Obsah (5)

§ 729§ 1§ 723§ 29§ 722

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 723) ning kaebaja kainestusmajja kainenema toimetamine (

§ 729

). Mõlemad toimingud on kohaldatavad järelevalve erimeetmetena ning alluvad halduskohtulikule kontrollile. Nende toimingute seaduslikuks eesmärgiks on ohu ennetamine või tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. 7.

1. Esimeseks kaebaja suhtes tehtud väärteomenetluslikuks toiminguks oli väärteoprotokolli koostamine, mille raames teavitati kaebajat muu hulgas tema õigustest ja kohustustest. Enne seda puudus kaebajal alus eeldada, et alustatud on väärteomenetlust. 7.
2. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist, samuti tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ei nähtu, millisel alusel allutati kaebaja joobeseisundi kontrollimisele. Joobeseisundi kontrollimise protokolli kohaselt oli selge nii kaebaja kõne- kui ka aja-, isiku- ja kohataju ning kaebaja käitumine ja reaktsioonikiirus oli normaalne. Kaebaja ei olnud kontrollimise ajal ka sõidukijuht. Sõidukijuhiks ei saa pidada isikut, kes on sõidukit juhtinud üksnes minevikus või kes kavatseb sõidukit juhtida tulevikus. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei juhtinud joobeseisundi kontrollimisele allutamise hetkel sõidukit. Aluseks ei saanud olla ka kahtlus, et kaebaja on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund. 7.
3. Kaebaja õigusvastane allutamine tema enda kodus joobeseisundi kontrollimisele alandas kaebaja väärikust. 7.
4. Kainenema toimetamise protokollist ei nähtu, et kainenema toimetamine oli vältimatult vajalik kaebajast endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Politsei- ja Piirivalveameti tegevus kaebaja kainenema toimetamisel viitab riigivõimu omavolile ning sellele, et rakendatud järelevalvemeetme eesmärgiks oli meetme kasutamine karistusliku mõjutusvahendina. 7.
5. Kui kohus peaks leidma, et asjassepuutuvaks normiks on ka RVastS § 15 lg 1, palub kaebaja tunnistada selle põhiseadusvastaseks osas, milles see seab kaebaja nõudeõiguse tekkimise eelduseks menetleja poolt kuriteo toimepanemise.
6. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas vastuses kohtunõudele, et joobeseisundi kontrollimine ja tuvastamine on toimunud politsei järelevalve ehk haldusmenetluse käigus

§-de 724 ja 725 alusel. Isiku kinnipidamine võib olla nii haldusmenetluse kui ka süüteomenetluse toiming. Praegusel juhul oli kaebaja kinnipidamine väärteomenetluse esimeseks menetlustoiminguks. Vastates sellele vastustaja seisukohale, leidis kaebaja, et joobeseisundis isiku kainenema toimetamine on järelevalvemenetluse toiming, mille rakendamisel kohaldatakse

§ 1lg 3 kohaselt haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades selle seaduse erisusi.

Kriminaalmenetluse seadustik ja väärteomenetluse seadustik ei sätesta aluseid isiku kainenema toimetamiseks.

1. Politsei- ja Piirivalveamet leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata osas, mis puudutab joobeseisundi kontrollimist ja tuvastamist, ning läbi vaatamata osas, mis puudutab isiku kainenema paigutamist tema kinnipidamise raames, sest see toiming on tehtud väärteomenetluses. Vastustaja ei pea taotletava hüvitise suurust piisavalt põhjendatuks ja mõistlikuks. Kaebaja ei nõustu vastustaja väidetega. Kaebaja nendib täiendavas vastuses, et kaebaja käitumise ja auto juhtimise vahel ei esinenud vahetut ajalis-ruumilist seost ja seega ei saanud kaebajat käsitada sõidukijuhina, mistõttu puudus ka õiguslik alus tema allutamiseks joobeseisundi kontrollimisele. Kohane on märkida, et LS § 224 järgi alustatud väärteomenetlus lõpetati, sest kaebaja käitumises puudusid väärteo tunnused. Õiguslikku tähendust ei ole vastustaja seisukohal, et kaebaja toimetati kainenema pärast väärteomenetluse alustamist. Nõustuda ei saa vastustaja selgitusega, et kaebaja kainenema toimetamise protokolli vormistamine oli lihtsalt menetleja viga ja lähtuda tuleks üksnes kaebaja kinnipidamise protokollist.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50156 kaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. 10.
5. Isiku kinnipidamist VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel ei saa pidada järelevalvetoiminguks. Isiku kinnipidamisele järgnenud toimingud on samuti tehtud väärteomenetluse raames. 10.
6. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st
7. RVastS § 15 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse käigus tekitatud kahju üksnes juhul, kui menetleja on toime pannud kuriteo ja menetluse käigus tekitatud muu kahju hüvitamine on välistatud. Põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhiõiguste piirang RVastS § 15 alusel on proportsionaalne väärteo kohtuvälise menetlemise osas. 10.
8. Praegusel juhul ei ole tähtsust asjaolul, et kaebaja Pärnu arestimaja kainestuskambrisse kainenema toimetamise kohta vormistati joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll, kuna kaebaja peeti kinni ja toimetati politsei arestimajja väärteomenetluse raames. Puudub igasugune mõistlik põhjendus selle kohta, et pärast isiku vastu väärteomenetluse alustamist ning VTMS alusel kinnipidamist alustas politseiametnik kaebaja vastu järelevalvemenetlust ning paigutas ta kainenema haldusmenetluse toiminguna. Seega paigutati kaebaja kainenema väärteomenetluses toimunud kinnipidamise raames. 10.
9. Põhjendatud on käsitada sõiduki peatamist, dokumentide kontrollimist ning joobeseisundi kontrollimist ja tuvastamist järelevalvemenetluse toimingutena.
10. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses taotles ta Tallinna Halduskohtu
11. oktoobri
12. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50156 tühistamist täies ulatuses ning asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebust põhjendas kaebaja järgmiselt. 11.
13. Hinnates apellandi joobeseisundi tuvastamise protseduurile allutamise õiguspärasust, on kohus jätnud otsuse olulises osas motiveerimata ning asjassepuutuvad normid kohaldamata. 11.
14. Käsitledes apellandi kainenema paigutamist, on kohus jätnud otsuse olulises osas motiveeri​mata, asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata ning asjas esitatud tõendid tähelepanuta. 11.
15. Kohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud RVastS § 15 lg 2 p 2 käsitlust.
16. Vastustaja leidis, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17. Tallinna Ringkonnakohus jättis
18. juuni
19. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50156 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuotsust põhjendati järgmiselt. 13.
20. Kaebaja joobeseisundi kontrollimine oli järelevalvemenetluse toiming. Kuivõrd joobeseisund ei ole LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisuliseks elemendiks, siis ei ole vaidlusaluste toimingute liigitamisel tähtsust sellel, kas lubatud sõidukiiruse ületamise osas oli väärteomenetlus selleks ajaks juba alanud. 13.
21. Sündmuse asjaoludest nähtub, et politseiametnikel esines mõistlik kahtlus, et kaebaja võis olla toime pannud LS §-s 224 sätestatud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on sõidukijuhile lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Kahtlust, et kaebaja võis joobes olla juba sõiduki juhtimise ajal, ei saa pidada ilmselt põhjendamatuks. Siinjuures võimaldab

§ 723

p 1 kontrollimisele allutada nii sõidukijuhi kui ka muu isiku, mistõttu ei ole tähtsust sellel, kas kaebajat tuli kontrollimise ajal käsitada sõidukijuhina või jalakäijana. 13.

1. Asjaolu, et LS § 224 lg 2 tunnustel väärteomenetlus hiljem lõpetati, ei muuda väärteo​menetluse ega sellele eelnenud järelevalvemenetluse toiminguid automaatselt ja tagasiulatuvalt õigus​vastasteks. Politseiametnike tegevust tuleb pidada õiguspäraseks ja seega puudub kahju hüvitamise esmane alus, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. 13.
2. Kaebaja kinnipidamise ning Pärnu arestimaja kainestuskambrisse paigutamise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et tegemist oli väärteomenetluse toiminguga. Esmalt võidi küll pidada vajalikuks toimetada kaebaja kainenema

§ 729

lg-le 1 alusel, kuid selle toiminguga ei jõutud protokolli vormistamisest kaugemale, vaid juba vahetult pärast selle koostamist otsustati ta kinni pidada VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel. Pärnu arestimaja kainestuskambris viibimist ei saa pidada samal ajal nii järelevalve- kui ka väärteomenetluse toiminguks, vaid pärast väärteomenetlus alustamist (s.o isiku kinnipidamist) tuleb lähtuda selle menetluse kohta kehtivast regulatsioonist. Isiku

§ 729

lg 1 alusel kainenema paigutamist kui järelevalve erimeetme rakendamist tegelikkuses aset ei leidnud. Seega puudub vajadus analüüsida, kas kaebaja suhtes esinesid

§ 729lg-s 1 sätestatud alused isiku kainenema toimetamiseks.

13.

1. Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et kohtuväline menetleja ei ole väärteomenetluses kuritegu toime pannud. Samuti ei ole apellant väitnud, et ta oleks väärteomenetluse raames vaidlustanud enda VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel kinnipidamist. 13.
2. Kuna isik ei pruukinud oma õiguste kaitse võimalusi adekvaatselt mõista, hindab kohus isiku kinnipidamise õiguspärasust sisuliselt. VTMS § 44 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise aluse esinemise või puudumise hindamine on prognoosotsus, mis tuleb teha piiratud, puuduliku ja/või kontrollimata informatsiooni põhjal. Politseiametnikel on võimalik arvesse võtta üksnes otsuse tegemise hetkeks selgunud asjaolusid ja kahtlustatava käitumist ning selles väljenduvaid hoiakuid. Ilmselt ebamõistlikuks ei saa pidada hinnangut, et olukorras, kus lubatud sõidukiiruse ületamiselt tabatud isik, kellel tuvastatakse vahetult pärast mootorsõiduki juhtimise lõpetamist alkoholijoove ning kes oma käitumisega ei näita üles mingit kahetsust toimepandud teo pärast, võib jätkata samalaadsete väärtegude toimepanemist. Kaebaja kinnipidamist tuleb pidada õiguspäraseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus.
6. Kassaator leiab, et valdav osa Tallinna Ringkonnakohtu tehtud järeldustest on materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ekslikud. Kassaator nõustub kohtuga, et tema allutamine joobeseisundi tuvastamise toimingule oli riikliku järelevalve menetluse toiming, kuid ei nõustu kohtu ülejäänud seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised. 15.
7. Kassaatori allutamine joobeseisundi tuvastamise protseduurile ei olnud õiguspärane. Kassaatorit ei saa praegusel juhul käsitada sõidukijuhina liiklusseaduse tähenduses. Kassaatori poolt sõiduki juhtimise lõpetamise ja sellele järgnenud käitumise vahel ei esinenud ajalist ega ka ruumilist vahetut seost. Kassaator lõpetas sõiduki juhtimise koduhoovis, parkis sõiduki ja suundus tuppa, kus viibis kauem kui hetke, seejärel naasis ta koduhoovi. Kõik see toimus politseinike loal. Ülal​nimetatud käitumise võimaldamisega minetasid politseinikud võimaluse käsitada kassaatorit viimase naasmise korral sõidukijuhina, keda võinuks allutada joobeseisundi tuvastamise protse​duurile. 15.
8. Kassaatori kainenema toimetamine oli ja jäi riikliku järelevalve toiminguks. Tallinna Ringkonna​kohus on eksinud, väites, et kassaatori kainenema toimetamisega ei jõutud protokolli vormistamisest kaugemale, kuna enne arestimajja jõudmist otsustati kassator kinni pidada VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel. Kassaatorilt võeti vabadus

§ 729lg 1 alusel kell 22.52.

Seega jõuti kassaatori kainenema toimetamisega igal juhul kaugemale pelgalt kainenema toimetamise protokolli vormistamisest. Ringkonnakohus on samuti eksinud, väites, et pärast kassaatori kinnipidamise protokolli vormistamist VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel tuleb kassaatorilt vabaduse võtmise osas lähtuda väärteomenetluse regulatsioonist. Politseinukud võtsid teadlikult vastu otsuse toimetada isik kainestus​majja kainenema ning tegid toimingu teoks, st paigutasidki kassaatori kainestusmajja kainenema. 15.3. Kassaatori kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane, sõltumata menetlustoimingu liigist. Täidetud ei olnud

§ 29lg-s 1 nimetatud eeldused.

15.

1. Kohus on eksinud kassaatori kinnipidamise aluste tuvastamisel. Kassaatori kinnipidamise protokollist nähtub, et kassaatori toime pandud kiireseületamisel polnud tema kinnipidamisega seost; kinnipidamise tingis kahtlustus mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Kassaator ei nõustu käsitlusega, mille kohaselt võimaldasid kassaatori kinnipidamise hetkeks selgunud asjaolud, sh isiku käitumine, järeldada kinnipidamise aluse esinemist. 15.
2. Kui kohus peaks jääma seisukohale, et kassaator toimetati kainenema väärteomenetluse raames, palub kassaator tunnistada RVastS § 15 lg 1 ja lg 2 p 2 põhiseadusega vastuolus olevateks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Selles kohtuasjas on kaebaja leidnud, et tema suhtes kohaldatud ning järelevalvetoimingutena käsitatavad joobeseisundi tuvastamise ning kainenema paigutamise toimingud olid õigusvastased ning nendega tekitati talle hüvitatavat mittevaralist kahju.
4. Kolleegium nõustub nii kassaatori kui ka kohtute seisukohaga, et joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. Joobeseisundi kontrollimise õiguslikuks aluseks oli

§ 723

p 1, mille kohaselt võib joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine. Vaidlust pole selle üle, et kontrollimise hetkeks oli isik alkoholi tarvitanud. Kuigi isiku juhitud sõiduk peatati lubatud piirkiiruse ületamise kahtluse tõttu, s.o LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo tõttu, ei nähtu kohtuasja toimikust, et selle rikkumise kohta oleks joobeseisundi kontrollimise hetkeks väärteomenetlust alustatud.

1. Kassaatori väitel tarvitas ta alkoholi pärast seda, kui oli sõiduki juhtimise lõpetanud, sõiduki parkinud ja viibis oma kodus. Vaidlust pole selle üle, et isik viibis elamus politseinike teadmisel ja eesmärgiga tuua sealt dokumendid. Kohtud ei ole hinnanud ning ka kolleegium ei saa kassatsiooni​menetluses hinnata kassaatori nende väidete usaldusväärsust. Kolleegium möönab, et üldjuhul pole isikul keelatud tarvitada alkoholi pärast sõiduki juhtimise lõpetamist ning see seisukoht pole vastu​olus liiklusseaduse nõuetega. Liiklusseaduse § 169 lg 7 sätestab üksnes liiklus​õnnetuse puhuks erinormi, mille kohaselt ei tohi liiklusõnnetuses osalenud juht tarvitada alkoholi, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud.
2. Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus ei tuvastanud politseinikud selliseid tunnuseid ning neil ei tekkinud kahtlust, et sõidukijuht on tarvitanud alkoholi, s.t pannud toime LS § 224 lg 2 tunnustele vastava teo. Kahtlus, et isik on tarvitanud alkoholi, võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas ning põhines järele​valvatava väljahingatavas õhus tajutavatel alkoholilõhnadel.
3. Eeltoodut arvestades möönab kolleegium, et politsei võib olla konkreetses situatsioonis põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita

§ 723punktis 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi.

Faktiliste ja õiguslike asjaolude ekslik hindamine joobe tuvastamise toimingute tegemisel tõi kaasa isiku vastu LS § 224 lg 2 alusel algatatud väärteomenetluse hilisema lõpetamise. Menetluse praeguses etapis ei pea kolleegium võimalikuks ega ka vajalikuks uurida ja hinnata kõiki toimingute faktilisi asjaolusid selleks, et otsustada isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele allutamise õiguspärasuse üle.

1. Kassaatori arvates oli joobeseisundi tuvastamine õigusvastane ja tema inimväärikust kahjustav. Kaebuse kohaselt tuleb toiminguga tekitatud mittevaraline kahju hüvitada. Kolleegium nendib, et joobeseisundi õigusvastane tuvastamine riivab isiku põhiõigusi, sh võib riivata isiku väärikust. Kolleegium on seisukohal, et joobeseisundi tuvastamise meetodit ja muid toimingu tegemise tingimusi arvestades on selles asjas riivatud isiku subjektiivseid õigusi vähesel määral. Seega, isegi kui pidada isiku allutamist joobe tuvastamisele õigusevastaseks, ei toonud see kaasa isiku kaitstavate õiguste sellist rikkumist, mis oleks piisav mittevaralise kahju tekkeks ning selle hüvitamise nõude rahuldamiseks.
2. Pärast joobe tuvastamist toimetati kaebaja kainenema. Kolleegium möönab, et politsei​ametnike koostatud menetlustoimingute protokollides on mitmeid ilmseid ebatäpsusi ja vastu​rääkivusi, mistõttu pole need usaldusväärsed ning neile ei saa tugineda, mh menetlustoimingute ajalise järgnevuse määramisel. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist ei selgu selle koostamise täpne aeg.

§ 729

lg 1 kohaselt võib politseiametnik joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema arestimajja või arestikambrisse või kohaliku omavalitsuse kainestus​majja, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Kainenema toimetamise protokolli kohaselt oli kainenema paigutamine vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Nimetatud protokolli kohaselt juhtis isik sõidukit juhile keelatud seisundis: juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,61 mg/l kohta ning ta juhtis sõidukit kiirusega 75 km/h teelõigul, kus lubatud kiiruseks oli 50 km/h. 23. Kainenema toimetamise esimeseks eelduseks on isiku joobeseisund.

§ 722

määratles joobeseisundit alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundina, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Joobeseisundi kontrollimise protokolli kohaselt oli isiku käitumine normaalne, puudusid joobele iseloomulikud nähud, nagu rahutus, ärritumine, ründav käitumine, aga ka unisus ja apaatsus. Protokollis täheldati kergeid koordinatsiooni​häireid.

1. Kainenema paigutamise protokolli järgi oli isikust lähtuv oht seotud tema väidetavalt toime pandud liiklusalaste väärtegudega. Nende ohtude hindamisel tuleb arvestada, et liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse alkoholi​joobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: 1) kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem; 2) kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Kuna kassaatori väljahingatavas õhus tuvastati alkoholi 0,61 milligrammi liitri kohta, saab kassaatorile ette heita liiklusseaduse §-s 69 sätestatud joobeseisundis sõiduki juhtimise keelu rikkumist üksnes siis, kui väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid. Praegusel juhul selliste reaktsioonide ja funktsioonide tugevat muutumist fikseeritud ei ole. Samuti ei nähtunud vahetut ohtu ei kaebajale endale ega teistele isikutele. Puuduvad ka muud asjaolud, mis annaksid alust väita, et isiku alkoholi tarvitamisest tingitud terviseseisund oli selline, mis tingis vältimatu vajaduse isiku kainenema paigutamiseks, sh tuleb märkida, et kaebaja viidi kainenema oma elukoha vahetust lähedusest. Kolleegium leiab, et isiku kainenema toimetamine oli õigusvastane.
2. Selles asjas vormistati kaebaja suhtes ka VTMS § 44 lg 1 punkti 3 alusel isiku kinnipidamise protokoll. Kinnipidamise protokolli järgi on kinnipidamise algusajaks
3. september kell 23.07, protokoll on koostatud aga juba
4. septembril
5. Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väär​teomenetluse toiming. Kolleegium peab võimalikuks, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteo​menetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Praegusel juhul viibis kaebaja arestimajja toimetamisest kuni arestimajast vabastamiseni eraldi kainestuskambris. Kolleegium ei nõustu väitega, et kinnipidamine VTMS alusel n-ö neelab kainenema paigutamise ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega.
6. Kolleegium ei kahtle, et õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mitte​- varalise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et kaebaja suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. Kolleegiumil ei ole alust kahelda ka Politsei- ja Piiri​valve​ameti süüs. Seetõttu peab kolleegium põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 400 eurot.
7. Eeltoodust lähtudes rahuldab kolleegium kaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu ja ringkonna​- kohtu otsused ning teeb uue otsuse, millega mõistab välja mittevaralise kahju hüvitise 400 eurot.
8. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsio​naalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kassaator taotles esimese astme kohtus õigusabikulude 940 euro ja riigilõivu 45 euro välja​mõistmist. Apellatsiooniastme menetluskulud on 165 eurot, millest 45 eurot on apellatsioon​kaebuselt tasutud lõiv ning 120 eurot õigusabikulud. Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid on kohtule esitatud. Kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist kassaator ei taotle. Seega on esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud kokku 1105 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise ulatust, peab kolleegium põhjendatuks ja vajalikuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 750 eurot. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld