Obsah (4)

§ 436§ 73§ 431§ 17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 436lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 12.

jaanuari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-3503 Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, kassatsioon Janno Remmelga kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova
2. mai 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus Janno Remmelga õigeksmõistmises

§ 436lg 2 järgi muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janno Remmelgas anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ajavahemikul
2. aprillist 2013 kuni
3. juunini 2013 jättis ta kaitseväeteenistuses oleva tegevväelasena omavoliliselt ilmumata oma teenistuskohta Kaitseliidu Tallinna maleva staapi aadressil Narva mnt 81, Tallinn ning ei täitnud ka teenistuskohustust mujal. Kokku kestis J. Remmelga omavoliline äraolek 58 päeva. Seejuures oli J. Remmelgas teadlik, et tema teenistussuhe ei ole lõppenud ning et ta on kohustatud ilmuma teenistuskohta ja täitma teenistusülesandeid. Sellega pani J. Remmelgas toime karistusseadustiku (

) § 436 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o väeosast väljalubatu poolt tähtajaks teenistusse ilmumata jätmise, kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolmekümne päeva. 2. Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015. a otsusega mõisteti J. Remmelgas

§ 436lg 2 järgi õigeks.

Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 2.

1. Tõendatud on, et J. Remmelgas oli temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal tegevväelane kaitseväeteenistuses ning alates
2. aprillist 2013 J. Remmelgas oma teenistuskohta ei ilmunud ja teenistusülesandeid ei täitnud. Tunnistajate ütluste ja kirjalike tõendite kohaselt soovis J. Remmelgas teenistussuhet peatada alates
3. märtsist 2013, esitades sellekohase avalduse
4. veebruaril 2013, kuid seda ei rahuldatud, sest tema ülem L. A. ei nõustunud nii lühikese etteteatamise tähtajaga. Tegevteenistusse ei ilmunud J. Remmelgas esmalt
5. aprillist 2013 kuni
6. aprillini 2013, mille kohta esitas ta haiguslehe personalikonsultant A. K-le. Seejärel esitas J. Remmelgas avalduse teenistussuhte lõpetamiseks
7. aprillist
8. Alates
9. aprillist 2013 ta teenistuskohustusi enam ei täitnud. 2.
10. Arutatava kriminaalasja peamine küsimus seisneb selles, kas

§ 436

on kohaldatav üksnes isikule, kes on määratud kasarmurežiimile, või on selle kuriteo subjektiks ka selline kaitseväeteenistuja, kes ei asu kogu aeg teenistuskohas, vaid täidab teenistuskohustusi sarnaselt tööl käiva inimesega. Kohus sedastas, et karistusseadustiku

1. peatükis sisalduvate kuriteokoosseisude subjekti eritunnus seisneb just teenistuses, mille eesmärk on tagada riigikaitse. Riigi kaitsmise eesmärgil peavad kaitseväeteenistuses olevad isikud olema allutatud rangematele reeglitele, millega tagatakse kaitseväe valmisolek riigi kaitsmiseks igal selleks vajamineval hetkel. Kaitseväeteenistusalaste rikkumiste toimepanemise eest tuleb vastutusele võtta üksnes enamohtlike süütegude korral. Teod, mida enamohtlikuna käsitada ei saa, on karistatavad distsiplinaarkorras. 2.
2. Maakohus asus seisukohale, et J. Remmelga käitumises puuduvad

§ 436

objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

§-s 436 sätestatud koosseisu kaitstav õigushüve on kaitseväedistsipliin. Teenistusse ilmumata jätmine saab seisneda väeosast või muust teenistuskohast loa alusel lahkunud kaitseväeteenistuses oleva isiku sinna tähtajaks ilmumata jätmises. Väeosa või muu teenistuskoht on koht, kus kaitseväelane oli kohustatud viibima, kaasa arvatud staap. Teenistuskoht või väeosa on koht, kus kasarmurežiimile allutatud kaitseväelane peab teenistuses viibima. Tegevväelase puhul on

§ 436kohaldatav üksnes juhul, kui ta on mingil põhjusel allutatud kasarmurežiimile.

Sellisele režiimile saab allutada kõrgendatud valmisoleku, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, samuti kui kaitsevägi on kaasatud rahvusvahelisele sõjalisele missioonile. Rahuajal on kasarmurežiimile allutamisega tegemist näiteks sõjalise väljaõppega, kus väljaõppe kestel ei lubata koju minna. 2.4.

§ 436

koosseisu realiseerimiseks on keskse tähendusega luba, mille alusel on isikul väeosast või muust teenistuskohast lubatud lahkuda. J. Remmelgal oma teenistuskohast lahkumiseks eraldi luba vaja ei olnud, ka ei olnud ta allutatud kasarmurežiimile. Tunnistaja V. T., kes oli J. Remmelga vahetu ülem, selgitas kohtuistungil, et J. Remmelgas suunati Kaitseliidu Tallinna malevasse (aadressil Narva mnt 81, Tallinn) juunikuust

1. Tema ütluste kohaselt oli Tallinna maleva staabihoones kasarmurežiimile allutatud üksnes korrapidaja. Kohapeal teenisid üldjuhul tegevväelased ajavahemikus kella 8.00–17.
2. Igapäevaseid teenistusülesandeid maleva staabihoones täites ei pidanud J. Remmelgas teenistuskohast lahkumiseks luba küsima. Tunnistaja A. K. kinnitas samuti, et J. Remmelgas töötas Tallinna maleva staabihoones väljaõppesektsioonis instruktorina ning oli tegevteenistuses. J. Remmelga tööaeg kestis 8.00–17.
3. Et ta oli instruktor, pidi ta liikuma erinevate objektide vahel (näiteks tagalakeskus, lasketiir). Tunnistaja sõnul soovis J. Remmelgas korduvalt teenistussuhte peatamist ning avaldas arvamust, et kui ta tegevteenistuse peatamist ei saa, lahkub ta tegevteenistusest. Tunnistaja L. A. ütlused kattuvad A. K. ja V. T. ütlustega. Tunnistaja R. T. ütluste kohaselt kehtib kaitseväeteenistujatele või töölistele kasarmurežiim siis, kui kõrgendatakse valmisolekuastmeid. J. Remmelgas kasarmurežiimile allutatud ei olnud. 2.
4. Peatudes ka teo subjektiivsel koosseisul, sedastas maakohus, et J. Remmelgas soovis korduvalt oma teenistussuhet peatada, kuid tema avaldusi ei rahuldatud. Kuna ta oli äraminekust rääkinud, luges ta kahekuulist etteteatamise tähtaega alates
5. veebruarist 2013, s.t teenistussuhte peatamise avalduse esitamisest. Avaldused erakorraliseks vabastamiseks kaitseväeteenistusest esitas J. Remmelgas mitu korda (
6. aprillil 2013 ja
7. mail 2013). Hiljem sai ta teada, et tema avaldust ei ole menetletudki. Sellest tulenevalt ei saa rääkida tahtlikust väeosasse ilmumata jätmisest. 2.
8. Ehkki J. Remmelgas ei vastuta

§ 436

lg 2 järgi, võib ta kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 166 lg 1 alusel vastutada seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevate teenistusülesannetega seotud põhimõtete eiramise ning nõuete ja teenistusülesannete täitmata jätmise või nende mittenõuetekohase täitmise eest. 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, taotledes kohtuotsuse tühistamist ning J. Remmelga süüditunnistamist ja karistamist

§ 436lg 2 järgi.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kohus nõustus maakohtu seisukohtade ja järeldustega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör D. Medvedev, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse tegemist, millega mõista J. Remmelgas

§ 436

lg 2 järgi süüdi ja karistada teda vangistusega 10 kuud.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel taotleb prokurör mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmist, kui J. Remmelgas ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kassaatori seisukohad on järgmised. 5.1. Kassatsiooni kohaselt on kohtud piirdunud ekslikult

§ 436

sättes sisalduva termini „väljalubatu“ grammatilise tõlgendamisega, jättes tähelepanuta

§ 436

paigutuse peatükis „Kaitseväeteenistusalased süüteod“ ja selle eesmärgi ning

§ 431

lg 1 sõnastuse, mis määratleb kaitseväeteenistusalaste süütegude subjekti mõistet. Tõlgendades kõnealust sätet süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt, tuleb kassaatori arvates asuda seisukohale, et

§ 436

on kohaldatav, kui teenistuskohta jääb õigeaegselt ilmumata kasarmurežiimil olev kaitseväelane või ka kasarmurežiimil mitteolev kaitseväeteenistuja. „Väljalubatu“ on iga kaitseväelane, kelle puudumisel teenistusest on õiguslik alus. See alus võib tuleneda eraldi antud loast, aga ka tööajakorraldusest, nt kui tegevväelasele on määratud kindel tööaeg ning ta ei pea kogu aeg viibima teenistuskohas. 5.

1. Ka ei nõustu kassaator kohtute seisukohaga, et J. Remmelgas ei käitunud tahtlikult, kui ta jättis teenistuskohta ilmumata. Süüdistatav oli teadlik, et tegevväelasena pidi ta
2. aprillil 2013 ja järgnevatelgi päevadel teenistusülesandeid täitma. Seda asjaolu ei väära ka J. Remmelga avaldused teenistussuhte peatamiseks ja teenistusest vabastamiseks. Teenistuse peatamise või lahkumisavalduse esitamisega teenistussuhe kohe ei peatu ega lõpe, see lõpetatakse vastava käskkirjaga. 5.
3. Vääraks tuleb pidada maakohtu hinnangut, et J. Remmelga tegu ei kuulu kaitseväedistsipliini enam ohtlike rikkumiste hulka. Varasema kohtupraktika kohaselt oli

§ 436kohaldatav ka kaitseväeteenistujatele, kes ei ole kasarmurežiimile allutatud.

Distsiplinaarsüüteona KVTS § 166 p 1 mõttes võib apellandi hinnangul olla käsitatav eelkõige üksikute teenistusülesannete täitmata jätmine. Kui isik ei ilmu üldse teenistusse, jätab ta oma teenistuskohustused täitmata tervikuna ning säärane olukord on käsitatav distsiplinaarsüüteona üksnes lühikese aja jooksul.

§ 436

lg-st 1 tuleneb üheselt, et kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolme päeva, siis järgneb sellele kriminaalvastutus. 6. Kassatsioonivastuses leiab J. Remmelga kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, et süüdistatava teos puuduvad nii

§ 436objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused.

Omavolilisest lahkumisest saab rääkida üksnes siis, kui väeosast või muust teenistuskohast lahkumiseks on vajalik luba. See kehtib eelkõige ajateenistuses olijate suhtes, kellele antakse teenistuskohast lahkumiseks väljaluba. Tegevteenistuses olijate suhtes on norm kohaldatav siis, kui Kaitseväe üksused on Eestis kasarmeeritud riigisisese kaitsevalmiduse tõttu. J. Remmelgas ei olnud süüdistuses kirjeldatud ajal kasarmeeritud ega vajanud ta ka teenistuskohast lahkumiseks eraldi luba. Lisaks ei teadnud J. Remmelgas ega pidanud ka võimalikuks, et ta hoidub teenistusülesannete täitmisest omavoliliselt kõrvale, arvestades, et tema taotlust teenistussuhte lõpetamiseks ei rahuldata taotletud aja jooksul. Kaitsja hinnangul võis J. Remmelgas olla koosseisueksimuses

§ 17tähenduses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kassaator taotleb maa- ja ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja täiendavaid tõendeid kogumata uue, süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Sellise otsuse koostamist kriminaalmenetluse seadustik kassatsioonimenetluses aga ei võimalda. Tulenevalt KrMS § 361 lg 1 p-st 7 võib Riigikohus otsusega tühistada kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Sellest johtuvalt ei ole Riigikohtul pädevust teha kasseeritud kohtuotsusega võrreldes erinevat, süüdistatava olukorda raskendavat kohtuotsust. Kuna praegusel juhul tegid maa- ja ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse, tähendaks J. Remmelga süüdimõistmine Riigikohtus tema olukorra raskendamist. Eelmärgitu ei takista siiski kassatsiooni sisulist lahendamist ning otsuse tegemist küsimuses, kas alama astme kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud.
2. Kriminaalasja sõlmküsimuseks on, kas

§ 436

subjektiks saab olla ainult selline kaitseväeteenistuses olev isik, kes võib teenistuskohast lahkuda üksnes ülema sellekohase loa alusel, või laieneb see karistusnorm ka nendele kaitseväelastele, kes peavad teenistusülesandeid täitma kindlal ajal, kuid ei vaja teenistuskohast lahkumiseks ülema poolt eraldi antavat luba (nt tegevväelane, kes töötab tavapärasel tööajal ning lahkub väeosa territooriumilt pärast tööaega). Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega ning leiab sarnaselt, et

§ 436

toimealasse ei ole hõlmatavad juhud, kus tavapäraseid teenistusülesandeid täitev tegevväelane, kes ei vaja luba väeosast või muust teenistuskohast lahkumiseks, jätab teenistuskohta ilmumata. 9. Kaitseväeteenistusalase süüteo toimepanemise eest karistatakse isikut, kes on kaitseväeteenistuses (

§ 431lg 1).

Kaitseväeteenistuses olevateks isikuteks on kaitseväeteenistuskohustust täitvad isikud – ajateenijad (KVTS § 5 lg 2) ja reservväelased (KVTS § 5 lg 3) – ning tegevteenistuses olevad isikud ehk tegevväelased (KVTS § 7). Kuna

§ 436

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ei ole piiratud kaitseväeteenistuse liigiga, võib selle teo toimepanijaks olla nii kaitseväeteenistuskohustust täitev kui ka tegevteenistuses olev isik. Sellega on kohtumenetluse pooled käimasolevas kriminaalmenetluses läbivalt ka soostunud. 10. Määrav on aga

§ 436

koosseisu subjektsuse hindamisel see, kas kaitseväeteenistuses oleva isiku lahkumine väeosast või muust teenistuskohast sõltus loa olemasolust. Kolleegiumi hinnangul tuleneb see otseselt

§ 436lg 1 dispositsioonist.

Nimelt on käsitletava karistusnormi koosseisupärasteks tegudeks väeosast või muust teenistuskohast omavoliline lahkumine või väeosast väljalubatu poolt tähtajaks teenistusse ilmumata jätmine, kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolme päeva. Kolleegium leiab, et omavolilise äraolekuna on käsitatav üksnes teenistuskohast eemalviibimine ülema loa puudumise korral. Luba on

§ 436mõttes kaitseväelasele antud õigus lahkuda väeosast või muust teenistuskohast.

Sellest tulenevalt on kaitseväelase omavoliline äraolek teenistuskohast võimalik üksnes ajal, mil ta ei tohtinud ilma loata teenistuskohast lahkuda või mil tal oli küll sellekohane luba, kuid ta ei naasnud teenistuskohta pärast väljalubatud tähtaja möödumist. Seega ei hõlma

§ 436

kohaldamisala sellise kaitseväelase teenistusest äraolekut, kelle lahkumine väeosast või muust teenistuskohast ei sõltunud konkreetsel juhul ülema loa olemasolust.

1. Tegevväelane, kes täidab rahuajal tavapäraseid teenistusülesandeid selleks kindlaksmääratud tööajal, ei vaja üldjuhul teenistuskohast lahkumiseks luba. Vastav luba on tegevväelase puhul nõutav ainult siis, kui ta on kasarmeeritud ning tal on keelatud väeosast või muust teenistuskohast ilma loata lahkuda. Tegevväelane kasarmeeritakse eeskätt kõrgendatud valmisoleku, sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal. Neil juhtudel on riigikaitse tagamiseks esmatähtis, et tegevväelane oleks ruumiliselt kättesaadav ning viibiks väeosas või muus teenistuskohas operatiivses valmisolekus. Rahuajal on tegevväelane kasarmeeritud näiteks siis, kui ta osaleb pikemaajalisel sõjaväelisel väljaõppel, mille käigus on väljaõppe eesmärkide täitmiseks ja selle sujuvaks korraldamiseks oluline samuti tema pidev kohalolek.
2. Käesolevas kriminaalasjas tuvastas maakohus, et J. Remmelgas täitis tegevväelasena teenistusülesandeid tavapärase tööajakorralduse järgi, ta ei olnud kasarmeeritud ega vajanud luba teenistuskohast lahkumiseks. Kolleegium rõhutab, et ehkki J. Remmelgas jättis süüdistuses kirjeldatud ajavahemikul teenistuskohta ilmumata, ei sõltunud tema lahkumine sealt ülema eraldi antavast loast. Seega ei täitnud J. Remmelgas

§ 436

lg 2 objektiivset koosseisu ning tema õigeksmõistmine kohtute poolt on põhjendatud.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)