Obsah (10)

§ 23§ 5§ 7§ 2§ 11§ 9§ 8§ 17§ 14§ 15

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-34-16 13. juuni 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma S. E. taotlus krimi

) tuleb S. E-le maksta täiendav hüvitis 257 645,97 eurot arveldusarvele YYYYYYYYYYYYYYYYYYYY. Lisaks ei ole õige, et Rahandusministeerium pidas S. E-le välja makstud hüvitiselt kinni tulumaksu 2000 eurot, maksustada saanuks vaid saamata jäänud tulu ehk pool S. E-le määratud hüvitisest.

1. Riigiprokuratuuri
2. juuli
3. a määrusega jäeti S. E. esindaja taotlus rahuldamata ja S. E-le lisahüvitis määramata. Prokuratuur leidis, et vahistamisega seoses saamata jäänud tulu ja tekkinud mittevaraline kahju hüvitati S. E-le AVVKHS-i alusel ja muudele taotluses esitatud nõuetele

ega ka riigivastutuse seadus (RVastS) ei kohaldu. (C) Menetlus maakohtus 5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Viru Maakohtule kaebuse S. E. esindaja, kes palus kuulata üle J. J. ja S. E., nõuda prokuratuurilt välja S. E. lahkumisavaldus, rahuldada S. E. kaebus ja mõista välja hüvitis summas 257 645,97 eurot või alternatiivselt tühistada Riigiprokuratuuri määrus ja saata asi Riigiprokuratuurile uueks arutamiseks. Muu hulgas leidis kaebaja, et taotluse läbi vaadanud riigiprokurör D. Nahkur-Tammiksaar oleks pidanud taanduma, sest ta juhtis ka S. E. suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust.

ei näe ette ametniku taandamise aluseid ega korda. Analoogia korras on kohaldatavad KrMS § 49 lg-d 1 ja 6 koosmõjuS § 52 lg-ga

2. Viru Maakohtu
3. septembri 2015 määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et prokuratuuri määrus on seaduslik. S. E. juhtumi puhul ei kohaldu

ega RVastS, kuna AVVKHSi alusel makstud hüvitis hõlmab nii saamata jäänud töötasu kui ka tekkinud mittevaralist kahju. AVVKHS § 5 lg 4 lause 2 nägi aga ette, et alusetult vabadusevõtmisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse RVastS sätete alusel, mistõttu

§ 23lg 3 kohaldamise eeldusi varalise kahju tagasiulatuvaks nõudmiseks ei esine.

Samuti pole alust eeldada riigiprokurör D. Nahkur-Tammiksaare erapoolikust taotluse läbivaatamisel. KrMS § 52 lg 2 kohaselt ei ole prokuröri varasem osalemine samas kriminaalmenetluses prokurörina tema taandumise alus. (D) Menetlus ringkonnakohtus

1. Maakohtu määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse S. E. esindaja, kes palus maakohtu määruse tühistada ja asja maakohtule uueks arutamiseks saata.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a määrusega tühistati Riigiprokuratuuri ja maakohtu määrused ning S. E-le määrati talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju eest hüvitisena 3532 eurot. Kaebus rahuldati osaliselt. Kohtumääruse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. 8.1.

§ 23

lg 3 sätestab, et kui

näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida riigi poolt isikule AVVKHS-iga ei ole ette nähtud, kohaldatakse

-i tagasiulatuvalt.

on kohaldatav, kui selle alusel on kahjuhüvitis suurem, kui S. E-le AVVKHS-i alusel määrati. 8.2. Hoolimata

§-st 17 (mis kaebuse läbivaatamise korda ei sätesta) ja KrMS § 231 lg-st 2 (mis näeb ette kirjaliku menetluse) võib kohtul olla sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest kohustus vaadata asi läbi suulises menetluses, et tagada kaebaja õiguste tõhus kaitse. Näiteks võib suulise istungi korraldamine olla vajalik siis, kui asjaolud on keerulised ja tarvis on kuulata asjasse puutuvate isikute vahetuid selgitusi. Kaebaja on taotlenud suulist istungit, et kuulata üle tunnistaja, kes teab S. E. ametist lahkumise avalduse esitamisega seotud asjaolusid. Kuna kohtul pole kahtlusi S. E. ametist lahkumise vabatahtlikkuses, pole alust ka tunnistaja ülekuulamiseks suulisel istungil. 8.

1. Kahju hüvitamise taotluse läbi vaadanud riigiprokurör D. Nahkur-Tammiksaar oleks pidanud end lähtuvalt KrMS § 49 lg 1 p-st 3 taandama, sest tema viis läbi kriminaalmenetluse S. E. suhtes. Analoogselt halduskohtumenetlusega, kui asja otsustamiseks pole vaja rakendada (haldusorgani) mitteõiguslikke eksperditeadmisi, ei pea kohus aga asja haldusorganile tagasi saatma, vaid lahendab selle ise. Kuna prokuratuuril ei ole selliseid eriteadmisi, mida ei ole ka kohtul, ei ole tarvis saata kahjuhüvitise asja tagasi prokuratuuri. Ringkonnakohus saab KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud maakohtu rikkumise praeguses asjas ise kõrvaldada. 8.
2. Juhul, kui on põhjust kahelda

§ 5

lg-s 1 sätestatud meetme õiguspärasuses, on mõistlik hakata kontrollima kahjuhüvitamisnõude põhjendatust

§ 7lg 1 alusel, kuna siis peaks kahjuhüvitis olema eeldatavasti suurem.

Kui

§ 7

lg 1 ei rakendu, on vaja asuda analüüsima

§ 5

lg-t 1.

§-des 5, 6 või 7 sätestatud meetme kohaldamisega peab menetleja olema tekitanud isikule kahju. Kahju on meetmega tekitatud siis, kui meetme ja kahju vahel on põhjuslik seos.

§-s 8 sätestatu kohaselt ei pruugi siiski menetlejapoolne kahju tekitamine alati päädida isikule kahju hüvitamisega: kui isikul endal oli kahju tekkimisel oluline roll, võib see hüvitise koguni välistada. 8.5. Kahjuhüvitist nõudes tuleb ära näidata menetleja konkreetsed toimingud (meetmed: vt

§ 2

lg 4, § 5 lg 4, § 8 lg 1 p 2 ja § 12 p-d 5 ning 6), millega väidetavalt kahju tekitati. Isikul ei teki kahjuhüvitise nõudmise õigust pelgalt tulenevalt sellest, et tema suhtes toimetati õigeksmõistmisega päädinud kriminaalmenetlust. KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus. 8.

1. Hüvitamata jääb väidetav kahju, mis tekkis S. E-l kriminaalmenetluse läbiviimisega tervikuna. S. E. ei saa tugineda sellele, et kriminaalmenetlusega kaasneva meediakajastusega rikuti tema au ja head nime (S. E-l on õigus nõuda kahjuhüvitist sellise rikkumise eest tsiviilkohtus), et ta talus alandust, solvatust, hirmu ja muret, et kriminaalmenetlusega kaasnes xxxxxxxxxxx ja haigus, et S. E. lahutas väidetavalt kriminaalmenetluse tõttu oma abielu või et väidetavalt ebaõnnestus tema poliitiline karjäär just kriminaalmenetluse tõttu. 8.
2. Kriminaalmenetluse alustamist saab pidada konkreetseks menetluslikuks meetmeks, mille kohta on kahjuhüvitamismenetluses võimalik võtta seisukoht. Menetluse alustamise tõttu saab mõista kahjuhüvitise välja üksnes

§ 7lg 1 alusel – aset peab olema leidnud menetlusõiguse rikkumine.

Kriminaalmenetluse alustamine saab kujutada endast menetlusõiguse rikkumist vaid erandlikel juhtudel, kuna KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Vaatamata võimalikule kättemaksumotiivile, kummalistele väidetele („needuse mahavõtmine“) ja eelmärgitu kaudsele seosele S. E-ga ei olnud menetluse alustamine S. E. suhtes J. N-i avalduse alusel meelevaldne. Prokurör on oluline ametnik, kes peab tagama õiguskorra kaitse ehk prokuröri kuritegu on n-ö tavalisest kuriteost märksa ohtlikum. Seetõttu võib prokuröri poolse kuriteo toimepanemist puudutava kahtluse korral kriminaalmenetluse alustamise lävi olla madalam kui enamiku muude isikute puhul. Kriminaalmenetluse alustamine S. E. suhtes oli õiguspärane. 8.8. Seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida vahistamist, ametist kõrvaldamist ja vara arestimist

-s (vt § 5 lg 1 p-d 1, 4 ja 5) hoolimata sellest, et neid meetmeid kohaldatakse kohtumääruse alusel. Maakohus on vahistamismääruses veenvalt põhjendanud, miks on alust karta seda, et Venemaaga tihedalt seotud S. E. võiks vabaduses olles pakku minna. Ka võib soostuda seisukohaga, et S. E. oleks oma ametist ja sidemetest lähtuvalt võinud panna toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamise õiguspärasust tuleb hinnata info põhjal, millest lähtusid prokuratuur ja kohus

1. märtsil 2011 (nn ex ante-perspektiiv). Seega ei ole tähtsust asjaolul, et S. E. mõisteti hiljem õigeks.
2. märtsil 2011 esines piisavalt suur tõenäosus, et pidada S. E-d altkäemaksu võtmise katse toime pannud isikuks, mistõttu S. E. vahistamine ja sellest lähtuvalt ka kahtlustatavana kinnipidamine olid õiguspärased. Kahjuhüvitist kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamise eest ei saa S. E-le

§ 7lg 1 järgi välja mõista.

8.9. Kahju hüvitamine

-i järgi eeldab seda, et kahju hüvitamise kohustuse aluseks oleva asjaolu ja kahju vahel oleks põhjuslik seos. Teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel peab kasutama nn conditio sine qua non-testi.

-i alusel kahju hüvitamisel tuleb lähtuda tsiviilõiguses omaks võetud tõendamiskoormise nõuetest, kuna tegemist on sisuliselt tüüpilise kahju hüvitamise vaidlusega. S. E. vahistamise ning tema poolt laenule kulutatud 1412 euro vahel on põhjuslik seos. Võlaga tõttu tekkinud kahju hüvitamine S. E-le ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-te 2 ja 3 järgi välistatud. Et kindlaks teha, kas tegemist on kahjuga, tuleb see lisaks põhjusliku seose tuvastamisele teha selgeks nn diferentsihüpoteesi alusel: peab võrdlema isiku tegelikku olukorda sellega, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kahjuks saab pidada raha, mida S. E. pidi maksma uue laenu teenindamiseks: eeskätt laenulepingu tasu ja võimalikku intressi (VÕS § 397 lg 1). Laenulepingu tasu oli 32 eurot, kuid intressikulu pole selles vaidluses tõendatud. 8.10. S. E. saamata jäänud töötasu jääb hüvitamata, sest kui maakohus ei oleks S. E-d vahi alla võtnud, ei oleks ta ikkagi alates 7. märtsist 2011 enam töötasu saanud: S. E. vabastati tema avalduse alusel ametist. Ametist vabastamise tõttu aga langes S. E-l ära ka õigus nõuda prokuratuurilt palka. S. E-le ametist lahkumiseks avaldatud surve polnud nii suur, et oleks takistanud tema vaba tahte kujundamist ja oleks olnud õigusvastane. 8.11.

§ 11

lg-s 4 sätestatud päevamäära järgides oleks vahistamise ja kinnipidamisega kaasnenud ning hüvitatava mittevaralise kahju summa olnud 4779 eurot ja 40 senti.

§ 9

lg 2 sätestab, et menetleja võib

-i 3. peatükis sätestatud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Mittevaralise kahju suuruse juures tuleb S. E. prokuröristaatust lugeda talle soodsaks asjaoluks. Ehkki lisapiirangud iseenesest polnud erakordne ega liigselt koormav meede, olid need koormavad olukorras, kus S. E. ei saanud enam suhelda enda raskelt haige emaga. Vähemalt mingil määral on S. E. terviseprobleemid tingitud tema kahtlustatavana kinnipidamisest ja vahistamisest. Küll aga pole ühest seost S. E. vahistamise ja tema abielu lahutamise vahel. S. E. kahtlustatavana kinnipidamist ja vahistamist ei saa pidada n-ö tüüpiliseks ja

§ 9lg 2 alusel tuleb oluliselt suurendada kahjuhüvitist, millele S.

E-l oleks õigus

§ 11

lg 4 järgi, umbes kahekümne tuhande euroni.

§ 8

lg 1 p-st 2 tuleneb, et isikul ei ole õigus nõuda kahju hüvitamist, kui ta põhjustas kahju kaasa toonud meetme kohaldamise tahtlikult või ettevaatamatult;

§ 8

lg 2 lubab erandlike asjaolude korral isikule siiski kahju hüvitada, aga vähendada sealjuures hüvitise suurust. Kui S. E. ei oleks S. V-ga J. N-i puudutavast kriminaalmenetlusest rääkinud, ei oleks S. E-d kindla teadmisega külgneva tõenäosusega kahtlustatavana kinni peetud ja vahi alla võetud. Niisiis põhjustas S. E. endalt vabaduse võtmise suuresti ise. Ta tegi seda ettevaatamatult

§ 8lg 1 p 2 tähenduses.

Kui prokuratuur ei oleks ebaseaduslikke jälitustoiminguid teinud, ei oleks S. E-d kindla teadmisega külgneva tõenäosusega kahtlustatavana kinni peetud ega vahistatud. S. E. kahjuhüvitist tuleb vähendada umbes neljakümne protsendi võrra ja mõista S. E-le vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja kaksteist tuhat eurot. 8.12. KrMS § 135 lg 51 lubab isiku suhtes kohaldada samal ajal kautsjonit ja elukohast lahkumise keeldu. Nii kautsjon kui ka elukohast lahkumise keeld pidid tagama selle, et S. E. ei põgeneks. Pelgalt kautsjon ei oleks välistanud seda, et S. E. pikaks ajaks Eestist lahkub ja menetlejale kättesaamatuks muutub. Seega oli elukohast lahkumise keelu kohaldamine S. E. suhtes õiguspärane.

§ 5

lg 1 p 3 võimaldab nõuda hüvitist kahju eest, mis tekitati õiguspärase elukohast lahkumise keeluga.

§ 11

lg 1 kohaselt hüvitatakse

§ 5

või 6 alusel füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Ehkki elukohast lahkumise keeld piirab isiku liikumisvabadust, ei saa seda pidada vabaduse võtmiseks

§ 11lg 1 mõttes.

Järelikult ei tekkinud S. E-l õigust nõuda selle eest mittevaralise kahju hüvitist. 8.13. Kriminaalasjas nr 1-12-2761 tunnistati S. E. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks. Prokuratuur läks jälitusluba taotlema esimese kriminaalmenetluse toiminguna ultima ratio-põhimõtet rikkudes ja võttis S. E. suhtes jälitustoimingud ette põhistamata jälitusloa alusel. Järelikult oli tegu

§ 7

lg 1 mõttes menetlusõiguse süülise rikkumisega, pidades sarnaselt üldise riigivastutusega silmas nn organisatsioonisüüd. Mittevaraline kahju hüvitatakse menetleja süülise menetlusõiguse rikkumise korral üksnes juhul, kui kahju saab paigutada

§ 11lg-s 2 toodud loetelusse.

Jälitustoimingute tegemisega rikuti S. E. sõnumi saladust. Seaduses ja senises õiguspraktikas puuduvad juhised jälitustoiminguga põhjustatud mittevaralise kahju suuruse kindlaks tegemiseks. Lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu võrreldavast praktikast tuleb ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest riigilt S. E. kasuks välja mõista 1500 eurot. 8.14. Kokku on S. E-l

-i järgi õigus 13 532 euro suurusele hüvitisele. Et see summa on suurem, kui S. E. sai AVVKHS-i alusel, tuleb lähtuvalt

§ 23lg-st 3 mõista S.

E-le kahjuhüvitis välja just

-i alusel. Et aga S. E-le on AVVKHS-i alusel juba makstud välja 10 000 eurot, tuleb see summa S. E-le

-i alusel välja mõistetavast hüvitisest maha arvata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD (A) S. E. esindaja K. Nammi määruskaebus

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse S. E. esindaja. Kaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a määruse tühistamist ja kahju hüvitamise asja Riigiprokuratuurile uueks läbivaatamiseks saatmist. Kaebuse põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 9.
4. S. E. esitas prokuröriteenistusest lahkumise avalduse D. Nahkur-Tammiksaare survel vahetult vahistamise istungil maakohtus.

§ 5lg 1 p 1 kohaselt tulnuks seoses S.

E. vahistamisega saamata jäänud tulu (töötasu) hüvitada osas, mis ületas AVVKHS-i alusel väljamõistetud summa, s.o 5000 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht, et saamata jäänud töötasu S. E-le ei hüvitata, ei ole põhjendatud. Eelmainitu tõendamiseks on nii maakohtult kui ringkonnakohtult taotletud, et kuulataks üle S. E. kaitsja J. J., kes viibis

1. märtsi 2011 kohtuistungil ning saaks anda olulist infot situatsiooni kohta, milles toimus lahkumisavalduse kirjutamine. 9.
2. S. E. oli vahistamise tõttu sunnitud võtma täiendava laenu selleks, et maksta eelmisest laenust tekkinud viivised. Viiviseid ei oleks S. E-l tekkinud, kui ta ei oleks olnud vahistatud. Seega on S. E-le tekkinud varaline kahju kogu laenusumma (1380 eurot) ulatuses, mis tuleb

§ 5lg 1 p 1 kohaselt hüvitada.

9.

1. S. E-le on kriminaalmenetluse tõttu tekkinud mittevaraline kahju, mis seisneb eelkõige tema hingelistes kannatustes. S. E. mittevaraline kahju väljendub nii tema hea nime ja väärikuse kahjustamises, võimatuses alustada poliitilist karjääri ning hilisemas xxxxxxxxxxxx diagnoosimises. Lisaks ei olnud S. E-l võimalik oma emaga enne surma enam suhelda, lagunes S. E. perekonnaelu ning ta ei saanud hoolitseda oma alaealise tütre eest ega külastada oma lähisugulasi. 9.
2. Menetluse alustamine J. N-i avalduse alusel oli meelevaldne. Ei saa nõustuda seisukohaga, et prokuröride puhul võib kriminaalmenetluse alustamise lävi olla madalam kui muude isikute puhul, kuna võimalikud tagajärjed võivad prokuröride jaoks olla oluliselt raskemad. Kriminaalmenetlust on võimalik läbi viia selliselt, et esmalt kontrollitakse, kas on alust konkreetset isikut kriminaalmenetlusele allutada. Praegusel juhul nii ei toimitud. Isegi kui lugeda kohtueelse menetluse alustamine õiguspäraseks, ei olnud põhjendatud olematute tõendite alusel süüdistuse esitamine. Muu hulgas ei lõpetatud S. E. ebameeldivasse olukorda asetamist ka siis, kui maakohus leidis, et S. E. ei ole süüdi ja et tema suhtes menetluse kestel rakendatud meetmed olid suures osas ebaseaduslikud, ning prokuratuur kaebas asja edasi. 9.
3. S. E. suhtes tehtud jälitustoimingud olid eriliselt intensiivsed (kuriteo matkimine, varjatud sisenemine elu- ja töökohta, telefonikõnede salajane pealtkuulamine, töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajane pealtvaatamine, S. E. varjatud jälgimine, tema kasutuses oleva telefoni positsioneerimine) ning õigusvastased, nagu leidsid ka S. E. õigeks mõistnud maa- ja ringkonnakohus. Kohus on mõistnud S. E-le jälitustegevusega tekitatud kahju hüvitisena liiga väikese summa (1500 eurot), kuna ringkonnakohus on oma määruses analüüsinud ainult S. E. sõnumisaladuse rikkumist. Jälitustegevuse käigus aga toimus veel ka kuriteo matkimine, varjatud sisenemine elu- ja töökohta, S. E. varjatud jälgimine ning telefoni positsioneerimine. Mittevaralist kahju ei põhjustatud seega ainult sõnumisaladuse rikkumisega. Tähelepanuta jäetud jälitustoimingute ning eriti intensiivse menetluse tõttu tuleb ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista suurem hüvitis. 9.
4. S. E. vahistamine oli vahistamisaluste puudumise tõttu õigusvastane. Põhiseaduse (PS) §-ga 25 on vastuolus olukord, kus õigusvastase tegevuse puhul ei hüvitata kahju täies ulatuses.

§ 9

lg 2 sätestab, et menetleja võib hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Arvestades S. E. ulatuslikke kannatusi, ei ole ringkonnakohtu poolt määratud 20 000 euro suurune kahjuhüvitis proportsionaalne S. E. poolt läbielatuga. Lisaks on ringkonnakohus põhjendamatult vähendanud S. E-le makstava kahjuhüvitise summat, leides, et S. E. on ise põhjustanud osa endale tekkinud kahjust. Menetlusest rääkimisel menetlusvälise isikuga on ebaproportsionaalne eeldada, et isik peaks kohe ette nägema ka enda suhtes algatatavat kriminaalmenetlust ning vabaduse võtmist. Lisaks ei saa kolmandale isikule kriminaalmenetluse kohta info avaldamine anda alust isiku vahistamiseks. 9.

1. Õigusvastane oli ka elukohast lahkumise keeld, kuna kohtumäärus oli põhistamata ja kautsjon oleks samaväärselt tõkestanud S. E. pakku minekut. S. E-l oli Eestis perekond, töökoht, alaealine tütar ning haige ema. S. E-l puudus võimalus külastada oma Venemaal elavat poega ning sõpru, seega oli elukohast lahkumise keelt S. E. suhtes oluliselt suurema mõjuga, kui näiteks isiku suhtes, kes ei pea oma lähedastega kohtumiseks reisima. 9.
2. Praegusel juhul oli tegemist silmatorkavate ning ulatuslike vigadega, mis ei välista terve kriminaalmenetluse õigusvastasust. Lisaks selgelt ebaseaduslikele jälitustoimingutele ei esitatud kohtule mingeid tõendeid, mis oleksid andnud alust S. E-d süüdistada. Isegi kui kriminaalmenetlus ise tervikuna ei olnud õigusvastane, oli menetlus määruskaebuse esitaja jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Kuigi

ei reguleeri kriminaalmenetluse kui tervikuga tekitatud kahju hüvitamist, samuti kriminaalmenetluse alustamisega või süüdistuse esitamisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleneb see praegusel juhul PS §-st 25. 9.9.

on põhiseadusvastane, kuna võimaldab kahjuhüvitamistaotluse lahendada prokuröril, kes on läbi viinud kriminaalmenetluse. Olukorras, kus kahju hüvitamise taotluse vaatas läbi erapoolik prokurör, kes ei olnud pädev asja lahendama, oleks ringkonnakohus pidanud saatma taotluse uueks lahendamiseks tagasi Riigiprokuratuurile. Seda viga ei saa kohus, veel vähem kõrgema astme kohus, ise parandada sarnaselt KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgituga. 9.10.

ei sätesta piisavalt täpselt, milliseid menetlusnorme järgides tuleks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kaebus lahendada. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise vaidluste puhul on tegemist olukorraga, kus isikul tuleb sageli esitada tõendid, sh tunnistaja ütlusi, tõendamaks kahju tekkimist ja suurust. Lähtuvalt

§ 17

lg-st 4 tuleks maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel juhinduda just kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivatest sätetest. Põhiseadusega on vastuolus olukord, kus sellise kahju hüvitamisele ei ole ette nähtud isiku põhiõigusi tagavat menetlust ning võimalust endale kahju tekkimist tõendada suulises menetluses. Ringkonnakohtu püüd tõlgendada

-i põhiseaduskonformselt ei taga ühest arusaamist sellest, millal on kaebuse esitajal õigus suuliseks menetluseks ning millistel juhtudel on kohtul kohustus olenemata seaduses sätestatust pidada kirjaliku menetluse asemel suuline istung. Tegemist on õiguskindluse põhimõtte rikkumisega. Praegune olukord ei võimalda isikul kasutada PS §-st 24 tulenevat õigust olla oma kohtuasja arutamise juures ega ka ütlusi anda. Ka tunnistajate ülekuulamise osas ei ole teada, kas see peaks toimuma ristküsitluse vormis või mingil muul moel. Põhiseadusvastane olukord on määruskaebuse esitajale toonud kaasa ebaõige lahendi. Riigi tekitatud kahju hüvitamise kaebusi peaks lahendama halduskohtumenetluse raames, mis pakub nii ühtsema kui ka selgema regulatsiooni olukorras, kui kohaldatav regulatsioon on ebaselge ning põhiseadusvastane. 9.11. Ringkonnakohtu määruse resolutsioonist ega ka selle põhistavast osast ei selgu, kes peab S. E-le kahju hüvitama. See tingib olukorra, kus kohtumäärust ei saa reaalselt täitmisele pöörata. 9.12.

on põhiseadusvastane ka seetõttu, et ei reguleeri menetluskulude hüvitamist. Määruskaebuse esitaja on nii maa- kui ringkonnakohtus palunud jätta S. E. menetluskulud riigi kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldas osaliselt määruskaebuse , tuleks riigilt vähemalt osaliselt välja mõista ka menetluskulud. Maa- ega ringkonnakohus ei ole menetluskulude osas seisukohta avaldanud. Käesolev kohtumenetlus on oma õigusliku uudsuse tõttu tekitanud S. E-le märkimisväärseid kulusid ning riivab seega intensiivselt tema omandipõhiõigust. (B) Prokuratuuri vastus määruskaebusele

1. Määruskaebusele esitas vastuse riigi peaprokurör Lavly Perling. Prokuratuur nõustub täielikult ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohtade ja nende põhistustega. Vastuses esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 10.
2. S. E. allkirjastas ametist lahkumise avalduse kohtusaalis oma kaitsja juuresolekul. Sellises olukorras ei saa näha ei kriminaal- ega tsiviilõiguslikult ebaseaduslikku survestamist

§ 7mõistes ega ka isiku vaba tahte puudumist.

Otsuse lahkumisavaldus kirjutada tegi S. E. ise oma kaitsja soovitusel. 10.

1. Isikule mõistetud mittevaralise kahju hüvitamisel on ringkonnakohus vahistamise ning kinnipidamisega seoses igakülgselt arvesse võtnud ka kaebaja hingelised kannatused. 10.
2. Ringkonnakohus on ebaseadusliku jälitustegevuse eest väljamõistetud hüvitise suuruse arvutamisel igakülgselt arvesse võtnud kõiki S. E. suhtes rakendatud meetmeid, sealhulgas ka varjatud jälgimist, telefoni positsioneerimist jt jälitustoiminguid. 10.
3. KrMS § 128 lg 1 võimaldas kogu tõkendi kohaldamise ajal esitada menetlejale taotluse elukohast lahkumiseks. S. E. seda võimalust ei kasutanud. Samuti jõustus
4. septembril 2011 KrMS-i muudatus, millega pikendati võimalust lahkuda elukohast ilma menetlejale teatamata varasema ühe ööpäeva asemel kuni kolme ööpäevani. Selle võimaluse kasutamata jätmine viitab asjaolule, et S. Ele ei tekitatud talle rakendatud piiranguga mittevaralist kahju. 10.
5. Olukorras, kus kaks kohtuastet on asja menetlenud, mh täpsustanud mitmeid seni praktikas ühese vastuseta olnud

-i rakendamist puudutavaid küsimusi, ei oleks asja uuesti Riigiprokuratuuri saatmine menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ega ka kaebuse esitaja suhtes mõistlik. 10.6. Menetluse vormi valikul tuleb silmas pidada, et vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus on kaebuse esemeks olevate asjaoludega igati kursis ning suulise istungi korraldamine ei ole sellisel juhul vajalik. Kahju hüvitamise kohta tehtud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebust lahendav kohus on sarnases olukorras kohtuga, kes lahendab kaebust, mis on esitatud uurimiskaebemenetluses tehtud Riigiprokuratuuri määruse peale. Ka

-i seletuskirjas on märgitud, et kohtueelse menetleja juures algav kahju hüvitamise menetlus on sarnane uurimiskaebemenetluse korraga. Vastupidi kaebuses esitatud hinnangule on Eestis halduskohtumenetlus üldjuhul samuti kirjalik. 10.7. Menetluskulude hindamisel tuleb

-i kontekstis analoogia korras rakendada vastavaid uurimiskaebemenetluse sätteid. 10.8. Täiendavas vastuses määruskaebusele leidis riigiprokurör Steven-Hristo Evestus esiteks, et nõue süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks seoses S. E. ametist vabastamisega võib olla

§ 14lg 4 kohaselt esitatud hilinenult.

Teiseks osutas prokuratuur sellele, et

§ 15

ja § 16 tuleks tõlgendada viisil, et esmase

§-de 5 ja 6 alusel esitatud taotluse võib lahendada menetlust juhtiv prokurör ja tema määrusele esitatud kaebuse lahendab Riigiprokuratuur või riigi peaprokurör. Üksnes

§-s 7 loetletud juhtumitel ei saaks kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud prokurör ise kahju hüvitamise nõuet läbi vaadata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium võtab esmalt seisukoha S. E. esindaja määruskaebuse menetlemiseks vajalike üldküsimuste kohta (I), analüüsib seejärel kaebuses esitatud kahju hüvitamist puudutavaid taotlusi (II) ja lahendab kaebuse koos menetluskulude hüvitamise taotlusega (III). I
2. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kord on pärast

-i jõustumist võrreldes AVVKHS-is sätestatuga oluliselt muutunud. Tulenevalt käesolevas menetluses tekkinud vaidlustest selgitab kolleegium õiguspraktika ühtlustamiseks mõningaid nn üleminekuasjade lahendamise põhimõtteid. 13. Menetleja ei saa

§ 23

lg-le 2 tuginevalt a priori sedastada, et

-i regulatsioon enne 1. maid 2015 lõplikult lahendatud kriminaalmenetluste suhtes tagasiulatuvalt ei rakendu. Ringkonnakohus on S. E. taotlust lahendades õigesti lähtunud arusaamast, et kriminaalmenetluses, mis on lahendatud lõplikult enne

-i jõustumist, tuleb võrdlevalt hinnata põhjendatud kahjuhüvitise suurust ja vastavalt sellele otsustada, kas lisaks AVVKHS-i järgi määratud hüvitisele on isikul õigus saada hüvitist ka

-i alusel. Aluse selliseks hindamiseks annab üleminekusättena

§ 23

lg 3, mille eesmärk on tagada isiku õigus süüteomenetlusega tekitatud kogu kahju hüvitamisele, mitte üksnes alusetult vabaduse võtmisega kaasnenud kahju hüvitamisele (vt seletuskiri süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu juurde (635 SE, Riigikogu XII koosseis) lk 56). Ka juhul kui isikul AVVKHS-i alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud SHKS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lg-s 4 toodud menetlustähtaegu. 14. Samuti jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et maakohtu määrus, millega jäeti S. E. kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale läbi vaatamata, oli vaidlustatav. Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab

§ 17lg 4 ja Kr

MS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. 15. Ringkonnakohtu järeldused puutuvalt süüteomenetlusega tekitatud kahju materiaalõiguslikesse üldalustesse (vt käesoleva määruse p-d 8.4–8.5) on loogilised ja põhjendatud. Kui on alust arvata, et süüteomenetluse meede on õigusvastane, tuleb taotlust või kaebust lahendaval menetlejal kontrollida esmalt

§ 7

kohaldumist, ehk siis olukorda, mil kahju on tekitatud süüliselt õigusvastase menetlustoiminguga, sest sellisel juhul on hüvitis üldjuhul suurem. Kui ei leia kinnitust toimingu õigusvastasus, tuleb hinnata

§-des 5 või 6 sätestatud aluseid kahju hüvitamiseks. Lisaks asjakohase materiaalõigusliku aluse tuvastamisele tuleb menetlejal taotluse alusel kindlaks teha kahju, selle liik, põhjuslik seos süüteomenetluse meetme (menetlustoimingu) ja kahju vahel. Kahjuhüvitise summa kindlakstegemisel peab menetleja juhinduma

§-des 9–11 sätestatust. Samuti tuleb kahju hüvitamise taotlust või kaebust lahendaval menetlejal hinnata taotluse või kaebuse esitaja enda võimalikku rolli kahju tekkimisel, mis võib olla aluseks hüvitise vähendamisel või hüvitise maksmise välistamisel nt

§ 8

ja § 9 lg 2 alusel.

§ 9lg 2 võimaldab omakorda hüvitist erandlike asjaolude esinemisel ka suurendada.

16. Prokuratuur leiab vastuses määruskaebusele, et S. E. nõue saamata jäänud töötasu hüvitamiseks on

§ 14lg 4 kohaselt esitatud hilinenult.

Kuna prokuratuur pole ringkonnakohtu otsust selles osas vaidlustanud, ei saa kolleegium lahendatavas asjas kaebuse piiridest väljuda. Küll aga peab kolleegium vajalikuks selgitada

§ 14

lg 4 kohaldamist süüteomenetluse osas, mis on lõpliku lahendi saanud enne

-i jõustumist (

§ 23

lg 3).

§ 14

lg 4 suhtes on erinorm

§ 23

lg 4 teine lause, mille kohaselt saab isik esitada taotluse hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, s.o kolm aastat arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või meetme tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab (halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 4). Kriminaalasjades, mis on lahendatud enne 1. maid 2015 ja mille eest näeb

ette laiemad hüvitise väljamõistmise alused või määrad, hakkab see tähtaeg kehtima

-i jõustumise ajast, kuna vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada selle seaduse rakendussätete eesmärki – tagada süüteomenetlusega kahju saanud isikute põhiõigused seaduse tagasiulatuva kohaldamisega. II 17. Kaebuses leitakse, et S. E-le tekitati õigusvastase vahistamisega varalist kahju, s.o tal jäi saamata töötasu abiprokurörina töötamise eest. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu lõppjäreldus õige, sest saamata jäänud abiprokuröri töötasu ei saa lugeda kriminaalmenetlusega tekitatud varaliseks kahjuks. Esiteks võib töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine

-i alusel tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku. Teine võimalik kriminaalmenetluslik meede, mis võib kaasa tuua kahjuhüvitise, on sätestatud KrMS § 141 lg-s 1, s.o kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine. Samuti pole välistatud, et teistmise tulemusena tühistatakse süüdimõistev kohtuotsus, millega materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja seeläbi ka sissetuleku kaotus. Kõigil neil juhtudel on tegemist kriminaalmenetluse meetmega, mis võib anda aluse tekitatud kahju hüvitamiseks.

1. Ringkonnakohus aga tuvastas, et S. E. esitas ise avalduse ametist vabastamiseks vahetult enne tema vahistamist kriminaalasjas nr 1-12-
2. Sellega katkes põhjuslik seos kriminaalmenetluse ja tekkinud kahju vahel. Kuigi eluliselt on S. E. ametist vabastamisel olemas seos kriminaalmenetlusega – ilma tema vastu esitatud kahtlustusteta poleks ta ilmselt seda avaldust esitanud –, ei saa seda õiguslikult siduda kriminaalmenetlusega. S. E. oleks enda ametist vabastamist saanud vaidlustada halduskohtumenetluse korras, kuna tegemist on prokuröriteenistusalase küsimusega. Isegi kui oleks tuvastatud, et kõrgemalseisev prokurör sundis S. E-d lahkumisavaldust esitama, ei oleks sel eeltoodud põhjusel tähtsust hüvitise taotlemisel

-i järgi.

1. Eelmises punktis sedastatu tõttu jäeti põhjendatult rahuldamata ka S. E. esindaja taotlus korraldada kaebuse suuline arutamine, et kuulata üle tunnistaja, kes oleks esindaja väitel selgitanud S. E. ametist vabastamise avalduse esitamise asjaolusid. Need ütlused ei oleks saanud muuta tõdemust, et S. E. ametist vabastamine ei toimunud kriminaalmenetluse toiminguga ja tema saamata jäänud töötasul polnud otsest põhjuslikku seost ühegi kriminaalmenetluse toiminguga (nt vahistamine).
2. Puutuvalt taotlusesse hüvitada S. E. vahistamisega tekkinud otsene varaline kahju, mis tekkis pangalaenu refinantseerimisel, nõustub kolleegium aga maakohtu määruses märgituga. Ka enne
3. maid 2015 oli kriminaalmenetluses vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamiseks olemas alus, mis on sätestatud AVVKHS § 5 lg 4 lauses 2 ja RVastS § 8 lg-s
4. Kuna RVastS § 8 ei piiranud hüvitise maksmise aluseid ega hüvitise määra, ei muutnud

vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise aluseid ega suurendanud hüvitise määra, mistõttu sellele kahjunõudele

§ 23lg 3 tagasiulatuv jõud ei kohaldu.

Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud S. E. kaebuse vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju osas läbi vaatamata jätma. Kuna aga ringkonnakohtu määrust pole selles osas vaidlustatud ja kolleegium on seotud kaebuse piiridega, jääb S. E-le määratud lisahüvitis otsese varalise kahju eest (32 eurot) muutmata. 21. Kuigi vahistamisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamine S. E-le

-i alusel on p-s 20 toodud põhjustel välistatud, märgib kolleegium järgmist. 21.

1. Laenu refinantseerimiseks võetud uus laen ei ole käsitatav otsese varalise kahjuna, kuna laenusumma ei kujuta endast kahju. Küll aga saab kahjuks pidada raha, mida isik peab maksma uue laenu teenindamiseks: eeskätt laenulepingu tasu ja võimalik intress (VÕS § 397 lg 1). Lisaks sellele saab kahjuna käsitada algse laenu viiviseid ja ümbervormistamise kulusid, kui need on põhjustatud kriminaalmenetluse toiminguga (nt vahistamisega). 21.
2. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et S. E. ei ole esitanud tõendeid uue laenu võtmise kulude kohta, v.a. lepingutasu 32 eurot. Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul tuleb menetlejal süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses analoogselt tsiviilkohtumenetlusega selgitada kaebajale tõenduslikke küsimusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4) ja sarnaselt halduskohtumenetlusega selgitada välja kaebaja tegelik tahe (HKMS § 2 lg-d 4-5 ja § 59 lg 3).
3. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu kaalutlusvigu S. E-le vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest määratud hüvitise summa kindlaksmääramisel ja seega pole alust ringkonnakohtu määruse vastavas osas muutmiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu määruses sedastatuga, mille kohaselt oli S. E. vahistamise puhul tegemist tema rasket isiklikku olukorda arvestades väga intensiivse meetmega, kuid õigeksmõistetu käitus ka ise ettevaatamatult kohtueelse kriminaalmenetluse teabe jagamisel (käesoleva määruse p 8.11). Seega ei saa ringkonnakohtule hüvitise summa vähendamist ette heita. Hüvitise määra vähendamist sellel argumendil on ringkonnakohus põhjendanud ja kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kaalutlusõigust rikkunud (vt ka käesoleva määruse p 24).
4. Kaebuse esitaja on aga õigesti märkinud, et ringkonnakohus on hinnanud üksnes S. E. sõnumisaladuse riivet, jättes tähelepanuta jälitustoimingud, millega riivati S. E. muid põhiõigusi (eeskätt eraelu, kodu ja töökoha puutumatust). Kriminaalasja nr 1-12-2761 materjalidest nähtub, et S. E. allutati kriminaalmenetluses kohtu loal tema kõnede salajasele pealtkuulamisele ja sõnumite salajasele pealtvaatamisele ning lisaks anti luba varjatud sisenemiseks S. E. elu- ja töökohta ning altkäemaksu vahendamise matkimiseks. Kriminaalasjas nr 1-12-2761 tunnistas kohus ebaseaduslikuks kõik kohtu loa alusel tehtud jälitustoimingud. Prokuröri loa alusel allutati S. E. ka varjatud jälgimisele, sh tema kasutuses olnud sidevahendite asukoha kindlakstegemisele (positsioneerimisele). Selle prokuratuuri jälitusloa seaduslikkuse kohta kohtud kriminaalasjas nr 112-2761 sõnaselget seisukohta ei võtnud.
5. Seadusandja on menetlejale ja kohtule jätnud mittevaralise kahju eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel laia kaalutlusruumi. Menetleja kaalutlusruumi piiride järgimisel on mõistlik võtta õiguse analoogia korras hindamise aluseks haldusmenetluse üldpõhimõtted. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (Riigikohtu halduskolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 16).
8. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus. Kuna eespool märgitud kohtu loa alusel tehtud jälitustoimingud tunnistati kohtuotsustega ebaseaduslikuks, siis on selles osas tegemist

§ 7

lg 1 alusel hüvitatava kahjuga.

§ 11

lg 2 kohaselt on isiku kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse süüline rikkumine mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Seejuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (lg 3 ls 1). Kahjuhüvitamise asja materjalidest ei nähtu, et mittevaralist kahju oleks püütud heastada muude vahendite kui rahalise hüvitisega. Teisalt on ka kaebuses toodud väited riive ulatuse kohta üldsõnalised ja konkretiseerimata. Riigikohus tutvus S. E. jälitustoimiku materjalidega, sh kriminaalasjas nr 1-12-2761 tõendina esitatud jälitustoimingu protokolliga, ja on seisukohal, et ringkonnakohtu poolt ebaseaduslike jälitustoimingutega kaasnenud riive eest määratud mittevaralise kahju eest hüvitise suurendamiseks alust ei ole. Kolleegium jõudis sellele järeldusele, arvestades mh S. E. asukohas tema pealtkuulamise asjaolusid; seda, et S. E. suhtes toimetatud teiste jälitustoimingutega (v.a. kõnede salajane pealtkuulamine ja sõnumite salajane pealtvaatamine) põhjustatud eraelu, kodu- ja töökoha puutumatuse riived ei leidnud aset kogu jälitustoimingu loas lubatud tähtaja jooksul; varjatud sisenemisega riivati S. E. kodu puutumatust üksnes pealtkuulamise võimaldamiseks; kuriteo matkimise eesmärk oli küll tõendite kogumine S. E. kahtlustuse kohta, kuid jälitustoiming ise S. E. põhiõigusi otseselt ei riivanud. Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et kuigi eriliigiliste ja erineva intensiivsusega jälitustoimingute tegemisega kaasneb mitme põhiõiguse riive, on S. E-le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel määrav tema vestluste ja sõnumite ebaseaduslik pealtkuulamine ja -vaatamine, millest ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisel lähtuski, kuivõrd teiste ja vähem intensiivsete jälitustoimingutega üksnes loodi võimalus tõendite kogumiseks teabe salajase pealtkuulamise ja -vaatamise teel. Seega jääb ringkonnakohtus S. E-le määratud hüvitis (1500 eurot) jälitustoimingutega tekitatud mittevaralise kahju eest muutmata. 26. Ühtlasi märgib kolleegium, et vahistamise, jälitustoimingute, vara arestimise jt kohtu luba nõudvate menetlustoimingute puhul ei kohaldu

§ 7lg-s 3 sätestatud piirang. Seda viidet RVast

S § 15 lg-le 1, mille kohaselt vastutab riik kohtu tekitatud õigusvastase kahju eest üksnes siis, kui tegemist on kohtuniku kuriteoga, tuleb tõlgendada kitsalt (vt ka seoses mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-10915, p 132). Need juhtumid, kui hüvitada tuleb üksnes kohtuniku kuriteo tagajärjel tekkinud õigusvastane kahju, on RVastS § 15 grammatilise tõlgenduse järgi piiratud kohtumenetlusega. Seega hõlmab

§ 7

lg 3 erand üksnes kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmist materiaalses tähenduses. Menetlustoimingute kriminaalmenetluses tagama tegemiseks põhiõiguste nõutavad ennetava kohtu kaitse ega load peavad kohtueelses ole seetõttu käsitatavad õigusemõistmisena materiaalses tähenduses (nt isikute süüküsimuse ja karistamise otsustamine kriminaalmenetluses) ning on üldjuhul väljaspool riigivastutuse seaduse kohaldamisala. Seega saab

§ 7

järgi hüvitada kohtumääruse alusel tehtud kohtueelse kriminaalmenetluse toimingutega süüliselt tekitatud õigusvastast kahju. 27. S. E. esindaja määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus oleks pidanud kogu õigeksmõistetu suhtes toimetatud kriminaalmenetluse tunnistama õigusvastaseks ja sellega tekitatud mittevaralise kahju eest määrama eraldi hüvitise. Alternatiivselt taotleb S. E. esindaja täiendava kahjuhüvitise määramist tulenevalt PS §-st 25 S. E. suhtes läbiviidud erakordselt koormava kriminaalmenetluse tõttu. Kolleegium asub sarnaselt ringkonnakohtuga seisukohale, et kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuigi

§ 11

lg 3 esimese lause järgi mittevaralise kahju teket eeldatakse, on see sama seaduse § 7 juhtudel expressis verbis seotud konkreetselt loetletud põhiõiguste riivega. Teoreetiliselt ei ole täielikult välistatud, et terve kriminaalmenetlus ja kõik selles tehtud menetlustoimingud, sh menetluse alustamine, on meelevaldsed ning algusest peale õigusvastased. S. E. kriminaalasjast aga selliseid tunnuseid ei nähtu ja tema esindaja väited on suunatud üksnes kahjuhüvitise suurendamisele. Isegi kui lugeda kaebuse esitaja taotlus esitatuks

§ 9

lg 2 alusel, s.o suurendamaks hüvitist üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvestavalt, on ringkonnakohus jälgitavalt ja loogiliselt põhjendanud kriminaalmenetluse üksikute meetmete mõju S. E-le tema isiklikust olukorrast lähtudes ning täiendava hüvitise määramine ega hüvitise suurendamine tulenevalt kriminaalmenetluse läbiviimise faktist endast ei ole põhjendatud. 28. Ringkonnakohus on kaebuse esitaja väidete põhjal analüüsinud ka erinevate menetlustoimingute õiguspärasust

§-des 5 ja 7 sätestatud kahju hüvitamise aluste eristamise vajadusest lähtudes. Kokkuvõttes jõudis ringkonnakohus järeldusele, et need toimingud, v.a. kohtu loal tehtud jälitustoimingud, on ex ante-perspektiivist vaadelduna seaduslikud. Kolleegium leiab, et kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasust tagantjärele hinnates on ringkonnakohus praegusel juhul ületanud talle kahju hüvitamise menetluses antud pädevust. Kriminaalmenetluse meetme õiguspärasust tuleb ka nn ülemineku asjades hinnata üldjuhul süüteomenetluses ja see hinnang on sellisel juhul hüvitise taotlust lahendavale menetlejale siduv. Kui süüteomenetluses on isikule edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud (sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta. Kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal pole sel juhul pädevust hinnata vaidlustatud meetmete sisulist õiguspärasust.

1. Üksnes erandjuhul, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse tuvastamist n-ö põhimenetluses, on kahju hüvitamise taotlust lahendav menetleja pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-3-1-70-15, p 20; Riigikohtu üldkogu
4. augusti
5. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55; Riigikohtu üldkogu
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 21). Erandlikud juhtumid, mil menetleja saab kahju hüvitamisel kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust täiendavalt hinnata, võivad esineda näiteks juhul, kui kriminaalmenetluse toimingu tegemisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust või kui selguvad muud faktilised asjaolud (nt kohtuniku, prokuröri või kaitsja distsiplinaarsüütegu), mille pinnalt tuleb kriminaalmenetluse toimingu lubanud või teinud menetleja otsus ka ex ante-perspektiivist ümber hinnata. Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et kahtlustatav ei saa üldjuhul põhimenetluses vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist, kuna menetluse alustamise lävend on legaliteediprintsiibist ja in dubio pro duriore-põhimõttest tulenevalt madal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p-d 7– 12). Ühtlasi sai ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamise õiguspärasust kahju hüvitamise kontekstis hinnata. Ringkonnakohtu sellekohase hinnangu põhistustega jääb kolleegiumil üle vaid nõustuda.
10. S. E. vahistamise õiguspärasust kontrolliti kriminaalasja nr 1-12-2761 toimetamise ajal määruskaebemenetluses. Tartu Ringkonnakohus on
11. märtsi
12. a määruses leidnud, et Viru Maakohtu
13. märtsi
14. a vahistamismäärus oli S. E. suhtes seaduslik. Seega puudub kohtul nii õiguslik alus kui ka vajadus hinnata täiendavalt sama menetlustoimingut kahju hüvitamise menetluses. Praeguses kriminaalasjas ei esinenud selliseid erandlikke aluseid, mis ei võimaldanud S. E-l vaidlustada muid asjasse puutuvaid kriminaalmenetluse toiminguid põhimenetluse enda käigus. Seega tuleb muuta ringkonnakohtu määruse põhistavat osa ja jätta sellest välja arutluskäik, mis puudutab S. E. suhtes kriminaalmenetluses tehtud toimingute, s.o vahistamise ja elukohast lahkumise keelu seaduslikkust.
15. Puutuvalt S. E. esindaja kaebuses väljendatud nõudesse hüvitada elukohast lahkumise keeluga põhjustatud mittevaraline kahju nõustub kolleegium ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohaga.

§ 5

lg 1 p 3 alusel saab hüvitada üksnes varalise kahju, kuivõrd

§ 11

lg 1 välistab mittevaralise kahju hüvitamise juhtumil, kui isiku liikumisvabadust kriminaalmenetluse õiguspärase toiminguga üksnes piirati. Mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine on otsesõnu lubatud KrMS § 135 lg-s 51 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks. 32. Kaebuses taotletakse ka

-i regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles see ei välista süüteoga kahju tekitamise taotluse lahendamist sama prokuröri poolt, kes oli taotluse aluseks olevas kriminaalmenetluses seda juhtivaks prokuröriks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu määruse tõlgendusega, mille kohaselt tuleb

-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. Seejuures on ringkonnakohus õigesti sedastanud, et

§-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). Seega on

-i regulatsioonis olev lünk tõlgendamise teel ületatav ja S. E. esindaja taotlus on jäetud põhjendatult rahuldamata, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamine konkreetse normikontrolli vormis eeldab asjassepuutuvat õigusnormi, mis jäetakse kohaldamata (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1). Kolleegium rõhutab, et käesolev kahju hüvitamise asi on erandlik, kuna süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitas endine prokurör, kelle kohtueelset kriminaalmenetlust juhtis ja riiklikku süüdistust kohtus esindas riigiprokurör. Seda enam oleks prokuratuur pidanud eriti hoolikalt kontrollima, et taotluse lahendamisel ei tekiks seda lahendaval prokuröril kasvõi näilist huvide konflikti. Siiski peab kolleegium sama moodi nagu prokuratuur oma täiendavas vastuses määruskaebusele võimalikuks, et

§-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör.

1. Lisaks eeltoodule jagab kolleegium ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukohta, et kaebuse lahendamise ajal menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel ja Riigiprokuratuuri ning maakohtu määruse tühistamisel sai ringkonnakohus teha asjas ise uue sisulise lahendi. Esiteks tuleneb see kriminaalmenetluse määruskaebemenetluse põhimõtetest (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 17 ja
4. veebruari
5. a määrus asjas nr 3-11-1-12, p 12). Halduskohtumenetluse analoogia, millest lähtub kaebuse esitaja, pole aga süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses asjakohane, kuna selles puudub haldusmenetlusele sageli omane õigusväliste eriteadmiste kasutamine haldusorgani poolt.
6. Kaebuse esitaja taotleb ka

-i regulatsiooni, eelkõige enne 1. maid 2015 lõpliku lahendi saanud süüteomenetlusega (

§ 23

lg 3) tekitatud kahju hüvitamise menetluse tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks seetõttu, et isiku õiguste kaitse, sh õigus suulisele kohtumenetlusele, pole selles piisavalt selgelt tagatud. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määruses põhjendatult tõdetud, et

-i menetlusõiguslikus regulatsioonis on puudusi, kuid need on ületatavad tõlgendamise teel. Seejuures on ringkonnakohus üksikasjalikult ja äärmise põhjalikkusega selgitanud enda seisukohti süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluse tõlgendamisel. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise menetluse üleminekuasjades (

§ 23

lg-s 3), sh praegusel juhul, on tegemist n-ö põhimenetlusest tuletatud järelmenetlusega, mida ei pea üldjuhul läbi vaatama suulises menetluses. Seaduse mõte on, et toimingute õiguspärasus või õigusvastasus tehakse enamasti kindlaks juba kriminaalmenetluses, kas uurimiskaebemenetluses või asja lahendavas lõplikus lahendis (vt käesoleva määruse p 28). Üksnes kahju tekkimise faktiliste asjaolude täiendaval tuvastamisel peaks menetleja kaaluma, kas erandlikult võib vajalik olla suulise menetluse läbiviimine. Praeguses menetluses sellist vajadust ei olnud (vt käesoleva määruse p-d 18 ja 19). Seega pole S. E. esindaja kaebuses toodud etteheide põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata jätmise kohta ringkonnakohtus põhjendatud. 35. S. E. esindaja määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon on ebapiisavalt sõnastatud ega saa sellisena olla täitedokument. Kolleegium kaebuse esitaja seisukohta ei jaga ning märgib järgmist.

§ 2

lg 1 järgi on kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitise väljamõistmise korral kohustatud isik üheselt Eesti Vabariik, mistõttu sisulist ebaselgust selles küsimuses olla ei saa. Ringkonnakohtu määruse resolutsioonis on kajastatud kõik selle otsustuse täitmiseks vajalik teave. III 36. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 2 p-st 4, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, samuti

§ 7

lg-st 1 ja § 11 lg-st 2, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a määruse põhiosa, jättes ringkonnakohtu määrusest välja põhistused seoses S. E. saamata jäänud töötasu hüvitamata jätmisega, vahistamise ja elukohast lahkumise keelu õiguspärasuse, samuti jälitustoimingutega kaasunud põhiõiguste riive ulatuse hindamisega, kriminaalasja menetleva prokuröri taandumise kohustusega ning asendades need käesoleva määruse põhistustega. S. E. esindaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. S. E. esindaja on esitanud taotluse hüvitada S. E-le tema poolt valitud esindajale süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise menetluses Riigiprokuratuuris ja määruskaebemenetluses Riigikohtus makstud õigusabikulud summas 4320 eurot, lisades sellele arved summas 6048 eurot. Kuigi ka menetluskulude kandmist ja hüvitamist pole

-is reguleeritud, tuleb sellegi küsimuse lahendamisel kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. 37.

1. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 390 lg-s 1 ja § 361 lg 1 p-s 3 märgitud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 järgi kaebuse esitajale hüvitama kaebemenetluse kulu. Nii nähtub S. E. esindaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud arvetest, et esindaja on Riigikohtule esitatud kaebuse koostamisele kulutanud 7,5 tundi. Kolleegium leiab, et kuna määruskaebuses sisuliselt korratakse maa- ja ringkonnakohtule esitatud väiteid ning need väited jäävad ka Riigikohtu määruse kohaselt edutuks, tuleb mõislikuks ajakuluks kaebuse koostamisel lugeda 3 tundi. Advokaadist esindaja on tunnihinnaks märkinud 120 eurot. Seega loeb kolleegium S. E-le Riigikohtu menetluses esindajale makstud KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks tasuks 432 eurot, sh käibemaks 72 eurot, ja see summa tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. 37.
2. Ühtlasi taotleb esindaja S. E. süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses kantud kogu menetluskulu hüvitamist, kuna Riigiprokuratuur, maa- ega ringkonnakohus pole neid kulusid oma määrustes hinnanud. Toimiku materjalidest nähtub, et S. E. esindaja on varasemas menetluses üksnes üldsõnaliselt taotlenud menetluskulude hüvitamist, toomata välja konkreetset summat. Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-1-1-78-14, p 29.2;
5. novembri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 16 ja
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 36 jj.) Eeltoodu kohaselt jätab kolleegium selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)