Obsah (6)

§ 345§ 331§ 322§ 328§ 339§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 345 lg 1 järgi vajalik, kuna ringkonnakohus koostas kohe täiemahulise kohtuotsuse. Erinevalt varem kehtinud redaktsioonist tuleb 29. märtsil 2015 jõustunud

§ 345

lg 1 järgi teatada kassatsiooniõiguse kasutamise soovist üksnes siis, kui ringkonnakohus kuulutab või teeb kantselei kaudu teatavaks kohtuotsuse resolutiivosa. Kui aga apellatsioonikohus teeb kohe tervikotsuse, ilma kohtuotsuse lõpposa eraldi vormistatud menetlusdokumendina kuulutamata, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam nõutav ning kohtumenetluse poolel on õigus esitada kassatsioon

§ 345

lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-35-16, p 7). Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta kaitsja taotluse kassatsiooniteate esitamise tähtaja ennistamiseks. II
3. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte oluliseks osiseks on põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures ja sellest tulenev õigus olla kohtus ära kuulatud. Samasisulised õigused näevad ette Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-d 1 ja 3 (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
4. septembri 1994 otsus Lala vs. Holland, p 33;
5. märtsi 2005 otsus Stoichkov vs. Bulgaaria, p 56). Isiku vahetu osavõtt enda kriminaalasja arutamisest apellatsioonimenetluses ei ole siiski sama oluline kui esimese astme kohtumenetluses. EIK on samas nentinud, et juhul, kui apellatsioonikohus lahendab kriminaalasjas kohtualuse süüküsimuse, käsitledes seejuures nii faktilisi kui ka õiguslikke küsimusi, ei ole õiglase kohtupidamise põhimõttega kooskõlas kohtuotsuse tegemine ilma süüdistatavat vahetult ära kuulamata, kui süüdistatav eitab enda süüd kuriteo toimepanemises (vt nt EIK
6. novembri
7. a otsus Popovici vs. Moldova, p 68). Eelnevale vaatamata leidis EIK hiljutises asjas Kashlev vs. Eesti, et õigust õiglasele kohtumenetlusele ei rikutud sellega, et ringkonnakohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse üksnes toimikumaterjalide põhjal, kuulamata süüdistatavat ja tunnistajaid uuesti üle olukorras, kus süüdistatav mõisteti maakohtus õigeks. Selles kohtuasjas pidas EIK oluliseks asjaolu, et süüdistatav loobus ühemõtteliselt ringkonnakohtu istungil osalemise õigusest ja et süüdistatava vahetu osavõtt kohtulikust arutamisest oli tagatud maakohtus, kus tunnistajad kuulati üle ja süüdistataval oli võimalik neile küsimusi esitada. Samuti pidas EIK oluliseks seda, et süüdistatav ei taotlenud tunnistajate ülekuulamist ringkonnakohtus ning et ringkonnakohus järgis riigisisesest õigusest tulenevat nõuet, mille kohaselt peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama ning näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt EIK
8. aprilli
9. a otsus Kashlev vs. Eesti, p-d 43–51).
10. Kolleegium sedastab, et ausa ja õiglase kohtumenetluse tagab see, kui kaitsepoolel on äratuntav võimalus taotleda suulist apellatsioonimenetlust ja olukorras, kus süüdistatav seda taotleb, on tal reaalne võimalus kohtuistungist vahetult osa võtta. See tuleneb otseselt ka

§ 331

lg-st 12, mille kohaselt vaadatakse apellatsioonimenetluses asi läbi suulises menetluses, kui seda taotleb apellatsioonimenetluse pool või kui seda peab vajalikuks kohus. Kui apellatsioonimenetluse pool on apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning

§ 331

lg 12 esimese alternatiivi kohaselt ei ole kohtul kriminaalasja läbivaatamise viisi osas kaalutlusõigust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-123-13, p 8.2).
3. Kehtiva menetluskorra kohaselt teavitab ringkonnakohus apellatsiooni saamisest alates kolme päeva jooksul kohtumenetluse poolt, kelle huve see puudutab (

§ 322lg 1).

Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates seitsme päeva jooksul (

§ 322lg 3).

Kohtumenetluse poole vastuväidetes peab olema märgitud, kas taotletakse suulist menetlust (

§ 322lg 4).

14. Eelnevast lähtuvalt on suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus sätestatud kindel tähtaeg.

§ 322

lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Kolleegium leiab, et juhul, kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. 15. Kui apellatsiooniteatega antud tähtaeg kirjalike seletuste ja vastuväidete esitamiseks ning suulise menetluse taotlemiseks on möödunud, algab ringkonnakohtus eelmenetlus (

1. ptk
2. jg). Eelmenetluses teeb kohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele määramise määruse, kui menetlust takistavad asjaolud puuduvad või need on kõrvaldatavad (

§ 328

lg 1 p 1), otsustades muu hulgas ka asja läbivaatamise viisi apellatsioonimenetluses. Määramaks kriminaalasja läbivaatamise kirjalikus või suulises menetluses, peavad ringkonnakohtule olema teada poolte sellekohased seisukohad. Seetõttu on oluline, et ringkonnakohus oleks enne teavitanud kohtumenetluse poolt apellatsiooni esitamisest ning taganud sellega võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust. Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses

§ 331

lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud.

1. Prokurör esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni
2. jaanuaril
3. Juba
4. jaanuaril 2016 määras ringkonnakohus kriminaalasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Seega jättis ringkonnakohus süüdistatava ja kaitsja nõuetekohaselt teavitamata apellatsiooni esitamisest ning ei andnud neile võimalust suulise menetluse taotlemiseks. Selliselt toimides rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise. 17. Lisaks peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et apellatsioonimenetluse poole asjakohase taotluse puudumisel peab ringkonnakohus ka ise hindama, kas konkreetses kriminaalasjas on võimalik tagada õiglast kohtumenetlust süüdistatavat ja vajadusel tunnistajaid vahetult üle kuulamata.

§ 331

lg 12 kohaselt toimub asja suuline läbivaatamine ringkonnakohtus muu hulgas juhul, kui seda peab vajalikuks ringkonnakohus. Suulise menetluse vajalikkuse küsimus tekib iseäranis juhul, kui süüdistatav on esimese astme kohtus õigeks mõistetud ning tema süüküsimuse otsustamine apellatsioonimenetluses sõltub peaasjalikult isikulistele tõenditele antavast hinnangust (vt nt EIK

1. juuni
2. a otsus Hanu vs. Rumeenia, p-d 34-42;
3. detsembri
4. a otsus Valbuena Redondo vs. Hispaania, p-d 30–40;
5. juuli
6. a otsus Sigurþór Arnarsson vs. Island, p-d 33–38;
7. veebruari
8. a otsus Botten vs. Norra, p-d 48–53). III
9. Kuna Riigikohus tühistab kasseeritud kohtuotsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ei käsitle kolleegium sisuliselt kassatsioonis esitatud väiteid KarS § 121 objektiivse koosseisu puudumise kohta. Ringkonnakohtul tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada U. Veldi süüküsimus terviklikult, kontrollides muu hulgas KarS § 121 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täidetust. Siiski juhib kolleegium täiendavalt tähelepanu järgnevale.
10. Kolleegium jagab kassaatori seisukohta, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, nagu täidaks KarS § 121 subjektiivse koosseisutunnuse süüdistatava eesmärk kannatanule „koht kätte näidata“. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Ei ole välistatud, et süüdistuses kirjeldatud asjaoludel, s.o M. V-l peast haarates, oli U. Veldil vähemalt kaudne tahtlus KarS § 121 koosseisupäraste tagajärgede saabumise osas, kuid ringkonnakohtu otsuses on see jäetud korrektselt põhjendamata.
13. Nõustudes kassaatoriga, leiab kolleegium sedagi, et vääraks tuleb pidada ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt on U. Veldi süü keskmisest suurem, sest ta täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad koosseisualternatiivid. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei ole tähtis mitte see, kas ta täitis ühe või mõlemad KarS § 121 koosseisualternatiivid, vaid kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus. Samuti luges ringkonnakohus põhjendamatult U. Veldi teosüüd suurendavaks asjaoluks seda, et ta karjus teojärgselt politseijaoskonnas M. V. peale ja viskas kannatanut saapaga. Sellist käitumist ei saa süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hinnata karistuse mõistmisel süüdistatava teosüüd suurendava asjaoluna. IV
14. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2, § 341 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus alates eelmenetluse staadiumist. Kassatsioon tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)