← Eesti

3-2-1-53-16

Obsah (12)§ 438§ 442§ 651§ 456§ 306§ 376§ 363§ 392§ 436§ 173§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-53-16 Otsuse kuupäev Tartu, 14. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Koh

) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada kostja I vastu esitatud nõude 109 465 eurot 89 senti lahendamata jätmise ning kostjate vastu esitatud solidaarse nõude lahendamise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 10. Ringkonnakohus jättis osaliselt seisukoha võtmata maakohtu otsuse kohta, mille peale hageja edasi kaebas. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule kostja I vastu esitatud 109 465 euro 89 sendi suuruse nõude lahendamiseks.

§ 438

lg 1 teise lause järgi, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pärast hagist osalist loobumist jäi hageja nõudeks kostja I vastu 111 746 eurot 15 senti ning kostjate I ja II vastu solidaarselt 127 910 eurot 5 senti. Maakohus rahuldas osaliselt nõude kostja I vastu ja mõistis hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Seega jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 109 465 euro 89 sendi väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebuses palus hageja muuhulgas kostjalt I täiendavalt välja mõista 109 465 eurot 89 senti (II kd, tl 73). Ringkonnakohtu otsusest nähtub, justkui ei oleks selles osas maakohtu otsust vaidlustatud (ringkonnakohtu otsuse p 10 teine lõik). Seega jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuses vaidlustatud nõude osas maakohtu otsuse kontrollimata. 11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on laenulepingu kohtumenetluses kehtivalt üles öelnud, ning juhul, kui lepingud ei ole lõppenud, kas laenu tagasimakse nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas menetluse kostja I vastu põhivõla 115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse kostjate vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks. Kostja I ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti. Seetõttu on eelviidatud osades maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Kassatsiooniastmes on vaidluse all hageja solidaarne nõue kostjate vastu 127 910 eurot 5 senti ning hageja nõue kostja I vastu 109 465 eurot 89 senti.

  1. Kohtud leidsid, et asjas ei ole tähtsust ülesütlemisteadete kättetoimetamisel koos hagimaterjalidega, ning põhjendasid oma järeldust sellega, et lepinguid ei saanud tagasiulatuvalt üles öelda peale hagi esitamist. Sealjuures on kohtud viidanud Riigikohtu vastavale seisukohale
  2. novembri
  3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12, p
  4. Kolleegium peab vajalikuks eelnimetatud seisukohta selgitada. Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega.

§ 306

lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. Eelnevast tulenevalt saab üldjuhul eeldada, et kui dokument on

-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et taganemisavalduse on võimalik esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Samuti peab kohus arvestama kohtumenetluse ajal esitatud tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse saab lugeda tehtuks alates hetkest, mil pool on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (Riigikohtu
  5. novembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Sarnaselt taganemise ja tasaarvestusega on ka ülesütlemine võlasuhte lõppemine kujundusõiguse kasutamise tulemusel. Seega on võimalik lepingu ülesütlemise avaldus esitada ka kohtumenetluses.
  7. Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Ka hageja on õigesti kaebuses viidanud, et ta ei tuginenud lepingute tagasiulatuvale ülesütlemisele (vt II kd, tl-d 13, 16, 102 pöördel).
  8. Kohtumenetluses saab lepingu üles öelda siiski vaid juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole praegusel juhul VÕS § 416 lg 1 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust kohtumenetluses esitatud. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (Riigikohtu
  9. jaanuari
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu
  11. aprilli
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus siiski vastama eelnimetatud nõuetele. Üldjuhul pikeneb lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Ka sellisel juhul on kohaldatav VÕS § 116 lg 5, st leping lõpeb, kui võlgnik täiendava (mõistliku) tähtaja jooksul kohustusi ei täida (vt Riigikohtu
  13. veebruari
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p-d 9-10). Eeltoodu ei ole aga kohaldatav tarbijakrediidilepingute puhul. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalused laenulepingud oli tarbijakrediidilepingud. Seega ei piisanud kohtumenetluses laenulepingute ülesütlemiseks vaid
  15. a ülesütlemisteadete hagile lisamisest. Laenulepingute kehtivaks ülesütlemiseks oleks hageja pidanud esitama kostjatele VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud.
  16. Lisaks peab kohtumenetluses lepingu ülesütlemine olema ka menetluslikult lubatav (vt ka Riigikohtu
  17. veebruari
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Ringkonnakohus pidas kohtumenetluses lepingute ülesütlemisele tuginemist lubamatuks seetõttu, et hagi aluseks oli asjaolu, et lepingud on üles öeldud alates
  19. oktoobrist 2009 ning hageja ei ole hagi muutunud, täiendanud ega esitanud uut nõuet.

§ 376

lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Hagis tugines hageja lepingu lõppemisele alates 30. oktoobrist 2009 (ringkonnakohtu otsuse p 10). Lepingute ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu

§ 363lg 1 p 2 mõttes.

Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Olukorras, kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat (vt ka Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Eelnevast tulenevalt on kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks

§ 376lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut.

Kolleegiumi hinnangul ei ole ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine faktiliste väidete täiendamine või parandamine

§ 376lg 4 p 1 mõttes.

Kohus peab hagi muutmise lubatavuse kohta menetluses võtma selge seisukoha (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15).
  3. Asudes seisukohale, et lepingud ei ole kehtivalt üles öeldud, lahendasid kohtud hageja nõuet kui laenulepingu täitmise nõuet. Kolleegiumi hinnangul on kohtud täitmisnõude lahendamisel rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõigust, mistõttu tuleb asi uueks läbivaatamiseks saata ringkonnakohtule. Kolleegium märgib, et kui hageja tugineb alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele, siis tuleb hagejal kohtule esitada ka arvestus selle kohta, milliste osamaksete ning millises ulatuses tasumist ta nõuab. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48). Kui hageja ei ole vastavat arvestust esitanud või see on ebaselge, siis tuleb kohtul

§ 392

lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses sellele hageja tähelepanu juhtida ja selgitada talle vajadust oma nõuet täpsustada. Maakohtu menetluses ei esitanud hageja tagasimakse võlgnevuse kohta arvestust, kuid maakohus ei pööranud sellele ka hageja tähelepanu. Apellatsioonkaebuses esitas hageja arvestuse lepingujärgsete maksete võlgnevuse kohta (II kd, tl 73).

  1. Kohtud leidsid, et laenuvõla nõue ei ole suuremas osas muutunud sissenõutavaks, sest hageja ei esitanud laenulepingu p 5.2 järgi kostjatele teateid maksete tasumiseks. Esiteks nõustub kolleegium hagejaga, et maakohus tugines kohtuotsuses laenulepingu p-le 5.2 üllatuslikult. Kumbki pooltest ei olnud varem menetluses laenulepingu p-le 5.2 tuginenud. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt ka Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 16;
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus rikkus seega

§ 436lg-tes 3 ja 4 sätestatut.

Ringkonnakohus eelviidatud rikkumist ei kõrvaldanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tõlgendusega ja märkis, et hageja ei ole tõendanud arvete esitamist. Samas esitasid pooled apellatsioonimenetluses väiteid selle kohta, kuidas laenulepingu p 5.2 tõlgendada. Hageja leidis, et kostjad pidid makseid jätkama ka juhul, kui hageja maksete suuruse muutumisest kostjaid ei teavitanud (II kd, tl 72 pöördel). Kostja I leidis, et hageja teadeteta ei saanud kostjad makseid tasuda (II kd, tl 86). Ringkonnakohus ei arutanud istungil laenulepingu p 5.2 tõlgendamist. Kui ringkonnakohus nõustus maakohtuga, siis oleks ringkonnakohus pidanud hagejale oma seisukohta selgitama ning andma võimaluse tõendada arvete esitamist.

  1. Lisaks ei ole kohtud ka piisavalt selgitanud oma järeldust, miks praegusel juhul sõltus laenu tagastamise maksete sissenõutavaks muutumine arvete esitamisest. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingute p 5.2 järgi tagastab laenusaaja pangale laenu ja tasub intresse osade kaupa annuiteetmaksetena iga kalendrikuu
  2. kuupäeval panga arvutatud ja laenusaajale teatatud summades. Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või seaduse järgi nõutava teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1170-13, p 14). Käesolevas asjas on laenulepingu p-s 5.2 kindlaks määratud, et laen tagastatakse annuiteetmaksetena, samuti maksete tegemise periood ning tähtpäev. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arutada pooltega laenulepingute p 5.2 tõlgendamist ning võtta seisukoht, kas hageja teadete esitamine oli osamaksete sissenõutavaks muutumise eelduseks. Seejärel tuleb ringkonnakohtul hageja esitatud arvestusest lähtudes võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses on hageja täitmisnõue põhjendatud.
  9. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi alama astme kohtu otsustada.

Ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu määrab menetluskulude rahalise suuruse vastavalt menetluskulude jaotusele kindlaks ringkonnakohus

§ 174lg 6 järgi.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Malle Seppik, Henn Jõks, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.