlusalusele rahale töövõtjana; · tellija on raha maksmise kohustuse raha tagasivõtmatu hoiustamisega täitnud; · hagejal on raha hoiustamistingimuste tõttu võimalik raha notari kontolt kätte saada ainult kostja nõusolekul; · kostjal ei ole nimetatud rahale mingit õigust, mistõttu ei ole tal alust ka nõusoleku andmisest keelduda, keeldumine on vastuolus hea usu põhimõttega ning hinnatav heade kommete vastase tahtliku käitumisena.

14.Kostja on esitanud hagile järgmised põhilised vastuväited: · kostja ei ole hageja õigusi rikkunud ning tal puudub hagejaga mis tahes õigussuhe, hagejal tuleks hageda tellijat hoiustamisavalduse tingimuste muutmiseks või Arcot; · kostja ei pretendeeri vaidlusalusele rahale ja on olnud valmis seda ka kinnitama; · tellija pidanuks hoiustamisel seadma tingimuseks ka Arco nõusoleku raha väljamaksmiseks, kostja oleks nõustunud kompromissi sõlmimisega, kui raha väljamaksmisega nõustunuks ka Arco.

15.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: · hageja ja Arco osalesid ühispakkujatena riigihankes ja sõlmisid omavahel tööde tegemise korraldamiseks esmalt 25. aprillil 2011 eellepingu ja 28. juunil 2011 konsortsiumilepingu, mille järgi määrati riigihankes juhtivpartneriks Arco; · 20. juunil 2011 sõlmisid tellija, Arco ja hageja töövõtulepingu, mille järgi esindab töövõtjaid juhtivpartner; · Arco sõlmis kostjaga 30. mail 2012 laenulepingu, mille järgi kohustus mh tagama laenu tagastamiseks töövõtulepingu alusel tellija tasutavate summade laekumise kostjale 78,71% ulatuses, samuti pandilepingu, millega pantis kostja kasuks töövõtulepingust tuleneva tasunõude; · 2012. a juulis peatas Arco makseraskuste tõttu tööd lepinguobjektil, hageja teatas 23. augustil 2012 Arcole, et lõpetab viimase kui juhtivpartneri esindusõiguse, ning tellija kiitis juhtivpartneri vahetuse heaks 24. septembril 2012; · Arco esitas tellijale 30. juuli 2012. a arve, milles on märgitud, et 153 371 eurot 2 senti tuleb tasuda kostja kontole, 24. septembril 2012 taotles hageja tellijalt raha temale ülekandmist; · tellija hoiustas 29. novembri 2012. a hoiustamisavaldusega tagasivõtmatult 153 371 eurot 2 senti notari kontol tingimusega, et see raha makstakse välja hageja ja kostja vahelise kompromisskokkuleppe esitamise alusel või jõustunud kohtuotsuse alusel, kui esimest ei sõlmita, ning teatas pooltele hoiustamisest 14. detsembril 2012; · 15. veebruaril 2013 sõlmisid kostja ja Arco kokkuleppe pandilepingu lõpetamiseks ning kostjal ei ole õigust hoiustatud rahale; · kokkulepet raha kättesaamiseks ei ole hageja ja kostja sõlminud.

16.Maakohus rahuldas haginõude kostja tahteavalduse asendamiseks. Ringkonnakohus tühistas kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse ja jättis haginõude rahuldamata.

17.Ringkonnakohus andis kolleegiumi arvates tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tahteavalduse asendamise nõude lahendamise osas tühistada.

Kolleegium nõustub põhiliselt maakohtu otsuse põhjendustega, miks tuleb hageja nõue kostja tahteavalduse asendamiseks rahuldada, ja jätab selle vastavas osas muutmata, kuid täiendab otsuse põhjendusi. Menetlusõiguse norme ei ole maakohus selliselt rikkunud, mis tooks kaasa vajaduse saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Kuna kolleegium lahendab asja ise, lahendab ta ka kostja apellatsioonkaebuse. Seejuures võtab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtus tuvastatud asjaolud. Uusi olulisi asjaolusid ega tõendeid vaidlusaluste asjaolude kohta ei ole apellatsioonimenetluses esitatud.

18.Hageja on hagenud kostjalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha.

Nõue on esitatud ebatäpsena, nimelt tuvastusnõudena, kuigi nii TsÜS § 68 lg 5 kui ka täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi saab kohtulahendiga asendada tahteavalduse, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega tuleks tahteavalduse asendamist hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga. Tegemist ei ole siiski sedavõrd olulise ebatäpsusega, mis takistaks asja lahendamist, sest ka kohustuse tuvastamisest tahteavaldust andma piisab kolleegiumi arvates tahteavalduse asendamiseks, mida tegi maakohus.

19.Kolleegiumi arvates on kohtud menetlusnorme järgides tuvastatud asjaoludest nõuetekohaselt järeldanud, et hoiustatud raha kättesaamise tingimuseks on hageja jaoks kostja tahteavaldus.

Tellija määratud tingimuste järgi on raha väljamaksmise eelduseks hageja ja kostja vahelise kompromisslepingu esitamine või kohtuotsus. Vaatamata sellise sõnastuse ebamäärasusele on kohtud kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tõlgendanud tellija tahteavaldust selliselt, et raha kättesaamiseks on hagejal vaja esitada notarile kas kokkulepe kostjaga või kostja tahteavaldust raha hagejale väljamaksmise kohta asendav kohtulahend.

20.Tellija on tuvastatud asjaoludel hoiustanud raha tagasivõtmisõiguseta VÕS § 120 lg 1 alusel, kuna ta ei teadnud, kes on raha suhtes võlausaldaja.

Iseenesest ei saa raha hoiustamist tellijale ette heita olukorras, kus Arco oli esitanud talle arve, mille järgi tuli vaidlusalune raha kanda kostjale, kostja kasuks oli sõlmitud nõude pantimise leping ja hageja nõudis raha hoopis endale kui uuele töövõtulepingujärgsele juhtivpartnerile.

21.Küll pidanuks hoiustamine toimuma hilisemate vaidluste vältimiseks kõigi isikute kasuks, kes võivad olla võlausaldajaks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tuvastatud asjaoludel võis tellija õiguslikku olukorda vääralt hinnates eksida raha hoiustades hageja ja kostja kasuks, jättes raha väljamaksmise tingimuseks seadmata lisaks Arco tahteavalduse.

Just Arco oli tellijale arve esitamise ajal töövõtulepingu järgi juhtivpartner ja töövõtulepingu järgi raha saama õigustatud isik. Ei ole tuvastatud, et Arco oleks loovutanud tasunõude kostjale. Ainuüksi võlausaldaja soov, et võlgnik kannaks raha üle kostjale kui kolmandale isikule, ei tähenda nõude loovutamist. Nõude loovutamist ei tähendanud ka Arco võimalik võlaõiguslik kohustus nõue loovutada, kui loovutamist käsutustehinguna siiski ei tehtud.

Küll võis hoiustamine kostja kasuks olla põhjendatud seetõttu, et vaidlusaluse raha saamise nõue oli tema kasuks panditud. Nõude pantimisel on võlgniku jaoks nõude loovutamisega sarnased tagajärjed, st võlgniku jaoks on tegu võlausaldaja asendumisega (vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 317 lg 2, § 318).

See ei muutnud aga ära Arco olemist võlausaldajaks. Nõude pantimise korral võivad pantija ning pandipidaja enne müügiõiguse tekkimist nõuda võlgnikult kohustuse täitmist AÕS § 319 lg 1 järgi üksnes ühiselt ja võlgnik võib täita üksnes pantijale ning pandipidajale ühiselt. Kuna kostja ei pretendeeri vaidlusalusele rahale, ei tule siiski selgeks teha, kas Arcol oli üldse võimalik nõuet pantida kostjale mh nõude kuulumise tõttu seltsinguvarasse (VÕS § 590 lg 1). Vaidlust ei ole, et pandileping on lõppenud.

22.Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Võlgnik ei vabane raha hoiustamisega kohustuse täitmisest võlausaldaja ees, keda ta raha saamiseks võimaliku õigustatud isikuna hoiustamisel ei nimetanud. Seega kui Arcol oli õigus rahale, tellija tema suhtes oma kohustusest ei vabanenud. Arcol oli võimalik hageda tellijalt raha maksmist sõltumata hoiustamisest. Maakohtu otsuse p 88 järgi ongi Arco esitanud hagi tellija vastu raha saamiseks, kuid see hagi on jäänud jõustunud otsusega rahuldamata. See otsus ei mõjuta aga käesolevat vaidlust. Arco peab ise oma õigusi kaitsma.

23.Tellija võimalik eksimus hoiustamisavalduse tegemisel ja hageja nõude esitamata jätmine Arco vastu ei muuda aga hoiustamisavaldust ega selle tingimusi olematuks ja käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb sellest lähtuda. NotS § 35 lg 5 järgi on hoiustatu käsutamine lubatud üksnes hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu tagastamiseks hoiustajale. (B) 24. Riigikohus on varem raha lepingulise hoiustamise puhul leidnud, et kui pooled ei ole piisavalt täpselt kokku leppinud deponeerimiskontol oleva raha väljamaksmise tingimusi juhuks, kui õigustatud isikud selleks ühist juhist ei anna, tuleb kohtuvaidluses teha kindlaks, kas ja millistel tingimustel on üks pool kohustatud teise kasuks tahteavalduse raha ülekandmiseks tegema, tehes kindlaks, kas ja kust selline kohustus tuleneb (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-94-12, p-d 46, 48).

Hoiustaja ei saa oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa kostjal tekkida kohustust anda nõusolek hagejale raha kättesaamiseks.

25.Ei vaielda selle üle, et hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist õigussuhet, millest võiks tuleneda kostja kohustus anda hagejale soovitud tahteavaldus.

Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaoludel ei saa nõusoleku andmise kohustust järeldada ka mõnest võlaõigusseaduses eraldi reguleeritud lepinguvälisest võlasuhtest.

26.Riigikohus on varem leidnud, et isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisena, ning sel juhul võib võlgnik olla kohustatud kahju hüvitamiseks VÕS § 136 lg 5 alusel sõlmima lepingu. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib kannatanu mh nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist (Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31).

Samamoodi on Riigikohus leidnud, et kinnisasja omaniku keeldumist teisel isikul hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee paisutamiseks nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest võib lugeda õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi omandit rikkuva käitumisena või majandustegevuse seiskamisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 mõttes, mis juhul saab hageda samuti kahju hüvitamist sel viisil, et nõuda kostjalt lepingu sõlmimist VÕS § 136 lg-le 5 tuginedes või keelata sama tulemusega kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel (Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32).

Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas aga esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja soovi hagejat nõusoleku andmisest keeldumisega kahjustada, ammugi mitte tahtlikult ja heade kommete vastaselt. Kostja ei ole ise rahale pretendeerinud ega ole soovinud ka välistada hageja võimalust raha kätte saada. Tema positsioon on olnud see, et rahaga seotud vaidlus tuleb lahendada hageja ja Arco vahel. Seega ei ole alust lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumist deliktiks ega asendada tahteavaldust kahju hüvitamiseks VÕS § 136 lg 5 ja § 1043 alusel.

27.Küll võib tahteavalduse andmise kohustus tuleneda ka hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138).

Nii on kolleegium hea usu põhimõttele tuginedes jaatanud nt hüpoteegipidaja kohustust anda nõusolek koormatud kinnistu jagamiseks või ka hüpoteegi kustutamiseks (Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19; 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4610, p-d 18-20) ning kinnistu omaniku kohustust nõustuda hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee paisutamisega (Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Riigikohus on samuti leidnud, et isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust (Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-164-09, p 31).

28.Isiku õiguste teostamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millest lähtudes isik oma õigusi teostab. Hageja nõue tuleb lahendada esmajoones poolte huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on hageja huvi kostjalt nõusolek saada ja kostja huvi nõusoleku andmisest keelduda, kusjuures nõusoleku andmise eelduseks võib olla ka sellest tingitud negatiivsete tagajärgede hüvitamine (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3507, p 19; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 31, 32).

29.Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kostja on nõusoleku andmisest keeldudes teostanud oma õigusi seadusvastasel viisil või eesmärgiga hagejat kahjustada (TsÜS § 138 lg 2) (vt selle kohta ka otsuse p 26).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7).

30.Kolleegiumi arvates leidis maakohus põhjendatult, et kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest on tuvastatud asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6 lg 1).

Seda põhjendab asjaolu, et hagejale on kostja tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja kostjal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta oleks Arco huvide kaitseks nõusoleku andmisest keeldumiseks kohustatud või õigustatud. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks Arcoga leping või ka lepinguväline õigussuhe, millest tulenevalt ta võiks olla kohustatud Arco huve käesolevas vaidluses kaitsma, mille rikkumisest võiks talle tuleneda nt kahju hüvitamise kohustus Arco ees. Seetõttu puudub tal ka õiguslik huvi keelduda tahteavalduse andmisest Arco huvidele viidates. Kuna enda huvi rahale on kostja kogu aeg eitanud, puudub tal seega ka mõistlik põhjendus keelduda raha hagejale väljamaksmisest.

31.Kuna kostja ise rahale ei pretendeeri ja ta ei ole ka esile toonud asjaolusid, millest võiks talle tuleneda negatiivseid tagajärgi nõusoleku andmisel, ei ole vaja nõusoleku andmisega siduda ka lisatingimusi, mh hageja vastusooritust (tasu).

II 32. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud osas, milles tühistati maakohtu otsus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas.

Kuna ringkonnakohus põhjendas oma otsust aga esmajoones sellega, et kostja ei ole kohustatud hagejale hagetud tahteavaldust andma, tuleb otsuse põhjendusi muuta.

33.Kolleegiumi arvates ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja soovi hagejat nõusoleku andmisest keeldumisega kahjustada, ammugi mitte tahtlikult ja heade kommete vastaselt.

Kostja ei ole ise rahale pretendeerinud ega ole soovinud ka välistada hageja võimalust raha kätte saada. Tema positsioon on olnud see, et rahaga seotud vaidlus tuleb lahendada hageja ja Arco vahel.

Seega ei ole alust lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumist õigusvastaseks teoks ja hageja nõuet ei saa VÕS § 1043 järgi rahuldada. Lähemalt vt otsuse p 26.

34.Kolleegiumi arvates ei võimaldaks esitatud asjaolud rahuldada hageja kahju hüvitamise nõuet ka VÕS § 115 lg 1 alusel hea usu põhimõttest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu.

Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni.

35.Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt võib tulla kõne alla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega, nagu seda tegi maakohus. Põhjendatuks saab lugeda ka lähtumist seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem.

Seetõttu saab põhimõtteliselt lugeda põhjendatuks maakohtus kahjuhüvitise väljamõistmist ka tulevikku suunatuna, sarnaselt viivisega. Kindlasti ei olnud aga õige maakohtus kahjuhüvitise väljamõistmine kuni vaidlusaluse raha notari kontolt hageja kontole ülekandmise ajani, sest selle toimumine ei sõltunuks kostjast. Kahju tekitajalt saanuks hüvitise välja mõista nõude aluse olemasolul vaid kuni otsuse jõustumiseni, millega tahteavaldus asendatakse.

36.Kolleegium peab vajalikuks ka märkida, et kohus ei ole hageja kahju hüvitamise nõuet korrektselt menetlenud.

Nimelt esitas hageja kahju hüvitamise nõude enam kui aasta pärast tahteavalduse asendamise nõude esitamist ja selle menetlusse võtmist. Tegemist ei ole hagi muutmisega, vaid iseseisva nõude esitamisega, mille puhul pidanuks kohus esmalt otsustama selgelt selle menetlusse võtmise ja seejärel liitmise käesoleva asjaga. Siiski saab seda kohtu käitumisest ka järeldada ja pooled ei ole selle kohta vastuväiteid esitanud (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p- d 55-57).

III 37. Kolleegium ise asja lahendamisel tõendeid ei hinda (TsMS § 688 lg-d 3-5). Seetõttu ei võta kolleegium vastu ka hageja kassatsioonkaebusele lisatud dokumentaalset tõendit. Kuna see on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda tagastada.

38.Kolleegium muudab ka menetluskulude jaotust ja jätab need TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Hagi rahuldatakse osaliselt, tahteavalduse asendamise nõue rahuldatakse ja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata. Nende nõuete menetlemisel kantud kulutusi on raske eristada. Kuigi tahteavalduse asendamise nõue on olnud hageja põhiline ja esmane nõue, ei saa kulusid jagada ka nõuete hinnast lähtudes. Kulude poolte endi kanda jätmist õigustab kolleegiumi arvates ka käesoleva vaidluse erandlik iseloom, kus kostja tahteavaldus asendatakse ainuüksi hea usu põhimõtte alusel ja selleta, et kostja tahe oleks olnud suunatud hageja huvide kahjustamisele.

39.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Villu Kõve, Malle Seppik

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.