RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 24 lg 2 järgi küll õigus selles kohas teed ületada, aga ta ei teinud seda viisil, nagu nimetatud säte nõuab. Nimelt ei olnud V. Engel piisavalt tähelepanelik ega järginud kohustust mitte takistada ega ohustada teisi liiklejaid. Menetlusalune isik rikkus

§ 24

lg-t 2 ja realiseeris

§ 259lg 2 p-s 3 sätestatud väärteokoosseisu.

Karistuseks määrati V. Engelile 40 trahviühiku suurune trahv (160 €).

1. Väärteootsuse peale esitas V. Engeli kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk kaebuse, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja menetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kaebaja märkis järgmist. 2.1 V. Engel veendus enne sõidutee ületama asumist, et lähenevad autod on piisavalt kaugel. Menetlusalune isik selgitas, et ta elab avariipaiga kõrval ja teab, et hoolimata kiirusepiirangust 30 km/h sõidavad autod seal üldjuhul tavalise linnakiirusega, s.o 50 km/h. Sellega ta teele astudes arvestaski. Kui ta juba sõiduteel oli, märkas V. Engel tugevasti kiirust ületades möödasõitu tegevat autot, mistõttu lisas menetlusalune isik kiirust, ent ei jõudnud kokkupõrget täielikult vältida. Usutavad ei ole Hondat juhtinud T. R-i ütlused, et ta sõitis möödasõitu tehes umbes 35 km/h. Ekspert on tuvastanud, et kui T. R. oleks sõitnud lubatud kiirusega, oleks ta suutnud kokkupõrget vältida. 2.2 V. Engeli teo ja avarii vahel puudub põhjuslik seos ekvivalentsusteooria mõttes: avarii põhjustas mitte V. Engeli käitumine, vaid T. R-i kiiruse ületamine. Kui põhjuslikku seost siiski jaatada, ei saa avariid V. Engelile normatiivselt omistada. Tulenevalt usalduspõhimõttest on igal liiklejal õigus eeldada, et teised liiklejad täidavad liiklusnõudeid. V. Engel arvestas isegi sellega, et õnnetuspaigas tihtipeale reegleid ei järgita ja sõidetakse 30 km/h asemel 50 km/h. Talle ei saa aga ette heita seda, et ta ei lähtunud sellest, et keegi sõidab veel oluliselt kiiremini. Kohtuväline menetleja on lähtunud väärast eeldusest, et väljaspool ülekäigurada õnnetusse sattunud jalakäija on alati vastutav.
2. Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja väärteootsus muutmata. V. Engelilt mõisteti välja ekspertiisitasu 228,5 eurot ja tema poolt kaitsjale tasutud 969,6 eurot jäeti tema enda kanda. Kohtu põhiseisukohad olid järgmised. Saab olla nõus sellega, et kui T. R. ei oleks kiirust ületanud, oleks V. Engel jõudnud tee ohutult ületada. Samas aga märkis tunnistaja V. H. R., kellest T. R. mööda sõitis, et ta lasi teele astunud V. Engelit märgates jala gaasipedaalilt maha. Niisiis tajus V. H. R., et ilma auto kiirust vähendamata on võimalus kokkupõrkeks. V. Engel pani väärteo toime hooletusest, sest jättis veendumata sõidutee ületamise ohutuses enda elule ja tervisele ning teiste liiklejate varale. T. R. märkas menetlusalust isikut alles viimasel hetkel, sest V. H. R-i auto varjas V. Engelit tema eest. Menetlusalune isik teadis, et sellel teel sõidetakse tihti 50 km/h, mistõttu ei saanud ta olla täiesti kindel, et tee ületamine on ohutu. Usalduspõhimõttele ei saanud tugineda mitte üksnes V. Engel, vaid ka teised liiklejad, kes võisid eeldada, et menetlusalune isik kannab helkurit. Väljas oli hämar ja tumedates riietes helkurita jalakäijad on juhtidele halvasti nähtavad. Õnnetuse põhjustamises on süüdi nii liiga kiiresti sõitnud T. R. kui ka V. Engel, kes ei veendunud sõiduteele minemise ohutuses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Engeli kaitsja I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt: 4.1 Kohus on tuginenud valesti V. H. R-i ütlustele. Tunnistaja kinnitas korduvalt, et V. Engeli tegevus ei olnud talle takistuseks. Kui menetlusalune isik ei takistanud kuidagi V. H. R-i, ei takistanud ta seda enam V. H. R-i taga olevat T. R-i. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt pidi V. Engel arvestama sellega, et T. R. eirab liiklusnõudeid ja ületab sõidukiirust. 4.2 Kohus luges T. R-ile soodsaks, et viimane ei näinud V. H. R-i auto tõttu V. Engelit, aga jättis arvestamata sama asjaolu V. Engeli kasuks: V. H. R-i auto varjas ka V. Engeli vaatevälja. On tuvastatud, et kui T. R. oleks sõitnud lubatud kiirusega, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. 4.3 Kohus on lubamatult laiendanud süüdistuse piire viitega sellele, et V. Engelil polnud helkurit. Tegelikult oli menetlusalusel isikul helkur olemas, küll pole aga senises menetluses temalt selle kohta küsitud. V. Engel on esitanud ka kindlustusseltsile taotluse hüvitada talle õnnetuses kaduma läinud helkuri väärtus. Pealegi ei oleks T. R. niikuinii saanud helkurit näha: maakohus ütleb selgelt, et T. R-i vaatevälja varjas V. H. R-i auto.
6. Kassatsioonivastuses palub Põhja prefekt Kristian Jaani jätta maakohtu otsus muutmata ja märgib järgmist: 5.1 V. H. R. ütles kohtus, et pidi V. Engelit märgates jala gaasipedaalilt ära võtma. Ka kinnitas V. H. R., et menetlusalune isik ületas sõiduteed sörgisammul. Seega tajus V. Engel kokkupõrke võimalust, isegi kui ta ei põhjustanud otsest ohtu V. H. R-i autole. Hoolimata teadmisest, et sellel teel ületatakse pidevalt kiirust, ja hämarast ajast, asus V. Engel ikkagi sõiduteed ületama. 5.2 Kohus pole helkuri osas süüdistuse piire laiendanud. Otsuses on vaid abstraktselt räägitud helkuri kandmise vajalikkusest. Samas ei näinud ei T. R. ega V. H. R., et V. Engelil oli helkur olemas, mistõttu saab teha järelduse, et menetlusalune isik ei teinud ennast teistele liiklejatele nähtavaks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. V. Engelile heidetakse ette

§ 24

lg 2

2 rikkumist. Selle normi kohaselt tohib jalakäija käigusillale või -tunnelisse mineku kohast, ülekäigurajast, ülekäigukohast või ristmikust kaugemal kui 100 meetrit sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Seega koosneb

§ 24

lg 2

2 kahest alternatiivist, millest ükskõik kummaga vastuollu minemine kujutab endast sätte rikkumist: jalakäija asub sõiduteed ületama, ehkki tee ei ole mõlemas suunas hästi näha (esimene alternatiiv), või jalakäija tekitab teed ületades liiklusohu (teine alternatiiv).

§ 24

lg 2

2 esimese alternatiivi rikkumine toob endaga kaasa vastutuse

§ 259

lg 1 järgi.

§ 24

lg 2

2 teise alternatiivi rikkumine aga päädib

§ 259

lg 2 p 3 järgse vastutusega, sest see karistusnorm näeb ette sanktsiooni liiklusohu loomise eest. 7.

§ 24

lg 2

2 esimesest alternatiivist saab teele astumise puhul kõneleda siis, kui jalakäija ei näe teed sedavõrd kaugele, et tema teele minemise korral oleks välistatud liiklusohu (vt käesoleva otsuse p 8) tekkimine: näiteks tee ääres oleva takistuse (nt suur veoauto või murdunud puu), järsu kurvi, katkise tänavavalgustuse vms tõttu. Niisiis kujutab sellisel viisil teele astumine endast karistusõiguslikus mõttes abstraktse (liiklus)ohu loomist: niisuguse teo tagajärjel võib mõningatel juhtudel tekkida liiklusohtlik olukord (st konkreetne liiklusoht), mis omakorda võib päädida isikuvõi varakahju tekkega. Praegu sellise olukorraga tegemist ei olnud, sest tee, millele V. Engel astus, oli sirge ja valgustatud ning ei esinenud ka muid tee head nähtavust pärssivaid asjaolusid. 8. Seega tuleb analüüsida, kas menetlusalusele isikule saab heita ette

§ 24

lg 2

2 teise alternatiivi rikkumist, st konkreetse liiklusohu tekitamist. Liiklusohu mõiste on defineeritud

§ 2

ps 31: olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. Seega tähendab liiklusoht konkreetset ohtu karistusõiguse dogmaatika tähenduses: tee ületamine toob kaasa situatsiooni, kus isiku- või varakahju tekkimine individualiseeritud objekti suhtes on sedavõrd tõenäoline, et see tingib liikleja reaktsiooni, et kahju vältida.

1. Praeguses menetluses tuleb kõne alla V. Engeli poolne ohu tekitamine kahele konkreetsele objektile: esiteks T. R-i juhitud autole (millel tekkis ka varaline kahju) ja teiseks autole, mida juhtis V. H. R..
2. Kolleegiumi hinnangul ei saa V. H. R-i kasutatud sõidukile ohu tekitamist V. Engelile ette heita. 10.1 Seda esiteks menetluslikel kaalutlustel. V. H. R-i juhitud auto võimalikust ohustamisest hakati kõnelema alles maakohtu istungil, kust see kandus edasi kohtuotsusesse. Väärteoprotokollis ega kohtuvälise menetleja otsuses ei ole viidet V. H. R-i kasutatud autole ohu tekitamise kohta. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa isikule heita ette faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ei kajastata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-90-14, p 29). Kui menetleja seda siiski teeb, rikub ta oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.5). Väärteoprotokolli tekst on asjasse puutuvas osas selline: "Astus ette sõidukile Honda, mis tuli tema suhtes vasakult poolt ja mis sooritas eesolevast sõidukist möödasõitu ja sai sõidukilt Honda löögi." Niisuguse teokirjelduse põhjal pole võimalik teha järeldust, et menetlusalune isik V. H. R-i juhitud sõiduki ohtu seadis. Nimelt ei ole kuidagi kirjeldatud seda, milles V. Engeli tekitatud väidetav oht V. H. R-i kasutatud sõidukile (millele viidatakse vaid n-ö muuseas kui möödasõidetavale autole) väljendus. Teokirjelduses keskendutakse selgelt T. R-i juhitud Hondale. 10.2 Lisaks pole võimalik nõustuda maakohtuga järgmistel põhjustel. Asjaolu, et juht võtab jala gaasipedaalilt ära, ei viita iseenesest konkreetsele liiklusohule. Nimelt võib juht gaasipedaali vabastada ka n-ö igaks juhuks, mitte aga selleks, et vältida jala pedaalile jätmise korral tõenäoliselt tekkida võivat liiklusõnnetust. Lisaks on V. H. R. kohtuistungil selgitanud, et V. Engel ei takistanud teda teele astumisega kuidagi ja kindluse mõttes jala gaasipedaalilt äravõtmine kuulubki tema sõidustiili juurde (tl 38). Ka ei saa ohtu tuletada V. Engeli tee ületamise kiirusest. Sellega seoses väidab V. H. R., et menetlusalune isik liikus sörksammul või pigem kiirel kõnnil (tl 39 pöördel). Jalakäija võib kiiresti liikuda mitte seetõttu, et hoiduda vastasel juhul tõenäoliselt ees seisvast liiklusõnnetusest, vaid selleks, et minimeerida võimalikult tõhusalt igasuguste – ka pelgalt teoreetiliste – ohtude realiseerumise võimalikkus (nt see, et talle sõidab otsa mõni suurel määral kiirust ületav auto, isegi kui tal pole ühtegi konkreetset alust arvata, et selline auto lähenemas on).
7. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas V. Engelile saab ette heita ohu tekitamist T. R-i juhitud autole. Tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 saab liiklejat

§ 259

lg 2 p 3 järgi karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu

§ 24

lg 2

2 rikkumise eest ehk liiklusohu tekitamise eest. Maakohus on leidnud, et V. Engel pani väärteo toime hooletusest. Teo toimepanemine hooletusest kujutab endast KarS § 18 lg 3 kohaselt ettevaatamatusdelikti. Seetõttu kontrollib kriminaalkolleegium järgnevalt, kas menetlusalune isik realiseeris kõik elemendid, mis on vajalikud võtmaks isikut vastutusele süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. 11.1 Kahtluseta saab öelda seda, et V. Engeli käitumise tõttu tekkis liiklusoht naturalistliku kausaalsuse mõttes: kui menetlusalune isik ei oleks teed ületanud, ei oleks tekkinud võimalust tema ja T. R-i juhitud auto kokkupõrkeks (ja see võimalus poleks saanud realiseeruda kokkupõrkes ning sellest lähtuvas T. R-i kasutatud autole kahju tekkimises). Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on aga ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus. Lisaks sellele tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust, ja vajadusel analüüsida ka seda, kas tagajärg on selle põhjustajale normatiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-123-13, p 6 ja
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p 12). 11.2 Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 31-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 20). Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a otsus asjas nr 3-1-1-63-03, p 12 ja
11. novembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust. 11.3 V. Engel ei saanud lähtuda eeldusest, et talle lähenevad sõidukijuhid järgivad sõidukiiruse puhul kehtivat õigust: seda seetõttu, et enda ütluste kohaselt teadis ta, et autojuhid sõidavad Vabaõhumuuseumi teel tihtipeale lubatust (30 km/h) kiiremini: umbes 50 km/h. Menetlusalune isik juhinduski teed ületama asudes sellest, et V. H. R. sõidab u 50 km/h, ja suutis igasugust kokkupõrkeohtu V. H. R-i juhitud autoga vältida. Maakohtu poolt tuvastatust aga ilmneb, et T. R. sõitis veel kiiremini kui 50 km/h: ta alustas möödasõitu niigi küllaltki suurel määral lubatud sõidukiirust ületavast V. H. R-ist. V. Engelil puudus igasugune alus eeldada, et T. R. asub liikluseeskirju sedavõrd tõsiselt rikkuma: hakkab sõitma mööda autost, mis isegi ületab oluliselt lubatud piirkiirust. Ettenähtavust ei saa tuletada sellest, et abstraktselt ja hüpoteetiliselt oleks V. Engelil olnud võimalik T. R-i väärkäitumisega (ja sellest johtuva T. R-i jaoks vastassuunavööndis aset leidva kokkupõrkega) arvestada. Mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab seda, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus teo toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline. Seega ei olnud T. R-i tegu V. Engeli jaoks ettenähtav, mistõttu ei rikkunud menetlusalune isik sõiduteele astudes ja seeläbi kausaalses mõttes liiklusohtu tekitades ühtegi hoolsuskohustust. Ühtlasi tähendab see, et V. Engel ei realiseerinud

§ 259

lg 2 p 3 objektiivset koosseisu, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-dest 1 ja 2 ning § 149 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsuse V. Engeli karistamises KarS § 259 lg 2 p 3 järgi, rahuldab menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel V. Engeli teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.
4. V. Engeli kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada V. Engelile seoses väärteoasja kohtueelse menetlemisega ja maakohtu ning kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu kokku 1563,60 eurot (sh käibemaks 260,6 eurot). Kriminaalkolleegium leiab, et tasu suurus on mõistlik ja kuna Riigikohus lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, tuleb see menetluskulu VTMS § 23 alusel Eesti Vabariigilt V. Engeli kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)