3-3-4-1-16

RIIGIKOHUS ERIKOGU Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-4-1-16

1. juuni 2016 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Pädeva kohtu määramine V. A. kaebuses kohustada Viru Vanglat algatama tema karistuse kandmisest vabastamise menetlus Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a määrus haldusasjas nr 3-16-181 Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Viru Maakohtu
5. veebruari
6. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-795, millega jäeti V. A. esindaja esitatud kaebus vangla tegevuse peale läbi vaatamata.
7. Saata asi lahendamiseks Viru Maakohtule.
8. Asendada käesoleva määruse avaldamisel V. A. nimi initsiaalidega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. V. A. (kaebaja) esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob esitas Viru Vanglale taotluse alustada menetlust esindatava vabastamiseks edasise karistuse kandmisest süüdimõistetu raske ja parandamatu haiguse tõttu ja esitada esildis Viru Maakohtu täitmiskohtunikule.
10. Viru Vangla jättis
11. detsembril 2015 taotluse läbi vaatamata, sest vangla hinnangul ei ole esindajal kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 425 lg 1 alusel õigust taotleda vanglalt kinni​peetava edasisest karistusest vabastamise menetluse alustamist ning maakohtule esildise esitamist. Kaebaja esindaja esitas vaide, mille vangla jättis
12. jaanuari
13. a vaideotsusega rahuldamata.
14. Kaebaja esitas
15. jaanuaril 2016 halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Viru Vanglat algatama esindatava suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetlus süüdi​mõistetu raske ja parandamatu haiguse tõttu ning kohustada vastustajat esitama sellekohane taotlus Viru Vangla asukohajärgse maakohtu täitmiskohtunikule. Kaebuses viidati Viru Vangla psühhiaatri hinnangule kaebaja tervisliku seisundi kohta, samuti teovõime piiramise asjas tehtud kohtu​psühhiaatria​ekspertiisi järeldustele ja leiti, et vangla tegevus on õigusvastane ning rikub oluliselt kaebaja õigusi.
16. Tartu Halduskohus tagastas
17. jaanuari
18. a määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel kaebuse pädevuse puudumise tõttu. Halduskohtu hinnangul tuleks kohtul asja lahendades hinnata, kas on alust vabastada kaebaja karistuse kandmisest tema parandamatu haiguse tõttu. Selle aluse puudumisel ei ole põhjendatud ka vastava esildise esitamine maakohtule. See tähendab, et kohus peaks kohaldama karistusseadustiku (KarS) § 79 ja käsitlema kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusi. Kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
19. peatüki
20. jaos ja see on maakohtu pädevuses. Ka kohtupraktikas on sarnaste kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamist peetud maakohtu pädevusse kuuluvaks (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-4-2-12, 3-3-1-52-12, 33-1-45-15). Ka selles asjas on olemuslikult tegemist kohtuotsuse täitmise küsimusega. Vaidlus ei ole seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra tõttu halduskohtu pädevuses ja isikul on õigus pöörduda avaldusega otse maakohtu täitmiskohtuniku poole.
21. Kaebaja esindaja esitas
22. veebruaril 2016 maakohtu täitmiskohtunikule kaebuse, milles palus alustada kaebaja suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetlust süüdimõistetu raske ja parandamatu haiguse tõttu ning kohustada Viru Vanglat esitama kõik asjakohased materjalid ja taotlused täitmiskohtunikule.
23. Viru Maakohus jättis
24. veebruari
25. a määrusega asjas nr 1-16-795 taotluse läbi vaatamata. Kohtu hinnangul tuleks esitatud kaebust käsitada süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise taotlusena ning sellise taotluse esitamise õigus on KrMS § 425 lg 1 alusel vaid karistust täitva asutuse juhil (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-132-13). Maakohtu eelnimetatud määrus on jõustunud.
26. Kaebaja esindaja esitas
27. veebruaril 2016 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus haldus​kohtu määruse tühistada ja võtta kaebus menetlusse.
28. Tartu Ringkonnakohus edastas
29. märtsi
30. a määrusega asja pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu erikogule ja jättis ülejäänud osas määruskaebuse rahuldamata. Kohtu põhiseisukohad olid järgmised. 8.
31. Halduskohus on ebaõigesti toetunud Riigikohtu seisukohtadele asjades nr 3-3-1-45-15, 3-3-4-212, 3-3-1-52-
32. Nendest lahenditest ei tulene, et iga kohtulahendi täitmisel tekkiva küsimuse lahendamine oleks iseenesest maakohtu pädevuses. Riigikohus leidis nendes asjades asjaolusid arvestades, et konkreetsetel juhtudel on teistsugune menetluskord ette nähtud KrMS § 431 lg-s
33. Seda sätet on võimalik tõlgendada nii, et maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses on üksnes kohtu​otsuse täitmisega seonduvate küsimuste lahendamine. Asjades nr 3-3-1-45-15 ja 3-3-1-52-12 käsitletud kaebused puudutasid kohtulahendite tõlgendamist ning need sai lahendada kohtulahendi täpsustamise teel. Praeguse vaidluse esemeks olevat kohustamisnõuet ei saa lahendada varasema süüdimõistva kohtuotsuse täpsustamisega. 8.
34. Teisalt on KrMS § 431 lg 1 sõnastatud sedavõrd üldsõnaliselt, et see annab maakohtu täitmis​kohtunikule kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks ulatusliku pädevuse. Vältimaks samasisulise vaidluse lahendamist erinevates kohtuharudes, võiks nõue kohustada vanglat algatama menetluse karistuse kandmisest vabastamiseks süüdimõistetu parandamatu haiguse tõttu alluda ka maakohtule. Kui tõlgendada KrMS § 431 üldnormina kõikide kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks, peaks seadus ette nägema menetluskorra vangla tegevusetuse vaidlustamiseks olukorras, kus KrMS § 425 lg 1 ei võimalda isikul endal täitmiskohtuniku poole pöörduda. Menetluskorra puudumine tõstatab küsimuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse kohta. Riigi​kohus on korduvalt märkinud, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhi​õiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetlus​korrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama. ERIKOGU SEISUKOHT
35. Olemuselt on vangla ja kaebaja vahelise vaidluse ja ka vangla esildise alusel algatatav karistuse kandmisest vabastamise menetlus avalik-õiguslik. Kohtutele esitatud kohustamisnõude lahendamine oleks halduskohtu pädevuses siis, kui seadus ei näeks selleks ette teistsugust menetluskorda.
36. Kriminaalmenetluse seadustiku
37. peatükis reguleeritakse kohtulahendi jõustumist ja täitmisele pööramist. Kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise kord on sätestatud eelnimetatud peatüki
38. jaos. KrMS § 425 lg 1 näeb ette, et kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmis​kohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel karistusseadustiku § 79 kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks. Sama paragrahvi teises lõikes on ette nähtud raske psüühikahäire tõttu karistuse täitmisele pööramisest või karistuse kandmisest vabastamise alus. Nimetatud normidele tuginemine ei ole selle asja vaidluse eset (vangla kohustamine maakohtule esildise esitamiseks) arvestades aga võimalik, sest KrMS § 425 ei reguleeri olukorda, kui vangla keeldub maakohtu täitmiskohtunikule esildist esitamast. Seega ei saaks maakohus lahendada kohustamisnõuet KrMS § 425 kui erinormi alusel. Järgnevalt kontrollib erikogu, kas maakohus saab esitatud kohustamisnõuet lahendada KrMS § 431 alusel.
39. KrMS § 431 lg 1 kohaselt lahendab KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtu​lahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Kohtupraktikas on kriminaal​menetluses kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist käsitlevat KrMS § 431 peetud üldnormiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-9-16, p 15). Kriminaal​kolleegium on aastast 2007 rakendanud KrMS § 431 selliste küsimuste lahendamisel, mille üle otsustamiseks pole KrMS-s ette nähtud eraldi mentlust. Näiteks asjas nr 3-1-2-2-07 märkis kriminaal​kolleegium järgmist: "Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda siiski veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja
40. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424−428 või §-s 430." Ka Riigikohtu halduskolleegium ja erikogu on leidnud, et KrMS § 431 lg 1 on kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks laialdaselt kohaldatav (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-4-2-12, 3-3-1-52-12, 3-3-1-45-15).
41. Halduskolleegium lahendas asjas nr 3-3-1-52-12 kohtute pädevuse küsimust KarS § 76 ning KrMS § 426 reguleeritud tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse kontekstis. Nimetatud asjas keeldus vangla maakohtule esitamast vangistusseaduse §-s 76 sätestatud vajalikke materjale ning kolleegium asus seisukohale, et keeldumine on vaidlustatav KrMS § 431 lg 1 alusel maakohtus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17–20).
42. Haldusasjas nr 3-3-1-52-12 väljendatud seisukohad on asjakohased ka selle asja lahendamisel. Vanglale aktiivse rolli panemise eesmärgiks on muu hulgas see, et haldusorgani aktiivse tegutsemise abil oleksid tagatud ka sellise isiku õigused, kes ei pruugi oma haiguse või psüühikahäire tõttu olla võimeline aru saama oma terviseseisundi olulisest halvenemisest ja karistuse kandmise raskustest. Vanglal lasub kohustus jälgida kinnipeetavate terviseseisundit ja võtta vajaduse korral vajalikke meetmed raskelt haigete kinnipeetavate õiguste kaitsmiseks. Süüdimõistetu arstlikku komisjoni suunamine ja selle tulemuse põhjal esildise esitamine algatab menetluse, millega otsustatakse süüdimõistva otsuse edasine täitmine ning isiku vabastamine või sundravile (KarS § 86) saatmine. Vangla keeldumine taotluse lahendamisest ja esildise esitamata jätmine või taotluse läbi vaatamata jätmine mõjutab seega otseselt kohtulahendi täitmist ning isiku võimalust karistuse kandmisest vabaneda. Kui halduskohus hindaks maakohtule esildise esitamisest keeldumise õiguspärasust ja lahendaks kohustamisnõude, sekkuks ta vähemalt kaudselt kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamisse, sh võib esineda vajadus hinnata karistuse kandmisest vabastamise perspektiivikust. Erinevates kohtutes toimuv menetlus ei oleks otstarbekas ega aitaks vaidluse kiirele lahendamisele kaasa. Eeltoodust tulenevalt on erikogu hinnangul selles kohtuasjas esitatud kohustamisnõude lahendamine KrMS § 431 lg 1 alusel maakohtu pädevuses.
43. Kohustamisnõude lahendamisel KrMS § 431 alusel tuleb maakohtul kontrollida, kas kohtule esitatud tõenditest saab järeldada, et võib esineda alus isiku karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks. Karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamise vajadust saab üldjuhul tõendada süüdimõistetule tervishoiuteenuse osutamise raames kogutud andmetega. Kaebuse rahuldamise korral kohustab maakohus vanglat suunama süüdimõistetu arstlikku komisjoni ja sõltuvalt komisjoni otsusest otsustama esildise esitamise täitmiskohtunikule. Erikogu peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu ka sellele, et kohustamisnõude lahendamine eeldab ka selle analüüsimist, kas tegemist võib olla KrMS § 425 lg-s 1 või 2 sätestatud alusega.
44. Eeltoodust tulenevalt tühistab erikogu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 711 lg 3 alusel Viru Maakohtu
45. veebruari
46. a määruse ja saadab asja lahendamiseks Viru Maakohtule. Kaebaja nimi tuleb määruse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Priit Pikamäe