RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-55-16 8. juuni 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi

§ 30lg 2 nõudeid.

PPVS § 75 kohaselt piiratakse järelevalve​menetluses isikute põhiõigusi ja muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Isikut tuleb järelevalvemenetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Nähtuvalt PPVS § 30 lg-st 2 võib politseiametnik kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.

1. Kohtuvaidluses leidis prokurör, et S. Malõšev rikkus süüdistuses kirjeldatud tegevusega korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-de 7 ja 9 nõudeid. KorS § 7 p-de 1 ja 2 kohaselt kohaldab korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis isikut eeldatavalt kõige vähem kahjustab ning mis on meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda arvestades proportsionaalne. Nähtuvalt KorS §-st 9 tuleb isikut kohelda riikliku järelevalve menetluses tema au teotamata ja inimväärikust alandamata.
2. Harju Maakohtu
3. novembri
4. a otsusega mõisteti S. Malõšev talle esitatud süüdistuses KarS § 291 järgi õigeks. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt osutas H. L. kinnipidamise käigus aktiivset vastupanu ja seetõttu oli tema suhtes vahetu füüsilise sunni kohaldamine vältimatu. Kuna H. L. taltus alles siis, kui tema kinnipidamisse kaasati politseikoer ja talle õnnestus paigaldada käerauad, ei olnud tema suhtes enne kasutatud füüsiline jõud ülemäära intensiivne. Lisaks puudus S. Malõševil kaalutletud otsuste vastuvõtmiseks aeg ja väljaõpe. H. L-i kinnipidamise hetkeks valitses festivalil üleüldine mäsu, mistõttu tuli politseinikel ta kiiresti kontrolli alla saada ja festivali territooriumilt eemaldada.
5. Harju Maakohtu
6. novembri
7. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Leelet Kivioja ja H. L-i esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. veebruari
10. a määrusega tühistati Harju Maakohtu
11. novembri
12. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus alates kohtuliku eelmenetluse staadiumist. Apellatsioonid rahuldati osaliselt. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised. 5.
13. Maakohus jättis eelistungil tähelepanuta, et S. Malõševile esitatud süüdistus ei vasta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 154 nõuetele. Kohtuliku eelmenetluse eesmärk on välja selgitada kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikkus ning tagada sujuv ja tõrgeteta kohtulik arutamine mõistliku aja jooksul. Muu hulgas hinnatakse eelistungil süüdistusakti nõuetekohasust. Seega peab maakohus eelmenetluses kontrollima, kas prokurör on süüdistusaktis kajastanud kõik kriminaalasja lahendamiseks vajaliku ja osutanud asjakohastele õigusnormidele, mida süüdistatav rikkus. Praegusel juhul tuginetakse süüdistusaktis KarS § 291 tunnuse „ebaseaduslik“ sisustamisel õigusnormidele, mis S. Malõševile etteheidetava teo toime​panemise ajal enam ei kehtinud. Kuna PPVS §

§ 30lg 2 on alates 1.

juulist 2014 kehtetud, oleks maakohus pidanud süüdistusakti prokuratuurile tagastama. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlus​õigust ka sellega, et tugines kriminaalasja lahendamisel pärast kohtuliku uurimise lõpetamist muudetud süüdistusele. 5.

1. Kriminaalasi tuleb maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. S. Malõševi süüküsimuse lahendamisel ei saa lähtuda süüdistuses märgitud teo kvalifikatsioonist ja apellatsioonimenetluses pole süüdistuse muutmine võimalik. Maakohus peab kõrvaldama kriminaalmenetlusõiguse rikkumise eelmenetluses, kontrollides süüdistusakti seaduslikkust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määruse peale esitas kaebuse S. Malõševi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. 6.
5. Ringkonnakohus väljus apellatsioonide piiridest ja rikkus selliselt toimides KrMS § 331 lg-t
6. Samuti tugines ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamisel asjaoludele, mille kohta ei saanud süüdistatav ega kaitsja oma seisukohti esitada. 6.
7. Ringkonnakohtu etteheited kriminaalmenetlusõiguse rikkumise osas on alusetud. Maakohus kontrollib kohtuliku eelmenetluse staadiumis eeskätt seda, kas süüdistusakt vastab formaalselt KrMS §-s 154 sätestatud sisu- ja vorminõuetele, kas on täidetud KrMS § 226 nõuded ning kas süüdistuse tekstis on kajastatud piisava selguse ja täpsusega kõik isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad faktilised asjaolud. Süüdistusakti sisulist vastavust kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele eelistungil üldjuhul ei kontrollita. 6.
8. Süüdistusakti puudulikkust ei saa maakohtule ette heita. Kohtumenetluses täidavad süüdistusfunktsioone ja kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid ning kohus ei saa nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist. Samuti pole ringkonnakohtul pädevust lubada prokuröril uut süüdistust esitada või olemasolevat süüdistust muuta. 6.
9. Leides, et S. Malõševile heidetakse ette teo toimepanemise ajal kehtetu õigusnormi rikkumist, tuvastas ringkonnakohus sisuliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Sellise rikkumise korral pole võimalik kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata.
10. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör L. Kivioja, kes nõustub ringkonnakohtu määruse tühistamisega ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmisega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu etteheited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas alusetud. Iseenesest märgitakse ringkonnakohtu määruses õigesti, et karistusseaduse blanketti sisustava normi muutmist tuleb käsitada süüdistuse muutmisena ja et KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör süüdistust muuta enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kuna praeguses asjas sisustas prokurör KarS § 291 tunnuse „ebaseaduslik“ kehtivate korrakaitseseaduse sätetega kohtuvaidluse käigus, ei tohtinud maakohus sellist süüdistuse muutmist aktsepteerida. Prokuröri poolt süüdistuse muutmine pole aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul märkiski maakohus, et kuigi prokurör ei muutnud kohtuliku uurimise käigus süüdistust, tugines tema poolt kohtuistungile kutsutud asjatundja S. Malõševi tegevuse nõuetekohasuse analüüsimisel korrakaitseseaduse sätetele. Vahetu sunni kasutamisel tuli järgida proportsionaalsuse põhimõtet nii politsei ja piirivalve seaduse kui ka korrakaitseseaduse kohaselt ning S. Malõševi süüasjas käis keskne vaidlus füüsilise sunni proportsionaalsuse üle. Eelnevast tulenevalt ei saa rääkida tõendamis​asjaolude tuvastamatusest (vt I kd, tl 211). Arvestades ülaltoodut, polnud ringkonnakohtul alust piirduda maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel KrMS § 268 lg-ga 2 ja asuda seisukohale, et maakohus aktsepteeris prokuröri hilinenud süüdistuse muutmist. Vaatamata asjaolule, et maakohtu otsuses pole KrMS § 268 lg-le 6 otsesõnu viidatud, on selles analüüsitud politsei ja piirivalve seadusest ning korrakaitseseadusest tulenevate nõuete erinevusi, süüdistatava võimalusi avaldada korrakaitseseaduse sätete kohaldamise osas oma seisukohta ja jõutud järeldusele, et esitatud süüdistuse puudused ei too kaasa tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Sisuliselt kasutas maakohus S. Malõševile etteheidetava teo kvalifikatsiooni muutmisel seega KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud pädevust ega pannud toime kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.
12. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust ka süüdistusakti prokuratuurile tagastamata jätmisega. KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud, et karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. märtsi
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 9). Praegusel juhul on S. Malõševile esitatud süüdistuses toodud välja nii karistusseadustiku paragrahv, millele süüdistatava tegevus prokuratuuri hinnangul vastab (KarS § 291), kui ka väljapoole karistusseadust jäävad õigusnormid, mis prokuratuuri hinnangul KarS § 291 tunnust „ebaseaduslik“ sisustavad (PPVS §

§ 30lg 2).

Vaidlust selle üle, kas süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon on „asjakohane“, ei saa lõplikult lahendada eelistungil. Riigikohus on selgitanud sedagi, et KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt tuleb süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-53-07, p 11). Analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kuna praegusel juhul kõrvaldati süüdistusakti puudused maakohtu menetluse käigus KrMS § 268 lg 6 alusel, ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust.
3. Tühistades alusetult maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See viga toob kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kuna apellatsioonides vaidlustati ka maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja ringkonnakohus pole nendele väidetele vastanud, tuleb kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks tagasi saata.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 pst 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)