Obsah (10)

§ 691§ 442§ 436§ 229§ 232§ 238§ 230§ 173§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-42-16 Otsuse kuupäev Tartu, 8. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus on asja uuel läbivaatamisel järginud
2. juunil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15 tehtud Riigikohtu otsuse juhiseid. Viidatud Riigikohtu otsuse järgi tuli asja uuel läbivaatamisel esmalt kindlaks teha, kas kostja jättis Linderteki aastaaruannete lisades kajastamata olulise kohustuse ja kas sellest tulenevalt on kostja rikkunud võlausaldajate kaitseks kehtestatud raamatupidamise seaduse sätteid ning pannud toime õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et kostja viivisenõue oli oluline kohustus ja seda aastaaruannete lisades kajastamata jättes rikkus kostja võlausaldajate kaitseks kehtestatud raamatupidamise seaduse sätteid.
3. Järgmiseks tuli tuvastada, kas hagejal tekkis kahju ja kas kostja õigusvastase teo ning hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja on oma kahjuna käsitanud Lindertekile aastatel 20062008 üle kantud rahasummat, mis jäi pankrotimenetluse raugemise tõttu registrist kustutatud Lindertekilt tagasi saamata. Samast eeldusest lähtus ka ringkonnakohus ja kahju suuruse üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus põhjusliku seose tuvastamisel otsuse põhjendamise ja tõendite igakülgse hindamise kohustust.

§ 442

lg 8 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samuti peab kohus otsuses analüüsima poolte väiteid ja vastuväiteid. Tulenevalt

§ 442

lg 8 esimesest lausest peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ning uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
3. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus ei järginud asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu juhiseid ning jättis tuvastamata põhjusliku seose kostja rikkumise ja hageja kahju vahel. Riigikohtu otsuse kohaselt tuli asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, kas kostja kaotas oma raha just seetõttu, et ta lähtus Lindertekile raha üle kandes vastavate aastate kohta koostatud majandusaasta aruannetest ja nende lisadest (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 22). Ringkonnakohus leidis, et põhjuslik seos on tõendatud, ja põhjendas seda sellega, et asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks raha Lindertekki investeerinud ka siis, kui ta oleks teadnud kostjale kuuluvast viivisenõudest. Kolleegium märgib, et eeltoodud põhjendus ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ja ringkonnakohus on rikkunud

§ 436

lg-s 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab muu hulgas seda, et hagi rahuldamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel hagi rahuldatakse. Otsuse põhjendamise kohustus tähendab mh seda, et kohus pidanuks otsuses tooma välja arusaadava arutluskäigu, millest oleks nähtunud, kuidas tuleneb tõenditest see, et hageja investeeris raha Lindertekki seepärast, et teadis täpselt selle äriühingu varalist seisundit ja tugines investeerimisotsust tehes sellele teadmisele. Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ta leiab, et põhjuslik seos kostja õigusvastase teo (viivisenõude aastaaruannete lisades kajastamata jätmine) ja kahju (hageja raha kaotsiminek) vahel on olemas. Seega on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata ja see on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. 15. Kostja on kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette heitnud ka seda, et ringkonnakohus tugines otsuses hageja vande all antud seletustele kui ebausaldusväärsele tõendile ja et menetlusosalise vande all antud seletus saab olla vaid teisejärgulise tähtsusega tõend. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et iseenesest ei ole eri liiki tõenditel erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama

§ 229

lg 1 nõuetele, st see peab sisaldama teavet, mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõend peab olema seaduses sätestatud protsessivormis. Tõendeid peab kohus hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama seejärel oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (

§ 232

lg 1), kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 232lg 2).

Tõend peab olema asjakohane (

§ 238

lg 1) ja lubatav (

§ 238lg 2) (vt ka Riigikohtu 13.

aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele. Ringkonnakohus märkis otsuses, et hageja on vande all kinnitanud, et enne Lindertekile raha ülekandmist tundis ta huvi äriühingu finantsolukorra vastu. Kostja vastuväiteid, et tegelikult ei saanud investeerimisotsuse aluseks olla Linderteki majanduslik olukord, nimetas ringkonnakohus otsuses aga paljasõnalisteks. Kolleegium märgib, et kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb

§ 442

lg 8 neljandast lausest, mille kohaselt peab kohus juhul, kui ta mõnda tõendit ei arvesta, seda otsuses põhjendama (vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13).
3. Lisaks ei ole ringkonnakohtu otsusest jälgitav, millistele tõenditele on kohus otsuse praegusel juhul üldse rajanud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, millistest tõenditest nähtub järeldus, et hageja tutvus kõigil majandusaastatel, mil ta Lindertekile raha üle kandis, Linderteki majandusaasta aruannete ja nende lisadega. Selliseid asjaolusid ei ole ringkonnakohus oma otsusega üldse tuvastanud.
4. Samuti on ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et on jätnud asjas esitatud tõendid osaliselt hindamata. Nimelt on ringkonnakohus vaidlustatavas otsuses märkinud, et asjas ei ole tähtsust kostja viidatud meilivahetusel, mis puudutab arutelu, millist äriühingut Gruusia äriprojekti jaoks kasutada. Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikkus ringkonnakohus

§ 442

lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut, mille kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kolleegiumi arvates on ka eeltoodu menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. 18. Õige on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jaotas asja uuel läbivaatamisel tõendamiskoormuse valesti. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks vastutusest vabanemiseks pidanud tõendama, et hageja oleks raha investeerinud Lindertekki ka siis, kui ta oleks teadnud kostja rikkumisest. Põhjusliku seose olemasolu peab tõendama hageja. See tuleneb

§ 230

lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, sest ühelt poolt on otsuses märgitud, et põhjusliku seose tõendamine on hageja kohustus, teisalt aga on ringkonnakohus põhjusliku seose tõendatuks lugemist põhjendanud ebamäärase väitega, et materjalidest ei nähtu, et hageja oleks igal juhul raha Lindertekki investeerinud.

1. Tuleb arvestada, et olukorras, kus kostja õigusvastane tegu seisneb VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi kaitsenormi rikkumises, ei ole teo õigusvastasus ja selle väidetav kahjulik tagajärg (praegusel juhul hageja raha kaotus) omavahel automaatselt seotud, vaid see seos tuleb eraldi tuvastada. Kostja viivisenõude Linderteki aastaaruannete lisades kajastamata jätmisest ei saanud kohus automaatselt tuletada järeldust, et sellega kaasnes hagejale kahju. Üksnes kostja õigusvastase teoga ei saanud ringkonnakohus põhjusliku seose olemasolu tuvastatuks lugeda. Kolleegium selgitab, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kostjale etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, nagu see on praeguses asjas, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole kostja käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18). Seega tulnuks vaidluse lahendamiseks esmalt tuvastada, kas hageja üldse tutvus Linderteki aastaaruannete ja nende lisadega iga kord enne seda, kui ta raha Lindertekile üle kandis, ja kas hageja otsus kanda Lindertekile üle hiljem tagasi saamata jäänud raha oli seega põhjuslikus seoses aastaaruannete ja nende lisadega tutvumisega. Ringkonnakohus isegi ei käsitlenud eelnimetatud seoseid oma otsuses, kuid leidis vaatamata sellele, et põhjuslik seos viivisevõla aastaaruannete lisades kajastamata jätmise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli olemas. 20.

§ 442

lg 8 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel mh põhjendama ka seda, miks ta ei nõustu poole väidetega. Kostja on väitnud, et hageja jaoks ei olnud oluline, millise äriühingu kaudu raha Gruusia äriprojekti investeerida. Ringkonnakohus aga leidis sellele väitele vastates, et kostja jaoks oli oluline kasutada investeeringute tegemiseks Lindertekki, sest nimetatud äriühing oli tema kontrolli all. Arusaamatu ja ebaloogiline on eelnevast tuletatud ringkonnakohtu järeldus, et kuna kostja soovis investeeringuteks kasutada Lindertekki, siis oli just selle äriühingu kaudu tegutsemine ka hageja jaoks oluline. Sisuliselt on ringkonnakohus ajanud segamini selle, mis võis tema hinnangul olla oluline kostja jaoks, sellega, mida tuli asja lahendamiseks tegelikult kontrollida, ehk sellega, kas sama asjaolu oli oluline hageja kui investori jaoks. Poolte väiteid selliselt hinnates on ringkonnakohus lähtunud ekslikust eeldusest, et kostja eesmärk oli hagejat petta. Kolleegium osutab asja eelmisel läbivaatamisel väljendatud seisukohale (mida ringkonnakohus on korranud ka vaidlustatud otsuse lk-l 7), et asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja eesmärgiks oleks olnud raha hagejalt Linderteki kaudu välja petta (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 20).
3. Kokkuvõttes on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata ning vastuoluline, ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamise ja menetlusosaliste väidetele ning vastuväidetele vastamise nõudeid ja valesti jaotanud tõendamiskoormuse. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti põhjusliku seose kindlakstegemist reguleerivaid sätteid. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kõiki tõendeid nõuetekohaselt hinnates tuvastada, kas hagejal jäi raha tagasi saamata seepärast, et kostja jättis talle kuuluva viivisenõude Linderteki aastaaruannete lisades kajastamata, või oleks hageja oma rahast ilma jäänud ka siis, kui see nõue oleks olnud seal kajastatud. Selleks tuleb esmalt tuvastada, et hageja otsustas Lindertekile raha üle kanda ja Gruusia äriprojektis osaleda seetõttu, et oli tutvunud Linderteki 2006.,
4. ja
5. a majandusaasta aruannete ja nende lisadega. Hageja peab tõendama, et ta tutvus eelnimetatud aastaaruannete ja nende lisadega. Kui hageja ei suuda seda tõendada, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.
6. Õige on ka kassatsioonkaebuse väide, et pärast seda, kui ringkonnakohus oli märkinud (seda nõuetekohaselt põhjendamata), et põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel on olemas, jättis ringkonnakohus otsuses analüüsimata ka selle, kas kostja oli rikkumises süüdi. Ringkonnakohus on otsuses sisuliselt leidnud, et kostja oli süüdi seetõttu, et ta oli Linderteki ainuosanik ja juhataja ja see võimaldas tal teha tehinguid oma kontrolli all oleva äriühinguga ning realiseerida oma majandusaasta aruandes kajastamata suure viivisenõude hageja investeeringute arvel. Kostja süüd selliselt põhjendades on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu otsuse juhise, mille kohaselt tulnuks süü hindamisel arvestada juhatuse liikme hoolsusstandardit ühingu raamatupidamise korraldamisel ja hinnata, kas juhatuse liige eelduslikult vastutaks raamatupidamise seaduse sätete rikkumise eest ühingu ees. Kolleegium kordab oma seisukohta, et juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. Seega tulnuks süü olemasolu tuvastamist alustada sellest, et hinnata, kas kostja võis viivisenõuet aastaaruande lisas kajastamata jättes kõiki asjaolusid arvesse võttes siiski olla käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega (arvestades mh vaidlusaluste aastaaruannete koostamise ajal üldlevinud arusaama tingimuslike nõuete aruandes kajastamise reeglite kohta). Üksnes asjaolust, et kostja oli Linderteki ainuosanik ja juhatuse liige, ei saanud ringkonnakohus järeldada tema süüd viivisenõude aastaaruandes kajastamata jätmisel.
7. Kolleegium märgib täiendavalt, et õige on ka kassatsioonkaebuse seisukoht, et isegi kui ringkonnakohus leidis, et kostja vastutuse eeldused olid täidetud, pidanuks ta kaaluma kahjuhüvitise vähendamist nii VÕS § 139 kui ka § 140 alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on kolleegium leidnud, et VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13; Riigikohtu
10. mai
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Kolleegium selgitab, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. Kostja on menetluses esile toonud, et nii hageja kui ka kostja võtsid Linderteki kaudu Gruusia äriprojekti raha investeerides äririski ja et Lindertek läks pankrotti äririski realiseerumise tõttu. Samuti on kostja väitnud, et tasaarvestust BW-ga ei tehtud hageja investeeringute arvel, vaid kostja varasemate investeeringute arvel, et ka kostja kaotas Gruusia äriprojekti ebaõnnestumise tõttu raha ja et äririski realiseerumisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi ei peaks kostja üksi kandma. Sellised asjaolud võivad olla kahju vähendamise aluseks eelkõige VÕS § 140 lg 1 esimese lause järgi, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.
12. Menetluskulud jaotatakse

§ 173lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks

§ 174lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Tambet Tampuu, Jaak Luik, Malle Seppik