← Eesti

3-3-1-7-16

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-7-16

  1. juuni 2016 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld OÜ Vestros kaebus Tallinna Ettevõtlusameti
  2. septembri
  3. a korralduse nr 5-1.5/539 tühistamiseks ning selle alusel sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks Kaebaja OÜ Vestros, esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach Vastustaja Tallinna linn, esindaja Kaialiisa Koolberg Tartu Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 313-70050 OÜ Vestros kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada OÜ Vestros kassatsioonkaebus.
  7. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  8. jaanuari
  9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsused haldusasjas nr 3-13-
  13. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Vestros kaebus ning tühistada Tallinna Ette​võtlus​ameti
  14. septembri
  15. a korraldus nr 5-1.5/539 ja keelata selle korralduse alusel sunniraha rakendamine ja sissenõudmine.
  16. Mõista Tallinna linnalt OÜ Vestros kasuks välja menetluskulu 30 eurot.
  17. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  18. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas
  19. septembri
  20. a korraldusega nr 5-1.5/539 OÜ-d Vestros esitama 5 tööpäeva jooksul reklaamimaksu deklaratsioonid, kuna OÜ Vestros eksponeerib alates
  21. a algusest Tallinnas Majaka 36 asuva kaupluse aknakleebistel teavet "Kodukaubad. Toidu​kaubad. Tubakas. Alkohol". Seda teavet tõlgendas ettevõtlusamet reklaamina. Korraldus edastati OÜ Vestros registrijärgsel aadressil lihtsaadetisena.
  23. septembril 2013 tegi Tallinna Ettevõtlusamet korralduse nr 5-1.8/601 sunniraha 400 eurot tasumiseks 7 tööpäeva jooksul. Korraldust põhjendati asjaoluga, et OÜ Vestros ei ole täitnud
  24. septembri
  25. a korraldust.
  26. OÜ Vestros esitas Tallinna Ettevõtlusameti
  27. ja
  28. septembri
  29. a korralduste peale vaided, mille Tallinna Ettevõtlusamet jättis
  30. oktoobri
  31. a vaideotsusega rahuldamata.
  32. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis OÜ Vestros Tallinna Ettevõtlusameti
  33. ja
  34. septembri
  35. a korralduste tühistamist. Kaebaja oli seisukohal, et
  36. septembri
  37. a korraldust poleks tohtinud kätte toimetada lihtkirjaga, mistõttu ei saanud
  38. septembril 2013 nõuda ka sunniraha. Ühtlasi märkis kaebaja, et kleebiseid vaateakendel ei saa käsitada reklaamina reklaami​seaduse (RekS) § 2 lg 2 kohaselt.
  39. Tallinna Halduskohus jättis
  40. jaanuari
  41. a kohtuotsusega kaebuse rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et tegemist on reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes ning RekS § 2 lg 2 punktides 1 ja 2 toodud erandid ei kohaldu, kuna ehitise aknal oleva kleebise puhul ei ole tegemist informatsiooniga kauba või teenuse müügitingimuste kohta ega ka majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub. Samuti leidis halduskohus, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 52 lõikest 1 ja § 531 lõikest 4 tulenevalt võis Tallinna Ettevõtlusamet edastada
  42. septembri
  43. a korralduse lihtkirjaga ning see tuli lugeda kättetoimetatuks, kui selle saatmisest oli möödunud 5 päeva. Seega ei olnud ka
  44. septembri
  45. a korraldus õigusvastane.
  46. OÜ Vestros palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja apellatsioonkaebuse rahuldada.
  47. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  48. oktoobri
  49. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega. Otsuses luges ringkonnakohus vaidlusalused aknakleebised reklaamiks, kuna niisuguse teabe avalikusta​misel puudub muu mõistlik eesmärk peale soovi suurendada kaupluses pakutava kauba müüki. Müügiks pakutava kauba sortimendi loetelu ei saa pidada ettevõtja majandustegevuse koha tähistuseks. Muule teabele, mille eesmärk on näiteks anda teavet selles kohas osutatavate teenuste või müüdavate kaupade kohta, ei laiene RekS § 2 lg 2 punktis 2 sätestatud erand. Kuna
  50. septembri
  51. a korraldus tuli lugeda OÜ-le Vestros kättetoimetatuks
  52. septembril 2013 ning deklarat​sioonide esitamiseks antud tähtaja viimane päev oli
  53. september 2013, oli sunniraha kohaldamine õiguspärane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  54. OÜ Vestros palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaatori seisukohad on järgmised. 8.
  55. Praegusel juhul ei ole tegemist reklaamiga. Avalikustatud teavet saab reklaamiks lugeda üksnes siis, kui see sisaldab piisavalt intensiivset üleskutset kauba ostmiseks. Tegemist on kassaatori majandustegevuse kohas asuva tegevuskoha tähistusega, mis annab teavet, et tegemist on kauplusega. Kuna pole mingisugust lisateavet tootemargi või kauba iseloomu kohta, ei saa teabe eesmärgiks pidada kauba müügi suurendamist. 8.
  56. Kuivõrd vastustaja
  57. septembri
  58. a korraldus tuleb tühistada, on õigusvastane ning tuleb tühistada ka
  59. septembri
  60. a korraldus sunniraha tasumise kohta. Lisaks on see õigusvastane ka seetõttu, et see anti enne, kui lõppes OÜ Vestros reklaamimaksualaste maksudeklaratsioonide esitamise tähtaeg, sest
  61. septembri
  62. a korraldust võis vaidlustada 30 päeva jooksul. 8.
  63. Kohtud on jätnud kaebaja väiteid tõendavad tõendid kõrvale ning nad pole seda ka põhjendanud. Asjas on jäetud tuvastamata, kas tegemist oli reklaamiseaduses sätestatud erandiga ning kas OÜ Vestros avaldatud teave sisaldab piisavalt intensiivset üleskutset kauba ostmiseks. 8.
  65. septembri
  66. a korraldus ei ole haldusaktina kontrollitav. Vastustaja motiividest kleebiste reklaamiks lugemisel on raske aru saada. Samuti on eksitud uurimispõhimõtte vastu.
  67. Tallinna linn palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel. 9.
  68. Müügikohana käsitatakse kohta, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või osutab teenust. Kui seadusandja oleks soovinud lubada RekS § 2 lg 2 punktis 1 kirjeldatud teabe avaldamist mitte​reklaamina ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, oleks ta analoogiliselt nimetatud sättes tehtud viitele punktile 2 lisanud ka RekS § 2 lg 2 punktis 2 viite punktile
  69. Seega ei pidanud seadusandja RekS § 2 lg 2 punktis 1 kirjeldatud teabe eksponeerimist vaateaknal võimalikuks. Selles sättes peetakse silmas teavet, mida on võimalik kliendile edastada vahetu suhtlemise kaudu. 9.
  70. Kassaatori eksponeeritud teave ei ole tegevuskoha tähistus. Kaupade ja teenuste loetelule ei laiene RekS § 2 lg 2 p 2 erand. Kaubandustegevuse seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et ettevõtte tegevuskoha tähistuses võib sisalduda selle liik, nt kohvik, restoran, kauplus. Kui inimesed on juba otsustanud kauplust külastada, ei vaja nad kassaatori eksponeeritavat teavet. Küll aga võib viidatud teave mõjutada neid kauplust külastama ehk tegemist on reklaamiga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  71. Kohtud on tuvastanud ning pooled ei vaidle, et OÜ Vestros eksponeerib Tallinnas Majaka 36 asuva kaupluse vaateakendel aknakleebiste kaudu teavet "Kodukaubad. Toidukaubad. Tubakas. Alkohol". Asjas on vaidlus selle üle, kas tegemist on reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 ja Tallinna Linnavolikogu
  72. detsembri
  73. a määruse nr 44 "Reklaamimaks Tallinnas" § 1 lg 1 p 1 mõttes ning juhul, kui tegemist on reklaamiga, siis kas niisugusele reklaamile kohalduvad RekS § 2 lg 2 punktides 1 või 2 ning määruse § 1 lg 2 punktides 1 või 2 sätestatud erandid. Reklaami mõistet ning erandeid sellest sisustavad nii reklaamiseadus kui ka Tallinna Linnavolikogu määrus peaaegu samamoodi. Kolleegium rõhutab, et reklaamimaksu objekt ongi määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita.
  74. RekS § 2 lg 1 p 3 ja linnavolikogu määruse § 1 lg 1 p 1 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Ei ole kahtlust, et vaidlusalused aknakleebised on avalikustatud üldtajutaval kujul. Samuti ei saa niisugusel kujul kaupluse märgistamisel olla muud eesmärki peale kaupluse nähtavamaks tegemise, mis omakorda teenib jaekaubanduses paratamatult kauba müügi suurendamise eesmärki. Järelikult vastab eksponeeritud teave iseenesest reklaami tunnustele.
  75. Kolleegium nõustub vastustajaga ka selles, et tegemist ei ole määruse § 2 lg 2 p 1 mõttes majandus- või kutsetegevuse kohas antava teabega kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Selle tingimuse all on mõeldud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lõikes 2 märgitud teavet, mis saab eeskätt puudutada konkreetseid tooteid ning nende müügitingimusi. Teave, mis annab mõista, et kaupluses müüakse kodukaupu, toidukaupu, tubakat ja alkoholi, annab aga üksnes infot selle kohta, milliseid kaubagruppe kaupluses müüakse, ega täida seega TKS § 4 lõikes 2 märgitud teabe funktsiooni.
  76. Määruse § 2 lg 1 p 2 kohaselt aga ei käsitata reklaamina ka majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Sisuliselt tuleneb sellest sättest, et ehitisel, milles majandustegevuse koht asub, võib majandustegevuse koha tähistusena märkida maksuvabalt ära ka majandustegevuse liigi. Seega on praegusel juhul võtmetähtsus sellel, kas majandustegevuse koha liik saab tähendada üksnes kitsast üldnimetuse märkimist (nt kauplus, kohvik) või hõlmab see ka kaubagruppide nimetusi (praegusel juhul kodukaubad, toidukaubad, alkohol, tubakas), mille järgi saab tuvastada selle, millist laadi kauplusega on tegemist.
  77. Tallinna Linnavolikogu määrus ega reklaamiseadus ei täpsusta, mida tuleb pidada majandus​tegevuse koha liigiks. Analoogilist mõistet kasutab ka kaubandustegevuse seadus, mille eelnõu (Riigi​kogu X koosseisu eelnõu 164 SE) seletuskirjas on tõepoolest toodud ettevõtte liigi näidetena välja kohvik, restoran ja kauplus. See ei tähenda aga tingimata seda, et täpsemat tegevus​koha liigi nimetust peaks pidama reklaamiks. Tarbija seisukohalt on oluline vahe, kas tegemist on toidu- või tööstuskaupu pakkuva kauplusega, jae- või hulgikauplusega jne. Niisamuti nagu isik, kes soovib külastada kauplust, ei külasta eeldatavasti majandustegevuse kohta, millel on silt "kohvik", ei külasta toidukaupu osta sooviv isik kauplust, millel olev tähistus viitab sellele, et seal müüakse üksnes tööstuskaupu. Senikaua, kuni tegevuskoha liigi nimetus viitab kauba või teenuse üldisele iseloomule ega sisalda hinnanguid kauba maksumuse või kvaliteedi kohta, kauba või teenuse hinda ega kauba tootja kaubamärki, on tegemist majandustegevuse koha liigi märkimisega. Seejuures ei ole sisulist vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna või märgi koosmõjust. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandus​tegevuse koha liigi tähistamisega.
  78. Järelikult ei saanud vastustaja tulenevalt Tallinna Linnavolikogu määruse § 1 lg 2 punktist 1 lugeda vaidlusaluseid aknakleebiseid reklaamiks, mistõttu ei saanud Tallinna Ettevõtlusamet nõuda ka reklaamimaksualaste maksudeklaratsioonide esitamist. Seetõttu tuleb Tallinna Ettevõtlusameti
  79. septembri
  80. a korraldus nr 5-1.5/539 tühistada.
  81. Asjas on menetluses ka OÜ Vestros nõue Tallinna Ettevõtlusameti
  82. septembri
  83. a korralduse tühistamiseks. Nimetatud korraldusega kohustati kaebajat tasuma sunniraha 400 eurot 7 tööpäeva jooksul, kuna kaebaja ei täitnud
  84. septembri
  85. a korraldust, milles hoiatati, et korralduse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, milleks on esimesel korral 400 eurot. Ühtlasi märgiti
  86. septembri
  87. a korralduses, et korralduse täitmata jätmisel rakendatakse teisel korral sunniraha 1000 eurot.
  88. aprilli
  89. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-72-14 punktides 11 ja 15 on kolleegium selgitanud, et sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus.
  90. septembri
  91. a korralduse õiguslikku iseloomu ei muuda ka seal sisalduv hoiatus teistkordse sunniraha rakendamise kohta.
  92. Järelikult ei ole
  93. septembri
  94. a korralduse tühistamine võimalik. Kuna
  95. septembri
  96. a korraldus tuleb tühistada, puudub asjas ettekirjutus, mille täitmisele kallutamiseks saab sunniraha kohaldada. Kahtlust ei ole selles, et kaebaja tegelikuks tahteks kohtusse pöördumisel oli sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vältimine. Seetõttu tõlgendab kolleegium halduskohtu​menetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes kõnealust nõuet sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena.
  97. Haldusmenetluse seaduse § 61 ei sea haldusakti kehtivuse algust ega lõppu sõltuvusse selle õiguspärasusest ega selle vaidlustamise tähtajast. Seega oli
  98. septembri
  99. a korraldus
  100. septembril 2013 kehtiv ning kolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et vaidlustamis​tähtajast johtuvalt poleks tohtinud sunniraha rakendada. Kuivõrd aga
  101. septembri
  102. a korraldus tuleb tühistada, osutub ka selle alusel sunniraha rakendamine õigusvastaseks.
  103. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et Tallinna Ettevõtlusameti
  104. septembri
  105. a korraldus nr 5-1.5/539 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Seetõttu tuleb keelata ka selle alusel sunniraha rakendamine ja sissenõudmine. Asjas on võimalik teha uus sisuline otsus ilma asja uueks arutamiseks saatmata. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teeb uue otsuse, millega rahuldab OÜ Vestros kaebuse.
  106. Kuna Riigikohus teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. OÜ Vestros on tasunud haldus- ja ringkonnakohtule kokku riigilõivu 30 eurot ning Riigikohtule kautsjoni 25 eurot. Muid menetluskulusid ei ole OÜ Vestros välja toonud. Kautsjon tagastatakse HKMS § 107 lõike 4 alusel. Riigilõiv 30 eurot tuleb Tallinna linnalt OÜ Vestros kasuks välja mõista. Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.