RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-40-16 Määruse kuupäev Tartu, 14. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg,

) § 9 lg 1 järgi nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

§ 17

järgi esitatakse Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus halduskohtule. Asja materjalidest nähtub, et hageja on samadel asjaoludel varem mittevaralise kahju nõudega halduskohtusse pöördunud, kaebuse on läbi vaadanud halduskohtu kolm kohtuastet ning asjas on lahendi teinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ning saata asi läbivaatamiseks maakohtusse hagimenetluses. Alternatiivselt palus hageja Riigikohtul anda seisukoht hageja nõude kohtualluvuse kohta. Hageja esindaja riigi õigusabi korras palus välja mõista riigi õigusabi tasu 144 eurot (sh käibemaks). Hageja on seisukohal, et EIK otsusega on tõendatud, et Viru Vangla vanglaametnikud väärkohtlesid hagejat
2. juulil 2009, mis annab omakorda õiguse nõuda kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju hüvitamist, sest hageja hinnangul on võimalik nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ning hageja hinnangul on tegemist jagamatu kohustusega. Tegemist on eraõigusliku suhtega ja hagi vastab TsMS §-le
3. Hageja on halduskohtus kuni kõrgeima Euroopa kohtuni läbi vaielnud tema suhtes riigi sunnijõul toimepandud väärkohtlemise ja leiab, et siit edasi on tal õigus nõuda teda väärkohelnud ja kahjustanud isikutelt kahju hüvitamist tsiviilkorras. Seda enam, et tegemist on kahjunõudega isikute vastu, kellest osa ei tööta enam Viru Vanglas. Tegemist on hageja põhiseadusliku õigusega nõuda kahju hüvitamist (PS §-d 15 ja 25). Oluline on välja selgitada kohtualluvus. 3

§ 12

lg 2 kohaselt omistatakse teenistussuhte alusel tekitatud kahju avaliku võimu kandjale. Viimasel on regressiõigus kahju tegelikult tekitanud isiku suhtes. Kogu kahju on hagejale juba hüvitatud EIK otsusega. Samal alusel uue kumuleeruva kahjunõude esitamine tähendab seda, et hageja soovib suuremat hüvitist, kui hindasid õiglaseks EIK ja Riigikohus (jättes pärast EIK otsuse teatavaks saamist menetlusse võtmata hageja teistmisavalduse). Kahjunõue on ka aegunud, hageja sai kahjust teada

1. juulil
2. Kostjad M. Ludvig ja V. Grabas tõid määruskaebusele esitatud vastustes välja samasugused õiguslikud seisukohad nagu kostja A. Teetlok. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt täiendatakse ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
4. Hageja on esitanud kostjate kui füüsiliste isikute vastu nõude mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot. Mittevaraline kahju tekkis hageja väitel sellest, et kostjad kui Viru Vangla ametnikud väärkohtlesid teda vangistuses viibimise ajal
5. juulil
6. Hageja on hagi õigusliku aluse osas viidanud eelkõige VÕS-i õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonile.
7. Ringkonnakohus on mh leidnud, et esitatud hagi menetlemine ei ole lubatud TsMS § 371 lg 1 p 1 tõttu, sest see on halduskohtu pädevuses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu viidatud seisukoht on küll õige, kuid vajab täpsustamist (vt käesoleva määruse p-d 11–16, p 19).
8. Kostjad olid
9. juuli
10. a sündmuste ajal teenistuses Viru Vanglas vanglaametnikena. Vangistusseaduse (VangS) § 111 lg 1 kohaselt (
11. juulil 2009 kehtinud redaktsioonis) on vanglaametnik vanglateenistuses olev ametnik. Vanglateenistus omakorda on VangS § 110 lg 1 kohaselt (
12. juulil 2009 kehtinud redaktsioonis) teenistus vangla koosseisulisel ametikohal, mille ülesandeks on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning eeluurimise teostamine vanglas toimepandud kuritegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Nimetatud ülesanded kuuluvad avalik-õiguslike ülesannete hulka.
13. Kui avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis tuleb

§ 1

lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohane nõue avaliku võimu kandja (edaspidi määruses ka AVK) vastu. Ringkonnakohus on jätnud asja lahendamisel tähelepanuta

§ 12lg 2.

Nimetatud lõike esimese lause kohaselt loetakse AVK tekitatud kahjuks igasugune selle AVK ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Lõike teise lause kohaselt selles lõikes nimetatud füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 12

lg 2 teisest lausest kerkib praeguse vaidluse keskne õiguslik küsimus, kas AVK-ga teenistussuhtes olev füüsiline isik (vanglaametnik) vastutab kannatanu ees eraõiguslikul alusel solidaarselt AVK-ga, st kas mõnes seaduses on sätestatud teisiti

§ 12lg 2 teise lause algusosaga võrreldes. Vastata tuleb küsimusele, kas hageja saab lisaks AVK vastu HKMS § 37 lg 2 4

§ 12lg 2 teise lause viite alusel, mittevaralise kahju hüvitamise nõude kontekstis.

1. Kolleegium märgib esmalt seda, et vangistusseaduses ei ole erisätteid selle kohta, et vanglaametnik vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt AVK-ga. Seega on (vangla)ametniku peamine eraõigusliku vastutuse tekkimise võimalik alus praeguse juhtumiga sarnastes situatsioonides VÕS § 1043 jj – õigusvastase (lepinguvälise) kahju hüvitamise regulatsioon. Kontrollida tuleb selle kohaldatavust.
2. Riigivastutuse seaduse eelnõu (480 SE, Riigikogu IX koosseis) seletuskirja kohaselt on eelnõu aluseks oleva kontseptsiooni üks põhiteesidest see, et riik peab üldjuhul vastutama ametniku poolt kodanikule tekitatud kahju eest. Riigile jääb võimalus nõuda kodanikule hüvitatud kahju süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametnikult tagasi (regress). Kolleegium märgib, et seletuskirja koostamise aegse

eelnõu § 12 lg 2 tekst vastas sisuliselt vastuvõetud ja praegu kehtivale tekstile. Ka tagasinõude (regressi) kord oli eelnõus sätestatud üldjoontes nii, nagu kehtivas seaduses. Kolleegium peab põhjendatuks sisustada

§ 12

lg-t 2 seletuskirjas märgitud viisil ning jõuab seega ka määruse järgnevaid põhjendusi arvestades seisukohale, et VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks

§ 12lg 2 teise lause tähenduses.

1. Kehtiva riigivastutuse kontseptsiooni üldisteks lähtekohtadeks ja eesmärkideks on tagada kannatanu õiguste tõhus kaitse ja ametniku kindlustunne avaliku võimu ülesannete täitmisel. Ametnikustaatust iseloomustab ATS § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt avaliku võimu teostamine. Üldjuhul puudutab avaliku võimu teostamine laia adressaatide ringi. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse huvides on see, kui ametnik saab avalikku võimu teostada (sh teenistusjärgse ülemuse korraldusi täita) ilma väliste, teenistuskohustuste täitmist oluliselt segavate subjektiivsete mõjutusteta. Kui lisaks AVK regressinõudele saaks riigivõimu teostava ametniku vastu esitada nõude ka eraõigusliku otsevastutuse alusel, võiksid AVK ülesanded jääda nõuetekohaselt täitmata ja avalikud huvid teenimata. Kui ametnikul puudub kindlustunne talle usaldatud ülesannete täitmise tagajärgede suhtes, sest teda võidakse iga väidetava rikkumise korral kaevata eraõiguslikul alusel kohtusse, võib see oluliselt pärssida riigi ja kohaliku omavalitsuse korrakohast toimimist. Eriti oluline on kõnealune põhimõte riigi sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisega (nt politsei-, vangla-, päästeteenistus), aga ka teiste avaliku võimu teostamisega tegelevate ametnike puhul. Kolleegium viitab täiendavalt ATS § 51 lg-le 6, mille kohaselt peab ametnik teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele.
2. Samuti on oluline kannatanu õiguste tõhus kaitse. Olukorras, kus avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus põhjustatakse isikule kahju, on tema õiguslikult kaitstav huvi suunatud rikkumiseelse olukorra võimalikult ulatuslikule ennistamisele (

§ 8lg 1 teine lause).

Kannatanu selline huvi hõlmab ka seda, et tema kasuks välja mõistetav kahjuhüvitis saaks ka tegelikult välja makstud. Riigi ja ka teiste avaliku võimu kandjate varalisest seisundist tulenev suutlikkus täita kannatanu kahjuhüvitusnõue on valdaval enamikul juhtudest ülekaalukalt parem kui avaliku võimu kandja ülesandeid täitval füüsilisel isikul. Erandlike juhtude jaoks, mil AVK ei ole 5

loogikaga. Õiguslikult ei ole kaitstud kannatanu võimalik huvi, et talle hüvitaks kahju selle vahetult põhjustanud füüsiline isik, mitte avaliku võimu kandja. Ametnik vastutab ametikohustuste täitmisel õigusvastaselt tekitatud kahju eest

§-s 19 jj sätestatud juhtudel regressi korras AVK ees. Lisaks võib osale rikkumistele järgneda ametniku karistamine distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalkorras.

1. Kolleegium selgitab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et kehtiva õiguse kohaselt ei sõltu kannatanu õigus nõuda kahju hüvitamist otse kahju tekitanud ametnikult sellest, kas kahju põhjustanud tegevus vastab mõnele karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Õiguskorras ei ole normi, mis omistaks teo süüteokoosseisu-pärasusele otsenõuet tekitava tähenduse; teo koosseisupärasus ei loo iseseisvat nõudealust (vt nt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-14, p 18; Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 32). Praeguse asja materjalidest nähtub ka see, et kriminaalasja menetlus lõpetati ja kostjaid ei ole kriminaalkorras süüdi tunnistatud.
6. Praeguses asjas on hagi esitatud mh VÕS § 128 lg-le 5 tuginevalt. VÕS § 128 lg 5 reguleerib eraõiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hageja ei ole kostjatega eraõiguslikus suhtes ning tal ei ole kostjate vastu otsenõude esitamise õigust, ei kohaldu asjas eraõiguslikud kahju hüvitamise normid, sh VÕS § 128 lg
7. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada

§ 9

kohta, mis reguleerib koostoimes

§ 12

lg 2 esimese lausega avalikõiguslikus suhtes mittevaralise kahju hüvitamist, järgmist.

§ 9

lg-d 1 ja 2 seavad AVK vastutuse mittevaralise kahju tekitamise korral sõltuvusse süü olemasolust, täpsustamata, kelle süüd tuleb kahju hüvitamise nõude hindamisel arvestada. Kolleegiumi hinnangul tuleb AVK vastu esitatud hüvitamiskaebuse korral arvestada

§ 9

järgse süüna selle ametniku süüd, kes on teenistussuhtes AVK-ga, kellelt mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse. AVK-d saavad tegutseda vaid oma organite kaudu, need omakorda täidavad oma ülesandeid inimeste kaudu (nn organitäitjad). Seega omistatakse ametniku süüline tegevus

§ 9

ja

§ 12lg 2 tähenduses AVK-le (vt nt Riigikohtu 11.

detsembri

1. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-14, p 10). Seda kinnitab ka Riigikohtu ülejäänud pikaajaline praktika, kuigi üldjuhul on erinevalt eelmises lauses viidatud lahendist lähtutud ametniku süü omistamisest AVK-le vaikivalt, kui seaduse mõttest selgelt nähtuvale eeldusele (vt nt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-15, p 17.1). Kolleegium märgib, et analüüsib praegustest asjaoludest lähtuvalt üksnes seda, mil ametniku süü tuleb omistada AVK-le, mitte aga seda, kas on võimalik ka AVK iseseisev süüline vastutus.
4. Käesolevas määruses nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikku põhjendust osaliselt täiendada. TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Tegemist on kohtu jaoks kohustusliku keeldumise alusega. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et maakohus ei ole pädev asja lahendama, kuid ringkonnakohtu põhjendustest on järeldatav, et hagejal on võimalik pöörduda mittevaralise kahju hüvitamise nõudega kostjate kui füüsiliste isikute vastu halduskohtusse, kuna ringkonnakohus on leidnud, et esitatud nõude menetlemine kuulub halduskohtu pädevusse. Kui avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel rikutakse isiku õigusi, tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse alusel ja korras (

§ 1lg 1).

Avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudeid on pädev lahendama halduskohus (

§ 17lg 1, HKMS § 4 lg 1). Halduskohtu pädevus lahendada 6

§ 1

lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg 2 tõttu ei tekkinud praegustel asjaoludel hageja ning kostjate vahel eraõiguslikku õigussuhet, mistõttu pole ka maakohus pädev kohus. Kolleegium märgib, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue Eesti Vabariigi (Viru Vangla) vastu on lõplikult lahendatud asjakohases haldusasjas jõustunud lahenditega.

1. Hageja kannab TsMS § 168 lg 1 ja TsMS § 171 lg 1 kohaselt menetluskulud kõikides kohtuastmetes.
2. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu 144 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada. Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku kolm tundi, sh pool tundi ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ning kaks ja pool tundi kaebuse koostamiseks. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Jaak Luik, Jüri Põld, Malle Seppik, Tambet Tampuu 7