) § 12 lg 2 teises lauses sätestatu ei välista kannatanu kahju hüvitamise nõuet avaliku võimu kandja (AVK) ülesandeid täitnud füüsilise isiku (FI) vastu juhul, kui FI tegevus oleks kvalifitseeritav deliktiõiguse sätete (eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) 53. ptk) järgi.
lg 2 teine lause ei ole mõeldud kaitsma FI-d juhtudel, kus ta on tekitanud kannatanule kahju oma ameti- või töökohustusi täites VÕS § 1045 lg 1 p-de 1-8 mõttes õigusvastaselt kas tahtlikult või hooletusest. Seetõttu tuleb
lg 2 teises lauses sätestatut meie arvates tõlgendada nii, et selles sättes mõeldakse olukorra „seadus ei sätesta teisiti" all olukorda, kus muu seadus ei võimalda FI deliktiõiguslikku vastutust. Sellisest tõlgendusest on seni lähtunud kriminaalasju lahendavad kohtud (vt nt Riigikohtu
lg 2 teine lause, mis kolleegiumi enamuse seisukoha järgi välistab hageja võimaluse omi õigusi kohtus kaitsta hagi esitamisega talle mittevaralist kahju vahetult tekitanud isikute vastu, riivab meie arvates ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) §-s 25 sätestatud õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamise põhiõigust. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli hageja pöördunud sama juhtumi tõttu kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse riigi vastu, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata ning Riigikohus keeldus ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Sellises olukorras oligi hageja loogiliseks sammuks hagi esitamine kostjate vastu, sest etteheited, mida ta esitas halduskohtusse esitatud kaebuses riigile kostjate käitumise kohta, ei andnud kohtute arvates alust panna riiki hagejale tekitatud kahju eest vastutama. See aga, et riik ei vastuta hagejale kostjate tekitatud kahju eest, ei pea ilmtingimata tähendama, et kostjad kui kahju vahetult põhjustanud FI-d ei võiks hageja ees vastutada VÕS § 1043 jj alusel. Hageja on küll saanud riigilt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse alusel rahalise hüvitise, kuid ta on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud ja leiab jätkuvalt, et talle tekitatud mittevaralise kahju eest tuleks talle mõista suurem hüvitis.
lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus jättis pärast EIK otsuse teatavaks saamist menetlusse võtmata hageja teistmisavalduse. Seega ei ole ükski kohus eelnimetatud sätte alusel hinnanud riigi süü vormi ja raskuse mõju hageja rahalise hüvitise suurusele. Kolleegiumi enamuse seisukoha järgi tuleb AVK vastu esitatud hüvitamiskaebuse korral arvestada
järgse süüna mh selle ametniku süüd, kes on teenistussuhtes AVK-ga, kellelt mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse (vt määruse p 18). Ka kostjate süü vormi ja raskuse mõju rahalise hüvitise suurusele ei ole ükski kohus hinnanud. Eeltoodu tõttu leiamegi, et kolleegiumi enamuse antud RVS § 12 lg 2 teise lause tõlgendus on PS §- s 25 sätestatut põhjendamatult kitsendav. PS § 25 mõttega oleks enam kooskõlas meie tõlgendus (vt käesoleva eriarvamuse p 1) või tõlgendus, mille järgi on kannatanul deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue talle vahetult kahju põhjustanud FI vastu vähemalt siis, kui tema kaebus riigi vastu kahju hüvitamiseks on jäetud rahuldamata või kui ta leiab, et riigilt välja mõistetud kahjuhüvitis ei ole piisav, kuna hüvitise suuruse määramisel ei ole arvestatud kahju vahetult põhjustanud FI süü vormi ja raskust. 3. Leiame veel, et kolleegium oleks pidanud asja andma TsMS § 19 lg 1 järgi lahendamiseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule. Seda põhjusel, et kolleegium on tõlgendanud
lg 2 teist lauset hageja nõuet välistava sättena, kuid samal ajal on Riigikohtu kriminaalkolleegium teinud lahendi (vt eelnimetatud otsus kriminaalasjas nr 3-1-163-12), kus oli kassatsiooni korras vaidlustatud ka võimuliialdustes süüdi mõistetud politseiametniku vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamine ja kus Riigikohus jättis hagi rahuldavas osas alama astmete kohtute otsused jõusse. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud eelviidatud lahendis selget seisukohta küsimuses, kuidas ta
lg 2 teist lauset tõlgendab, ei tähenda see seda, et kriminaalkolleegiumi eelviidatud lahendi ja käesoleva määruse vahel ei teki vastuolu. Kui kriminaalkolleegium oleks
lg 2 teist lauset tõlgendanud selliselt, nagu praeguses asjas tõlgendab tsiviilkolleegium, siis oleks ta pidanud alamate kohtute otsused tsiviilhagi rahuldavas osas tühistama ja keelduma TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi hagi menetlemisest. Jaak Luik, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.