Obsah (4)

§ 325§ 5§ 81§ 251

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 325lg 1 järgi Harju Maakohtu 18.

detsembri

1. a otsus väärteoasjas nr 4-15-5097 Alar Salu kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kassatsioon Kohtuväline menetleja Tallinna Vangla
2. mai 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsus osaliselt Alar Salu karistamises

§ 325

lg 1 järgi ja temalt 456 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmises ning saata väärteoasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

1. Osas, millega DNA-ekspertiisikulu jäeti osaliselt riigi kanda, jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Kaitsja taotlus maakohtu menetluses kantud menetluskulu hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.
4. Määrata Advokaadibüroo Clarus OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Alar Salule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot.
5. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. jaanuaril 2014 alustas Tallinna Vangla karistusseadustiku (

) § 325 lg 2 p 1 tunnustel kriminaalasjas nr 14922500009 menetlust selle kohta, et Tallinna Vangla julgeolekuosakonnale laekunud teabe kohaselt toimetab kaitsja ülesandeid täitev isik Tallinna Vangla kinnipeetavatele esemeid, mis on justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 641 p 10 järgi vanglas keelatud. 2. 25. märtsil 2014 esitati selles kriminaalasjas

§ 325lg 2 p 1 ja § 183 lg 1 tunnustel kahtlustus Alar Salule.

Seoses

1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega lõpetas Tallinna Vangla
2. veebruari
3. a määrusega

§ 325

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo osas kriminaalmenetluse

§ 5lg 2 alusel.

Selle süüteo osas alustati A. Salu suhtes väärteomenetlust.

1. Tallinna Vangla
2. juuni
3. a otsusega karistati Alar Salu

§ 325

lg 1 alusel 250 trahviühiku (1000 euro) suuruse rahatrahviga ja temalt mõisteti DNA-ekspertiisikulu katteks välja 1140 eurot. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta andis

1. veebruaril 2014 ajavahemikul 16.30 kuni 17.00 Tallinna Vanglas toimunud kohtumisel kinnipeetav R. R-ile üle neli SIM-kaarti ja mobiiltelefoni mikroskeemi, mis on vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10 kohaselt vanglas keelatud esemed.
2. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles A. Salu väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 alusel, samuti menetluskulude hüvitamist.
3. Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja kohtuvälise menetleja otsus tühistati A. Salult menetluskulude väljamõistmise osas. Maakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, mõistis menetlusaluselt isikult DNA-ekspertiisikulu katteks välja 456 eurot ja jättis ülejäänud ekspertiisikulu riigi kanda. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Kuni
6. jaanuarini 2015 kehtinud

§ 325lg-s 1 nähti ette vastutus väärteo eest, sama paragrahvi 2.

lõikes kirjeldatud käitumine täitis aga kuriteokoosseisu tunnused. 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega tunnistati

§ 325lg 2 kehtetuks ja sellest ajast nähakse kõnealuse paragrahvi 1.

lõikes ette vastutus üksnes väärteo eest. 5.2

1. novembri
2. a jälitustoimingu protokollis on fikseeritud Tallinna Vangla tehtud jälitustoiming, s.o teabe salajane pealtkuulamine ajavahemikul 2.–
3. detsembrini
4. Jälitustoimingu aluseks olnud Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a määrusega nr 631 tutvumisel selgus, et jälitustoimingu luba ei olnud antud A. Salu suhtes menetletud kriminaalasjas. Seega ei ole kõnealune jälitustoimingu protokoll VTMS § 32 lg 2 järgi lubatav tõend. 5.3
7. novembri
8. a jälitustoimingu protokollis kajastatud jälitustoimingu aluseks olid Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a määrus nr 64 ja
11. veebruari
12. a määrus nr
13. Jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 1262 lg 2 kohaselt võis sama paragrahvi lg 1 p 2 alusel teha jälitustoiminguid ka

§ 325lg-s 2 sätestatud kuriteo puhul.

Jälitustoiminguks loa andmise ajal oli piisav alus eeldada, et tegemist on keelatud esemete korduva üleandmisega. Määruse tegemise aluseks olid kolm kaastööteadet ja teises asjas tehtud jälitustoimingu käigus juhuleiuna ilmnenud teave, mille kohaselt tellis R. R. A. Salult mälukaarte. Korduv käitumine nähtub ka jälitustoimingu protokollist. Jälitustoiminguks loa andmine oli kooskõlas ultima ratiopõhimõttega. 5.4 Vaidlust pole selle üle, et menetlusalune isik sai väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kokku R. R-iga. Seda kinnitavad tunnistajate S. L-i ja R. R-i kohtuvälises menetluses antud ning kohtulikul arutamisel avaldatud ütlused ning A. Salu ütlused. Samuti ei ole vaidlust, et pärast kohtumist tehtud läbiotsimisel leiti R. R-i jalanõude sees olevast peidikust neli SIM-kaarti ja mobiiltelefoni mikroskeem. Keelatud esemete leidmist kinnitavad S. L-i ja R. R-i ütlused, akt esemete äravõtmise kohta ning 24. märtsi 2014. a vaatlusprotokoll. Järelikult on tuvastatud keelatud esemete üleandmine kinnipeetavale. 5.5

§ 325lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo pani toime A.

Salu. Seda järeldust kinnitab muu hulgas jälitustoimingu protokoll, mis kajastab Tallinna Vangla kinnipeetavate ja vabaduses viibinud isikute suhtlemist. S. L-i ütlustega on tõendatud, et enne kokkusaamist vaatas ta ruumi põhjalikult üle ega tuvastanud keelatud esemeid. A. Salu ja R. R-i kokkusaamine toimus vahetult pärast ruumi kontrollimist. Enne kaitsjaga kohtumist otsis järelevalveosakonna valvur ka R. R-i läbi, kuid keelatud esemeid ei tuvastanud. Hiljem tehtud läbiotsimisel leitud esemed kattuvad koguse poolest ja esemeliselt sellega, mida jälitusprotokollis kajastatud kõnede kohaselt vanglasse telliti ning mille kohaletoimetamiseks edastati kolmandatele isikutele A. Salu telefoninumber. Usaldusväärsed ei ole R. R-i ütlused selle kohta, et menetlusalune isik ei andnud talle keelatud esemeid. Samuti pole usaldusväärne kaitseversioon, mille järgi võis A. Salu DNA sattuda R. R-i jalanõudes olnud peidikust leitud Minigripi kilekotile vahendliku ülekandumise teel. Selle võimaluse välistavad S. L-i ja R. R-i ütlused. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Salu kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1

§ 81

lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kolmeaastast aegumistähtaega. 21. veebruaril 2016 möödus väärteo toimepanemisest 2 aastat. Maakohus tuvastas, et kriminaalmenetlust A. Salu suhtes alustati

§ 325lg 2 p 1 tunnustel teise jälitustoimingu käigus juhuleiuna saadud teabe alusel.

Jälitustoimingu protokolli, millest juhuleid ilmnes, ei pidanud kohus lubatavaks tõendiks. Väärteo aegumise tuvastamiseks on tähtis selgitada, kas kriminaalmenetluse alustamine

§ 325

lg 2 p 1 alusel oli põhjendatud, s.t kas kriminaalmenetluse alustamiseks oli ajend ja alus. Kriminaalmenetluse õigusvastane alustamine

§ 81lg 7 p-s 2 ette nähtud aegumise peatumise tagajärge kaasa tuua ei saa.

6.2 Kui järjestikuste jälitustoimingute puhul tunnistatakse esimene jälitustoiming lubamatuks, peab hindama, missuguses ulatuses tugineti hiljem jälitustoiminguteks antud lubade väljastamisel varem tehtud jälitustoimingutega saadud teabele. Maakohus tugines hilisema jälitustoimingu lubatavaks tunnistamisel esimesena tehtud jälitustoimingu protokollile, kuid ei tutvunud selle aluseks olnud kohtu loaga. Samuti ei võetud väärteoasja materjali juurde teise jälitustoimingu aluseks olnud lubasid. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb üldjuhul kriminaalasja juurde võtta selline jälitustoimingu tegemist lubav määrus, mille alusel on saadud tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Menetlusalune isik taotles jälitustoimingute lubade asja materjali juurde võtmist, lubade aluseks oleva materjaliga tutvumist ja ka selle materjali asja juurde võtmist, kuid seda taotlust ei lahendatud. Kohtuistungi protokollist ega kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, miks jälitustoiminguteks antud lubasid väärteoasja materjalile ei lisatud. Nende tõenditeta ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise põhjendatust ega vastata küsimusele, mis puudutab aegumise peatumise aluse olemasolu. 6.3 Kohus ei analüüsinud võimalust, et R. R-il puudus keelatud esemete üle tegelik võim, s.t valdus asjaõigusseaduse § 32 mõttes. Valdus omandatakse asja üle tegeliku võimu saamise teel. R. R-i valdus oleks saanud tekkida pärast seda, kui tal oli võimalik naasta enda igapäevasesse elukeskkonda. Valduse tekkimist ei tuvastatud, mille tõttu ei viidud keelatud esemete üleandmist lõpule. Vastutust väärteokatse eest

§ 325

ette ei näe (

§ 251). 6.4 Kr

MS § 1262 lg 2 kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid teha

§ 325lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul.

Sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud teo suhtes see lubatud ei olnud. Jälitustoimingutega kogutud tõendeid

§ 325lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo tõendamisel kasutada ei saa.

Ka ei olnud jälitustoimingu protokollile tuginemine kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendiga asjas nr 3-1-1-10-11 ja see kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. 6.5 Riigikohtu praktika kohaselt on tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel lubatud vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Maakohus avaldas S. L-i kohtuvälises menetluses antud ütlused, kuigi tunnistajat kohtuistungile ei kutsutud. Tema ütlustele tuginemine mõjutas kohtuotsuse seaduslikkust, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. 7. Kassatsioonivastuses leiab Tallinna Vangla, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised. 7.1 Kriminaalasja nr 14922500009 menetlust alustati

§ 325

lg 2 p 1 tunnustel kaastöötajatelt laekunud informatsiooni ja kriminaalasjas nr 13922500084 tehtud toimingute ning kogutud teabe põhjal. Selle teabe järgi toimetas A. Salu Tallinna Vangla kinnipeetavatele keelatud esemeid. KrMS § 194 ja § 197 lg 2 kohaselt oli kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ning põhjendatud. Kuigi maakohus leidis, et VTMS § 32 lg 2 kohaselt ei saa tõendina kasutada teises kriminaalasjas koostatud jälitustoimingu protokolli, ei tähenda see, et kõnealune tõend on lubamatu KrMS § 1261 lg 2 mõttes. Samuti pole osutatud maakohtu järeldus seotud kriminaalasjas nr 14922500009 menetluse alustamise seaduslikkusega. 7.2

§ 325lg 1 tunnused eeldavad kinnipeetavale keelatud eseme üleandmist.

Ei ole oluline, kas kinnipeetav oli saanud hakata talle üle antud eset kasutama. R. R. sai keelatud esemed enda kätte ja peitis need jalatsite sisse, millega oli

§ 325lg 1 koosseis täidetud.

Kassaatori viide

§-le 251 pole asjasse puutuv, sest väärtegu pandi toime enne selle sätte jõustumist.

§ 5

lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. 7.3 Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et maakohus tugines lubamatult jälitustoimingu protokollile. Kohtuotsuse põhjendused on jälitustoimingu protokolli puudutavas osas õiged. 7.4 Samuti leitakse kassatsioonis ebaõigesti, et maakohus rikkus S. L-i ütluste avaldamisega oluliselt väärteomenetlusõigust. Kassaator ajab segamini kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse regulatsiooni. VTMS § 99 lg 8 sätestab üheselt, et kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud, võib maakohtunik avaldada tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu kassaatori väitele, mille kohaselt ei saa väärteoprotokollis kirjeldatud käitumist käsitada lõpuleviidud süüteona

§ 325

lg 1 mõttes (I), vastab seejärel argumentidele, mis puudutavad kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust, väärteo võimalikku aegumist ja jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimist ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (II). Viimaks lahendab kolleegium kaitsja taotlused maakohtus kantud menetluskulu hüvitamiseks ja kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (III). I 9. Kolleegium osutab esmalt kohtuvälise menetleja ekslikule seisukohale, mille järgi välistab

§ 251

kohaldamise

§ 5lg-s 1 sätestatu.

Kassatsioonivastuses jäetakse tähelepanuta, et

§ 5

lg 2 esimese lause järgi on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kuigi väärteokatse karistatavust ette nägev säte (

§ 251) jõustus 1.

jaanuaril 2015, s.t pärast arutatava väärteoasja esemeks oleva teo toimepanemist, saaks see menetlusaluse isiku teo karistatavuse välistada siis, kui oleks tuvastatud, et A. Salu ei viinud

§ 325lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu lõpule.

10. Väärteokatse on

§ 251

järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel.

§ 325lg 1 vastutust väärteokatse eest ette ei näe.

Öeldu tähendab, et katsestaadiumi jäänud käitumise korral oleks

§ 251

tagasiulatuvat jõudu omav seadus, mis välistab teo karistatavuse

§ 5lg 2 kohaselt.

Küsimust A. Salu käitumise kvalifitseerimisest väärteokatsena ei ole aga senisel kohtulikul arutamisel aktualiseerunud, vaid selle probleemi tõstatas kaitsja alles kassatsioonis. 11.

§ 325

kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. A. Salule heidetakse ette, et ta andis R. R-ile üle neli kõnekaarti ja mobiiltelefoni mikroskeemi. Kassatsioonimenetluse poolte vahel ei ole vaidlust, et kõnealused esemed on vanglas keelatud. Kuna kohtulikul arutamisel tehti kindlaks keelatud esemete üleandmine, tähendab see, et sellise käitumisega on

§ 325dispositsiooni objektiivsed tunnused täidetud.

1. Lisaks tuvastas kohus, et R. R. peitis talle üle antud asjad oma jalanõu sees olevasse peidikusse ja lahkus ruumist, kus kokkusaamine toimus. Kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude põhjal oli keelatud esemete üleandmise ja nende hilisema leidmise vahel selgelt tajutav ajaline ning ruumiline erinevus ning kolleegiumil ei teki vähimatki kahtlust, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tuleb käsitada lõpuleviiduna. II
2. Väärteoasja materjali kohaselt alustati A. Salu suhtes
3. jaanuaril 2014 kriminaalmenetlust

§ 325lg 2 p 1 tunnustel.

Kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oli Tallinna Vanglale kaastöötajatelt laekunud informatsioon ning kriminaalasjas nr 13922500084 jälitustoiminguga kogutud teave selle kohta, et kaitsjana tegutsev isik toimetab Tallinna Vangla kinnipeetavatele keelatud esemeid. Eelnevast nähtub, et arutatava kohtuasja menetlus oli ajendatud mh teises kriminaalasjas juhuleiuna saadud teabest.

1. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19 ja
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 801).
6. Osutatud seisukohtadest lähtudes kontrollis maakohus õigustatult ka praeguses kohtuasjas jälitustoimingute seaduslikkust ja KrMS § 1261 lg 2 ning § 1262 lg 2 nõuete täitmist. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvad põhjendused selle kohta, millistest tõenditest ja miks järeldub, et menetlejal oli piisav alus kahtlustada

§ 325lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

Juhuleiust ajendatud kahtlust, mille kohaselt võis olla tegemist keelatud esemete korduva üleandmisega, kinnitavad muu hulgas nii hiljem kogutud ja jälitustoimingu protokollis talletatud tõendusteave kui ka kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruses kajastatud andmed. Samuti on maakohus sedastanud, et teises kriminaalasjas juhuleiuna ilmnenud uus kuritegu sisaldus jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud menetlusseaduse redaktsiooni kohaselt KrMS § 1262 lg-s 2 toodud kuritegude kataloogis. Seega oli selle kuriteo puhul lubatud tõendeid koguda ka jälitustoimingutega. Viimaks sisalduvad kohtuotsuses põhjendused sellegi kohta, miks kohus leidis, et A. Salu puudutava jälitustoimingu tegemisel on järgitud ultima ratio-põhimõtet.

1. Kuigi maakohus jättis teises kriminaalasjas koostatud jälitustoimingu protokolli tõendikogumist välja, ei ole ta seejuures tuvastanud, et selles kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. Vaidlusalusele jälitustoimingu protokollile ei saanud kohtuotsuse järeldusi rajada põhjusel, et VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kuna
2. novembri
3. a jälitustoimingu protokoll oli koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistas juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise A. Salu puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 kohaldamisega seotud maakohtu järeldused pole aga vähimalgi määral seostatavad küsimusega kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkuse kohta. Järelikult ei saa senisel kohtulikul arutamisel tuvastatu põhjal väita, et A. Salu puudutava kriminaalmenetluse alustamine oli õigusvastane ja et menetlusalusele isikule süüks arvatud väärtegu võib seetõttu olla

§ 81lg-s 3 ning § 81 lg 7 p-s 2 sätestatu koosmõjus aegunud.

1. Siiski märgib kassaator õigesti, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb üldjuhul võtta kriminaalasja juurde selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-89-15, p 27).
4. Kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuse kohaselt on maakohus kohtuliku arutamise käigus jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud, refereerides kohtuistungil lühidalt ka jälitustoimingu aluseks olnud lubade sisu ning põhjendades otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust. Ometi ei ole väärteoasja materjali juurde võetud jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa. Väärib tähelepanu, et ka A. Salu taotles jälitustoiminguks antud lubade aluseks olnud materjaliga tutvumise võimaldamist ja jälitustoimingu aluseks olnud lubade ning materjali võtmist väärteoasja materjali juurde. Selle taotluse kohta tehtud lahendust väärteoasja materjalist ei nähtu. Järelikult rikkus maakohus jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel otsuse põhjendamise nõudeid, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
5. Kaitsjaga saab nõustuda veel selles, et maakohus rikkus S. L-i kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamise ja nendele ütlustele tuginemisega oluliselt väärteomenetlusõigust. VTMS § 99 lg 8 sätestab, et kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud, võib maakohtunik avaldada tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused. Osutatud normi alusel saab aga tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-74-07, p 5.1).
8. S. L-i
9. detsembril 2015 toimunud kohtuistungile ja järgnevale istungile kutsutud ei ole. Samas on avaldatud tema kohtuvälises menetluses tunnistajana antud ütlused. See tähendab, et tunnistaja ütluste avaldamiseks VTMS § 99 lg 8 alusel ei olnud täidetud kõik nõutavad eeldused. Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses.
10. Kolleegium osutab täiendavalt, et sarnaselt S. L-i ütlustega puudus maakohtul seaduslik alus ka R. R-i kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks ja neile otsuses tuginemiseks. Eelnevat tõdemust ei mõjuta ka asjaolu, et R. R-i ütlused avaldati menetlusaluse isiku taotlusel. Nimelt, kuigi kohtuistungi protokolli kohaselt oli R. R. kutsutud kohtuistungile, kuhu ta ei ilmunud, ei ole tuvastatud, et tal oli ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. Järelikult eiras maakohus mõlema tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamise ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamisega VTMS § 123 lg 2 nõudeid. Samuti rikuti menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kogumis jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel kindlaks tehtud otsuse põhjendamise nõude rikkumisega toob see kaasa otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise samale maakohtule. Tuvastatud väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu ei analüüsi kolleegium muid kassatsiooni väiteid.
11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
12. detsembri
13. a otsuse osaliselt A. Salu karistamises

§ 325

lg 1 järgi, samuti temalt 456 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmises, ja saadab väärteoasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Osas, millega jäeti DNA-ekspertiisikulu osaliselt riigi kanda, jääb maakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. III

1. Kassaator on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule maakohtus kantud kuluna valitud kaitsjale makstud tasu 2000 euro suuruses summas. Taotluse kohaselt ei selgitanud maakohus A. Salule ja tema kaitsjale menetluskulude hüvitamist puudutava taotluse esitamise tähtaega. Kriminaalkolleegium leiab, et see taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.
2. Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. Riigikohus on varem korduvalt väljendanud seisukohta, mille järgi tuleb KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 9 ja
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-90-12, p 10). Kuna Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud taotlust, tuleb see jätta läbi vaatamata.
7. Lisaks on A. Salu kaitsja esitanud taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 240 euro suuruses summas, sh käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks ja kaitsealusega nõupidamiseks aega 10 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
8. septembri
9. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ning 33 rahuldada. Kuna käesoleva otsusega maakohtu otsus tühistatakse ja väärteoasi saadetakse uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus, tuleb see menetluskulu VTMS § 38 lg 1 ning KrMS § 186 lg 1 kohaselt jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)