Obsah (11)

§ 405§ 637§ 442§ 701§ 178§ 177§ 667§ 669§ 692§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-51-16 Määruse kuupäev Tartu, 15. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi KÜ Karuse

) § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka menetluskulude kindlaksmääramisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kostja apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemisel

§ 637

lg-t 21, sest maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ning selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus rikkus ka

§ 442

lg-s 8 sätestatut, kui jättis arvestamata, hindamata ja analüüsimata kostja vastuväited vaidlustatud kulude (v.a küttekulud) kohta. Kostja oli apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et asjas ei ole tuvastatud, et hagiga hõlmatud perioodil jättis kostja esitatud arved tasumata üksnes haldustasu ja küttekulude osas. Kostja viitas hageja

1. oktoobri
2. a seisukohale, mille kohaselt kostjale esitatud arvete ja tasumiste analüüsist nähtub, et kostja on jätnud teenuste eest
3. a mais ja alates
4. a detsembrist esitatud arvete alusel tasumata halduskulu eest ja küttekulu ümberarvestuse alusel tasumisele kuulvad summad, mis esitatakse kaks korda aastas. Perioodi juuni 2009 kuni oktoober 2009 eest jättis kostja arved täielikult tasumata ja tasus novembri 2009 arve eest 2179 krooni 90 senti rohkem kui arvel kajastatud. 2179 krooni 90 senti ei kata tasumata jäänud kuude eest esitatud arveid, mis olid kokku 5686 krooni. Maakohus rikkus olulisel määral selgitamiskohustust, kui asus alles otsuses seisukohale, et kui kostja on tasunud vaidlusalusel perioodil hagejale makseid vaidlustamata kuluartiklitest suuremas summas, võtab maakohus vaidlustatud kuluartiklite osas vastuväited arvesse üksnes vastavas ulatuses tasaarvestuse avalduse esitamisel. Maakohus jättis hindamata, millises ulatuses on remondikulude osas täiendavate maksete määramine põhjendatud. Maakohus jättis tähelepanuta Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsuses antud juhised AS Triger
7. juuni
8. a arve alusel toimunud topeltarvestuse ja korteriühistu seaduse (KÜS) § 151 lg 1 tõlgendamise ja kohaldamise osas. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja
9. juuni
10. a üldkoosoleku otsuse näol on olemas kuni
11. oktoobrini 2013 kehtinud põhikirja kohane üldkoosoleku otsus küttekulude individuaalseks arvestamiseks. Sellega kohaldas maakohus valesti KÜS § 151 lg-s 1 sätestatut. Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsiooniõiguse piire ning luges alusetult
12. septembri
13. a arve alusel apellatsioonkaebuse täiendavate seisukohtadega seotud hageja menetluskulude nõude vajalikuks ja põhjendatuks.
14. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse. 10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et haginõudest (767 eurot 28 senti) lähtudes oli tegu lihtmenetlusega

§ 405lg 1 mõttes.

Praeguses asjas ei ole maakohus andnud

§ 442

lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast

§ 637lg-le 21 tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7.

juuni

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38;
2. mai
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9;
4. novembri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9).

§ 405

lg 1 alusel menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

§ 637

lg 21 järgi võetakse

§ 405

lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada põhjusel, et tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud

§ 178lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot).

Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus keelduda

§ 637lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (

§ 177

lg 1 p 1) nagu praegusel juhul või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. Kui isik oleks vaidlustanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, oleks tal olnud

§ 178

lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamise õigus ning ringkonnakohus oleks pidanud lahendama määruskaebuse

§ 667lgst 1 tulenevalt põhjendatud määrusega.

Seega pidi ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust menetlema ning lahendama asja nii apellatsioonkaebust kui ka menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas põhjendatud lahendiga.

§ 637

lg-s 21 sätestatu eelnimetatud rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist

§ 669

lg 2 mõttes, mis juhul peab Riigikohus

§ 692lg 4 ja § 695 kohaselt ringkonnakohtu määruse tühistama omal algatusel.

1. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlemisel vastama kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kuigi maakohus tuvastas, et haldustasu põhjendatud nõue oli 12 420 krooni (793 eurot 78 senti) ja küttekulude nõue oli 13 042 krooni 9 senti (833 eurot 54 senti), ei ole maakohus märkinud, milliste nõuete eest maakohus hagejalt 304 eurot 30 senti välja mõistab ning milliste tõenditega loeb tuvastatuks, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista just selline summa (vt selle kohta Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
4. Menetluskulud jäävad

§ 173

lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest. 14. Tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada.

Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu