3-2-1-43-16

Riigikohtunik Villu Kõve eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-

2. Ma ei nõustu kolleegiumi enamusega, et kassatsioonkaebus tuli jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus muutmata. Arvan, et ringkonnakohtu otsus tulnuks tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või maakohtule.
3. Nõustun otsuse järeldusega, et tuvastatud asjaolud viitavad poolte vahel lepingu olemasolule (otsuse p-d 11-13). Nõustun ka otsuse järeldusega, et sõlmitud leping viitab enim üürilepingu tunnustele (otsuse p 12), samuti seisukohaga, et kaikoha üürilepinguga võib segalepinguna kaasneda ka üürileandja hoiukohustus (otsuse p 14).
4. Ma ei nõustu aga seisukohaga, et tuvastatud asjaolud ei anna alust väita valvekohustuse olemasolu ega hagejal tugineda selle rikkumisele. Koosseisu enamus nagu ka alama astme kohtud keskendusid liialt sellele, et kostja ei võtnud lepinguga üle hoiukohustust ja järeldasid sellest, et sisuliselt on kostja igasugune vastutus hageja vara säilimise eest välistatud (vt otsuse p-d 14-16). Võib nõustuda seisukohaga, et sadamateenuse osutajad reeglina hoiuteenust ei osuta ega võta üle ka vastutust sadama territooriumil sildunud aluste säilimise eest. Õige on ka see, et vastutuse ülevõtmist saaks eeldada vastava täiendava tasu eest, mida käesoleval juhul ei makstud. Eelnev ei tähenda aga seda, et sadamateenuse osutaja vastutus oleks kaikoha üürniku vara kaotsimineku või hävimise eest täiesti välistatud. Iga lepinguga võib kaasneda lisaks põhikohustustele ka kõrvalkohustusi (hoolsuskohustusi) (VÕS § 2 lg 2, § 23 lg 1 p-d 1 ja 4). Kui sadama territoorium on ka üksnes maa poolt piiratud koos keeluga kolmandatel isikutel seal öösel viibida, seal on turvateenistuse videovalve, hoiatussildid ja klientidele reklaamitakse sadamateenust kui „valvatavat sadamat", ei saa sadamateenuse osutaja tugineda sellele, et tal sellest mitte mingeid kohustusi ei tulene. Piltlikult öeldes saab koosseisu enamuse seisukohast järeldada, et kostjal ei olnuks kohustust reageerida ka siis, kui otse turvateenuse osutaja silme all oleks hageja kaater lõhutud või ära viidud isikute poolt, kellel selleks ilmselgelt õigust olla ei saa.
5. Minu seisukoht on, et kuigi kostjal ei olnud erilisi kohustusi hageja vara hoidmiseks ega valvamiseks, võis hageja siiski lähtuda sellest, et kui valvet tavalistel tingimustel korraldades, mis sadamas oli, oleks kostja või turvateenistus pidanud hageja vara kahjustamise kiiremini avastama ja seda takistada saama, on kostja rikkunud ka lepinguga kaasnevat hoolsuskohustust mitte kahjustada hageja vara ega lasta seda teha ka kolmandatel isikutel (arvestades ka lepingule kohalduvat madalamat valvestandardit kui hoiukohustuse puhul). Lihtsamalt öeldes sai hageja lähtuda sellest, et kostja valvab tema vara samavõrd kui enda vara. Seega pidanuks saatma asja tagasi ringkonnakohtule või maakohtule tuvastamaks hoolsuskohustuse ulatus, selle võimalik rikkumine ja mõju hageja vara kahjustamisele. Kui sadamateenuse osutaja reklaamib internetis oma teenust kui valvega sadamat ja on valveks sõlminud lepingu turvateenistusega, kui seal on kohapeal sildid, mis keelavad öösel kõrvalistel isikutel sadama territooriumil kõrvaliste isikute puudumise ja hoiatavad valvest, võis hagejal tekkida usaldus kostja teenuse turvalisuse, st ka teatud hoolsuse ülesnäitamise vastu. Igati õige on kooseisu enamuse seisukoht otsuse p-s 15, et „võrreldes sadamatega, kus kaameraid ja hoiatussilte ei kasutata, pakub kostja oma klientidele turvalisemat teenust". Väär ja kahetsusväärne on aga järeldus, et sellest ei tulene kostjale mingeid kohustusi oma klientide ees. Villu Kõve